Ma olen nii mures oma 3-aastase lapse (poiss) arengu osas, täpsemalt minu võimetuse osas teda arendada. Tegemist koduse lapsega, st lasteaias ei käi. Seega on minul kanda suurem roll igasuguste arendavate tegevuste ja mängude väljamõtlemisel ja talle tutvustamisel. Probleem on aga selles, et ta ei ole mul absoluutselt mitte midagi nõus tegema, see on lihtsalt frustreeriv. Tahan temaga joonistada, loobib pliiatsid laiali; tahan lõigata ja keepida, keeldub ja kisab; tahan plastiliinist voolida, kisub kõik laiali ja jalutab minema; tahan raamatuid vaadata, kisab ja loobib raamatud laiali jne jne. Mitte ühtegi tegevust temaga teha ei saa 🙁 Tunnen end ausalt öeldes täiesti läbikukkununa juba. Mida talle teha meeldib? Autodega mängib omaette ja vahel viitsib mõne pusle kokku panna. Põhimõtteliselt kõik. Koos kellegagi mängida ei taha (tal on ka 1-aastane vend, samuti ei paku huvi teiste omaealiste seltskond). Kui õues käime mänguväljakutel, siis loobib teisi liivaga ja kui kelleltki mingit mänguasja tahab, läheb lihtsalt võtab jõuga. Kõne areng on ka aeglasem, kui teistel selles eas, samas suudab end arusaadavalt väljendada.
Kuidas teile, kogenud emadele tundub, kas ma peaksin kuhugi pöörduma temaga? Tundub, et kõigil on nii asjalikud ja toredad lapsed, aga minul on üks raske eksemplar. Kuna mees ka töötab välismaal ja enamasti olen lastega kodus üksi, tuleb täitsa nutt peale.
Miks mu lapsele mitte miski ei meeldi, mida ma teen ja välja pakun? Kuidas ta siis arenema peaks, kui ta kõigist pakutud tegevustest kisaga keeldub? Oeh…..
Teema: Suur mure (3-aastase lapse arendamine)
Miks mu lapsele mitte miski ei meeldi, mida ma teen ja välja pakun?
Ta tahab teiste lastega mängida.
Mitte et ma püüaks sinu õpetamisevastutust lasteaia kaela lükata, aga kuidas sulle tundub, kas talle võiks lasteaed või – hoid sobida? Mõnikord sobib see karjas tegutsemine-õpetamine ja nendega tegeletakse seal päris palju. Aga teisalt võib talle lasteaiaga harjumine olla veel halvem pingutus ja lisastress. See töötab siis, kui tal on kodus lihtsalt igav. Kui psühholoogi juurde minna, siis Psühholoog peaks kõigepealt teid jälgima mängus, et üldse aru saada, mis ja kas on probleem.
Kus ta omaealisi näeb, on need tuttavad või suvalised võõrad lapsed nt mänguväljakul (siis arusaadav, et otsekohe ei vennastu).
Aga miks sa ei võiks joonduda lapse huvide järgi ja mitte üritada teda panna tegema asju, mida sina tahad? Kui ta on sul päev läbi kodus, siis midagi ta ju ikka teeb ja tahab teha (eeldusel, et need pole telekas ja arvuti). Mine tema tegevusega kaasa ja vaata, kuhu need viivad. 3-aastane ei pea tahtma joonistada, lõigata, voolida või kleepida. Lisaks on iga inimene erinev ning ka sinu laps on omamoodi inimene. Püüa siis seda konkreetset inimest tundma õppida, mitte ära ürita teda mingiks keskmiseks raamatulapseks voolida.
Nii väikest last arendab lihtsalt vaba mäng ka. need kleepimised ja asjad tulevad poistel tihti hiljem.
Kas ta sinuga lauamänge oleks nõus mängima. no nt. selliseld lihtsamaid ja kiiremaid. nt. lotot, lepatriinu mängu?
Kui ta ei taha laua taga istuda, siis arenda teda õues. Räägi, mis puud on, mis taimed, mis linnud…
Teleka või arvuti võib ka arendavaks muuta. Youtubes on palju videosid, kuidas traktorid heinapalle teevad, kuidas põldu küntakse, masinatega porgandeid võetakse, kuidas õhupalle või viinereid tehakse, jne.
Vaadake koos, äkki pakub huvi.
Kas probleem ei või olla selles, et 3-aastasel on tüdimus sinu ja beebiga kodusolemisest + armukadedus? Olgem ausad, aastane nõuab siiski enamuse tähelepanust endale, samuti paneb ta piirangud nt õues olemisele- tihedamad magamise-ja söögiajad, õues tahaks kolmene vbl rattaga sõitmist õppidavõi kuskil põnevamas kohas käia aga samas aastane tahab kõndimist harjutada vms. Et äkki sellele kolmesele sobiks paar korda nädalas kuskil hoius käia, kus on omavanused, kellega mängida, ilma et peaks kogu aeg kuulama manitsemist- ära titale liiga tee, las ta võtab, ta ju väike jne.
Mina arvan, et võta rahulikult. 3a ja veel poiss ei peagi huvituma kleepimisest-voolimisest. võibolla ei hakkagi huvituma – mul on selline 9a kodus, kellele käeline tegevus ei istu ja huvi ei paku, va. ühe värviga joonistamine. vat selles on ta küll osav ja pildid on väga sisukad ja tehnilised, aga vot ei värvi neid, teebki ühe pliiatsiga otsast lõpuni. Kui su laps kunagi lasteaeda läheb, eks nad seal karjas teevad ja kooli mõttes on see väga vajalik, kui lasteaeda panna ei plaani, siis enne kooli võiks selliseid tegevusi harjutada. Las ta mängib autodega ja tehke neid asju, mis talle huvi pakuvad. 3a tihti veel ei oska ka teistega mängida, 4a aga oskavad päris hästi. Ma arvan, et lapsed arenevad ise kui nad lihtsalt kaasata oma igapäeva ellu, polegi vaja jubedalt “arendada” neid.
Miks ta lasteaias ei käi? Selles mõttes oled tubli, et saad aru, et praegune olukord last ei arenda. Pane lasteaeda, poole aasta pärast ka kohe teise ja ise lähed tööle.
Võta rahulikult ja ära arenda teda:) Ma teemat lugedes arvasin, et tegu on arengupeetusega lapsega, aga näe, kõigest kodune kolmeaastane. 3ne tõesti ei pea veel huvituma meisterdamisest, minu poeg alles hakkas selles vanuses kriipsukesi vedama paberile. Lõikamised-kleepimised tulid ca 4,5-selt (ka kodune laps). Pigem õpeta talle, kuidas mänguväljakul käituda, paku talle füüsilise väljaelamise võimalusi jne. Meile oli sotsialiseerumise mõttes asendamatu koht Rahumäe mängujaam (täiesti tasuta mängutuba Tallinnas). Seal ta lasteaia asemel “käis” – st olimegi pikad 5-6-tunnised päevad temaga seal, võileivad kaasas. 1-3-aastasi on seal hulgem, ehk õpib ka käituma. Ja kasvataja kui võõra tädi mõjul ka pisut joonistama näiteks.
Kui palju tal on võimalust tavalistes argistes kodutöödes kaasa teha? Nt pesu sorteerida ja masinasse panna, köögivilju pesta, ohutu noaga (nt plastiknuga) mingeid pehmeid toiduaineid hakkida, koos vanemaga koristada jne. Sellised tegevused, mida laps saab kõrvuti vanemaga teha ning millel on reaalne tulemus ja panus, on ka väga arendavad tegelikult.
Mis ta üldse kodus teeb terved päevad või kuidas teie päevad välja näevad?
Mul oli ka sama seis – lasin vanemal sama vanal lapsel rahus kodus kasvada, mitte ei ajanud teda jalust ära et ise nooremaga olla (Perekooli huumor :P)
Käisime üsna palju väljas. Kuna mul autot polnud ja kolmene pikki maid veel maha ei kõnni, oli meil kaksikute käru, millega sõitsime bussis linna, mitu korda nädalas. Külastasime mängutubasid, käisime väikelaste muusikatundides, muinasjutulugemise tundides, raamatukogus, mänguasjamuuseumis, loodusmuuseumis jne. Laps arenes kiirelt.
Ka minu üks lastest on sellise iseloomuga, kes trotsis enamikku täiskasvanu poolt pakutud tegevusi ja kelle koostööoskus oli vilets. See on kaasasündinud joon, mitte ealine iseärasus. Jah, muidugi on kange iseloom väga-väga hea asi jne, hetkepedagoogika psühholoogid kiidavad seda taevani, aga samas näen oma lapsi võrreldes, et koostööalti lapse areng, maailmapilt ja loogika on ikka hoopis teisest klassist kui selle oma, kes asju loobib ja kohe minema jookseb, kui vanem temaga tegelda tahab. Kui olen proovinud lähtuda mitte oma tahtmistest, vaid minna tema mängudega kaasa, siis hakkab ta ka seal mind käsutama ja keelama 😀 Aga kuna ta mitte midagi endale öelda ega selgeks teha ei luba, on ta sõnavra ja mõtlemisvõime ka sellevõrra kehvem.
Kolmene on muidugi väike veel, aga tasapisi soovitaks harjutada teda täiskasvanuga koostöös tegutsema. Tulevases elus tuleb koostöö teiste inimestega talle kasuks. Alguses kas või meisterda ise, nii et laps uudistab kõrval. Loe talle ette, näita ise pilte, las laps vaatab kõrval, kas või natuke aega. Käige väljas, ka kahe väikse lapsega on väljas käimine täiesti võimalik. Ja lõpuks võiks soovitada panna see kolmene paariks poolikuks päevaks nädalas mõnda lastehoidu. Kui saate linnalt toetust, siis tuleb see teenus teile päris soodsalt kätte. Hoius on kord igatahes tunduvalt rangem kui kodus ja laps näeb, et kui on õppetund, siis peab koos teistega meisterdama, mitte omaette ringi tuiutama 😉
Mul on kodus 3,5-aastane ja 2-aastane. Vanem laps alustas lasteaias, kui oli natuke üle 3 a vana. Kodus polnud ta päris selline nagu oma last kirjeldad, vaid tahtis ikka värvida, meisterdada, plastiliiniga mängida, lauamänge mängida, koos puslesid panna jmt. Teeme väga palju asju koos ja käin lastega ka mängutubades, käisime ka muusikaringis. Aga samas nägin ka seda, et kui ta lasteaias alustas, et mitmeid asju, mida ta minuga koos teha/proovida ei tahtnud, tegi väga rõõmsalt lasteaias kaasa ja kodus õhinal näitas ette, mida oli lasteaias uut õppinud. Nii et võimalik, et ka sinu lapsel oleks huvitav just võõra täiskasvanuga selliseid asju koos teha. Meil käib 3,5-aastane lasteaias vaid osad päevad nädalas, mitte täisnädalat, talle väga meeldib. Nii et võib-olla tasub tõesti proovida hoidu või lasteaeda. Seal tekivad ka püsivamad mängukaaslased ja sõbrad, mis 3+ vanuses on ka juba üsna olulised.
Minul hakkab laps niimoodi käituma, kui ta on kaua minuga kodus istunud ja pole lasteaeda saanud. Hetkel ongi ta haiguse tõttu kodus olnud 10 päeva ja väga keeruline on tegevusi leida, mis meeldiksid talle- väga pahur ja pirtsakas on, aga muidu on väga õpihimuline laps. Seega ma arvan, et poiss sul vajab vaheldust, kasvõi poole kohaga lasteaeda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
