Teema: Süütunne

On ka variant, et  sisetunne ongi hoopis õige – võibolla ei peakski  meestega, keda eriti ei taha lastele näidata, seksima. Valiks ühe välja ja siis vaataks edasi … Või hakkad seksi põhjal meest valima? Mees äkki ka tahaks enne teada, mis seltskonnaga ta ennast seob.

#4059455:

Või hakkad seksi põhjal meest valima? Mees äkki ka tahaks enne teada, mis seltskonnaga ta ennast seob.

Et enne peaks mehega otsustama, et hakkame kokku elama, siis lastele uut olukorda tutvustama ja alles seejärel seksime mehega?

#4059452:

Lapsed isa juures ei käi? 50:50? Läinud siis?

Isa kolis välismaale. Lapsed käivad tema juures, aga mitte 50:50. Pigem ikka suvevaheajal, ja nii….

#4059460:

Minu arvates on TA seksuaalsus lihtsalt täiega maha käinud. Eks tuleb koolnut vaikselt elustama hakata. Mis süütunne laste ees, see on täiesti jabur.

Üks partner terve elu jooksul on elu tühja raiskamine.

Ennast süüdi ei pea kindlasti tundma. Minu lapsed on mulle kinnitanud, et õnnelik ja eluga rahul ema on kordi parem depressiivsete ja kibestunud. Ela ka vahelduseks. Oma elu. Ükski laps sind hiljem tänama ei tule elamata elu ja tühjade aastate eest.

Kas on päris kindel, et selle taga ei ole lihtsalt hirm? (Mis on täiesti normaalne, aga sellest üle saab siiski olla alles siis, kui hirmu endale tunnistada.)

Mina mõistan teemaalgatajat, sest mul on täpselt sama olukord elus olnud.  Laps oli 11a.  Samamoodi käisin valega  paar korda kodust väljas, aga hing oli nii haige sellepärast, et lapsele valetasin ja tundsin end räpasena.  Lõpetasin selle suhte üsna ruttu, sest ma ei suutnud enam niimoodi käituda. Mehele rääkisin ära, mis põhjusel, aga ta ei mõistnud  mind ja ega ma ei pingutanudki, et teda mõistma panna. Mul oli igatahes väga hea meel oma otsuse pärast ja  sain hingerahu tagasi.  Nüüd on kerge olla. Ma ei tee enam ühegi mehega lähemalt tutvust enne, kui mu laps on täiskasvanud või kui ta mind ise kohtingule ei saada.

kui mul oli aeg oma teismelisele mainida, kus ma käin, ütlesin talle, et olen veel liiga noor, et kass võtta (kass oli olemas, ütlemine oli piltlik) ja elupäevade lõpuni üksi olla, selle peale vastati, et arusaadav. mingit draamat ega süütunnet seega ei olnud.
ju sul tuleb samuti lastele öelda, et kassiks on veel vara ja sul on ka eraelu, pole nad ju enam nii väikesed, valetamine ja varjamine on nõmedus muidugi.

See oli siis vastus sellele

Mis krdi süütunne? Miks täpsemalt? Me kõik seksime. Mis selle halba või piinlikku peaks olema?
Üleüldse – mis need lapsed siia puutuvad?

Tead, ma oleksin teismelistega väga ettevaatlik uue suhte loomisel. Mäletan, et kui olin teismeline siis ema litutas ringi samal ajal kui tegelikult mina oleksin tuge vajanud. Teda polnud kunagi kodus, mul tekkis sügav depressioon millest ma ise aru ei saanud ja oleksin tuge vajanud. Kool jäi ka pooleli sellepärast, sest ema oli kogu aeg Itaalias uue mehe juures ja kodus polnud absoluutselt korda, panin pidu ja olin igal nädalavahetusel mäluaugus olles ise vaid 16a. Kui lapsed sinuga elavad siis pead ikkagi kindlaks tegema, et nad täitsa üksinda ei jääks ja halvale teele ei läheks. Õnneks tulin august välja, lõpetasin koolid ja olen nüüdseks ise ka pereinimene ja lõpetanud koolid, aga sellest ajast on sügavad haavad ja emaga on ka seetõttu väga distantseeritud suhe. See on siis see halb stsenaarium, mis juhtub kui vanem otsustab, et hakkab oma elu elama ja jätab teismelised lapsed omapäi. Kui jääd endiselt koju elama siis miks mitte, aga seda nalja, et kodus enam üldse pole kedagi, kellel oleks ülevaade sellest mis lapsed teevad, sest sul on vaja mehega aega viita, ära küll tee.

Veider..tahad oma eksile truuks jääda? Teismeliste jaoks on suht ükskõik, kus vanem on. Peaasi, et kodust ära.

Mina küll nii korralik pole. Praegu mul teine pikaajaline suhe ja praegune mees mu elus on vist 15.voodipartner. Mitte midagi ei kahetse.

Lase lahti süütundest ja naudi vaba naise elu. Selle mehe jaoks oled naine, keda ta tahaks ka füüsiliselt tundma õppida. Mina küll prooviks teise mehe ära. Kasvõi võrdlusmomendi jaoks.

#4059578:

#4059441:

Aga kindlasti ei pea ma õigeks ühtki onu enne lastele tutvustada, kui suhe on nii tõsine, et muutub kooseluks.

Mismoodi see suhe seksita saaks muutuda nii tõsiseks, et oleks väljavaadet kooseluks? Mees võib muidu olla ju kõigiti kena inimene, iga kandi pealt, aga voodis ei pruugi te absoluutselt sobida – siis ei tuleks sellest kooselust ju nagunii midagi välja? Selle praeguse skeemi juures tundub, et tahaksid kõigepealt tõsist suhet, siis tutvustaksid meest lastele – ja siis, justkui nende heakskiidul, hakkaksid ka seksima – ja kui siis saabukski krahh? Siis oleks parem?

Jäta ikka praegu lapsed sellest asjast kõrvale, suru oma süütunne kasvõi jõuga maha ja seksi terviseks südamerahus. Kui sobib ja muidu ka paistab, et tuleb sellest midagi, siis on ju hästi. Ja kui ei sobi, pole kah katki midagi. Vabad inimesed vabal maal.

Üks kõige hullemaid variante mu meelest on see, kui inimesed laste pärast igasugused asjad oma elus tegemata jätavad. Sest suur oht on, et tekib olukordi, kus lastele hakatakse seda nina alla hõõruma: mina jätsin teie pärast kõik tegemata, jätsin ennast täiesti tahaplaanile, elasin teile – ja sina teed nüüd nii…. Mitte et ma arvaksin, et teemaalgataja peaks sedasi käituma, aga fakt, et selliseid juhtumeid on.

Ja kui lastelt küsida, kas neil oleks midagi selle vastu, kui ema leiaks endale mõne sõbra, siis ma väga ei usu, et sellises vanuses lastel midagi selle vastu saaks olla, eriti kui seda sõpra kohe nende koju elama ei tooda. Võta aega, teemaalgataja, ja ela – ikka täna ja praegu.

Mina see Kägu, kes postitas kell 22:26 ja olen nõus, et ei ole muidugi midagi selle vastu. Aga selle vastu kindlasti oleks, et ema niiöelda “ära röövitaks” ja, et tal enam üldse aega pole laste jaoks, sest on vaja mehega aega viita. Hoia asi balansis, kui suhe on kindel siis kaasa lapsi ka ühistesse käikudesse ja tegemistesse ja kõik hästi ju.

#4059441:

Olen nelja lapse ema. Kaks on täiskasvanud ja kodust välja lennanud. Kaks teismelist (13 ja 15) elavad kodus.

Lahutasin abielu viis aastat tagasi. Minu eksabikaasa ja laste isa ongi ainus mees, kellega olen intiimne olnud.

Lahutus oli minu jaoks nii suur šokk, et ei tahtnud pikka aega ühtegi meest näha. Ehkki austajaid mu ümber on tiirelnud koguaeg. Nüüd on tekkinud kahe mehega tõsisem liin. Praegu juba oleks valmis mõne mehe omale ligi laskma. Ja seksida tahaks ka väga.

Kaks nädalat tagasi oligi selleks ideaalne võimalus. Aga ennastki paneb imestama, et järsku tundsin selles olukorras suurt süütunnet. Ühtäkki oli häbi oma laste ees. Kuidas siis ema teeb sellist asja…?

Läksin ühele mehele külla. Veetsime mõnusa õhtu. Aga lastele pidin valetama. Valetasin, et lähen tööasjus teise linna ja ööseks koju ei tule. Vihkan valetamist ülekõige. Sellepärast läks ka minu abielu lõhki. Aga mitte kuidagi ei tundunud õige öelda, et kallid lapsed, ema läheb nüüd oma eraelu elama.

Ühesõnaga, ma jäin mehe juurde ööseks. Aga me ei seksinud. Magasime lihtsalt kaisus. Ei seksinud sellepärast, et mind valdas süütunne oma laste ees. Mõistusega ma saan aru, et tegelikult on siiski normaalne, kui täiskasvanud, vabad inimesed seksivad. Aga mingi teine tunne ütles, et olen vääritu ja räpane siis oma laste silmis. Sest, esiteks, ma valetasin neile. Teiseks, ma justkui petaksin neid, kui teen “selliseid” asju võõra onuga.

Saan aru, et mu mõtted ja tunded on täiesti valed, aga ometi tunnen neid. Teema tegingi sellepärast, et küsida, kas keegi on veel sarnast asja kogenud? Ma ju ei taha eluks ajaks üksinda jääda. Soovin oma ellu leida kedagi. Aga kindlasti ei pea ma õigeks ühtki onu enne lastele tutvustada, kui suhe on nii tõsine, et muutub kooseluks.

Igaks juhuks ütlen ära, et mul ei ole mingeid seksuaalseid traumasid ei lapsepõlvest ega täiskasvanu elust. Mu vanemad olid küll küllaltki ranged ja lugesid mulle sõnu peale, et ma oleksin kasin neiu. Aga mingisugust häbivääristamist või muud sellist, mis võiks hiljem seksuaalelu halvasti mõjutada, minu kasvatuses ei olnud. Ma ei pea seksi räpaseks või häbiväärseks. Naudin seda väga. Aga ma ei saa aru, miks siis, kui asi läheb konkreetseks tuleb blokk ette ja ainult sellepärast, et tunnen piinlikkust ja reetmistunnet oma laste ees?

Huvitav, miks sa kasutad mehelikke väljendeid “ligi laskama”, mida mehed kasutavad naiste suhtes, kellega tahavad magada. Pole iial kuulnud ühtegi naist selliselt rääkimas. Kui su oma mees on ainus, siis “liini ajamine” on ja väga prostituudi väljend. Nii et mehe kirjutatud tekst, kes siin vorbib neid naiste teemasid. Noo ära kasuta meeste sõnu,  aga jah see nõuanne on sulle ilmselt liiast. Sa naistega suhtlemist taunid või on mingi muu jama, et sa isegi ei kuula, mida räägitakse.

#4059648:

Mul on hea meel, et on nii palju positiivseid ja toetavaid kommentaare. Aitäh!

Õigus on ka nendel kägudel, et lisaks süütundele laste ees on mul blokk ka vahekorra enda ees. Uus olukord. Mehe kaisus tundsin end väga hästi ja vabalt. Aga ma ei ole kindel, et kui asjaks läheb, kuidas ma siis ennast tunnen. Ilmselt on selle taga see, et mul on olnud ainult üks partner. Aga ka see, et viimasest mehega olemisest on aastaid möödas.

Oma mehega oli meil seks kindlasti väga hea. Ei mingisugust valehäbi. Klapp suurepärane! Aga, kuidas oleks uue mehega? Äkki ma olen kuidagi kohmakas ja pinges? Äkki ma olen liiga lõtv (neli last, ju)? Äkki mul on nõme nägu seksimise ajal? Ühesõnaga absoluutselt pseudomured, aga ometigi mul käivad need mõtted peast läbi.

Nii et jah, eks sooritushirm (kui see on õige sõna siin kasutamiseks) on mul ka. Domineerib siiski millegipärast süütunne laste ees.

Osta umbes eelmise mehe suuruses vibraator/dildo. Aitab sul aru saada, kas oled lõtv ja natuke nö harjutada uuesti sadulasse hüppamist.