Millised on teie suurte laste ootused teile?
Igaüks on selline lapsevanem nagu oskab ja ka ajastu mõjutab meid. See, et mina olin teismelise ja noore täiskasvanuna teistsugune kui minu enda lapsed, ei tulene seega ainult kasvatusest, vaid ka sellest mida teevad nende sõbrad ja tuttavad nende ümber.
Teema on sellest, et arutasime siin ühel õhtul söögilaua ümber, mida tahame teha kui koroona vaibub. Mina ütlesin, et tahaksin kevadel ja sügisel teha mõnepäevaseid reise suurlinnadesse, süüa põnevates restoranides ja käia parkides jalutamas, kontserdil jne. Et enne suvephkust ja jõulu oleks, mida oodata. 19-aastane abiturient küsis kohe, et kas ma plaanin seda teha koos või ilma oma lasteta ja et kui muuseumisse ei sunnita, siis tema tuleb kaasa küll. Lapsed on teismelised, 13 ja 16 ja üks siis täiskasvanu, ehk 19. Ma olin nii üllatunud selle küsimuse üle, et ei teadnudki kohe mida öelda. Üllatunud sellepärast, et minu jaoks oli iseenesest mõistetav see, et selline reis on paarireis ilma lasteta. Aga näen, et selle tunnistamine nagu solvaks mu lapsi, sest nemad ju tahavad ka reisida.
Mulle meeldib ka nendega reisida kord aastas suvepuhkuse ajal, aga kui ma tahan väikest tuulutusreisi tööajal, siis see ei täida koos noortega reisides oma eesmärki, ehk siis see pole puhkus kui mul on kaasas noored suured inimesed, kellel on omad soovid ja mõtted ja päevarütm aga kes selles suhtes on lapsed, et finantsiliselt ei panusta. Nii et see väike rutiinipaus läheb väga kalliks maksma samas kui kogu aeg tuleb tegevusi teismelistega koordineerida ja spontaansuseks ka eriti ruumi ei jää, nii et lõppeks on kodus olek rohkem puhkus. Ei ütle ju teismelistele reisil, et täna ei lähegi kuhugi kui tuleb tuju päev hoopis voodis veeta. Me oleme nendega reisinud küll. Kui tegemist oli veel lastega, siis tundus see kõik kuidagi teistmoodi, see oli nagu normaalne, et pere arvestab siis laste soove ja päevarütme. Teismelistega on ühel hetkel erinevusi liiga palju, aga tundub, et noored ise seda endale ei tunnista. Kas ma olen liiga pehme olnud, et mu noortel lastel sellised ootused on või käiaksegi täiskasvanud lastega reisidel? Ma nii hästi mäletan kui olin ise hilisteismeline ja Eestis oli siis aeg kui inimesed rohkem reisima hakkasid, nii ka mu ema ja isa.
Ma ei olnud ise kuskil käinud ja reisida tahtnuks küll, aga nendega kaasa minek oli minu jaoks täiesti tundmatu mõte, mingit huvi polnud ema ja isaga koos reisida kui olin üle 15 aasta vana, kuigi mul endal polnud ka veel oma sissetulekut, et iseseisvalt reisida. Käisin koolis kui nemad reisil olid ja olin sellega väga rahul ega tundnud ennast vaeslapsena, keda lõbust ilma jäetakse.
Võibolla põhjus, miks meie 19-aastane tahab veel vanematega reisida on see, et ta on pere vanim laps ja nooremaid on loogilisem kaasa võtta ja siis tema ei taha üksi maha jääda. Ma seda tunnet ise ei tea ku on õde või vend kes reisile tahab ja mis ma siis oleksin tundnud. Kuidas teie teismelised on, tahavad teiega reisida?
Teema: Suured lapsed ja ühistegevused
Mina teen teismelistega nii, et vahel viskan nad reisil kusagile seiklusparki vm ära. Või lasen pisukese taskurahaga linna peale või randa lahti, töötav mobiil kaasas, ise vaatavad, mida teevad. Muidugi õpetused vargustest, libedatest lõunamaa meestest, rannast eemale viivatest hoovustest on enne epistlikorras kätte saadud. Ja siis teen ise, mida soovin. Üldjuhul aga lapsed teavad, et kuna mina teen plaanid, mina broneerin öömajad, rendin auto, ostan rahvuspargipiletid, siis üldjoontes on kava selline, nagu mina olen selle välja mõelnud ja vinguvad tegelased ei pea kohustuslikus korras üldse reisile kaasa tulema. Kes muuseumi vm minu plaanituds kohta kaasa ei taha peab ise tegevust leidma, mitte ootama, et tema päeva tema eest kuidagi teisiti sisustatakse. jah, minu teismelised tahavad minuga reisida miskipärast. Reisisime korra aastas koos ka siis kui nad ei olnud veel teismelised.
19-aastane abiturient küsis kohe, et kas ma plaanin seda teha koos või ilma oma lasteta
Ma olin nii üllatunud selle küsimuse üle, et ei teadnudki kohe mida öelda. Üllatunud sellepärast, et minu jaoks oli iseenesest mõistetav see, et selline reis on paarireis ilma lasteta. Aga näen, et selle tunnistamine nagu solvaks mu lapsi
Kas ma olen liiga pehme olnud, et mu noortel lastel sellised ootused on või käiaksegi täiskasvanud lastega reisidel?
Mis sul ometi viga on? Inimene küsis täpsustava küsimuse, kui hakkasid oma reisist jahuma. Et kas pead silmas mehega minekut või koos lastega. Miks sa selle jura sinna ümber mõtlesid, nagu 19a oleks jube solvunud jnejne?
Öelnud siis lihtsalt, et pidasid silmas mehega. Aga tüüpiline naine, ei või lihtsalt küsimusele vastata, vaid vaja mingi üüratu probleem välja imeda.
Ja miks sa siis oma täiskasvanud lapsele ei söandanud ütelda, et läheksite kahekesi, ta küsis ju? Võib-olla nemad just omaette mõtlevad, et nii äge oleks ilma vanemateta mitu päeva kodus olla, aga ei julge ütelda, siis äkki muidu emme solvuks, nii nagu sina praegu neist mõtled. Sa arvad, et nende eluunistus on emmega mööda muuseume kolada? Minge rahus kahekesi!
Meil on küll iseenesestmõistetav, et koos lastega, 10a ja 16a hetkel. Mul on pigem hea meel, et selles vanuses perereisid veel sobivad ja isegi muuseumide peale ei kirtsutata nina. Eks see võib muidugi varsti muutuda, aga mu lastele meeldib perega koos aega veeta. Ja läheksime ka 19-aastasega koos, niikaua kuni seda soovitakse. Kui tahame kahekesi minna, siis ütlemegi nii ja planeerime seda perereisist eraldi.
Meie peres on lapsed 15, 17 ja 26. Vanim laps meiega reisil enam ei käi, tal on suured koerad, keda tema reiside ajal kantseldan mina. Suvistel reisidel on nooremad kaasas olnud seni, talvistel reisidel käime kahekesi. 17a juba on öelnud, et ta enam soojamaa basseinipuhkustele kaasa ei taha eriti, aga võiks hoopis poole rannareisist ära jätta ja Euroopa pealinnu avastada. Ma ei kujuta ette kuidas seda korraldada. Esiteks on minu jaoks neid basseinipuhkusi väga vaja tervise pärast. Rahu, vaikus, päike, soe bassu ja pere – parim lõõgastus üldse, saan hõlpu oma kroonilistest peavaludest. Teiseks tahaks laps kohtuda üle Euroopa siginenud netituttavatega, aga omapead ei ole ma nõus teda võõras keskkonnas netituttavatega kohtuma saatma. Mina peaksin tema turvasatelliit olema, mees ja noorim laps saaksid kusagil omapead liikuda. Kolmandaks veel see, et senini oleme lühireisidel käinud mehega kahekesi ja lapsed on aktsepteerinud, et meil on vaja vahel aega teineteisele. Neljandaks veel väljminekud, lennupiletid on poole kallimad ja majutust oleks vaja mitte ühe vaid kolme magamistoaga. Praegu kuhugi reise ei plaani, aga peale koroonat tuleb ilmselt teema käsile võtta. Hetkel näen üht võimalust selles, et saadaks kaks vanemat last linnareisile ja noorem käib meiega kaasas edasi.
Meil ka vanem laps enam kaasas ei käi, tema reisib sõpradega. Kuigi nüüd pikalt koroona piirangutes olnutena unistasime reisist Türki või Egiptusesse ja oldi ka nõus kaasa lööma, samas tahab suvel minna ikka sõpradega mööda Euroopat reisima.
TA murest ei saanudki aru, sest laps ju paluski täpsustada kas minnakse koos või eraldi.
Ei tasu üle mõelda. Mei ei teinud enam perereise, kui vanim käis ülikoolis (teised 2 on üle 7 aasta nooremad). Lapsed käisid ise oma klassiga, sõpradega reisimas. Mõnikord oleme koos suusatamas käinud. Ammu juba käime põhiliselt mehega kahekesi, või siis mina vanema lapsega, mees noorematega suuskamas või siis suurema seltskonnaga, kus ka on täiskasvanud lapsi kaasas. Reeglit pole.
Ehee, võib-olla su mehel oleks ka hea meel, kui teda kuskile muuseumitesse ja kontserditele ei sunnita…
Ei, aga tegelikult mind hämmastab selle teemaalgatuse juures see, et on veel inimesi, kes mõtlevad mingitele nädalavahetusereisidele (Euroopa) suurlinnadesse. Ei saanud ma ju valesti aru, et te elate hoopis Kapa-Kohilas ja unistate Tallinnasse sõidust? Ma mõtlen just kogu kliima-debati valguses, et on veel inimesi, kes unistavad mingitest ressursseraiskavaist minitrippidest…
Selles osas olen muidugi rahulik, et ei usu, et sel aastal, kui corona veel kõike meie liikumist piirab ja tekib aga uusi tüvesid ja kuulutatakse välja uusi lockdown-e, et lennuliiklus ennast üldse mingil tasemel suudab “taasavada”. Ja ehk järgmisel aastal on ka juba need nädalavahetuse reiside ihkajad avastanud, et täitsa tore on hoopis jalgrattaga ringi sõita ja pigem valida töö ja elustiil, et ei tikugi sinna lõunamaale patareisid laadima. Ja seda vähem see lennuliiklus taastub… ning kui taastubki, siis juba taastuvenergia najal…
Millised on teie suurte laste ootused teile?
Igaüks on selline lapsevanem nagu oskab ja ka ajastu mõjutab meid. See, et mina olin teismelise ja noore täiskasvanuna teistsugune kui minu enda lapsed, ei tulene seega ainult kasvatusest, vaid ka sellest mida teevad nende sõbrad ja tuttavad nende ümber.
Teema on sellest, et arutasime siin ühel õhtul söögilaua ümber, mida tahame teha kui koroona vaibub. Mina ütlesin, et tahaksin kevadel ja sügisel teha mõnepäevaseid reise suurlinnadesse, süüa põnevates restoranides ja käia parkides jalutamas, kontserdil jne. Et enne suvephkust ja jõulu oleks, mida oodata. 19-aastane abiturient küsis kohe, et kas ma plaanin seda teha koos või ilma oma lasteta ja et kui muuseumisse ei sunnita, siis tema tuleb kaasa küll. Lapsed on teismelised, 13 ja 16 ja üks siis täiskasvanu, ehk 19. Ma olin nii üllatunud selle küsimuse üle, et ei teadnudki kohe mida öelda. Üllatunud sellepärast, et minu jaoks oli iseenesest mõistetav see, et selline reis on paarireis ilma lasteta. Aga näen, et selle tunnistamine nagu solvaks mu lapsi, sest nemad ju tahavad ka reisida.
Mulle meeldib ka nendega reisida kord aastas suvepuhkuse ajal, aga kui ma tahan väikest tuulutusreisi tööajal, siis see ei täida koos noortega reisides oma eesmärki, ehk siis see pole puhkus kui mul on kaasas noored suured inimesed, kellel on omad soovid ja mõtted ja päevarütm aga kes selles suhtes on lapsed, et finantsiliselt ei panusta. Nii et see väike rutiinipaus läheb väga kalliks maksma samas kui kogu aeg tuleb tegevusi teismelistega koordineerida ja spontaansuseks ka eriti ruumi ei jää, nii et lõppeks on kodus olek rohkem puhkus. Ei ütle ju teismelistele reisil, et täna ei lähegi kuhugi kui tuleb tuju päev hoopis voodis veeta. Me oleme nendega reisinud küll. Kui tegemist oli veel lastega, siis tundus see kõik kuidagi teistmoodi, see oli nagu normaalne, et pere arvestab siis laste soove ja päevarütme. Teismelistega on ühel hetkel erinevusi liiga palju, aga tundub, et noored ise seda endale ei tunnista. Kas ma olen liiga pehme olnud, et mu noortel lastel sellised ootused on või käiaksegi täiskasvanud lastega reisidel? Ma nii hästi mäletan kui olin ise hilisteismeline ja Eestis oli siis aeg kui inimesed rohkem reisima hakkasid, nii ka mu ema ja isa.
Ma ei olnud ise kuskil käinud ja reisida tahtnuks küll, aga nendega kaasa minek oli minu jaoks täiesti tundmatu mõte, mingit huvi polnud ema ja isaga koos reisida kui olin üle 15 aasta vana, kuigi mul endal polnud ka veel oma sissetulekut, et iseseisvalt reisida. Käisin koolis kui nemad reisil olid ja olin sellega väga rahul ega tundnud ennast vaeslapsena, keda lõbust ilma jäetakse.
Võibolla põhjus, miks meie 19-aastane tahab veel vanematega reisida on see, et ta on pere vanim laps ja nooremaid on loogilisem kaasa võtta ja siis tema ei taha üksi maha jääda. Ma seda tunnet ise ei tea ku on õde või vend kes reisile tahab ja mis ma siis oleksin tundnud. Kuidas teie teismelised on, tahavad teiega reisida?
Enam ei taha ühiselt reisida. Ütlevad, et tehtud koos juba küll, nüüd saab eraldi ka käidud. Minule sobib. Suured inimesed juba – kohe saavad 18-aastasteks ning võime ka eraldi puhata.
Ühistegevused on seotud kodu, maja ja aiaga ning sellest piisab nii mulle kui lastele.
On aeg lapsed põllepaeltest lahti lasta.
Meie oleme ilma lasteta ainult ühel pikemal matkasugemetega reisil käinud, sest pole olnud häid lapsehoiuvõimalusi, muidu oleks arvatavasti selliseid reise rohkem teinud. Suurlinnad ei ole kunagi ahvatlenud. Lastega oleme käinud peamiselt nädalastel leboreisidel Vahemere ääres, nüüd on suuremad 16 ja 19 ning juba paar-kolm aastat enam ei viitsi neid kaasa teha, käime siis koos algklassilapsega. Suurematega oleme ühekaupa paar korda kaasas käinud Euroopas toimuvatel kontsertidel, kui nad veel mõlemad alaealised olid ja üksi minna ei saanud.
Aga sellegipoolest pakume iga kord, kui kuhugi läheme, neile ka võimalust kaasa tulla. Usun, et saaksime sihtpunktis igaüks endale meeldivaid tegevusi leida küll, aga omaette koju jäämine on neile hetkel veel ilmselt ahvatlevam.
Mina arvan, et küsimus on selles kui hästi see reisimise asi perekonnas tasakaalus on. Kui sa isiklike paaripäevaste reiside kõrval teed reise, mis on laste jaoks, nt mõnepäevane lõbustuspargi külastus või basseinipuhkus kuskil soojas kohas vms mida noored teha tahaksid, on okei aegajalt ka paaripuhkusel käia, sest “lastepuhkus” on juba tehtud.
Kui paarireis tähendab seda, et lapsed ei saa reisida ja võimaldad seda ainult endale, tekitab see umbes sama tunde nagu ostaksid koju torti, mis on ainult sulle ja mehele söömiseks, aga lastel ei ole lubatud seda võtta.
Mina isiklikult oleksin rõõmus kui teismelised tahaksid reisile kaasa tulla, varsti lähevad ju nagunii oma elu peale ja enam sinuga koos ei reisi. Küll siis on aega paarireisidel käia.
Olen käinud nii täiskasvanud lastega kui eraldi. Väga toredad kõik reisid.
Selles osas olen muidugi rahulik, et ei usu, et sel aastal, kui corona veel kõike meie liikumist piirab ja tekib aga uusi tüvesid ja kuulutatakse välja uusi lockdown-e, et lennuliiklus ennast üldse mingil tasemel suudab “taasavada”
Juba on liinid avatud, märtsi lõpus-aprillis vaktsineerime end ära elame enam-vähem vanamoodi edasi.
Mina käisin pojaga kahekesi paar korda aastas reisil tema 24-nda eluaastani. Mul oli hea meel ta reis kinni maksta, sest ta oli just ülikooli lõpetamas ja tööga ei teeninud veel eriti palju. Puhkasime Vahemere ääres, Dubais, tegime Ibiza-peotripi jne. Vahest andsin talle tonni ja saatsin sõpradega puhkama. Nüüd elab ja reisib ta tüdrukuga ja meie reisime mehega kahekesi 4 korda aastas kuhugi omaette.
Mulle just meeldib oma hilisteismelistega koos reisida. Kodus kõigil oma tegemised ja vahel ei näe õieti mitu päeva, aga reisil oleme kõik koos ja avastan seda lahedat seltskonda. Siia kuuluvad ka nt õhtused lauamängud vms. Ja meil on kokkulepe, et mina teen kaasa nende soovid ja nemad minu omad. Kallis on muidugi ja seetõttu palju ei käi, aga need on minu kõige ägedamad reisid.
minu meelest, kuni lapsed ei teeni (ma mõtlen märkimisväärselt, mitte mingeid suviseid otsi ei pea silmas), siis on loomulik, et meie kanname kõik kulud. nii et see osa oli väga võõras minu jaoks lugeda, et teismelistega peab reisil olles arvestama, kuid nad ei panusta rahaliselt.
meie lapsed on praktiliselt sama vanad kui teemaalgatajal, nooremad on 15 ja 17 ja tahavad endiselt meiega koos reisida. samal ajal teeme mehega kahekesi ka lühemaid reise ja nad innustavad meid kahekesi minema. kui asi on tasakaalus, mitte nii, et lapsed tunnevad end kõrvalejäetuna, kuna vanemad reisivad mitu korda aastas ja lapsed korra mitme aasta jooksul, siis on ju koik hästi. ja ma küll ei lugenud teemaalgatusest välja, et 19-aastane kindlalt kaasa tahab minna – ta tahtis lihtsalt teada ja oleks ilmselt aktsepteerinud vastust, et vanemad lähevad seekord kahekesi.
meil on pigem mure sellega, et viieliikmleise pere kalendreid on keeruline sünkida, mistõttu on paar korda tulnud kõne alla, et kui vanim laps kooli või praktika tõttu meiega koos tulla ei saa, siis anname talle mingi mõistliku summa raha ja ta saab minna mõne sõbrannaga eraldi reisile.
Meie lapsed arvaks kohe, et reis on perega.
Minu arust oleks see nii suurte lastega päriselt ka tore. Muuseumid huvitaks juba neidki.
Tagasi vaadates, on mul natuke kahju neist reisidest mis me teinud. Ei saa muuseumisese. Seda häda ei jõudnud ära kuulata.
Nüüd oleks suurtega hea reisida. Ei pea päevi olema veepargis või lõbustuspargis.
Meie lapsed on nüüd juba suured ja kodus on vaid noorim ja seegi juba 19.
Kui lapsed olid väiksemad, siis oli meil nii, et aastas tegime ühe pikema ja ühe nädalavahetusereisi perega. Siis üks kord pika nädalavahetuse mehega ja ilma lasteta. Ja neli-viis korda aastas mina üksi, tavaliselt 2x välismaal 3-4 päeva ja 2x mõnes Eesti linnas spaas.
Praegu see 19-aastane meie autoreisidele ei viitsi tulla, aga kord aastas mingil veini- või gurmeereisil ikka tahab osaleda. Poisi hobi on kokandus ja ta tahab peakokaks saada. Veinireisidel osaleb ta nüüd ka degusteerimistel.
Muuseumisundust meil pole. Mina ei armasta losse seestpoolt. Lossikülastuste ajal istun õues. Lapsed ei armasta kaasaegset kunsti – kõnnivad siis ümber muuseumi.
Mulle just meeldib oma hilisteismelistega koos reisida. Kodus kõigil oma tegemised ja vahel ei näe õieti mitu päeva, aga reisil oleme kõik koos ja avastan seda lahedat seltskonda. Siia kuuluvad ka nt õhtused lauamängud vms. Ja meil on kokkulepe, et mina teen kaasa nende soovid ja nemad minu omad. Kallis on muidugi ja seetõttu palju ei käi, aga need on minu kõige ägedamad reisid.
Samad sõnad. Reisimine on ühiselt veedetud kvaliteetaeg.
Võtaksin kaasa. 13, 16 ja 19 vaevalt emme-issi sabas reisil sörkida kavatsevad. Pigem tahavad ise ka vaheldust ja eriti kuna 5 aasta pärast on kõik neist juba täiskasvanud, seda enam võtaksin kaasa. Sest kui nad ükskord oma elu peale lähevad, suhted loovad, siis ei tule nad sinuga enam nii meelsasti reisima.
Võtaksin kaasa. 13, 16 ja 19 vaevalt emme-issi sabas reisil sörkida kavatsevad. Pigem tahavad ise ka vaheldust ja eriti kuna 5 aasta pärast on kõik neist juba täiskasvanud, seda enam võtaksin kaasa. Sest kui nad ükskord oma elu peale lähevad, suhted loovad, siis ei tule nad sinuga enam nii meelsasti reisima.
Miks? Imelik. Esimese armumise perioodil jah ilmselt emaga reisimine midagi ei paku, aga kui juba on lastel pere, siis mina tean küll perekond (sh ka meie enda oma), kus meelsasti reisitakse mitme põlvkonnaga, eriti täiskasvanud lapsed oma vanematega.
Kui suhted vanematega pole head või ema ei oska oma emarollist eemalduda ja kukub ka reisil tänitama, siis muidugi pole lootustki. Või lihtsalt kui vanemad on ebahuvitavad inimesed.
Meil on lapsed sünnist saadik puhkustel kaasas käinud. Alates 15-16 on neil juba võimalik olnud erinevates Erasmuse projektides osaleda ja omal käel euroopa liidu toetusel reisida. Tööreisid on meil omaette. Vanem laps on 19 ja minu jaoks ikka laps, kes kaasa tuleb kui tal selleks soovi on.
