Esileht Pereelu ja suhted Suurtest traumadest taastumise võimalikkus

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Suurtest traumadest taastumise võimalikkus

Postitas:
Kägu

Teema ajendiks viimane “Südamesoov”i saade, kus pereema hooldas ja mattis kõik oma neli last. Vaatasin seda ja mõtlesin, kuidas ometi on võimalik sellisest elust nii sooja, inimliku, hooliva ja elujaatavana välja tulla? Nagu valu polekski seda naist vorminud – või kui, siis veelgi suurepärasemaks variandiks endast. Imetlusväärne. Ja samas ka uskumatu.

Miks see teema mind kõnetas: olen matnud samuti oma väikese lapse ja elanud läbi veel ühe emotsionaalselt ränga kaotuse, esimesest möödas 20 a ja teisest aasta. Tunnen, kuidas need dramaatilised sündmused on mind muutnud. Ja kindlasti mitte paremaks versiooniks endast. Ma pole julgenud enam samaväärselt armastada ega kiinduda, sest turvalisem on olnud olla emotsionaalselt eemal. Turvalisem on mitte usaldada, mitte jagada oma mõtteid ega elu, sest ka lihane õde või vend võib osutuda hundiks lambanahas. Jah, tabletid ja teraapia aitavad edasi eksisteerida, aga hoolimata kõigest need hinge ju terveks ei ravi. Usaldust elu ja inimeste vastu, soovi olla teiste jaoks olemas või seotud ei ole miski taastanud.

Kindlasti liigub ka siin inimesi, kel on elus olnud erakordselt valusaid katsumusi (ja see ei peagi olema kellegi surm, vaid lihtsalt mingi tõeline tragöödia selle inimese jaoks: ränk haigus, õnnetus, kaotus). Kas te võite väita, et olete samad inimesed, kes enne neid elumuutvaid sündmusi? Kui ei, siis kuidas see teid muutis ja mis aitas teil emotsionaalselt taastuda? Ma ei uudishimutse, mis teiega juhtus, vaid mis teid päriselt aitas, kui üldse aitas.

Eriti peale seda saadet on endal nii lootusetu ja läbikukkunud tunne 🙁

+29
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu meelest on see teatud osas geenidaga kaasa antud, kuidas keegi eluraskustega hakkama sab. Tean ka inimesi, kellel on olnud  väga halbu asju elus ja ikka suht  positiivsed ja tegusad, samas ka inimesi, kellel  pealtnäha tundub kõik suht ok, aga  ikka on depressioonis, ärevuses  või lihtsalt kurjad.

+25
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu vanavanaema kaotas nõukogude korraga kõik – ometi oli parim ja rõõmsameelsem inimene, keda tean. Üldjuhul teevad raskused meid paremaks, kuigi vahel tunned, et piir on käes ja kibestud, aga raskused teevad alandlikuks.

+7
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Arvesta, et see oli telesaade. Enne telesaadet “putitatakse” osalised üles, neile tehakse meiki, nendega harjutatakse teksti. Tegelikkuses me ei tea, mida see vapper naine sisimas tunneb – ja meil, võõrastel, pole vajagi teada!

Kui ise peaksin telekaamera eest rääkima oma elu kohutavaimatest sündmustest, ega siis ise ka ei tahaks seal pisaratesse puhkeda, milleks…

Traumasid olen üle elanud küll. Kusjuures – sama nagu sulgi – suurima trauma põhjustas just see, kellest poleks seda eales elus oodanud. Kui sina räägid õdedest-vendadest, siis minu elu jubedaim trauma on seotud sotsiaalametnikuga – ehk siis selle eluala inimesega, kelle tööks just peaks olema inimeste abistamine, mitte elude hävitamine. Ent mitte keegi ei usu peale asjaosaliste, et päriselt psühhopaadi otsa komistada õnnestus – ja veel selles ametis! Nii et meie osas on tegu topelttraumaga – esiteks see, et ta nii üldse käitus, ja teiseks sellise käitumise ümber tema kaitstud ametikoha tõttu tingitud vaikimisemüür.

+10
-15
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu vanavanaema kaotas nõukogude korraga kõik – ometi oli parim ja rõõmsameelsem inimene, keda tean. Üldjuhul teevad raskused meid paremaks, kuigi vahel tunned, et piir on käes ja kibestud, aga raskused teevad alandlikuks.

Ei kaotanud ju kõike, olid järeltulijad. Oli kelle eest hoolitseda ja kelle “seljataga” olla.

+13
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

On see osalt kaasasündinud iseloom-meelelaad kindlasti. Nt kes jäid vangilaagrites või muudes kohutavates tingimustes ellu ja positiivseks, kes andsid alla ja surid/lasid endal surra meeleheitesse.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina olen pigem Sinuga samas paadis – just usaldus elu vastu on see, mis on kadunud. Tunnen, et kõik läheb niikuinii lõpuks halvasti, minult võetakse ka mu järelejäänud lähedased ja selleks, et see nii kohutavalt valus poleks, on parem neist juba praegu emotsionaalselt  eemalduda. Lootusetuse tunne, jah. Selline tunne, et on võimatu kunagi veel elust rõõmu tunda, eksisteerin vaid kohusetundest.

Pealtnäha, muuseas, olen tegus ja aegajalt näin ehk isegi positiivne, sest nii on lihtsam inimeste hulgas toimetada ja toimetades ei mõtle nii palju selle peale, mis mõte sellel kõigel üldse on. Päris suure osa ajast tunenn end nagu näitleja mingis  draamafilmis –  teen, mida stsenaarium ette näeb, aga kurvad asjad ei tee kuigi kurvaks ega rõõmsad asjad rõõmsaks, sest see on ju film. Nii on vist lihtsam.

Psühholoogist ei olnud kasu, lootsin, et tal on mingid trikid, mis mu mõtted kuhugi helgematele radadele juhiks, aga ei olnud. Mõistusega saan aru, et aeg võib siiski mingil määral aidata.

+13
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Haigus süvenes aastatega ja sellist lõppu teadis ema juba ette. Ilmselt oli tal aega harjuda mõttega, et varem või hiljem lastega nii läheb. Igatahes väga tugev naine – on leppinud ja jäänud ikka positiivseks, mitte ei kibestunud ega upu enesehaletsusse.  Ma arvan, et väga oluline on see, et nad on paarina jäänud kokku ja saavad mehega teineteisele toetuda.

+22
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma saadet ei vaadanud, aga kunagi ammu lugesin sellest perest. Siis olid kõik poisid elus.

Ka genis on 3 poisi daatumid kirjas.  Kas öeldi kui kaua tütar elas …?

0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selliste traagiliste olukordade puhul räägitakse tihti “leppimisest”, justkui see oleks mingi võlusõna. Olen näinud, kuidas eelmisel päeval oma lapse kaotanud emalt pinnitakse: “Noh kas oled juba leppinud sellega!” Ja oodatakse siis justkui survestades, et ema tingimata jaataks.

Leppida selle sõna otseses tähenduses saab nt siis, kui sa lepid lahutusega, või sellega et su laps leidis endale kaaslase. Või lepid, et nüüdsest pead mingil põhjusel töötama endisest madalamal ametikohal.

Ent leina või teise sarnase suure kaotusega leppimine on oma tähenduselt mitte selge, vaid üks hästi hall ja ähmane sõna. Esiteks – toimunud õnnetuse puhul sul lihtsalt tulebki sellega nüüd elama hakata, lihtsalt eladki ja kõik. Sestap ma ei saa sellest “leppimise” jutust väga aru – mida see muudaks, kui lapsed matnud ema kuulekalt kinnitaks, et jaa, ma olen sellega leppinud. Ilmselgelt ta ei ole sellega “leppinud”, vaid ta lihtsalt elab kuidagi.

+5
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu poeg haigestus beebieas raskesse, ravimatusse haigusesse, mis invaliidistab inimest tasapisi. Selle haiguse puhul ei ole välistatud ka ootamatu surm, mistahes vanuses. Ja see hoiab mind pidevas pinges. Koguaeg pean olema valmis halvimaks. Laps on mitu korda kiirabiga ära viidud. Kord mulle helistati ja teatati, et laps oli tänavalt kiirabiga ära viidud.

Diagnoosist teada saades olin peaaegu aasta täiesti voodis depressiooni tõttu. Käisin küll tööl edasi ja tegin kõik vajalikud toimetused ära (lapse haigus on selline, millega tuleb koguaeg tegeleda), aga olin nagu masin. Iga vaba momendi olin tuimalt voodis pikali ja vaatasin seina.

Psühholoogist kasu ei olnud. Antidepressandid ei aidanud.

Mõni aeg hiljem sündis mul teine laps, kel sünnist alates raske puue.

Pere noorimad lapsed – kaksikud poisid on terved.

Kahe raske puudega lapse kasvatamine on võtnud mult kogu elujõu. Kõik tunded vastavad teemaalgataja ja kägu 14.10 kell 22.24 tunnetele. Lootusetuse tunne. Pidev hirm, et varsti juhtub nagunii midagi halba veel. Ma olen rõõmutu inimene. Ehkki teised võivad mind näha heas tujus ja naeratavana, siis sügaval sisimas olen pidevas rängas masenduses.

Kahjuks ei ole elu mind ka muus osas hellitanud.

See naine, kes oma neli last on matnud on ülitugev inimene. Mina nii tugev ei ole. Mina kummutan oma mure pudelisse. Tõsi, mul on kogu elu muus mõttes korras. Kõik kohustused on eeskujulikult täidetud ja veel enamgi. Töölt ei puudu iialgi. Aga, kui saabub vaba päev, siis esimese asjana võtan pudeli lahti. Hetkel on nii, et teen seda 1-2 korda nädalas ja mitte sagedamini. Seda olen suutnud aastaid hoida ja loodan, et see ei süvene. Mida alkohol aitab? Mul aitab! See on ainus hetk, kus suudan end täiesti lõdvaks lasta ja vähemalt korraks mure kaob.

+25
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selliste traagiliste olukordade puhul räägitakse tihti “leppimisest”, justkui see oleks mingi võlusõna. Olen näinud, kuidas eelmisel päeval oma lapse kaotanud emalt pinnitakse: “Noh kas oled juba leppinud sellega!” Ja oodatakse siis justkui survestades, et ema tingimata jaataks.

Leppida selle sõna otseses tähenduses saab nt siis, kui sa lepid lahutusega, või sellega et su laps leidis endale kaaslase. Või lepid, et nüüdsest pead mingil põhjusel töötama endisest madalamal ametikohal.

Ent leina või teise sarnase suure kaotusega leppimine on oma tähenduselt mitte selge, vaid üks hästi hall ja ähmane sõna. Esiteks – toimunud õnnetuse puhul sul lihtsalt tulebki sellega nüüd elama hakata, lihtsalt eladki ja kõik. Sestap ma ei saa sellest “leppimise” jutust väga aru – mida see muudaks, kui lapsed matnud ema kuulekalt kinnitaks, et jaa, ma olen sellega leppinud. Ilmselgelt ta ei ole sellega “leppinud”, vaid ta lihtsalt elab kuidagi.

Nõus! Teine väga nõme ja mõttetu väljend on see, et igaühele antakse kanda nii palju, kui ta jõuab. No ei ole nii! Üldse ei ole! Mind ajab see ütlemine nii närvi. Selle lausekõlksuga just kui tahetakse kannatajat tunnustada, et järelikult ta on siis nii tugev inimene, kes jaksabki selliseid koormaid kanda. Just kui, talle ongi nii ette nähtud, sest ta on ju tugev inimene!

+19
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma saadet ei vaadanud, aga kunagi ammu lugesin sellest perest. Siis olid kõik poisid elus.

Ka genis on 3 poisi daatumid kirjas. Kas öeldi kui kaua tütar elas …?

Kui ma ei eksi, siis viimane laps (tütar) lahkus eelmisel aastal, 2021

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et palju kannatanud inimesele tuleb lõpuks ette selline nö mask. Sul ei ole valikut, sa pead hakkama saama, pead edasi liikuma. Siis kui diagnoosid selgusid, siis ei olnud valikut, lapsed elasid, neile pidi andma parima, mis anda oli. Harjusid olema see tinasõdur, kes kõigega hakkama saab ja suudab naeratada kogu aeg. Ja ilma naeratuseta ei saa, sest siis hakatakse küsima, et mis sul halvasti on ja seletamine võtaks liiga kaua aega ja palju energiat. Palju lihtsam on naeratades öelda, et kõik on hästi.

Minul tuli tagasilöök siis, kui nö suured pinged olid juba möödas. Kui keha ja vaim sai rahuneda, aga pinge oli kestnud liiga palju aastaid ja seetõttu varisesin kokku, kui keha ja vaim ei olnud enam võitlemise seisundis. Sain põhimõtteliselt päevaga mitu erinevat tervisemuret ja nüüd söön tablette. Võimalik, et see naine sealt saatest  on tõesti ka täielikult leppinud, ta teadis asjade kulgu ette mitukümmend aastat. Ma ei tahaks öelda, et ta on tugev naine, mulle endale on see pigem kui sõimusõna, aga ma loodan, et nad peavad vastu ja suudavad kasvõi tänases päevas rõõmu näha. Iga õnnelik päev elust on hea saavutus 🙂

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sellised inimesed leiavad tavaliselt abi usust. Hakkabki kergem, kui uskuda, et see on jumala plaan ja blabla. Elu eesmärk on siis aidata teisi ja teenida jumalat, mitte niivõrd enda heaolu ja rõõm.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sestap ma ei saa sellest “leppimise” jutust väga aru – mida see muudaks, kui lapsed matnud ema kuulekalt kinnitaks, et jaa, ma olen sellega leppinud. Ilmselgelt ta ei ole sellega “leppinud”, vaid ta lihtsalt elab kuidagi.

Saab küll sellega leppida. Leppimine tähendab lastilaskmist, tänu koosoldud aastate eest, teadmist, et nüüd on lahkunutel parem ja kergem.

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina kummutan oma mure pudelisse. Tõsi, mul on kogu elu muus mõttes korras. Kõik kohustused on eeskujulikult täidetud ja veel enamgi. Töölt ei puudu iialgi. Aga, kui saabub vaba päev, siis esimese asjana võtan pudeli lahti. Hetkel on nii, et teen seda 1-2 korda nädalas ja mitte sagedamini. Seda olen suutnud aastaid hoida ja loodan, et see ei süvene. Mida alkohol aitab? Mul aitab! See on ainus hetk, kus suudan end täiesti lõdvaks lasta ja vähemalt korraks mure kaob.

Mina näiteks arvan, et teed õigesti. Kui suudad joomist kontrolli all hoida, on see täitsa okei lõõgastusvahend. Mina jätsin joomise maha ja õnnelikumaks pole see mind teinud, pigem vastupidi. Esiteks polegi enam hetke, kus oleks toredam olla või midagi, mida ootan. Ja mingi imelik tunne on veel. Kui jõin, siis oli selline tunne, et no okei, olegi selle halva ära teeninud, sest ma ju joon ja peangi tänulik olema, et mul on töökoht, mingid teised asjad veel, oli nagu mingi selline alandlikkus ja tänulikkus, et hea et seegi on. Aga kui ei joo, siis kuidagi tõuseb see ebaõigluse tunne, et kõik on nii halvasti ja mina ei saa midagi nende asjade parandamiseks teha. Mina püüan, mina teen kõik nagu peab, aga kõik on ikka halvasti ja paremaks ei lähe. Uuesti jooma hakkamine ei ole ka variant, ei meeldi enam juua, see ei tee enam rõõmsaks ega tuimaks, lihtsalt on pärast halb olla nii vaimselt kui füüsiliselt.

+14
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Selle lausekõlksuga just kui tahetakse kannatajat tunnustada, et järelikult ta on siis nii tugev inimene, kes jaksabki selliseid koormaid kanda.

Minu arust ka nii nõme. Kes on tema käest küsinud, kas ta jaksab, mitte keegi. Tal ei jää lihtsalt mitte midagi muud üle.

+12
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina olen ka väga muutunud ja ilmselt ei ole enam kunagi see inimene, kes ma olin 4 aastat tagasi, enne seda kui kaotasin abikaasa vähile ja jäin imikuga üksinda. Olen käinud teraapias, psühholoogide juures, loodetud abi pole saanud. Ma ei suuda enam ühtegi inimest enda lähedale lasta, ka sõbrannadest olen kaugenenud. Tunnen, et olen muutunud tuimkas inimeseks- ei suuda südamest ühestki asjast rõõmu tunda. Nagu lihtsalt eksisteerin- käin tööl, teen süüa, koristan, hoolitsen lapse eest, mängin temaga. Aga ma ei näe mitte mingit eesmärki elul ja see teeb väga kurvaks ja ka vihaseks, et miks ma ei suuda sellest välja tulla ja kas mu ülejäänud elu ongi selline. Aga eriti ajab mind seesmiselt närvi, kuidas juhtunust saati kõik kiidavad ümberringi, kui tubli ma olen. Mis mõttes tubli? Kas mul on mingit teist varianti olnud? Laps vajab ju hoolt, ma ei saa voodisse vedelema jääda, kui arved on vaja maksta… Väliselt on mul mask ees, aga sees on täielik katastroof.

Vaatasin samuti seda saadet ja imestasin, kuidas ta suudab nii rõõmsameelne ja tegus olla. Aga samas mõtlen, et teinekord võin teistele samasugusena tunduda, aga teised ei näe, mis tegelikult selle fassaadi taga on.

+12
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

eine väga nõme ja mõttetu väljend on see, et igaühele antakse kanda nii palju, kui ta jõuab. No ei ole nii! Üldse ei ole! Mind ajab see ütlemine nii närvi. Selle lausekõlksuga just kui tahetakse kannatajat tunnustada, et järelikult ta on siis nii tugev inimene, kes jaksabki selliseid koormaid kanda. Just kui, talle ongi nii ette nähtud, sest ta on ju tugev inimene!

See on mu arust lihtsalt selline julm lause, millega ei taheta midagi head öelda. Natuke selline ole omaette oma koormaga-lause, eks meil kõigil on mingi koorem- lause. Selline lollus. Ma ei tea, vahel ei saagi midagi head teha teise heaks või ei taha või ei jaksa, aga ei peaks siis vähemalt seda lauset ütlema, abiks seegi.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina kummutan oma mure pudelisse. Tõsi, mul on kogu elu muus mõttes korras. Kõik kohustused on eeskujulikult täidetud ja veel enamgi. Töölt ei puudu iialgi. Aga, kui saabub vaba päev, siis esimese asjana võtan pudeli lahti. Hetkel on nii, et teen seda 1-2 korda nädalas ja mitte sagedamini. Seda olen suutnud aastaid hoida ja loodan, et see ei süvene. Mida alkohol aitab? Mul aitab! See on ainus hetk, kus suudan end täiesti lõdvaks lasta ja vähemalt korraks mure kaob.

Mina näiteks arvan, et teed õigesti. Kui suudad joomist kontrolli all hoida, on see täitsa okei lõõgastusvahend. Mina jätsin joomise maha ja õnnelikumaks pole see mind teinud, pigem vastupidi. Esiteks polegi enam hetke, kus oleks toredam olla või midagi, mida ootan. Ja mingi imelik tunne on veel. Kui jõin, siis oli selline tunne, et no okei, olegi selle halva ära teeninud, sest ma ju joon ja peangi tänulik olema, et mul on töökoht, mingid teised asjad veel, oli nagu mingi selline alandlikkus ja tänulikkus, et hea et seegi on. Aga kui ei joo, siis kuidagi tõuseb see ebaõigluse tunne, et kõik on nii halvasti ja mina ei saa midagi nende asjade parandamiseks teha. Mina püüan, mina teen kõik nagu peab, aga kõik on ikka halvasti ja paremaks ei lähe. Uuesti jooma hakkamine ei ole ka variant, ei meeldi enam juua, see ei tee enam rõõmsaks ega tuimaks, lihtsalt on pärast halb olla nii vaimselt kui füüsiliselt.

Teate, ma alles nüüd sain aru, miks mu vaene emakene niipalju jooma hakkas. Ta suri õnnetuse tõttu enne, kui alkoholism välja paistma hakkas, see oli järelikult tema viis eluga toime tulla. Väljapoole sõbrannade ja naabrite jaoks oli ta rõõmus seltskondlik tore ja abivalmis aga kui lõpuks oma koju sai, helistas kõigepealt mulle, ütles et on poest tagasi ja väsis ära, et püüab nüüd magada, aga tegelikult hakkas jooma. Seda näitemängu suutis ta teha aastaid. Tal oli elus väga keerulisi aegu, millest ta töökuse ja tahtejõuga läbi sai aga eks ta lõpuks murdus. selle põlvkonna inimesed ei oleks psühholoogi poole pöördunud. Tundub et viin oligi ema ravi.

Peale tema surma, kui me koristades igalt poolt veel peidetud viinapudeleid leidsime, oli minu sees pahameel ja viha ja kurbus. Tänaseks on jäänud kurbus ja nüüd siis tuli mõistmine.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tal oli elus väga keerulisi aegu, millest ta töökuse ja tahtejõuga läbi sai aga eks ta lõpuks murdus. selle põlvkonna inimesed ei oleks psühholoogi poole pöördunud. Tundub et viin oligi ema ravi. Peale tema surma, kui me koristades igalt poolt veel peidetud viinapudeleid leidsime, oli minu sees pahameel ja viha ja kurbus. Tänaseks on jäänud kurbus ja nüüd siis tuli mõistmine.

Olen ise proovinud traumaga toimetulemiseks mitmeid erinevaid võtteid, ja kõige mõttetumat “abi” andis psühholoog, ning kõige paremaid tulemusi andis väike kogus alkoholi.

Arusaamad ja teadusuuringud on ajas väga muutuvad: mida peeti nt keskajal tõhusaks, see ei päde tänapäeval. Ja samuti ei pruugi need meetodid, mida praegushetkel peetakse vaat et kõige õigemaks ja paremaks, aastakümne pärast enam üldse kõne allagi tulla ning ajavad inimesi vaid naerma.

Kui võrrelda antidepressante alkoholiga, siis siin on kummalgi omad kasutusalad, aga päris paljud inimesed väidavad, et AD muutis nende seisundi pigem halvemaks, tekitas ja võimendas suitsiidseid mõtteid, seevastu väike kogus alkoholi hoopis rahustas ja aitas.

Samuti on viimasel ajal tehtud uuringutes mainitud, et kõik narkootikumid (nt kanep), ka hallutsinogeensed seened ei pruugi olla üdini kahjulikud ja halvad, ning neil võib täitsa olla oma kasutusala, kus neist on ka päriselt abi inimese ravimisel. Seda siis võrdluses hetketeaduses moesolevate antidepressantidega.

Et panna inimesi tablette tarbima, levitatakse müüti, nagu hakkaksid kõikidel alkotarvitajatel ajapikku kogused ja kangused tingimata tõusma, ja seetõttu ei tohi alkot  tarvitada. Ent täpselt samamoodi tekitab sõltuvust ja võõrutusnähte ka aastatepikkune igapäevase AD tableti sissesöömine.

Alkoholi osas – täpselt nagu kõikide teistegi asjadega – kehtib kõige tähtsamana mõõdukuse põhimõte. Nagu siin üks kägu juba kirjutas, nii on ka minul: kasutan alkoholi rahustina juba aastaid, kuid kogused ega tarbitava joogi kangus pole selle aja jooksul üldse muutunud. Normiks üks pokaal veini ühe õhtu jooksul ja rohkem ei tahagi. Olen täiesti kindel, et üks tablett keemiat päevas on palju kahjulikum, kõrvalmõjusid on tal rohkem.

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Üks psühhiaater ütles, et küll oleks akohol hea rahusti, kui see sõltuvust ei tekitaks.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Pereelu ja suhted Suurtest traumadest taastumise võimalikkus