Teema: Suur tüli teismelisega

Kuskilt ei tule välja, et telefoni kasutamine selle teismelise elu kuidagi segaks. Vastupidi – hinded on korras ja trennis käib ka.

Seda ei tule samuti kuskilt välja, et ema oleks püüdnud mingil inimlikumal moel telefonikasutust piirata, nt kokkuleppeid tehes.

Ema telefonist kontrollitav äpp, mis teismelise telefonikasutust reguleeriks, tundub minule küll üsna äärmuslik lahendus.

Sul on hästi läinud, kui vähemalt seni luges. Vanus on selline, mis seal ikka lahinguid pidada.
Mu lapse klassis on vabatahtlikult raamatuid lugevaid samas vanuses lapsi võib-olla maksimaalselt 20%. Kui praegu ette heita, et aga sa ei loe enam raamatuid, siis ega see raamatuarmastust ilmselt ei tekita. Kui praegu rahulikult võtta, siis võib see huvi tagasi tulla.

Mis vanuseni siis last kasvatatakse kui 14 on juba suur teismeline?

Erinevad kasvatusteooriad pakuvad veidi erinevat vanust – kes 3, kes 5, kes kooliiga, aga üldiselt on minu arust vundament lõplikult laotud selleks ajaks kui laps eelpuberteeti jõuab. edasi saad teda veidi kujundada ja suunata, palju õpetada tehnilisi oskusi, aga isiksus on valmis.

Edasi on ainult rõhk sõnal koostöö. Alguses on vanema sõnal suurem kaal, hiljem lapse sõnal. Nii ta läheb.

#3345854:

3-5 aastani kasvatad, siis naudid kasvatuse vilju. 14 aastane kasvatab juba sind.

No ma ei tea. Meil küll ei loetud enne kohustusliku kooliea lõppu last veel iseseisvaks ja vabaks. Loomulikult võis otustada ise ja vaielda väiksemate asjade üle, aga mõnes asjas kehtis siiski “sõjaväekord” ehk reeglid, mis ei olnud vaieldavad, kuni põhikooli lõpuni.

Näiteks see, et öösel tuleb magada ning mitte mingit näit. teleka vaatamise tõttu magamata olekus kooliminemist ei ole. Või see, et kodused tööd peavad olema enne magaminekut tehtud – selline asi, et õhtul kella 10-ks ei olnud veel päevikussegi vaadanud, küll võimalik ei olnud. Koolipäevale eelneval päeval tuli magama minna hiljemalt kell 11. Kui oleks püüdnud peale seda veel telekat vaadata – oleks lihtsalt ilma pikema jututa magama aetud. Reede-laupäev ja koolivaheajad tuli magamamineku piiri nihutamine (mitte just päris piiramatult, aga mingi eriti huvitava asja tuli kõne alla kauem ülevalolemine).

Mõnes mõttes tegid sellised vankumatud reeglid isegi elu lihtsamaks – me teadsime, et õhtust ülevapassimist ei tasu planeeridagi, ei raisanud üldse energiatki selle peale ning kobisime üsna rutiinselt magama.

#3345440:

Aga see nüüd selguski, et õppimise asemel istuti telefonis ja kui küsisin õhtul kl 22 õppimise kohta, siis vastati, et oi jah, ahah, see stuudium jah, ma ei ole veel vaadanud, mis õppida on.

Samamoodi õppimine – muidugi, teoreetiliselt sai kodutöid ja ka simuleerida ehk teha lohakamalt – aga praktikas, kui sa niikuini juba õpiku lahti lõid ehk olid sunnitud “koerast üle saama” (sest õpiku lahtivõtmine ja esimese lause lugemine ongi sageli see kõige raskem samm), siis said ka edasi ehk õppisidki ära.

#3345440:

Muidugi ma usaldan, aga mida teha siis, kui seda hakatakse kuritarvitama ja valetama?

Tolle aja vanemad ei teinudki sellest mingit usalduseküsimust – lihtsalt kuidagi teadsid, et lastel on see esimese sammu tegemine (õpiku lahti löömine ja esimese lause lugemine) raske – kerge “seljas elamine” aga aitab nad sellest üle. No ja lausa valetamine: “On küll õpitud” – see tuleks ju jällegi lapsevanema-õpetaja suhtlusest välja, nii labase valega kaugele ei purjeta.

Arvan, et ka preagu on õppimise/mitteõppimise ja magamise/ülevaoleku vabaduse jätmine enne põhikooli lõppu siiski vara. Gümnaasiumis, jah, võiks ehk suhtuda “julmalt” ehk nii: “Ise teab, millal magama läheb ja kuidas koolis hakkama saab. Kui on nii kehv tahtejõud, et enda ohjamisega hakkama ei saa – täiskavanud inimene, eks mingu siis tööle!” Põhikoolis nii suhtuda on ikka veel vara mis vara.

Muu netisolek, mis ei tule väljamagamise/õppimisega mittealustamise arvelt, on venivam teema.

#3344906:

Tead, tänapäeval nad nendes telefonides just nimelt SUHTLEVAD omavahel. Suhtlemine ei pea käima rääkides, selleks on muid rakendusi. Olen nõus, et mingi mõistlikkus peab telefonikasutuse osas säilima, aga vanema seatud kellaaja järgi telefonikasutus paneb lapse isolatsiooni.

Jah, olen nõus, et kui teised vanemad korralikku ööund oluliseks ei pea, siis on üksikul perel lapsele piirangid panna raskem, sest tuleb kohe see: “Aga teised tohivad kasvõi hommikuni olla, mina jään isolatsiooni” argument.

Kui võimalik, siis rääkida sõpruskonna vanematega, et kas nemad siis tegelikult on õnnelikud selle vabadusega. Kui selgub, et tegelikult kellelegi ei meeldi väljamagamata lapsed – siis ühisel jõul ehk julgevad sõpruskonna vanemad rohkem “nõmedad olla”. Ja lastel ka kohe kergem – ikka on ju kergem taluda teadmist, et sõpruskonna vanemad on ka “sama nõmedad”, kui arvata, et ainult teda, vaesekset, on kuri saatus nuheldud ebatavaliselt “nõmeda” lapsevanemaga.

#3347044:

#3347013:

Need dikteerivad, kas teisi inimesi nähakse näiteks hirmuäratavate, hoolimatute, ükskõiksete või hoopis usaldusväärsete, soojade ja hoolivatena.

Ma ei usu, et puhtpaljalt seetõttu, et lapsevanem oli rangem ja pidas oluliseks koduste ülesannete järjepidevat äraõppimist ja korralikku öist väljamagamist ning selleks mõningast survet avaldas, hakkaks keegi pidama oma vanemat hirmuäratavaks, ükskõikseks, hoolimatuks.

Loomulikult pole see nii lihtne. Väga palju asju loeb: üldine kontekst, kodune õhkkond, suhted lapse ja vanemate vahel, kuidas laps tajub vanemate poolt sätestatud reegleid, käske, keelde, kas ta tajub, et need reeglid on tema huvides või vanemate huvides, kas ta tajub, et teda armastatakse ja temast hoolitakse, et tema tegevused, mõtted ja tunded huvitavad vanemaid või tahavad vanemad lihtsalt, et ta nendele meelepäraselt käituks jne jne. Kogu see kompott kokku loeb.

Aga 14-aastasel on need mallid päris kindlasti juba kinnistunud ning selles mõttes on kasvatustöö ammu juba tehtud.

#3347153:

#3347044:

Ma ei usu, et puhtpaljalt seetõttu, et lapsevanem oli rangem ja pidas oluliseks koduste ülesannete järjepidevat äraõppimist ja korralikku öist väljamagamist ning selleks mõningast survet avaldas, hakkaks keegi pidama oma vanemat hirmuäratavaks, ükskõikseks, hoolimatuks.

Teismelised on tihtipeale väga imelikud tegelased ja saavad asjadest väga omamoodi aru, seejuures veel igaüks isemoodi. Aga minu meelest on enamikul neist üks suur eesmärk – soov iseseisvuda. Seetõttu tuleks jätta nende otsustada tasapisi järjest rohkem asju, eriti otseselt nende elu puudutavaid, sel viisil liigub ka vastutus järk-järgult neile ja iseseisvumine toimub loomuliku protsessina. Ma isegi ei mäleta, mis vanuseni ma oma lapsi õhtuti õigel ajal magama suunasin, aga teismelisena (12+) otsustasid nad oma ajaplaneerimise (sh õppimine, huvialad, magamine) üle küll ise. Eks muidugi ei sujunud alguses kõik alati hästi ja oli ka sarnaselt teemaalgatajale olukordi, kus avastati hilja õhtul, et midagi oli veel õppida. Ja siis oligi edasine nende otsus: kas õppida ja riskida sellega, et järgmine päev on tavalisest unisem; püüda asi kiiruga vahetundides ära teha ja riskida sellega, et saab lohakalt; jätta tegemata ja riskida halva hindega või vabandada õpetaja ees ja loota, et ta lubab hiljem teha. Aga sellistest ebamugavatest valikutest ja loomulikest tagajärgedest ju õpitaksegi.

Alati see kahjuks nii lihtne pole. Mõnel jääbki kool pooleli või on tulemused nii halvad, et edasi õppima ei pääse. Olen õpetaja – koolis on selliseid, kellel vanemad ise vastutada lasevad, päris palju. Tulemused on katastroofilised nende laste jaoks.
Kool ja õpetajad võimlevad järeltööde, konslutatsioonide, suvetööde, istumajäämiste, järeleksamitega. Sest vanemate arvates oli nende laps küllalt vana ise oma aega planeerima.
Pealegi on see ohtlik lapse tervisele! Suvalised söögiajad, meelemürgid enda ärksana hoidmiseks jms…

#3347339:

Olen õpetaja – koolis on selliseid, kellel vanemad ise vastutada lasevad, päris palju. Tulemused on katastroofilised nende laste jaoks.
Kool ja õpetajad võimlevad järeltööde, konslutatsioonide, suvetööde, istumajäämiste, järeleksamitega. Sest vanemate arvates oli nende laps küllalt vana ise oma aega planeerima.
Pealegi on see ohtlik lapse tervisele! Suvalised söögiajad, meelemürgid enda ärksana hoidmiseks jms…

Ma mõtlen ka nii, et olgu, mõned lapsed ongi varem küpsemad (või lihtsalt sünnipäraselt vagurama iseloomuga) ning probleeme nendega pole.

Aga vaesed õpetajad, kes peavad võimlema nende lastega, kes ikkagi pole võimelised ennast nii hästi kontrollima. Ning peale selle on need õpilased veel pidevalt väsinud, langenud keskendusmisvõimega, vinguvad ja pahurdavad iga asja peale, et viuuuuuu – raske, ei huvita – sest tegelikult tahaks nad lihtsalt magada, aga kuidagimoodi veavad koolipäevi lõpuni. Aga vanem telefoni ära panema ja magama minema survestada neid mõne arvates põhimõtteliselt justkui ei tohi. Okei, oleks gümnaasium – võiks öelda, et oled täiskasvanud, meie sulle enam midagi ette kirjutada ei saa, eks mine tööle ja vaata siis ise. Aga põhikoolis niimoodi…

Mul enda omaga sama probleem (9 kl ) Läks telefonis istumisega selgelt liiale, mingil hetkel tegi koolitöid ülepeakaela, et saaks kähku arvutisse või telefoni.Keskendumisvõime langes.(Telefonis olid mängud ).
Lõpuks jäi öösel mängimisega vahele. Esimesel korral lülitasin andmeside välja kuuks ajaks, teisel korral kooli lõpuni st suveni. Jäi selline väike, millega mängida ei saa.
Nüüd asi korras. Istub arvutis, saab tunni, kui kõik õpitud, nädalavahetusel topelt.Selgitasin
muidugi pikalt otsuse tausta ja põhjuseid.Proovime rohkem välja käia, jalutamas, sõpru kutsuda jne.
Aga ebaloogilised nad selles eas ongi. Ta saab vägagi palju tähelepanu, räägime erinevatel teemadel, mängime peremänge, arutame muresid ja ikka ütles hiljuti kord, et tema ei saa piisavalt tähelepanu, peaks rohkem tema päeva kohta küsima. kuigi seda teeme iga issanda päev, sealjuures veel täpsustavate küsimustega. Nii, et jah, tuleb see aeg lihtsalt ära kannatada kuni aju küpseb ja mõistus tagasi.

#3356021:

Kummaline oli eespool lugeda mitmeid vastuseid, kus arvati, et see rong on läinud ehk lapsekasvatamise aeg on põhimõtteliselt möödas ja tuleb (oma tegevuse või tegematajätmise) tagajärgedega leppida.

14-aastane on LAPS, tal on jätkuvalt vaja lapsevanemat(id), kes seavad piire ja kehtestavad mõistlikke ja põhjendatud reegleid! Praegu ei ole aeg “alla anda ja minna lasta”. Lapsega dialoogis tuleb teil piirid paika panna ja nendest kinnipidamist jälgida ning vajadusel piire nihutada.

Sa ei saanud eespool kirjutatust aru. Keegi ei soovitanud alla anda ega minna lasta. Öeldi ainult seda, et kui seniseks pole lapsega suhtes sellist usalduskrediiti tekitatud, mis võimaldaks praegu last autoriteediga ning lapsevanema ja lapse vahelise suhtega mõjutada ning ainuke variant on rangete käskude ja keeldudega lajatada, siis seda usalduskrediiti enam tekitada ilmselt ei saa – see rong on läinud. Ja 14-aastane on nii suur, et temaga puhtalt jõuga enam ka ei saa ning seega see rangete käskude-keeldude süsteem ilmselt ka enam ei toimi. Ses mõttes on kasvatustöö tehtud.

#3356045:

Ja 14-aastane on nii suur, et temaga puhtalt jõuga enam ka ei saa ning seega see rangete käskude-keeldude süsteem ilmselt ka enam ei toimi. Ses mõttes on kasvatustöö tehtud.

Sul on must-valge maailmavaade.
Esiteks, kirjutasin, et kokkulepped tehakse lapsega dialoogis. Kõik lähisuhted toimivad paremini dialoogis.
Teiseks, inimese aju areneb 26-eluaastani (palun tutvu erialase kirjandusega!), seega on rumal väita, et “14-eluaastaks on kasvatustöö tehtud”. Teismelise perioodil on lapse kogu organism kiires muutumises ja stabiilse kasvukeskkonna tagamine (sh mõistlike, eakohaste ja põhjendatud piiride kehtestamine) on lapsevanema kohus.

#3356177:

#3356119:

Esiteks, kirjutasin, et kokkulepped tehakse lapsega dialoogis. Kõik lähisuhted toimivad paremini dialoogis.

Sina ei lugenud vist teemat. See vanem ei tahtnud teha kokkulepet dialoogis, aga lajatas jõuga, emotsioonitses, süüdistas last. Niimoodi kohe kindlasti teismelisega ei saa.

Sa demagoogitsed. Ma ei räägi teemaalgataja poolt ega vastu.
Ma selgitasin, kuidas on minu meelest õige lapsevanemal oma teismelise lapsega suhteid kujundada sõlmides dialoogi kaudu kokkuleppeid ning oma vanemliku vastutuse piires kehtestada mõistlikke, eakohaseid ja põhjendatud piire.
Ehk et me oleme selles osas kõik “samal poolel” – sina, mina, teemaalgataja ja isegi tema laps 😀 – leides, et sel korral ei kukkunud teemaalgataja vanemlik käitumine just eeskujulikult välja (oma emotsioonid lõid üle pea kokku), kuigi tema eesmärk oli lapse suhtes hooliv (juhtida last nö õigele rajale: eemale sõltuvusttekitavast nutiseadmest ja koolis jõukohaselt pingutama).

#3356119:

#3356045:

Ja 14-aastane on nii suur, et temaga puhtalt jõuga enam ka ei saa ning seega see rangete käskude-keeldude süsteem ilmselt ka enam ei toimi. Ses mõttes on kasvatustöö tehtud.

Sul on must-valge maailmavaade.

Esiteks, kirjutasin, et kokkulepped tehakse lapsega dialoogis. Kõik lähisuhted toimivad paremini dialoogis.

Teiseks, inimese aju areneb 26-eluaastani (palun tutvu erialase kirjandusega!), seega on rumal väita, et “14-eluaastaks on kasvatustöö tehtud”. Teismelise perioodil on lapse kogu organism kiires muutumises ja stabiilse kasvukeskkonna tagamine (sh mõistlike, eakohaste ja põhjendatud piiride kehtestamine) on lapsevanema kohus.

Ei ole nii. Inimese aju areneb 30nda eluaastani. 26 pole küps isiksus vaid noor täiskasvanu. Laps ei saa tema kohta öelda, aga küpseks saab inimene ikka peale 30ndat eluaastat. 35-40 me võime rääkida väljakujunenud isiksusest.