On selline ütlus, mis käib täpselt mu lapse kohta. Mul on mureks mu lapse alakaal. Teismeline tüdruk. Ta täpset kaalu ma ei tea, aga ta näib kõhn. Tundub, et talle endale paistab see meeldivat. Kaalu numbrit ta mulle ei ütle, aga see on 45-50 vahel 170 pikkuse juures. Kui toit on valmis tehtud, siis sööb. Kui käime väljas söömas, siis ka sööb. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Teema: Sureb külmkapi juures nälga
On selline ütlus, mis käib täpselt mu lapse kohta. Mul on mureks mu lapse alakaal. Teismeline tüdruk. Ta täpset kaalu ma ei tea, aga ta näib kõhn. Tundub, et talle endale paistab see meeldivat. Kaalu numbrit ta mulle ei ütle, aga see on 45-50 vahel 170 pikkuse juures. Kui toit on valmis tehtud, siis sööb. Kui käime väljas söömas, siis ka sööb. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Kindlasti tuleks olukorda jälgida. Kõlab näljutamise moodi. Võimalik, et ei söö koolis ka. Seda enam, et ei taha millegipärast kaalu öelda.
Kas trennis käib ja liigub piisavalt? Liikumine annab nö.luudele liha ja tõstab söögiisu. Kui peale kooli diivanil ekraani näpib, siis ongi energiavajadus väike.
Ma ei taha küll hirmutada, aga küsin, kas ta pärast sööki iga kord kiiresti tualetti ei kipu? Saate aru küll, millele ma viitan. See ainus inimene, keda mina tean, kes seda tegi, oli nii osav juba, et võis seda teha hääletult ja 15 sekundiga. Kasvõi matkal söögipausil öeldes, et sirutab veidi selga ja vaid 1 meeter eemale põõsa taha jalutas.
Kas trennis käib ja liigub piisavalt? Liikumine annab nö.luudele liha ja tõstab söögiisu. Kui peale kooli diivanil ekraani näpib, siis ongi energiavajadus väike.
Trennis ei käi. Liigub kuidas juhtub. Mõni päev ei liigu üldse ja teine päev teeb mingi pika kõndimise.
On selline ütlus, mis käib täpselt mu lapse kohta. Mul on mureks mu lapse alakaal. Teismeline tüdruk. Ta täpset kaalu ma ei tea, aga ta näib kõhn. Tundub, et talle endale paistab see meeldivat. Kaalu numbrit ta mulle ei ütle, aga see on 45-50 vahel 170 pikkuse juures. Kui toit on valmis tehtud, siis sööb. Kui käime väljas söömas, siis ka sööb. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Ära muretse. Olin ise samasugune. Ma olen natuke pikem, aga kaal oli sama ja väiksem ka. Täna igatsen neid aegu tagasi. Läksin paksemaks peale laste sündi. Praegu teismelisel tütrel on seljas kleit mis minu seljas oli 35-40 aastaselt. Mul pole tervise probleeme.
Vii perearsti juurde kontrolli, las mõõdavad näitajaid ja teevad vereproovi. Kui on kahtlus anoreksiale või buliimiale, siis seda oskab öelda ikkagi arst. Paljud näiliselt saledad on ikkagi kaalu poolest normis, aga las seda otsustab perearst.
Ma ise küll anoreksiat või buliimiat ei osaks kahtlustada. Olen rohkem mures selle viitsimatuse pärast endale süüa teha. Viitsimatus on sellest et pole ka erilist isu. Kui väljas käime, siis sööb küll. Reisil sööb ilusti 3 korda. Ka tahaks ta toitu koju tellida. Ja need päevad kui olen tööl, olen andnud ka tellimiseks raha vahel, kuigi söök oleks kapis ja vaja vaid soojaks lasta. Aga selle järgi pole isu.
Seda enam, et ei taha millegipärast kaalu öelda.
Kaalu varjamiseks on põhjus selles, et olen rääkinud ja muretsenud selle pärast. Et ta peaks rohkem sööma ja et minu arust ei saa ta päevast kaloraazigi täis. Ta teab et see teeb mulle muret.
Kas trennis käib ja liigub piisavalt? Liikumine annab nö.luudele liha ja tõstab söögiisu.
Kle ole nüüd, anorektikutel on põhiteema see, et lisaks nälgimisele ka teevad ohtralt trenni.
Ma kuulasin 25 a sellist näägutamist. Mis muidugi lõppes sellega, et lõpetasin näägutajatega suhtlemise. Aga no krt isegi mõne sugulase matustel (kuhu ikka austust avaldama lähed), öeldi esimese asjana, et kas sa ikka sööd.
See on normaalne teismelise käitumine. Ei sure ta midagi nälga. Las ta olla rahus.
Ja need päevad kui olen tööl, olen andnud ka tellimiseks raha vahel, kuigi söök oleks kapis ja vaja vaid soojaks lasta. Aga selle järgi pole isu.
Sellest ma saan isegi aru, kui ei taha soojendatud toitu. Mu lapsele see ka ei maitse, aga näiteks külma pizzat sööb küll (kodus ise teeme, laps paneb enda maitse järgi katted peale) järgmisel päevalgi.
Kui laualt ei suuda banaani võtta ja seda ise ära koorida, siis see on suurem probleem.
Püüdke siis lihtsalt leida selline lahendus, et ta lõunal kodus midagi ikka sööks. Mul tuttava laps käib pärast kooli ema töökohast läbi, seal on allkorrusel söökla, laps sööb siis seal koos emaga.
Kõik ei ole sellised, et söögitegemine meeldiks, aga mingi snäki peaks suutma endale ise valmis teha. Võileivagrilliga kuumad röstsaia-juustu võikud äkki? Rösteris midagi, tomat ja salatileht peale? Siis see ei ole vana toit, mis soojendatud, aga värskelt valminud…
Hommikuse söömise kohta – mina pole elu sees suutnud hommikuti midagi süüa. Alles umbes kell 11-12 tahaks midagi. Kohe pärast ärkamist olen nii uimane, et mõte söögile ajab iiveldama. Ma ei ole hommikuinimene, keha rütm on teine. Aga külmkapi kõrvale nälga suremist pole olnud, mulle on meeldinud süüa teha. Kõik ei ole sellised, kellele meeldiks, samas ega seda ei tea, kui pole proovinudki.
kehakaalu osas sõltub palju ka geenidest.
Meil peres on kõik naised olnud lapsena pisikesed ja kiitsakad, arstid kahtlustavad näljutamist. Mu oma laps ka selline pilbas, et võib jääda mulje nagu üldse midagi ei sööks. Sööb, kuigi valivalt. Jälgin, et vitamiine saaks.
Ma ise lapsena sõin nagu loom, mitu taldrikutäit, muudkui küsisin lisa 😀 Aga välja nägin nagu silguniisk (vanaema väljend). Me sellised niiöelda peenikese kondiga.
Kui suguvõsas inimesed pigem kogukamad ja laps on erandlikult kõhn, siis tasub muretseda. Muidu vaadake lihtsalt seda, et laps saaks aru, et ainult ühest toidukorrast päevas ei piisa ja et vitamiinid-mineraalained kätte saaks.
Ma kuulasin 25 a sellist näägutamist. Mis muidugi lõppes sellega, et lõpetasin näägutajatega suhtlemise. Aga no krt isegi mõne sugulase matustel (kuhu ikka austust avaldama lähed), öeldi esimese asjana, et kas sa ikka sööd.
See on normaalne teismelise käitumine. Ei sure ta midagi nälga. Las ta olla rahus.
See on arusaadav, kui sööd aga teha pole miskit, sa ei kosu. Aga mida teha siis, kui ta päriselt sööbki nii vähe. Kuidas väljendada muret, nii et see ei tunduks näägutamisena. Muidu ju peaks olema inimesel tervisliku toitumise juures 3 toidukorda ja räägitakse veel mida süüa vahepaladeks. See et süüa 1-2 korda päevas ei saa olla tervislik. Aga kui sellest räägin, siis tundub mu lapsele ka näägutamisena. Arstile vedamine mõjub samamoodi halvasti-lõpetab näägutajaga suhtlemise, nagu sinagi tegid. Astu kaalule, vaatame fakte-sa oled alakaalus, ei aita asja paremaks muuta-ka näägutus.
Ma kuulasin 25 a sellist näägutamist. Mis muidugi lõppes sellega, et lõpetasin näägutajatega suhtlemise. Aga no krt isegi mõne sugulase matustel (kuhu ikka austust avaldama lähed), öeldi esimese asjana, et kas sa ikka sööd.
See on normaalne teismelise käitumine. Ei sure ta midagi nälga. Las ta olla rahus.
See on arusaadav, kui sööd aga teha pole miskit, sa ei kosu. Aga mida teha siis, kui ta päriselt sööbki nii vähe. Kuidas väljendada muret, nii et see ei tunduks näägutamisena. Muidu ju peaks olema inimesel tervisliku toitumise juures 3 toidukorda ja räägitakse veel mida süüa vahepaladeks. See et süüa 1-2 korda päevas ei saa olla tervislik. Aga kui sellest räägin, siis tundub mu lapsele ka näägutamisena. Arstile vedamine mõjub samamoodi halvasti-lõpetab näägutajaga suhtlemise, nagu sinagi tegid. Astu kaalule, vaatame fakte-sa oled alakaalus, ei aita asja paremaks muuta-ka näägutus.
Kus ma ütlesin, et ma sõin? Sõingi vähe. Saigi kõht täis, ei olnud näljatunnet.
Kes kus käsib viis korda päevas süüa? Kui ma kontoris käin, siis söön jah 3x päevas, muidu 2 korda.
Mul oli veel see nali, et kõik unustasid ära, et mu ema oli veel peenem. Ma olin 13, kui mulle tema täiskasvanuea kleidid selga ei läinud.
Nii kummaline lugeda, et osad arvavad, et see on normaale käitumine. Mina näen küll punaseid tulesid. Magusat ei söö, rahulolu alakaaluga, kaalu ei taha jagada. Olen ise ennast teismeeas näljutanud ja tean päris hästi kuidas see käib. Hommikul pole isu, koolis ei söö ja siis õhtul midagi sööd, et vanemad tähele ei paneks. Valetasin, et olen söönud jms. Minul lõppes asi sellega, et trenni teha ei suutnud (pea hakkas ringi käima), rauapuudus ja minestamised kuuma/trenniga. Ise olin superrahul, et keskkoht oli nagu sipelgal.
b. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Isver – 170 cm pikk ja kaalub 45-50 kg? Appi! Pole ju korras enam.
Kes kus käsib viis korda päevas süüa?
3 põhitoidukorda ja vahepalad lisaks. Ma pole seda ju oma peaga välja mõelnud. Seda soovitavad arstid. Nt oled haiglas. On 3 korda päris sööki ja 8 ajal õhtul on veel tee ja saiake.
Et terve püsida, baasainevahetus täis saada, see on u 1800-2000kcal-seda saab vaid söögist. Küll saab ka ühe toidukorraga mõne toidu puhul kaloraazi täis, aga organismile vajalikke aineid ei saa. Seda ma saan siin öelda küll. Aga minu lapsele selle rääkimine tundub näägutus ikkagi.
Kuidas öelda midagi, mida teine ei taha kuulda, aga tegelikult teab ta ise ka, nii et see ei tunduks näägutus. Kui ma seda oskaks teha, ma usun et saaks asja muuta. Tema aga kuuleb vaid näägutust.
Tänapäeval noortel väga levinud nö. skinny fat body. Välja näeb vibalik, aga kui mõõtma hakata, siis rasva osakaal kehas üllatavalt suur. Kõhna väljanägemine tuleb olematutest lihastest ja nõrgast luustikust. Sellist last on vaja suunata liikuma. Anoreksia kahtlustajatele ütlen ennetavalt ära, et liikumine ei võrdu ohjeldamatult treenimisega.
Teemaalgataja, saada laps liikuma! Küll siis leiab kodus külmkapi ka üles.
b. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Isver – 170 cm pikk ja kaalub 45-50 kg? Appi! Pole ju korras enam.
Ma olin 20 a 174 cm ja 52 kg. Päevad käisid kellapealt, tervis korras. Mida siin appi karjuda?
Kes kus käsib viis korda päevas süüa?
3 põhitoidukorda ja vahepalad lisaks. Ma pole seda ju oma peaga välja mõelnud. Seda soovitavad arstid. Nt oled haiglas. On 3 korda päris sööki ja 8 ajal õhtul on veel tee ja saiake.
Et terve püsida, baasainevahetus täis saada, see on u 1800-2000kcal-seda saab vaid söögist. Küll saab ka ühe toidukorraga mõne toidu puhul kaloraazi täis, aga organismile vajalikke aineid ei saa. Seda ma saan siin öelda küll. Aga minu lapsele selle rääkimine tundub näägutus ikkagi.
Kuidas öelda midagi, mida teine ei taha kuulda, aga tegelikult teab ta ise ka, nii et see ei tunduks näägutus. Kui ma seda oskaks teha, ma usun et saaks asja muuta. Tema aga kuuleb vaid näägutust.
Ja Jaapani kellatootja ütles reklaamis, et käima peab 10 000 sammu päevas ja kõik uhavadki.
b. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Isver – 170 cm pikk ja kaalub 45-50 kg? Appi! Pole ju korras enam.
Ma olin 20 a 174 cm ja 52 kg. Päevad käisid kellapealt, tervis korras. Mida siin appi karjuda?
Polekski probleemi, kui teismeline sööks! Aga ei söö ju… Minu 2 sõbrannat ei saanud tänu enese aastatepikkusele näljutamisele lapsi. See, et sinul hästi oli on ju tore.
Teemaalgataja, saada laps liikuma! Küll siis leiab kodus külmkapi ka üles.
Hea mõte. Aga kuidas seda teha? Spordiklubis käis, aga ei siis enam ei meeldinud. Kõnnib kooli ja tagasi. Ratas on. Sellega vahel sõidab. Vahel läheb kõnnib niisama ka, kõndimise pärast. Kuidas Sa suunaks teda liikuma? Mida ta võiks teha ja kuidas teda suunata?
Kõigepealt käige perearstil ära tervisekontrollis. Lase verd (vitamiine) kontrollida ja pikkust/kaalu. Vb pole mingit probleemi, aga on ka võimalus, et tuleb toitumisspetsialist/psühholoog kaasata.
b. Aga ise ei tee ta endale süüa ja võib vabalt ‘külmkapi juurde nälga surra. Küsimus on seoses sellega, et tahaks et ta võtaks vastutuse enda eest enda peale, sööks 3 korda päevas. Praegu sööb siis kui ma söögi teen talle. Ja kuna ma olen mures, siis teen ka. Aga tihti ta hommikuks midagi ei tahagi, lõuna ajal olen ma tööl. Nii et jääb õhtusöök, mida sööb. On see teie arust ka probleem või muretsen ma üle? Värskeid asju-puuvilju on meil kodus ikka. Aga neidki sööb siis kui need talle ära koorida, tükeldada või valmis keeta. Magusat ei ei söö, sest see mõjuvat näonahale halvasti.
Isver – 170 cm pikk ja kaalub 45-50 kg? Appi! Pole ju korras enam.
Ma olin 20 a 174 cm ja 52 kg. Päevad käisid kellapealt, tervis korras. Mida siin appi karjuda?
Polekski probleemi, kui teismeline sööks! Aga ei söö ju… Minu 2 sõbrannat ei saanud tänu enese aastatepikkusele näljutamisele lapsi. See, et sinul hästi oli on ju tore.
Ja miljonid naised ei saa lapsi misiganes põhjusel. Ju nad siis ei tahtnud neid lapsi nii väga.
Kõigepealt käige perearstil ära tervisekontrollis. Lase verd (vitamiine) kontrollida ja pikkust/kaalu. Vb pole mingit probleemi, aga on ka võimalus, et tuleb toitumisspetsialist/psühholoog kaasata.
Seda minagi arvan ja soovitan.
Käi lapsega kôik arstid läbi, psühhiaater ka, äkki leiad midagi viga, kindlasti nôua ravimeid.😀😀😀
Ma soovitaks, et osta alustuseks see raamat:
https://www.apollo.ee/toiduga-sinasobraks.html
see praegu allahinnatud ka, ainult 6€
Lapsele peaks selgeks tegema, et kui ei söö normaalselt, siis sellega võivad kaasneda erinevad terviseprobleemid. OK, kui ei soovi suurt sööki teha või palju korraga süüa, aga et ainus toidukord on õhtul, see annab tema tulevikule põntsu.
Manitseda ei tasu, aga siiski peaks püüdma leida mingeid toite, mida ta päeval ise sööks. Smuuti annab kaloreid, mineraale, vitamiine, hoiab veresuhkru taset. Jogurt müsliga – kõlbab ka päeval süüa, ei pea olema hommikusöök.
Igasuguseid erinevaid variante on väga palju. Kui ta on valmis endale tellima midagi või poest ostma kaasa, seegi hea ju. Sushi – hea kaasa osta, täidab kõhtu, ei tee paksuks, kui seda kardab.
Toidumaailm on ju nii avar, igaüks võib leida endale meeldiva köögi. Aga oluline on aru saada siiski sellest, et sööma peab mitu korda päevas, et tervena püsida.
Jah, keha saab ekstreemtingimustes ka hakkama ja on inimesi, kes on terve elu söönud näiteks ainult kananagitsaid, aga eks see mõjub pikapeale siiski tervisele.
Aga see raamat on okei, sobib noortele, ehk paneb veidi lihtsalt kaasa mõtlema ja ei mõju näägutamisena.
Käi lapsega kôik arstid läbi, psühhiaater ka, äkki leiad midagi viga, kindlasti nôua ravimeid.
Mis ravimeid? Et peoga antidepressante sisse ja ongi korras, tõsiselt mõtled või?
Kõigepealt käige perearstil ära tervisekontrollis. Lase verd (vitamiine) kontrollida ja pikkust/kaalu. Vb pole mingit probleemi, aga on ka võimalus, et tuleb toitumisspetsialist/psühholoog kaasata.
Minu teismeline tüdruk sai endale külge toitumishäire. Nüüd oleme kapanud temaga juba mitu aastat mööda psühholooge ja psühhiaatreid, kes on temaga palju juttu lobistanud, lisaks sööb laps tablette ja on istunud isegi ravil psühhiaatriahaigla söömishäirete osakonnas – mitte mingit kasu sellest kõigest ei ole olnud, puhas nulliring. Nii raske on omaks võtta teadmist, et reaalselt päris murega polegi abi olemas.
Elame lihtsalt päev korraga, püüame teda meelitada perega koos tavalist kodutoitu sööma, üritan sokutada tema käeulatusse mingit tervislikumat pala ja nuputan välja igasugu nippe, et saada ta seda suhu panema ja seejärel mitte kohe välja oksendama.
Usun, et teemaalgatajal sihukest jama loodetavasti ei ole, tema lapse puhul on küsimus siiski pigem vast viitsimatuses endale toitu vaaritada. Ka minul endal on nii, et üksi kodus olles ei viitsi endale süüa teha, pigem ootan õhtuni ja sööme siis koos perega.
