Ma esialgu ei muretsenud selle pärast, et laps sündida ei tahaks. Kui tähtaeg käes, käisin pikkadel jalutuskäikudel, kuumas vannis, seksisin, näppisin nibusid, rahuldasin ennast ja esilekutsumisele läksin ikka. Vist oli kastoorõli joomine see, mis pidi esile kutsuma, kuid see tekitab mürgistust ja selle abil lapse välja “meelitamine” tundub mulle vale.
Mulle on mulje jäänud, et kui vähegi saab, siis suunatakse naine ikkagi ravimite abil ise sünnitama. Keiser on kas vale asendi, väga suure kaalu või muude probleemide korral. Kui sa ikka milleski kahtled, siis küsi asju üle ja väljenda seda, kui pigem väldiksid midagi. Minul igaljuhul arvestati sellega.
Samas pea meeles, et terve lapse sünd on olulisem kui meelepärane protsess selle saavutamiseks. Mul keiser ei olnud teemaks (laps arvati väike olevat), kuid plaanisin tuhusid vannis vedeledes leevendada ja ehk järil pressida. Paraku olid looteveed rohelised ja mind aheldati andurite ja kanüüliga sisuliselt voodi külge. See valmistas pettumust, kuid tagant järele pole see üldse oluline.
