Teema: Surm ja pension

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina ei esitanud panka mingeid tsekke. Läksin sinna oma sünnitunnistuse, ema abielutunnistuse, tema mehe surmatunnistusega, ühesõnaga tõendasin, et olen pärija (või üks pärijatest) ning sain matuseraha. Siis maksin matuste eest. Tegemist Swedbankiga eelmisl kevadel.[/tsitaat]

Ainult, et kohe saab kätte ainult teatud summa, krooni ajal oli see maksimum 15000. Rohkem ei anta, olenemata sellest, millised on kõikvõimalikud kadunukesega seotud kulud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Võib ju veel kord üle rääkida, et tuleb lähtuda seaduse mõttest, mis kaitseb nõrgemaid. Kui neid nõrgemaid osapooli ei ole, siis ei juhtu midagi. Või mis teemaalgatajat konkreetse pärimisseaduse rikkumise väljatulemise puhul ees ootaks. Kes on see osapool, kes peaks ta kohtusse kaebama. Riik? Mis on sel juhul riigi huvi? Kui sa oled lõpuks jõudnud järeldusele, et teisi asjast huvitatud osapooli tõesti ei ole, siis võidki käituda oma parema äranägemise järgi, sest sa ei riski millegagi. Ainult loll võtab pangast laenu selleks, et surnud lähisugulasega seotud kulud kinni maksta, kui endal hetkel niipalju pole.
Ma olen ise ka imestanud, et meie ühiskonnas on uskumatult palju jaburaid seadusesätteid täitvaid inimesi. Sina vist ootad südaööl ka foori punase tule taga, kuigi seal mitte ühtki autot pole juba tunni jooksul sõitnud ega lähimate tundide jooksul ei sõida ka, kuna liiklusseadus keelab sul punase tulega üle tee minna.[/tsitaat]Kes on see osapool? Alati ei pruugi see olla keegi teine pärija, vaid hoopis mõni asutus, kellele ollakse võlgu.
Sellega on see lugu, et pärija lihtsalt ei pruugigi teada, et surnud inimesel on mingeid tasumata kohustusi (me ei pruugi ju täie kindlusega kõiki selliseid asju teada ka oma kõige lähedasemate kohta). Siis hakatakse kindlasti uurima raha liikumist.

Ma millegipärast usun, et need seadused ei olegi nii jaburad, kui meile esialgu tunduvad. Sellised seadusesätted lihtsalt välistavad teatud asjad ja vaatamata sellele, et meile tundub, et muudavad meie elu palju keerulisemaks ja ebamugavaks, siis kindlasti on väga palju neid olukordi, kus selline esialgselt naeruväärne ja tobe seadus võib meid hoopis kaitsta.
Pealegi käsitletakse ainupärijaid ja pärimist mitme inimese vahel ju ühtemoodi. Kuidas peaks notar enne asja ametlikku käiku olema kindel, et see inimene on ainupärija. Pärimine ju algabki sellega, et kõigepealt tehakse kindlaks, kas ja kui palju pärijaid üldse on. See, et inimene (pärija) seda ise teab, ei maksa seaduse silmis midagi.

P.S. Jah, ma olen see loll, kes arvab, et punane foorituli kehtib ka südaööl ja hõreda liiklusega linnas. Seega ootan jah rohelist. Tundub isegi kummaline, et keegi vastupidi käitub.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pangatöötajana võin kinnitada, et sinu poolt tsiteeritul on õigus.
Pangakaarti tohib kasutada AINULT see inimene, kelle nimi on pangakaardil. Siin ei ole erandeid. Kui inimene ei ole vastutusvõimeline, siis talle oma nimega pangakaarti ei tehtagi, vaid asi käib volitusega. Näiteks saab lapse konto juurde teha ema nimele pangakaardi.
Sageli on pangas olnud juhtumeid, kus voodihaige inimese eest käib teine inimene pangakaardiga automaadis või poes toimetamas. See on absoluutselt lubamatu. Kui voodihaige inimene lubab kellelgi oma kontot kasutada, siis ta peab korra järgi andma sellele isikule volituse, millega koos võib anda ka internetipanga kasutamise õiguse kui ka pangakaardi, aga siis on kindlasti pangakaart selle isiku nimega, kes toiminguid käib teostamas. Ja internetipangas samamoodi.

Näiteks, kui sina lähed poodi oma mehe kaardiga ja müüja avastab, et naisterahvas maksab mehe kaardiga, siis on müüja kohustatud kaardi konfiskeerima ja korra järgi peab kutsuma turvatöötaja.
Kindlasti ei tohi müüja seda kaarti aktsepteerida.[/tsitaat]

Oot, kuidas pank teeb kindlaks, et automaadist võttis pangakaardiga raha väja keegi teine, mitte kaardi omanik. Pank saab seda teda ainult juhul, kui kaardi omanik kaebab. Ja kaardi omanik kaebab ainult juhul, kui pangakaarti on kasutatud tema tahte vastaselt.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oot, kuidas pank teeb kindlaks, et automaadist võttis pangakaardiga raha väja keegi teine, mitte kaardi omanik. Pank saab seda teda ainult juhul, kui kaardi omanik kaebab. Ja kaardi omanik kaebab ainult juhul, kui pangakaarti on kasutatud tema tahte vastaselt.[/tsitaat]Ei teegi, aga kui see peaks mingi tehingu käigus välja tulema, siis… Ja see võib päris mitmes olukorras välja tulla.
Näiteks, kui panka pöördub mees ja ütleb, et ta ei saa millegipärast kaardiga raha välja võtta või poes maksta. Mina kui pangatöötaja lähen inimese kontole ja selgub, et jutt käib hoopis mehe abikaasa kaardist, siis minu kohus on see kaart mehelt konfiskeerida ja kinni panna.
Usu mind, sellised seigad on väga igapäevased, et kasutatakse teise inimese kaarte. Kusjuures, olen kindel, et enamikel juhtudel ongi nii, et kaardiomanik on kaardi ise andnud ja lubanud sellega toimetada, aga mina kui pangatöötaja (või näiteks müüja), kes avastab sellise rikkumise, on kohustatud kohe selle kaardi konfiskeerima/sulgema.
Mina ju ei tea, kas naine päriselt ka lubas mehel oma kaarti kasutada või on mees selle omavoliliselt võtnud. Ma ei peagi seda teadma ja panen selle kaardi pikema jututa kinni. Või kuidas ma selle kindlaks peaks tegema? Lihtsalt mehe sõnadele tuginema, et naine lubas? Aga kui tegelikult ei lubanud? Siis ma peaksin inimesest ikka head uskuma, et ta mulle ei valeta? Nii või?

Kui naisel on soov, et tema mees saaks tema kontol olevat raha kasutama, siis peab naine tegema enda konto juurde kaardi mehe nimega. Seda ei keela keegi. Pangakaarti tohib kasutada vaid see isik, kelle nimi seisab pangakaardil, siinkohal võib see pangakaart olla seotud hoopis mõne teise inimese kontoga. Ehk siis konto võib kuuluda kellelegi teisele, aga kaart peab endanimeline olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Täpselt nii see on. Kõik volitused lõppevad volitaja surma momendil. Ehk siis, kui sa oled siiani tohtinud inimese pangakontolt ülekandeid teha või pangakontoris toiminguid teha, siis alates kontoomaniku surma momendist lõppevad kõik õigused kellelgi teisel tema konto kallal toimetada.
Seaduse järgi oleks õige raha välja võtta või ümber kanda sel ajal, kui inimene veel elab.

Selles osas, et \”seadusega on ette nähtud millises ulatuses saab peale inimese surma veel tema raha kasutada\”, ma nii kindel pole. Minu teada ei tohi pärast inimese surma tema kontot puutuda rohkem kui ainult matuseraha võtmiseks ja see raha antakse ka reeglina lähedasele, sugulasele ning matusekulusid tõendavate kviitungite alusel.

Samas, kui inimesel on näiteks laen, siis kontot ei sulgeta. Konto jääb kuni selle momendini avatuks, kui pärimine on toimunud ja pangas vajalikud toimingud tehtud. Selle aja jooksul lähevad igakuised laenumaksed jätkuvalt maha. Kui pärimine on toimunud ning on selgunud, kas ja kellele läheb laenukohustus üle, siis pannakse ka surnu konto kinni ning edaspidi maksab laenu juba pärija, kellele laenukohustus üle läks.
[/tsitaat]

Aga kui enne selle pärimisasja kordaajamist lähevad eluasemelaenud kogu aeg surnu kontolt maha, mis siis saab, kui surnu konto saab tühjaks, kust siis pank laenuraha võtma hakkab?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nüüd läheb asi päris jaburaks. Millised asutused on kohtuga seotud asutused? Sellist mõistet, nagu kohtuga seotud asutused, ei ole üheski seaduses. Kohus on täiesti iseseisev. Maksu- ja tolliamet saab nõuda maksuvõlgnevuse tekkimisel ainult pangakonto arestimist, aga tal ei ole juurdepääsu ega saa olla ülevaadet pangakontoga seotud tehingutest. See saab siiski olla ainult õiguskaitseorganitel.[/tsitaat]Juriidilist haridust mul pole ja kohtusüsteemis ei orienteeru, kuid kindel on see, et pank peab alluma teatud organite korraldustele. Olen näinud nii kohtutäiturite, politsei- ja piirivalveameti kui ka maksuameti poolt blokeeritud kontosid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sellepärast tulekski raha enne välja võtta, muidu võid jääda ka matusekuludest ilma. Kui panka heauskselt teatad, siis võtab pank kadunukese kontaolt aegsasti laenumakse ära. Kui pärandvaral on nii suur laen, et pärija maksta ei jõua, ei pea pärandit vastu võtma. Aga vähemalt on matuseraha sel juhul garanteeritud. Pank pärijatelt laenu sisse nõuda ei saa, kui pärijad varast keelduvad. [/tsitaat]Kuidas saab pank AEGSASTI raha surnu kontolt maha võtta? Kui sul on pangaga laenuleping sõlmitud, siis maksad laenu tagasi ju vastavalt lepingule, kindlal maksepäeval. Ei ole ju nii, et pank võtab laenusumma maha mingil suvalisel kuupäeval. Pärast inimese surma lähevad laenumaksed ikka sel kuupäeval, mis lepingus kirjas ja selles osas ei muutu midagi.

Kui pärandit vastu ei võeta, siis läheb vara sundrealiseerimisele ning ilmselt saab pank oma raha ikka tagasi.
Samas, pank ju näeb ka seda, et pärast inimese surma on raha välja võetud ning kuna pärijad on surnu varast loobunud, siis neil ei ole õigust sellele rahale, sest see ei oleks ju pärimisega neile tulnud. Matuseraha kohta ei oska öelda, selle tarbeks saab ilmselt mingi summa kätte, aga ülejäänu nõutakse suure tõenäosusega tagasi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Huvitav, et kui on midagi ära vaja maksta, siis saab küll inimene kindel olla, et ta on pärija (ja vastavalt käituda), aga kui on saada, siis mitte?[/tsitaat]Loe uuesti! Potentsiaalsel pärijal ei ole kohustust laenumakseid tasuda. Kui ta ise siiski kindlalt teab, et ta on pärija ja võtab pärandi vastu, siis ta võib laenumakseid ise tasuda nii kaua, kuni pärimine lõpule jõuab. Pärast pärimise lõppemist peab ta ju nagunii laenukohustust tasuma hakkama. Miks siis mitte kohe maksma hakata, et lepingusse võlgnevust ei tekiks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Miks siis vastupidi ei sobi? Pärija teab kindlalt, et on pärija ja võtab pärandi vastu, miks ta siis kohe ei või pärandaja raha kasutada? Pärast pärimise lõppemist võib ju niikuinii seda teha?
Miks ühtpidi peab seadusest kinni pidama, aga teistpidi mitte?[/tsitaat]Sellest üksi on vähe, et pärija ise teab, et ta on ainus pärija. See peab riigi ja seaduse kui ka panga silmis olema tõendatud.

Tasutud laenumakseid ilmselt ei hakka hiljem teised võimalikud pärijad vaidlustama, aga kui tegemist on raha ja vara saamisega, siis juhtub see vägagi tõenäoliselt.

Pangalaenu tingimused ja Riigikogu poolt vastu võetud pärimisseadus on siiski kaks täiesti erinevat asja. Ehkki pank peab pärijate teenindamisel pangas lähtuma seadusest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Huvitav, et kui on midagi ära vaja maksta, siis saab küll inimene kindel olla, et ta on pärija (ja vastavalt käituda), aga kui on saada, siis mitte?[/tsitaat]Siin on see vahe, et midagi ära maksta võib ka see inimene, kes ei ole üldse pärija, ka potentsiaalne mitte. Kui inimene soovib seda teha enda vabast tahtest, siis on see lubatud. Täpselt sama ju ka elus olevate isikute eest tasumisega. Näiteks, sa võid oma sõbra telefoniarveid tasuda, kui tahad. Samas, sa ei ole kohustatud seda tegema.

Pärimisseadus ütleb siiski seda, et mitte keegi ei ole kohustatud surnud inimese kohustusi tasuma enne, kui pärimine on ametlikult lõppenud ja surnu vara ja kohustused on jagatud.