Olles ise sama vana lapse ema nagu tal poja on, ei kujuta hästi ette jah kuidas ma suudaks nii väikese lapse juurest enamus aega teises riigis oma “tassi täita”. Ei kujuta lihtsalt. Ma olen täiesti kindel, et see 50:50, üks ühes riigis, teine teises riigis süsteem ei ole nii vahva lastele nagu ta jälgijatele üritab näidata.
Jään huviga ootama sündmuste edasist arengut, kui emb-kumb leiab uue elukaaslase. Kahjuks jäävad kaotajaks need 4 armast last.
Aga kas sa seda kujutad ette, et hilisteismelisena valitud riik ei pruugi täiskasvanuks saades olla su soovitud elukoht? Et võib suureneda soov oma vanemate ja perekonnaga suhelda? Inimene võib depressiooni sattuda? Proovi ette kujutada, kuidas elaks see sama vana poja siis, kui tal enam ema poleks? Või kui ema on füüsiliselt olemas aga vaimselt mitte? Kui sinu hing pole kahe asja vahel kaheks kistud, siis sa ei suudagi ette kujutada, mis tunne see võib olla igatseda samal ajal niivõrd erinevaid asju. Neil lastel on aastate pikkuse kirjelduse põhjal otsustades olemas suurepärane isa. Ja need lapsed on kindlasti rahul sellega, et neil on ema.
Lahutatud paarid jagavadki lapsi. Kui Eestis elavatel peredel on jagamine 50:50, siis kuidas nende 50:50 nii palju arusaamatum on? Mis vahet seal on, kas ema on Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal või Hispaanias, kui parasjagu pole tema nädal? USAs viibimine ehk mõjutaks, sest ajavahe tõttu on igapäevane suhtlemine keerukam aga telefoni, arvuti jne kaudu suheldes ei ole vahet, kas teine osapool asub 10 km või 3000 km kaugusel.