Olen nüüd juba pool aastat suhelnud ühe mehega, tegelikult tunneme teineteist juba varem. Suvel oli üritusi ja tegemisi rohkem, nüüd oleme pigem tema juures. Tema lapsega ei ela, minul on kodus teismeline, kel isa kenasti olemas, kuid tema juures ta öösel kunagi ei ole.
Aga minul on dilemma ja süümekad, kuna peigmees pole veel minu kodus suurt käinud (päeval korra läbi) ja üldjuhul oleme tema juures, siis minul on meeletud süümekad, et ma mõnikord kodus ei ööbi. Mul ei ole nii, et soovin jubedalt leivad ühte kappi panna, kuid ma ei taha nii, et mehega koos olemise pärast ma kuidagi lükkan oma lapsega kodu tahaplaanile. Kellegile võib see naljakas tunduda, kuid mina nagu ei lase suhtel loomulikult areneda, pigem on meeletu tõrge tekkinud, et miks ma pean oma aega kulutama, sest ma soovin suhet küll, kuid see on kuidagi vaid mehe territooriumil. Ja mees muudkui meelitab enda juurde, kuid ma ei taha nii palju kodust ära olla. Me oleme ka sel teemal rahulikult rääkindud, kuid kõik on ikka sama.
Kuidas olukorda lahendada? Ja ma tean, et keegi kohe virutab siin vestluses ära, et sel mehel on minust jumala savi ning ma olen ühte ja teist, kuid äkki prooviks hoopis positiivselt jagada uusi vaateid ning oma kogemusi.