Millised on teie suurte laste ootused teile?
Igaüks on selline lapsevanem nagu oskab ja ka ajastu mõjutab meid. See, et mina olin teismelise ja noore täiskasvanuna teistsugune kui minu enda lapsed, ei tulene seega ainult kasvatusest, vaid ka sellest mida teevad nende sõbrad ja tuttavad nende ümber.
Teema on sellest, et arutasime siin ühel õhtul söögilaua ümber, mida tahame teha kui koroona vaibub. Mina ütlesin, et tahaksin kevadel ja sügisel teha mõnepäevaseid reise suurlinnadesse, süüa põnevates restoranides ja käia parkides jalutamas, kontserdil jne. Et enne suvephkust ja jõulu oleks, mida oodata. 19-aastane abiturient küsis kohe, et kas ma plaanin seda teha koos või ilma oma lasteta ja et kui muuseumisse ei sunnita, siis tema tuleb kaasa küll. Lapsed on teismelised, 13 ja 16 ja üks siis täiskasvanu, ehk 19. Ma olin nii üllatunud selle küsimuse üle, et ei teadnudki kohe mida öelda. Üllatunud sellepärast, et minu jaoks oli iseenesest mõistetav see, et selline reis on paarireis ilma lasteta. Aga näen, et selle tunnistamine nagu solvaks mu lapsi, sest nemad ju tahavad ka reisida.
Mulle meeldib ka nendega reisida kord aastas suvepuhkuse ajal, aga kui ma tahan väikest tuulutusreisi tööajal, siis see ei täida koos noortega reisides oma eesmärki, ehk siis see pole puhkus kui mul on kaasas noored suured inimesed, kellel on omad soovid ja mõtted ja päevarütm aga kes selles suhtes on lapsed, et finantsiliselt ei panusta. Nii et see väike rutiinipaus läheb väga kalliks maksma samas kui kogu aeg tuleb tegevusi teismelistega koordineerida ja spontaansuseks ka eriti ruumi ei jää, nii et lõppeks on kodus olek rohkem puhkus. Ei ütle ju teismelistele reisil, et täna ei lähegi kuhugi kui tuleb tuju päev hoopis voodis veeta. Me oleme nendega reisinud küll. Kui tegemist oli veel lastega, siis tundus see kõik kuidagi teistmoodi, see oli nagu normaalne, et pere arvestab siis laste soove ja päevarütme. Teismelistega on ühel hetkel erinevusi liiga palju, aga tundub, et noored ise seda endale ei tunnista. Kas ma olen liiga pehme olnud, et mu noortel lastel sellised ootused on või käiaksegi täiskasvanud lastega reisidel? Ma nii hästi mäletan kui olin ise hilisteismeline ja Eestis oli siis aeg kui inimesed rohkem reisima hakkasid, nii ka mu ema ja isa.
Ma ei olnud ise kuskil käinud ja reisida tahtnuks küll, aga nendega kaasa minek oli minu jaoks täiesti tundmatu mõte, mingit huvi polnud ema ja isaga koos reisida kui olin üle 15 aasta vana, kuigi mul endal polnud ka veel oma sissetulekut, et iseseisvalt reisida. Käisin koolis kui nemad reisil olid ja olin sellega väga rahul ega tundnud ennast vaeslapsena, keda lõbust ilma jäetakse.
Võibolla põhjus, miks meie 19-aastane tahab veel vanematega reisida on see, et ta on pere vanim laps ja nooremaid on loogilisem kaasa võtta ja siis tema ei taha üksi maha jääda. Ma seda tunnet ise ei tea ku on õde või vend kes reisile tahab ja mis ma siis oleksin tundnud. Kuidas teie teismelised on, tahavad teiega reisida?
Enam ei taha ühiselt reisida. Ütlevad, et tehtud koos juba küll, nüüd saab eraldi ka käidud. Minule sobib. Suured inimesed juba – kohe saavad 18-aastasteks ning võime ka eraldi puhata.
Ühistegevused on seotud kodu, maja ja aiaga ning sellest piisab nii mulle kui lastele.
On aeg lapsed põllepaeltest lahti lasta.