Teema: Suur titeisu peal, kas kellelgi veel või kuidas üle saada?

võta koer…või saa teine laps…2 last ei ole mingi ületamatu ettevõtmine… enamikul siiski rohkem kui 1 laps ja saadakse hakkama…mõni paremini, mõni halvemini…
iga laps on mingi aja kange loomuga, ka see on mööduv nähtus 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tule hoia paar päeva mu kolmikuid….[/tsitaat]

nii hea vastus:D
aga üle saab nii, et teed lihtsalt teise tite:)

minul oli kindel selgus, et 2 last tuleb saada ja samas väga väikse vanusevahega kartsin, esimene laps samuti kange loomuga. nüüd on 2 last vanusevahega 3,5 aastat. ausalt öeldes ei ole nii raske, kui arvasin või kartsin. aga mees aitab ka palju. oli valmis tegelema armukadedusega, aga seda ei tekkinudki.

Samuti kui esimene oli juba 3-ne siis tuli ka veel ühe pisikese tite istu :D.
Nüüd juba lapsed poiss saab 6a. ja tüdruk juba 2a. ja sain ilusti hakkama, kuigi algul oli raske, kui mees laps kohe peale teise lapse sündi soome tööle.
Harjusin ka sellega kiirelt ära, kuna suurem käis siis juba lasteaias ja väiksemaga sain kodus rahulikult olla ja polnud probleemi.
Nüüd samuti väiksem veel kodune ja suurem käib lasteaias.
Hakkama saab siin elus ilusti kõigega, kui endal tahtejõudu selleks on :).

Meil just sündimas suvel teine poisike, vanem on siis 2a9k. Ma pole kordagi tundnud, et ma ei ela 🙂 Ma ei muretse väga, kuidas nad omavahel hakkama saavad, lapsed harjuvad samamoodi nagu meie, täiskasvanudki uute olukordadega ja kasvavad suuremaks kiiremini kui me arugi saame. Oleme esimese lapsega saanud koos palju reisida j tema kõrvalt ei ole jäänud käimata teatris, kinos, kultuuriüritustel ega kusagil, kuhu on olnud soovi ja tahtmist minna. Pean siin mainima, et meil ei ole kodu lähedal absoluutselt mingit tugivõrgustikku sugulaste ja vanaemade näol. Vaid üks tore hoidja.
Muidugi, mul mingis mõttes pole ka eriti valikut – alustasin laste saamisega suhteliselt hilja ja ei oleks teise lapse saamist tahtnud 5-6 aastat edasi lükata. 40ndates pole energia enam see. Igatahes praegu jääb veel ajaliselt ruumi ka kolmandale mõelda kui ka kunagi 5 aasta pärast peaks soov olema.
Lisaks on esimesest lapsest alles kõik asjad, mitte millelegi praktiliselt ei kulu raha. Kõik asjad said juba alguses selle arvestusega ostetud, et jätkuks ka teisele.
Nii et mina ei kardaks sinu asemel väga. Asjadel tuleb vahest nii minna lasta nagu süda ütleb ja kui majanduslikke takistusi suuri pole, siis ma küll julgeks teist last perre lubada 🙂

Ka minul tuli titeisu uuesti siis, kui vanem laps oli 3a 🙂 Oli juba piisavalt suur ja asjalik vist. Laste vanusevaheks tuli meil 4a ja selles mõttes oli/on nendega lihtne, et suurem piisavalt asjalik ja iseseisev juba. Küll aga ei arvestanud ma sellega, et pisem laps puhta põrguline tuleb :d Esimesed kuud nuttis ta praktiliselt kogu ärkvelolekuaeg, siis pisut asi paranes, aga siiani on ta tegelikult küllalt kapriisne ja viril laps. Asi läheb siiski järjest paremaks. Kolmanda lapse peale ei julge küll enam mõelda, kuigi mees iseenesest tahaks ka kolmandat. Mulle tundub küll, et kui ka kolmas selline tuleks, oleks mina hull valmis. aga äkki jälle lapse 3a saades tuleb titeisu peale, mine sa tea 🙂

ega muud ei aita, tee uus titt valmis ja titeisu kaob aastateks

Kui mu poja sai 3 aastaseks tuli mul ka titteisu peale. Kartsin ka algul kõike, et ei saa hakkama jne mida sinagai. See kartmine on vist kõigil ja täitsa tavaline. Aga isu oli tohutult suur, kannatasin aasta ja siis jäingi rasedaks 😀 ja see oli mu elu üks õnnelikumaid päevi ja olen siiani
õnnelik, sest mul on kodus üks 2 aastane plika, kes paneb iga hommiku särama.
Võta julgus kokku ja tee veel üks titt 🙂

titeisu on parim põhjus lapse saamiseks!

Uuri lasteaedade hinnakirju (arvuta, palju pappi kuni koolini välja käima pead) ning arvesta välja oma tulevane emapalk, see peaks kainestama.

Oma esimest last ootasime mehega pea kuus aastat. Kui ta lõpuks saabus, oli õnn kirjeldamatult suur. Teise lapse peale hakkasime tasapisi mõtlema siis, kui tütreke ei olnud veel aastanegi, just sellepärast, et mine sa tea, kui kaua seda teist lapsukest ootama peab….aga oh üllatust, teine laps tuli ikka oodatust palju kiiremini 🙂 Kui esimene laps oli 10. kuune jäin ootama meie teist last. Alguses ma väga ei kartnud midagi, kuna esimene laps oli vana rahu ise, ei jäänud meil tema pärast ükski käik käimata, pakkisime aga lapse autosse ja läksime, kuhu hing ihaldas. Aga kui sündis meie teine pisike IME, siis esimesed 4 kuud arvasin, et annan lihtsalt otsad! Poiss kisas peaaegu kõik õhtud ja need möödusidki mul fitness palli peal hüpates, laps süles. Nii nagu õõtsumine ära jäi, kisas laps jälle täiest kõrist, ei aidanud siin ükski gaasirohi ega soojad mähised kõhule. Meie pisikesest printsessist oli saanud ka tõeline kapriisitar, kes kisas ja trampis jalgu nii kuis jaksas. Üks moment oli ta ülihoolitsev ja hell oma vennakese vastu, teine hetk lajatas talle lahtise käega kuhu juhtus…
AGA…nelja kuu möödudes, hakkas ka meie rahulik elu jälle tagasi tulema. Pojal kadusid tasapisi gaasivalud ja ta muutus järjest rohkem iseseisvamaks. 5. kuuselt magas ta juba kõik ööd ärkamata, asjatas päeval omaette, avastas ennast ja teda ümbritsevat maailma. Ka tütrekese jonnihood hakkasid tasapisi vaibuma, kuid päris ära nad siiski ei kadunud.
Kahe nädala pärast saab tüdruk kolme aastaseks ja poiss on 1a4k vana. Laste omavaheline läbisaamine muutub päev päevalt paremaks. Eks nad muidugi kaklevad ka natuke ja on vahel teineteise peale kadedad, kuid siiski leiavad nad järjest rohkem ühiseid tegevusi…mängivad peitust, tantsivad, müravad niisama. Lahe on vaadate, kuidas õde väikest venda õpetab 🙂
Praegu mõtlen, et u 4 aasta pärast võiks ka kolmas laps meie perre tulla, kuid praegu piisab mulle täiesti kahest mürakarust 🙂
Eks alguses on ikka natuke raske, aga aeg möödub uskumatult kiiresti ja pikemas perspektiivis on lastel alati kindel ja parim mängukaaslane õe või venna näol 🙂