Kuigi ma olen enda arvates üle keskmise tubli minia, on ta mind 20a seljataga teistele kirunud.
Ei ole päevagi ta poja raha eest elanud, olen pigem mehe poputaja, teen ka meestetõid kui vaja jne, aga ikka kuulen külapealt…Lapsed tema juures käia ei taha, sest vanaema pidi karjuma nende peale.
Tervis on tal järjest viletsamaks jäänud ja räägib, et vanadekoju ta kindlasti ei ole nõus minea. Selles suhtes mõistan teda, keegi ei taha sinna surema minna.
nunuu, aga pühapaistet tuleb ju ikka säilitada…
Enda juurde võtad ta ainult siis, kui memm enam liikuda ei suuda. Senikaua aitab KOV sotsiaaltöötaja jms. kodukäijad. Kui memme toast välja ei saa, siis ei saa ta ka laimu levitada. Ja kui kodus undama hakkab, siis uks vahelt kinni ja edasi tegeleb su mees ehk tema poeg. Ikkagi tema ema.
Kui sa ei meeldi talle, siis miks sa arvad, et ämm soovib just sinu juurde elama tulla? Tõenäoliselt tuleb talle leida hooldaja, kes on nõus teda abistama tema enda kodus.
Ei,kindel ei.
Oma praegust ämma ei kannata absoluutselt. Suvel ta käib üsna tihti meil ‘puhkamas’ ja peale seda olen nii emotsionaalselt kui füüsiliselt väsinud,et tahaks aasta otsa puhata.
Kui sa ei meeldi talle, siis miks sa arvad, et ämm soovib just sinu juurde elama tulla? Tõenäoliselt tuleb talle leida hooldaja, kes on nõus teda abistama tema enda kodus.
Minu vanaema ka ei sallinud mu ema eriti ja rääkis teda ikka teistele tihtilugu taga. Ütles näkkugi, et ega sa mulle väga ei meeldi. Kui viletsaks jäi, siis ainus, kes hooldama kõlbas, oli just ema, sest kallis pojake ei saa ju ometi millegi nii maisega kokku puutuda ja mina olin laps. Ema hooldas ka, mis teha. Sügav nõuka aeg ja vanaema elas niikuinii meie juures.
Eks see on oma hinge eest hoolt kandmise ja inimesena kasvamise ülesanne – suhtuda suuremeelselt sellesse, kes sinusse halvasti on suhtunud. Ma arvan, et hooldaks ikka, kui üldse enam ise toime ei tule. Vanaema ütles ka enne surma mu emale, et kes see oleks osanud arvata, et sa NII hea inimene oled. Ema tunneb tagasi mõeldes rahuldust, et ei lasknud ennast kätemaksust juhtida ja tegi oma parima. Kättemaks ei vii kunagi kusagile.
Ainult juhul, kui see oleks absoluutselt ainuke võimalus. Ma üldiselt ei tahaks ka head ämma enda juurde elama.
Ei võtaks iialgi ämma enda juurde.
Ei võtaks iialgi ämma enda juurde.
Oma ema võtaks või põlgaks samamoodi ära? Kas mees sinu ema võtmisest võib sama resoluutselt keelduda, kuigi sina tahaks hoolitseda?
Ämm on su mehe ema ja su laste vanaema, sinu kodu on ka su mehe kodu või on mees nii tallaalune, et temalt ei küsita üldse, mida ta oma emaga teha võib?
Tulevikus on siis nii, et oma laste juurde sa vajadusel minna ei saa, sest lapse elukaaslasele oled sa ämm ja ämmasid ei võeta.
Mõni on ikka täielik maailmanaba.
Kui kodu on naise oma, siis ma kuidagi veel saan aru, et on võimalik dikteerida, kes seal elab ja kes mitte – ehkki ka siis jääb küsimus, et kuidas see mees siis, kelle emale sedasi ust näidatakse, saaks ennast hästi tunda. Aga lähiringkonnast on ka selline juhtum, kus naine kolis mehe majja oma lapsega ja on seal mõne aastaga nii hästi kohanenud, et ka toob juba kuuldavale mõtteid: iialgi ei võtaks ämma oma majja elama. Oma majja??? Mees esialgu keerab naljaks asja, et kus see sinu maja siis ka on, kutsu külla jne, aga näha on, et tunneb ennast ebamugavalt.
Mehe ema näib küll hea tervise juures olevat, loodetavasti saab ikka veel kaua omadega hakkama, aga selline suhtumine küll pähe ei mahu: see, et mees võõrast last on toitnud-katnud-kasvatanud, on nagu enesestmõistetav, aga et peaks omalt poolt siis mehe ema aitama, kui see vajadus peaks tekkima, siis ei, seda juba ei juhtu. Imelik.
Ei võtaks iialgi ämma enda juurde.
Oma ema võtaks või põlgaks samamoodi ära? Kas mees sinu ema võtmisest võib sama resoluutselt keelduda, kui sina tahaks hoolitseda?
Ämm on su mehe ema ja su laste vanaema, sinu kodu on ka su mehe kodu või on mees nii tallaalune, et temalt ei küsita üldse, mis ta oma emaga teha võib?
Tulevikus on siis nii, et oma laste juurde sa vajadusel minna ei saa, sest lapse elukaaslasele oled sa ämm ja ämmasid ei võeta.
Mõni on ikka täielik maailmanaba.
Mina ei võtaks ei ämma ega oma ema, kui saan seda kuidagigi vältida, st kui ta enam ka kõrvalise abiga omaette hakkama ei saa ning teda korralikku hooldekodusse paigutada ei saa (näiteks raha puudumise tõttu).
on ta mind 20a seljataga teistele kirunud.
Kui sa oled suutnud tervelt 20a supinahk olla, miks arvad, et nüüd kuidagi teisiti saaks olema?
Loomulikult võtad sa vanaeide enda juurde ja hooldad teda surmani.
Sellele sa kirjutasid alla oma “jaa” juba pärast aastast kirumist.
Mida üldse küsida?
Mina ei võtaks ei ämma ega oma ema, kui saan seda kuidagigi vältida, st kui ta enam ka kõrvalise abiga omaette hakkama ei saa ning teda korralikku hooldekodusse paigutada ei saa (näiteks raha puudumise tõttu).
Mina oleksin oma ämma võtnud küll ja meeski oleks, aga ämm ise keeldus kategooriliselt – ütles, et ei taha, et lapselapsed tema suremist pealt vaatama peaksid. ÜÜrisime ämmale selle asemel korteri meie läheduses. Hooldekodusse kolis ta sealt alles päris lõpus – vähem kui kuu enne oma surma.
Ema kohta ei tea praegu öelda.
Ei võtaks iialgi ämma enda juurde.
Oma ema võtaks või põlgaks samamoodi ära? Kas mees sinu ema võtmisest võib sama resoluutselt keelduda, kuigi sina tahaks hoolitseda?
Ämm on su mehe ema ja su laste vanaema, sinu kodu on ka su mehe kodu või on mees nii tallaalune, et temalt ei küsita üldse, mida ta oma emaga teha võib?
Tulevikus on siis nii, et oma laste juurde sa vajadusel minna ei saa, sest lapse elukaaslasele oled sa ämm ja ämmasid ei võeta.
Mõni on ikka täielik maailmanaba.
Kodu kuulub minule.
Karm on see lähedaste (vanemate) vananemine ja hooldamine. Ilmselt paratamatus. Minul on emaga suhted kehvad, aga tulevik on kindlasti selline, et ema tuleb meile elama kui enam üksi hakkama ei saa. Kujutan ette neid pingeid ja hõõrumisi, mida vanemaks ta jääb, seda raskem on temaga suhelda, psühholoogiliselt (nutab ja halab, ei talu isegi tühist eriarvamust nt ilma üle, siis süüdistab ennast, et kõik teeb valesti. Iga päev kujutab ette et on mingi uue surmahaiguse saanud ja kuna arvutit ise ei kasuta, siis palub et mina arsti aegasid paneks ja haiguse kohta uuriks, kui ma seda ei tee, siis jälle nutab ja halab, et keegi tast ei hooli, tuleks juba surm kiiremini jne…). Seega meil ei ole mingit tagakirumist ega kaigaste kodarasse viskamist, lihtsalt puhas vanadus teeb oma töö. See olukord on keeruline igal juhul, vaatamata sellele milline läbisaamine on varem olnud.
Aga sinu olukorras ma imestan, et sina seda küsid siin. Kas see pole asi, mida su mees peab otsustama ja taaka kandma?
Kuigi ma olen enda arvates üle keskmise tubli minia, on ta mind 20a seljataga teistele kirunud.
Ei ole päevagi ta poja raha eest elanud, olen pigem mehe poputaja, teen ka meestetõid kui vaja jne, aga ikka kuulen külapealt…Lapsed tema juures käia ei taha, sest vanaema pidi karjuma nende peale.
Tervis on tal järjest viletsamaks jäänud ja räägib, et vanadekoju ta kindlasti ei ole nõus minea. Selles suhtes mõistan teda, keegi ei taha sinna surema minna.
Ainult selleks,et tema või teiste ees pluss punkte teenida siis kindlasti mitte. Oleneb ju enese sisetundest. Kui tunned,et ei taha siis nii parem ongi.
Vanadekodusse ei lähe keegi surema. Seal elatakse ja ollakse hooldajate ja arstliku järelvalve all, nauditakse samaealiste seltskonda, tegeletakse hobidega jne.Kindlasti ka surrakse aga vaevalt see hullem on, kui surra seal,kus sind ei säilita.
Aga sinu olukorras ma imestan, et sina seda küsid siin. Kas see pole asi, mida su mees peab otsustama ja taaka kandma?
Mul on sama küsimus.
suudaksite võtta oma koju ämma, kes aastaid sulle kaikaid kodarasse visanud?
Ei suudaks ega võtaks oma koju kedagi, kes seal juba ei ela. Esiteks elame neljakesi korteris, kus on 2 magamistuba ja avatud köögiga elutuba. Ei hakka teismeliste lastega magamistuba jagama ja köögis ka keegi meist elama ei hakka. Samuti ei näe ma võimalust kedagi füüsiliselt hooldama hakata, sest mõlemad mehega käime tööl ja ilma selleta hakkama ei saa. Kui vastav vajadus tekiks, võtaks laenu ja võimaldaks sellele lähedasele professionaalsel tasemel hoolduse tema olukorrale vastavalt.
Aga sinu olukorras ma imestan, et sina seda küsid siin. Kas see pole asi, mida su mees peab otsustama ja taaka kandma?
See on suur otsus ja kindlasti on antud juhul ka minial õigus oma arvamus välja öelda.
Ise arvan, et kui suhted halvad, siis saab ämma enda juurde võtmine olla ainult ajutine lahendus. Või siis pakuksin välja kompromissi, nt et toote ämma enda juurde laupäevaks-pühapäevaks, kuid nädala sees elab ta hoolekandeasutuses.
Kui kodu on sinu nimel ja ämm juba otsustas, kes sinu kodus elavad…
Siin ei ole m7dagi tegemist halbade suhete vms. Teine inimene ei otsusta, kes elab sinu kodus.
Ei võtaks oma koju. Ka ei hakkaks ämmal mähkmeid vahetama vms. Selleks on ämmal poeg. Poeg hakkab käima 1-3 korda päevas ema abistamas. Mina saadan head-paremat süüa, toetan materiaalselt, lähen kaasa pidupäevadel (emadepäev, sünnipäev, lihavõtted jms) ning ajan siis juttu ja aitan lauda katta vms.
Oma ema eest aga kogu koormusega HOOLITSEMA peavad ema lapsed. Mitte nende elukaaslased. Mina võin aidata nõusid pesta, riideid pesta vms, aga otseselt abistama hakkab oma ema puhul minu mees. Ei, mina ei haka ämma mähkmeid vahetama, nii nagu ma ei arva, et minu mees peaks minu isa mähkmeid vahetama (kunagi, kui see aeg tuleb). Igaüks hooldagu ikka ise oma vanemaid, abikaasa mõningase abiga ehk.
Ei võtaks enda koju elama ei ema ega ämma. Jah, seaduse ees on inimesel oma vanemate hooldamise kohustus aga seda ei pea tagama tingimata meie kodus ning minu pere/laste arvelt.
Kus sellised vanadekodud on meil, mida filmidest nähakse?
Konk´reetsest inimesest rääkides, et kas tal on veel lapsi, kuhu saaks minna? Mida tema poeg arvab sellest teemast? Ja mida ta arvab sinu siunamisest nende aastate jooksul?
Kui ämm ei ole suutnud oma poja naisesse ja lastelaste emasse suhtuda austusega ja võtta teda oma peresse vastu, siis ei ole tema minial ka ämma ees mingeid kohustusi oma peresse vastu võtmiseks. Kas te võtaksite koju inimese, kes teisse on halvasti suhtunud?
Minul seda probleemi ei ole, ämm on väga normaalne ja tore inimene.
Seega – mida külvad, seda lõikad.
Enda juurde võtad ta ainult siis, kui memm enam liikuda ei suuda. Senikaua aitab KOV sotsiaaltöötaja jms. kodukäijad. Kui memme toast välja ei saa, siis ei saa ta ka laimu levitada. Ja kui kodus undama hakkab, siis uks vahelt kinni ja edasi tegeleb su mees ehk tema poeg. Ikkagi tema ema.
See kägu on olulise ära öelnud. Senikaua, kuni elamine oma kodus (sinu mehe külaskäikude ja/või sotstöötaja abiga) võimalik on, elagugi oma kodus. Pole vaja ette rutata.
Kui eraldi elamine ei peaks enam kuidagi võimalik olema, siis enda juurde ja mees annb tema eest hoolitsemisel oma parima. Kui sellest parimast aga objektiivsetel põhjustel (vajab pidevat järelvalvet, näiteks) ei piisa, siis otsustab juba mees, mis edasi.
Ei võtaks oma koju. Ka ei hakkaks ämmal mähkmeid vahetama vms. Selleks on ämmal poeg. Poeg hakkab käima 1-3 korda päevas ema abistamas. Mina saadan head-paremat süüa, toetan materiaalselt, lähen kaasa pidupäevadel (emadepäev, sünnipäev, lihavõtted jms) ning ajan siis juttu ja aitan lauda katta vms.
Oma ema eest aga kogu koormusega HOOLITSEMA peavad ema lapsed. Mitte nende elukaaslased. Mina võin aidata nõusid pesta, riideid pesta vms, aga otseselt abistama hakkab oma ema puhul minu mees. Ei, mina ei haka ämma mähkmeid vahetama, nii nagu ma ei arva, et minu mees peaks minu isa mähkmeid vahetama (kunagi, kui see aeg tuleb). Igaüks hooldagu ikka ise oma vanemaid, abikaasa mõningase abiga ehk.
Nojah, aga kui su elukaaslane sind kosiks ja ausaks naiseks teeks, kellega minna heas ja halvas ja kuni surm teid lahutab, kas siis oleksid nōus ämma enda juurde vōtma ja natuke oma ja oma laste arvet ämma heaks kergendada?
Ei võtaks oma koju. Ka ei hakkaks ämmal mähkmeid vahetama vms. Selleks on ämmal poeg. Poeg hakkab käima 1-3 korda päevas ema abistamas. Mina saadan head-paremat süüa, toetan materiaalselt, lähen kaasa pidupäevadel (emadepäev, sünnipäev, lihavõtted jms) ning ajan siis juttu ja aitan lauda katta vms.
Oma ema eest aga kogu koormusega HOOLITSEMA peavad ema lapsed. Mitte nende elukaaslased. Mina võin aidata nõusid pesta, riideid pesta vms, aga otseselt abistama hakkab oma ema puhul minu mees. Ei, mina ei haka ämma mähkmeid vahetama, nii nagu ma ei arva, et minu mees peaks minu isa mähkmeid vahetama (kunagi, kui see aeg tuleb). Igaüks hooldagu ikka ise oma vanemaid, abikaasa mõningase abiga ehk.
Nojah, aga kui su elukaaslane sind kosiks ja ausaks naiseks teeks, kellega minna heas ja halvas ja kuni surm teid lahutab, kas siis oleksid nōus ämma enda juurde vōtma ja natuke oma ja oma laste arvet ämma heaks kergendada?
Me oleme üle 20 aasta abielus. Mida sa täpselt küsidki? Postituses ju ütlen, et aitan materiaalselt, kui vaja.
Ma südamest loodan, et sellist hetke ei tule mu elus. Näen kõrvalt naiskolleegi, kes iga päev hooldab oma voodihaiget ema. See on meeletu koormus ja vastutus ning ta teeb seda üksi, ema ei soovi, et poeg tema mähkmeid peaks vahetama. Minu jaoks on kõige traagilisem selle juures, et see naine on aastatega kustunud, ta on väsinud, aga ütleb, et ema keeldub kõigist teistest peale tema, isegi ametlikust hooldajast rääkimata kuskile asutusse minemisest.
Ma võin ise küll vaid mõelda sellest, aga mina ei sooviks, et mu lastele jääks viimane mälestus minu mähkmeid vahetades või lamatisi ravides. Ma ei soovi, et lapsel jääks oma elu stopile kuni ma ära suren. Oma vanematega oleme sellest ka rääkinud, nemad mõtlevad ka nii. Samas tundes ennast ma muidugi maksimaalselt üritaks ise ja mu vanemad üritaksid ka viimase hetkeni ise hakkama saada.
Aga eks hetkel on see selline mõtisklus, mina loodan, et sellist hetke ei tule ja kui ka tuleb, siis lahendus oleks kõigile maksimaalselt sobiv. Igapäevane hooldus ei ole kerge, see ongi täiskohaga töö kui abivajaja on dementne, halvatud vms.
Ei võtaks! Sest tean et siis peaksin mina ämma eest ka hoolitsema. Tema pojal oleks savi.
Samas see ämm õigustab oma vägivaldsele kalduva poja vägitykke ja lapselaste kaitseks iial välja ei astu. Lisaks suitsetab ja kalduvus alkoholismile.
Okse tuleb peale ainult sellest mõttest juba.
Ps! Tegemist on kõrgharidusega naisega. Ei ole eluheidik. Aga Mats on kyll!
Lisaks eeltoodule, kui ei kipu need suhted kokkukolides paremaks muutuma ning lisaks muutuvad vanad inimesed veelgi kiusakamaks. Olen oma vanaema hooldanud ja tean seda, et lisaks temaga jagelemisele, pingesutsid ka peres omavahelised suhted. Näieks tuli ema hiljem koju ja vanaema kaebas, et temale ei süüa antud: kuigi isa käis küsimas, kas tahab süüa. Ema muidugi solvus, tekkis peres riid – isa süüdistas ema, et mis ta siis tuli nii hilja, ema vastu – et me ei hooli tema emast jne. Vanainimene, kes isa eriti ei sallinud ja temalt süüa vastu ei võtnud, magas kogu selle kisa ja kära keskel – õndast und.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
