Teema ajendiks viimane “Südamesoov”i saade, kus pereema hooldas ja mattis kõik oma neli last. Vaatasin seda ja mõtlesin, kuidas ometi on võimalik sellisest elust nii sooja, inimliku, hooliva ja elujaatavana välja tulla? Nagu valu polekski seda naist vorminud – või kui, siis veelgi suurepärasemaks variandiks endast. Imetlusväärne. Ja samas ka uskumatu.
Miks see teema mind kõnetas: olen matnud samuti oma väikese lapse ja elanud läbi veel ühe emotsionaalselt ränga kaotuse, esimesest möödas 20 a ja teisest aasta. Tunnen, kuidas need dramaatilised sündmused on mind muutnud. Ja kindlasti mitte paremaks versiooniks endast. Ma pole julgenud enam samaväärselt armastada ega kiinduda, sest turvalisem on olnud olla emotsionaalselt eemal. Turvalisem on mitte usaldada, mitte jagada oma mõtteid ega elu, sest ka lihane õde või vend võib osutuda hundiks lambanahas. Jah, tabletid ja teraapia aitavad edasi eksisteerida, aga hoolimata kõigest need hinge ju terveks ei ravi. Usaldust elu ja inimeste vastu, soovi olla teiste jaoks olemas või seotud ei ole miski taastanud.
Kindlasti liigub ka siin inimesi, kel on elus olnud erakordselt valusaid katsumusi (ja see ei peagi olema kellegi surm, vaid lihtsalt mingi tõeline tragöödia selle inimese jaoks: ränk haigus, õnnetus, kaotus). Kas te võite väita, et olete samad inimesed, kes enne neid elumuutvaid sündmusi? Kui ei, siis kuidas see teid muutis ja mis aitas teil emotsionaalselt taastuda? Ma ei uudishimutse, mis teiega juhtus, vaid mis teid päriselt aitas, kui üldse aitas.
Eriti peale seda saadet on endal nii lootusetu ja läbikukkunud tunne 🙁
