… mees ei taha. Ta on põhimõtteliselt abielule vastu. Pealegi ta enda sõnade kohaselt ei meeldi talle mitmete inimeste ees seista nii pidulikult. Minu arust ta lihtsalt kardab armastust avaldada. Ja tema arvates on veel täiesti mõttetu mingi paberi eest raha välja käia. Oleme 12 aastat koos olnud, lapsed saanud. Samas kui teda natuke tõugata rohkem midagi tegema, siis ta lõpuks teeb ka seda. Äkki peaksingi lihtsalt ütlema, et kogun pulmadeks raha ja kavatsen temaga abielluda? Muidu ta muudes asjades on küll kõva mees aga kui tuleb olla natuke tundlikum vms siis lööb nagu araks kuidagi ja hakkab kõike maha tegema. Ta küsis ka mu käest, et milleks abielluda, et oleme siiamaani 12 aastat rõõmsalt koos elanud. Ma armastan teda, sellepärast tahangi temaga abielluda.
Teema: Suur soov abielluda aga…
Mine maga kaineks ????
No abielul on minu meelest ikka eelkõige majanduslik pool ja see on nö “elukindlustus”, kui ühega osapooltest peaks midagi juhtuma (kooma langema, surema), siis saab teine pereasjade ohjad oma kätte võtta.
Armastus võib väga vabalt olla ka neil, kes pole abielus – ehk siis, ära karda, et su mees sind ei armata.
Aga mudiugi, kui sinu jaoks on abielu nii oluline, siis löö rusikas lauale, kogu raha ja tee ära! Mehe jaoks võiks see ju olla vaid üks piinlik päev sugulaste ja sõprade ees, aga paber ju kogu eluks.
aga milleks siis pulmi pidada suure rahvaga kui mees ei taha? registreerige kahekesi ära.
ei pea abiellumiseks inimeste ees pidulikult seisma ega raha koguma. abielluda saab ka privaatselt.
kui sinu soov on abielluda ja mehe soov on mitte inimeste eest seista siis võikside sõbralikult kesktee leida, või mis?
Alati üks ja seesama teema. Mees ei taha abielluda, mina tahan, lapsed on olemas…
Asja te neid lapsi siis sellise inimesega tegema kiirustate, kellega teie põhimõtted pereloomisest ja abiellumisest ei kattu? Või kui sel hetkel see rolli ei omanud, siis ei peaks ju praegu ka enam omama.
Mis sel mehel enam sinuga abielluda, lapsed tehtud ja naine “seotud” ju.
Ta on põhimõtteliselt abielule vastu. Pealegi ta enda sõnade kohaselt ei meeldi talle mitmete inimeste ees seista nii pidulikult. Minu arust ta lihtsalt kardab armastust avaldada.
Aga hakka raha koguma ja pulmi organiseerima. Osta kleit ja kingad jne.
Kui mees midagi jälle ohkima hakkab, siis lihtsalt küsi, et miks, sa tobuke, arvad, et ma SINUGA abielluda tahan?
…
Kui oled ta nuuskpiiritusega uuesti adekvaatseks saanud, siis selgitadki, et sulle on see oluline ja kuna mees polnud nõus, siis leidsid teise ohvri.
Kui paber teid rohkem ei seo (mehe sõnad), siis ei vii see paber teid ka rohkem lahku ja ikka elate rõõmsalt koos edasi. Lihtsalt tema elab abielunaisega.
Kui vanad Teie lapsed on,kui küsida tohib? Ehk ei ole tema jaoks see abielu enam tõesti nii tähtsal kohal,peale nii pikka kooselu? Rahas pole probleem nagu aru sain?
Kuidas teil muidu kooselu,seksuaalelu ja muus osas?
Eh, no aga ütle, et kogud raha ja kavatsed abielluda selle aasta lõpus, kas temaga või temata. Punkt
Ütle, et sinu jaoks oleks oluline abielus olla .- ja minge tehke see kahekesi ära. Kui sulle ei meeldi, et kuskil ametniku laua ees vaid allkirjad anda, siis võid paaripanija kutsuda kuskile endale meelepärasesse romantilisse kohta, aga abielluda saate ikka kahekesi vaid. Siis pole tal ju ühtki argumenti enam, miks ei peaks seda tegema.
… mees ei taha. Ta on põhimõtteliselt abielule vastu. Pealegi ta enda sõnade kohaselt ei meeldi talle mitmete inimeste ees seista nii pidulikult. Minu arust ta lihtsalt kardab armastust avaldada. Ja tema arvates on veel täiesti mõttetu mingi paberi eest raha välja käia. Oleme 12 aastat koos olnud, lapsed saanud. Samas kui teda natuke tõugata rohkem midagi tegema, siis ta lõpuks teeb ka seda. Äkki peaksingi lihtsalt ütlema, et kogun pulmadeks raha ja kavatsen temaga abielluda? Muidu ta muudes asjades on küll kõva mees aga kui tuleb olla natuke tundlikum vms siis lööb nagu araks kuidagi ja hakkab kõike maha tegema. Ta küsis ka mu käest, et milleks abielluda, et oleme siiamaani 12 aastat rõõmsalt koos elanud. Ma armastan teda, sellepärast tahangi temaga abielluda.
Ehk siis 12 aastat koos ja mehel polegi tundeid tekkinud? Äkki on asi selles, et tal neid tundeid polegi, mille väljendamist temalt oodatakse. Ja abielludes muide mingeid tundeid küll välja pole vaja näidata. Registreerija küsib, et kas tahad selle inimesega abielluda ja mees vastab kas jah või ei. Ja ongi kogu väljendus. Kõik muud “tunded” ,mida ootad, ei ole kuidagi seotud abiellumise praktilise poolega. Sul on abiellumisest mingi idealiseeritud ettekujutus. Paku mehele, et lähete kahekesti ja teisi abiellumise juures pole ja vaata mis ta siis vastab. Aga abielluda on vaja juba seetõttu, et kui mehega peaks midagi juhtuma, siis sinul haiglas pole isegi tema külastamise luba, kui te abielus pole ja kõiki mehega seotud asju peavad ajama tema vanemad. Tahab mees sellist olukorda?
Jaa, ei pea abielluma kuskil suure inimmassi ees, ei pea valmistama ette omapoolset pulmakõnet nagu romantilises filmistseenis, peab andma allkirja dokumendile ja ilmselt ka suusõnal kinnitama, et oled nõus selle kaasavõetud isikuga abielluma. Kogu romantika. Paberi eest peab maksma küll, aga sa võid ju selle 30 eurot välja teha, kui mehele selline kulutus üle jõu käib.
Abiellumine nagu USA filmis ongi hirmus. Ma saan mehest täitsa aru, ma ka keelduks seda jama kaasa tegemast. Aga ilusti riide panna ja kahekesi paaripanija juurde minna ei keela keegi. On võimalik ikka paaripanijalt kõne ka saada, aga mõnel puhul on kabinetiregistreerimine ikka täitsa kuiv allkirja andmine paberile.
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Ehk saaks juba lasteaia east välja. Armumine, armastus ja seaduslik abielu on ikka väga erinevad asjad.
ta enda sõnade kohaselt ei meeldi talle mitmete inimeste ees seista nii pidulikult.
Ma olen teist korda abielus ja kummalgi korral ei seisnud me pidulikult mitmete inimeste ees. Abielku on võimalik sõlmida ka kabinetis ja sinna võite minna kasvõi teksapükstes. Pidu võib ka kas olemata olla või üks lahe grillpidu lihtsalt, ilma igasuguste õhupallide ja lintideta. Ilma igasuguse pidulikkuseta isegi (noh, käepigistustest ja õnnesoovidest te ei pääse).
Põhjus, miks mees ei soovi sinuga abielluda aga pole nii keeruline. See on palju lihtsam.
Mees kes ei soovi ühe naisega abielluda, lihtsalt ei soovi selle naisega abielluda. Kõik, kogu lugu ja muud põhjused on kõik vee sogamiseks. Sellist varianti ei ole olemas, et mees üliväga soovib selle naisega abielluda, aga vat kardab ülikonda selga panna ja 3000 inimese silme all mööda katedraali orelihelide ja valgete tuvide saatel altari poole kõndida, aga see on kohustuslik.
Ja see, kui mees ütleks mulle, et ta ei taha kulutada sentigi minuga abiellumiseks, oleks mulle täiesti mõeldamatu. Võta see raha, ütleksin ma, topi endale kurku, head aega.
Nagu mis mõttes, mees ütleb sulle, et sinuga abielluda ta ei soovi, taha ega raatsi, küll aga edasi sinult suppi ja keppi saada ning sina vaguralt noogutad ja jääd. Teisalt ta on sulle 12 aastat iga päev puhaste tegudega selgeks teinud, et ta ei soovi sinuga abielluda, millal sa aru saad? Niisama koos elamises pole ju midagi halba, te olete seda 12 aastat teinud ja ta on 12 aastat sulle igapäevaselt tegudega näidanud, et tal puudub vähemgi plaan või soov sinuga abielluda (ja rahast, sellest oleks tal ju ka kahju).
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Kas inimese soov mitte abielluda pole piisavalt tõsiseltvõetav argument? On ju palju inimesi, kes on põhimõtteliselt abielu vastu ja see pole ühegi konkreetse inimesega seotud.
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Kas inimese soov mitte abielluda pole piisavalt tõsiseltvõetav argument? On ju palju inimesi, kes on põhimõtteliselt abielu vastu ja see pole ühegi konkreetse inimesega seotud.
Oh, muidugi on see soovimatus seotud konkreetse inimesega. St muidugi ilmselt ei ole see naine, kellega nad ei soovi abiellluda ainus naine, kellega nad ei taha abielluda 🙂
Ülisuur osa nendest suhetest siiski läheb nii, et kui lahku minnakse, siis mees ühel hetkel abiellub teise naisega. Ja kõik need tema jutud selllest, et üldse ei soovi abielluda on unustatud, kui ilmub õige naine.
Armumine on selline nagu vähe ullikeste teema, kõik me enamuses oleme seda ilmselt kogenud, kus “katus” sõidab ja kõik on peale minu lollid. Armastus on vähe peenem värk, et no saime kokku ja oli tore, aga aastad on mööda läind ja tegelt ikka tahad kalli teha ja öelda et tegelt on sinuga sigahea koos olla. Abielu ongi lihtsalt paber, lähed kasvõi dressipükstes ja annad allkirja. Ja vat see allkirja andmine ongi see et ei suudeta võtta vastutust.
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Kas inimese soov mitte abielluda pole piisavalt tõsiseltvõetav argument? On ju palju inimesi, kes on põhimõtteliselt abielu vastu ja see pole ühegi konkreetse inimesega seotud.
Ei ole sellist asja olemas. Asi on ikka puhtalt selles, et järelikult pole nii suurt armastust ja kaheldakse, et kas ollakse õige inimesega koos. Ei ole see ka enam argument, et kui on palju varandust ja seda jagada ei taha. Saab kenasti teha lahusvara lepingu. Üldse on nii, et milleks hakata kellegiga koos elama, kui on teada, et teine tahab abielluda, aga ise iial ei taha. Enamus naised tahavad abielluda oma kaaslasega varem või hiljem. Milleks inimesi petta, ole üksi ja ära abiellugi kunagi. Muidugi kõige õigem, kui sellised asjad räägitakse kohe konkreetselt selgeks ennem kui üldse suhe tõsisemaks läheb ja koos elama hakatakse. Jääks ära sellised pettused ja ajaraiskamised.
Mina läksin slelisest mehest lõpuks lahku, kes abielluda ei tahtnud. Tõepoolest, et last kõlbas teha, tahtis teistki, aga abielluda ei tahtnud, et saaks kõik sama nimega olla ja ühine pere. Oleksin ma siis targem olnud, poleks last ka teinud. Ütlesin, et teine laps tuleb minu nimega sel juhul, sellega ka nõus poldud, aga abielluda ka ei sobinud. Muidugi ei olnud mul plaaniski selliste tingimustega teist last tehagi. Egas midagi, lõpuks oli lahkuminek ja nüüd olen uue mehega abielus. Eelmine mees aga kaotas juba järgmise naise samal põhjusel.
Mulle meeldis kõige enam just kahekesi registreerimine. Hiljem tehtud kiriklik laulatus ja pulmapidu oli rohkem klounaad sugulastele ja sõpradele. Ära käi mehele pinda pulmapeoga. Registreerige kahekesi ja minge kahekesi reisile. Kui aga mees ei soovi seda mõndakümmet eurot riigilõivu sinu peale kulutada, siis on muidugi olukord hoopis teistsugune. Siis hoiab mees vargsi tagaukse uutele naistele lahti, kaitseb oma vara sinu eest ning teeb oma hämaga kõik, et sul poleks näiteks tema surma korral mitte midagi loota (natukenegi lihtsamat elu vms).
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Kas inimese soov mitte abielluda pole piisavalt tõsiseltvõetav argument? On ju palju inimesi, kes on põhimõtteliselt abielu vastu ja see pole ühegi konkreetse inimesega seotud.
Oh, muidugi on see soovimatus seotud konkreetse inimesega. St muidugi ilmselt ei ole see naine, kellega nad ei soovi abiellluda ainus naine, kellega nad ei taha abielluda ????
Ülisuur osa nendest suhetest siiski läheb nii, et kui lahku minnakse, siis mees ühel hetkel abiellub teise naisega. Ja kõik need tema jutud selllest, et üldse ei soovi abielluda on unustatud, kui ilmub õige naine.
Mina ise olen naine ja abiellumise vastu, kusjuures ettepanekuid on elu jooksul kolm tehtud, mis sellest, et olen selgelt kohe alguses välja öelnud, et ei abiellu kunagi. Ühega neist elan tänaseni, on kaks last ja elu nagu lill. T
Ma saan täiesti aru, miks meil on palgalõhe.
Kui naine ei saa isegi sellest aru, et abiellumine ja pulmapidu on eri asjad, siis ei saagi naist tõsisemate otsuste juurde lubada.
Abiellumise kohta sa polegi ju mehelt küsinud, küsid ainult pulmapeo kohta. Ja ootad, et mees finantseeriks pulmapidu.
Abielu sulle ilmselt ei sobikski, see tähendab siis perekonnaseisuametis allkirja andmist ainult.
Kui jutt käiks päriselt abielust (mitte pulmapeost), oleks laual hoopis argumendid nagu et, mis saab, kui üks pooltest haigestub, kuidas lahenduvad pärandi küsimused, tuludeklaratsioon jms. Aga see on igav majanduslik värk naise jaoks.
Mina ise olen naine ja abiellumise vastu, kusjuures ettepanekuid on elu jooksul kolm tehtud, mis sellest, et olen selgelt kohe alguses välja öelnud, et ei abiellu kunagi. Ühega neist elan tänaseni, on kaks last ja elu nagu lill. T
Loomulikult, sa pole ainus. Ka mul olid samad põhimõtted (või noh, enesesisendus) ja mu esimene kooselu oli ligi 8 aastat ja ilma abieluta, läksime lahku ja oleme mõlemad muidugi edaspidi abiellunud. Seepärast julgengi öelda – see on ainult enesekatse, poos, hirm, ebausk. See läheb mööda, kui kohtad kedagi, kellega sa tahad abielluda.
Teemaalgatajal aga pole ju ok. Muidugi on palju inimesi, kes tunnevad end abielust ohustatuna või piiratuna, nad näevad seda kui absurdset sunnimeedet. Kui aga tunned ära selle õige, ei tundu miski enam sunnimeede ega absurdne ja läheks hea meelega kasvõi Omniva teenindussaali, Maxima piimaleti ette või Keskerakonna peakontorisse abielluma. 🙂 Kama kaks, kuhu, peaasi, et saaks kallikesega abiellutud.
Kui jutt käiks päriselt abielust (mitte pulmapeost), oleks laual hoopis argumendid nagu et, mis saab, kui üks pooltest haigestub, kuidas lahenduvad pärandi küsimused, tuludeklaratsioon jms. Aga see on igav majanduslik värk naise jaoks.
täpselt!
“Ja tema arvates on veel täiesti mõttetu mingi paberi eest raha välja käia” = mees, kes ei raatsi naise rõõmustamiseks isegi mitte 30 eurot riigilõivu maksta, teeb vägagi teadlikke otsuseid. rääkigu asjadest nende õigete nimedega, mitte ärgu ajagu umbluud oma seksisõbrale. abielludes läheb kõik abielu jooksul soetatu/kasvav pooleks. mees näiteks ajab äri, ettevõte laieneb, alates abiellumisest läheb suurenenud äri väärtus automaatselt pooleks abikaasaga. mees aga tahaks kogu oma rahalise elu hoida enda kõhu all, nii on lihtsam armukesi lõbustada ja ka vajadusel minekut tõmmata. naine las mängib vabaabielu (see sisutu sõna on küll ainult kooselu-naistele välja mõeldud), kasvatagu lapsi, pesku sokke ja vaaritagu süüa. teenijatega ju oma vara ei jagata. enamus rumalaid naisi, kes ei suuda abiellumiseski kokku leppida, ei jõua ammugi notarini, et enda tulevikku kaitsta. kui mehega elus peaks midagi juhtuma, pole mehel hirmugi, et tema naine midagi saaks. naisel, kes näiteks mehe surma korral hakkab elama hoopis oma laste pinnal, saab olema iga liigutus oma laste kinnisvaraga väga keeruline. jube mõnus ju koguaeg kohtus käia, lastele eestkostjaid otsida ja tõestada, mida omaenda koduga soovid teha. pakun, et kui mees saab kunagi päranduse, siis selle hoiab ka “pere” kinnisvarast eraldi. või siis hangib külapealt veel lapsi juurde, on kogu tema osa kodust tema laste päralt. vanuigi on ju tore, kui saaks “oma naisel” veel naha üle kõrvade tõmmata ja panna ta võõraid lapsi välja ostma oma kodust. ei või iial teada, kuidas elu keerab. sellepärast on minu meelest oluline, et inimesed on abielus, materiaalselt üksteise suhtes ausad ja üksteist toetavad ka elu raskustes.
Armastad teda, ja seepärast tahadki abielluda?
Et siis eelnevad 12-aastat ei armastanud?
Abielu on ainult dokument, samad nimed soovikorral. Kui Te juba elate koos ja rõõmsalt ja armastus olemas, ega siis abielu seda armastust rohkem ei too. Kindlustunnet samuti mitte.
Miks mul tundub, et mees lihtsalt keerutab ,vingerdab ja veiderdab end sellest välja. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti mitte abiellumiseks tal ka pole.
Kas inimese soov mitte abielluda pole piisavalt tõsiseltvõetav argument? On ju palju inimesi, kes on põhimõtteliselt abielu vastu ja see pole ühegi konkreetse inimesega seotud.
Oh, muidugi on see soovimatus seotud konkreetse inimesega. St muidugi ilmselt ei ole see naine, kellega nad ei soovi abiellluda ainus naine, kellega nad ei taha abielluda ????
Ülisuur osa nendest suhetest siiski läheb nii, et kui lahku minnakse, siis mees ühel hetkel abiellub teise naisega. Ja kõik need tema jutud selllest, et üldse ei soovi abielluda on unustatud, kui ilmub õige naine.
Mina ise olen naine ja abiellumise vastu, kusjuures ettepanekuid on elu jooksul kolm tehtud, mis sellest, et olen selgelt kohe alguses välja öelnud, et ei abiellu kunagi. Ühega neist elan tänaseni, on kaks last ja elu nagu lill. T
mis mõttega sa siin teemas endale rinnale taod? teemaalgatajale on oluline abielu. kedagi ei huvita, et sulle abielu pinget ei paku. miks üldse vaevusid teema avama, kui sul sellest teemast nii ükskõik on? kuidas sinu vastus teemaalgatajat edasi aitab?
Loomulikult ei taha kõik inimesed abielluda, nii mehi kui naisi on selliseid. Kui suhe on hea, lapsed jm kõik ok, siis tulekski seda nautida. Mõnel pole sedagi.
Traditsioonid, millel pole enam erilist mõtet, hääbuvadki tasapisi. See pole ju midagi hullu.
Need aga, kes räägivad “majanduslikust kindlustamiseks”, mingu häbenegu silmad peast. Kas mehed abielluvad ka selleks, et naise surma korral on lihtsam?
Ehk jõuame jälle selleni, et abielu lunivad pigem, kuigi mitte alati, vaesem osapool, tihti ka ilma kinnisvarata. Abielu e i ole teise arvelt rikastumise koht. See ei käi nüüd muidugi tingimata teemaalgataja kohta.
Loomulikult ei taha kõik inimesed abielluda, nii mehi kui naisi on selliseid. Kui suhe on hea, lapsed jm kõik ok, siis tulekski seda nautida. Mõnel pole sedagi.
Traditsioonid, millel pole enam erilist mõtet, hääbuvadki tasapisi. See pole ju midagi hullu.
Need aga, kes räägivad “majanduslikust kindlustamiseks”, mingu häbenegu silmad peast. Kas mehed abielluvad ka selleks, et naise surma korral on lihtsam?
Ehk jõuame jälle selleni, et abielu lunivad pigem, kuigi mitte alati, vaesem osapool, tihti ka ilma kinnisvarata. Abielu e i ole teise arvelt rikastumise koht. See ei käi nüüd muidugi tingimata teemaalgataja kohta.
milleks niimoodi kontekstist välja kiskuda ja äärmuslikku juttu ajada? suur osa eesti naisi teenib mehest vähem. kas sinu meelest on see mees normaalne, kes jälgib mõnuga, kuidas lasteaiakasvatajast naine talle lapsi kasvatab, aga ei suuda maksta mehega võrdselt kinnisvara välja, jääb aasta aastalt tagatistega kehvemasse seisu, mees aga saab tänu koduste kohustuste puudumisele rikastuda naise arvelt? minu jaoks on normaalsus, kui pere on üksteise suhtes avatud rahakottidega. mitte, et mees läheb reisile, ja kui tema laste ema ei suuda enda osa välja maksta, siis reisile kaasa ei saa (või siis veel haigem variant, naine jääb mehele võlgu ja maksab järgnevatel kuudel oma võlga tagasi mehele).
Palk sõltub siiski õpitud erialast. Rumalus on hakata rääkima müstilisest naiste tööst – palgast ja meeste tööst – palgast. Ei ole mingit enamus-mehi-teenib rohkem. On mehi medvendi, poemüüjaid, tanklateenindajaid jne jne. Kes rohkem teenib, on soost olenemata ka selleks vaeva näinud, omab ajupotentsiaali jne.
Selliste saamatust ülistavate vastuste pärast on ajudega naistel piinlik, mõistad. Eriline kirss on, et naine kasvatab “talle” lapsi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
