Loodan, et praegused keskealised sellele ka mõtlevad ja ei pane oma lapsi olukorda, kus nad peavad lisaks oma lastele ka oma vanemaid ülal pidama. Pensionireform näitas, et neid II samba välja võtjaid muidugi jagus…
Ma pole II sammast kunagi teinudki (mul sünniaasta selline, et oli vabatahtlik). Miks?Näiteks kinnisvaralaenu puhul on siiski selge, mille sa pangale intressi maksmise eest vastu saad (saad võimaluse juba laenu makmise ajal selles kinnisvaras elada ning kui oled laenu tagasi maksnud, on kinnisvara sinu), siis pensionifondide puhul on kindel ainult, et fondihaldur saab oma sissetuleku. Kuid mida mina siis vastu saan? Väga lihtne on anda mingi tikutopsiraha ja öelda, et sorri, rohkem ei mänginud välja ja palun – siin see su õnnelik pensionipõlv ongi. Kes ise oskavad investeerida/börsil mängida, nende puhul usun, et nad tuleviku kindlustada võivad. Usun. Et aga keegi sinu eest selle börsimängimise ära teeb ja teeb seda sama hästi, nagu ta teeks seda endale – skeptiline selle suhtes, paraku. Jah, kunagi olid pensionifondide reklaamid: “Ole selline, nagu tahad”, ilusad reklaamid – emotsioonid, emotsioonid… Ei teki isu oma raha sellisesse emotsionaalse vahu peal olevasse asja tampida, kus pole mingit kindlust, kas ma ikka midagi asjalikku vastu ka saan.
Aga mis saab siis lastest? Kui lapsevanem pole just suhtumiselt paduegoist, siis küll neid variante, kuidas oma lapsi aidata või neil oma elu alustamist kergemaks teha (et ei saaks öelda, et näe, vanad on isekad ja ootavad enda kantseldamist meilt ainult, aga meie elust-hakkamasaamisest on neil savi) , ikka leidub. Kuni selleni välja, et paljud on endale kuuluvat kinnisvara juba eluajal lastele kinkinud (mis pole mitte väike abi elu alustamisel) jms.
Jah, põhimõtteliselt ei taha neid sambaid, pole kunagi tahtnud, ilmselt ei hakka tahtma ka.