Selliste opakate pärast nagu printsess on mu laps viimase aasta pidevalt haige olnud. Enda last ei vii kunagi nohu ega köhaga aeda, aga nii mõnelgi lapsel sealt on. Õpetajad ütlevad, et nad on võimetud kuna mõned vanemad lihtsalt ei kuula. Varem polnud mingit probleemi, isegi sõimerühmas, kuna olid mõistlikud lapsevanemad ja haigeid lapsi hoiti kodus. Nüüd kui üks aasta koolini ja rühm vahetus, sattus laps sellisesse seltskonda kus vanemad on jaanikasugused.
Aga kui arst ütleb, et lapse võib lasteaeda viia, kas teda ei saa siis usaldada?
Laste immuunsüsteem saab ka tugevamaks, kui neid kogu aeg vati sees ei hoita. Viimased aastad, kui kõik kodus istusid, ongi immuunsüsteemid nõrgaks teinud.
Ühest küljest, reeglid on tehtud kõigile, aga ometi väga paljud neist kinni ei pea. Teisalt jah, ka minu lapse tervise eest ostustab pigem perearst, mitte lasteaed. Kui ollakse ikka juba pikalt kodus oldud, aga laps ikka köhib, siis mõistab ka lasteaed, et see laps ei ole enam nakkav, vaid tegemist on järelnohu või -köhaga. Või sootuks allergiaga vms, kui vastavad diagnoosid saadud. Samas kui last kojugi ei jäeta, siis annab see lasteaiale ka arusaadavalt rohkem õigust arvata, et laps on ikka haige/nakkav.
Hoopis teine asi on aga kommunikatsioon lasteaiaga. Kui kohe peale lennata süüdistuste, rünnakute või mistahes taktitundetu suhtlusstiiliga, on see lihtsalt labane. Saab ka viisakat ja argumenteeritud vestlust pidada õpetajatega (vähemalt enamusega) ja mu meelest võiks iga täiskasvanu mingil tasemel sellist asja osata. Kasvõi oma lapse pärast, kuna tema on see, kes õpetajatega otseselt ja igapäevaselt kokku puutub ja halvimal juhul võetakse hoiak laspe suhtes (mis on pedagoogist muidugi ebaprofessionaalne).
Väga hea, kui hiljem oma vigadest aru saadakse. Aga eeldaks siis, et inimene päriselt ka õpib sellest midagi. Mitte ei jäägi end välja vabandama kehva iseloomuga, olematu tahtejõuga jne, justnagu oleks see kõik kellegi teise määratud ja kivisse raiutud.