See võib minna nii ja naa. Siin muidugi kõik räägivad, pärast korduvat 4-kiloste laste sünnitamist on “kõik allpool nagu enne” ja mõnel ilmselt ongi, aga neid on ikka väga vähe. Aga võib minna ka sootuks teisiti- tupe väljavenimine ja lõtvumine on ikka pigem reegel kui erand, seda isegi kergema sünnikaaluga laste puhul. Samas on kuulide abil treenides võimalik olukorda parandada, tehakse vist ka mingeid oppe. Sama on kokkuõmmeldud rebenditega- sageli peavad ilukirurgid üle korrigeerima. Kõht võib suur olla ka pisema lapse puhul, aga rippuvat / liigset kõhunahka eemaldatakse sünnitanud naistel sageli.
Täiesti endiseks ei muutu asi isegi mitte neil naistel, kes on sünnitanud ühe korra ja laps kaalus 3 kilo. Sünnitus lihtsalt muudab keha, sinna pole midagi parata.
Lihtsalt mõtlen, et mis oleks need sümptomid, kuidas ma aru saaks, et lõtvunud/veninud? Mees ütleks? Või saab ise kuidagi aru?
Kui uriinipidamatust esineb, siis see ongi. Suure sünnikaaluga lapse saamine on üks olulisi tegureid, mis soodustab uriinipidamatuse teket naistel. Teine oluline tegur on pärilikkus ja kolmas suur soodustaja on raskuste tõstmine ning kandmine.
Minul oli 2. laps 4,5 kg ja kuigi sünnitus oli ülikerge ning ühtki lõiget ega rebendit ei saanud, võis mõni aeg peale sünnitus aevastades, köhides või hüpates tilk püksi tulla. Selle vastu aitab vaagnapõhja lihaste treenimine. Minul sai paari kuuga korda. Nüüd on sest aastaid möödas ja sünnitasin veel ühe lapse, eelmisest paarsada g kergema ja seekord vaagnapõhjaga mingeid muresid ei tekkinud, küll aga tekkis kerge diastaas, mis nüüd, ca 1,5 a hiljem, vist on enam-vähem iseenesest taandunud. Kuigi, sellegi probleemi puhul aitavad spetsiaalsed harjutused ja ma oleks pidanud neid tegema, aga no laisk olin ja nii palju see kõht ka ei punnitanud, et häirinud oleks. Praegu olen täitsa heas vormis.
2. lapse puhul oli veresuhkur normist kõrgem küll, aga diagnoosi otseselt ei pandud, toitumist jälgida ei kästud ja edaspidi pole veresuhkur normist kõrgem olnud.
