Teema: Süütunne

Aga muidugi, kui sulle on kergem, et minusugust trolli just perekoolis ei käi, siis seda ikka saab. Mul ei ole raske perekoolist loobuda.

#4059441:

Olen nelja lapse ema. Kaks on täiskasvanud ja kodust välja lennanud. Kaks teismelist (13 ja 15) elavad kodus.

Lahutasin abielu viis aastat tagasi. Minu eksabikaasa ja laste isa ongi ainus mees, kellega olen intiimne olnud.

Lahutus oli minu jaoks nii suur šokk, et ei tahtnud pikka aega ühtegi meest näha. Ehkki austajaid mu ümber on tiirelnud koguaeg. Nüüd on tekkinud kahe mehega tõsisem liin. Praegu juba oleks valmis mõne mehe omale ligi laskma. Ja seksida tahaks ka väga.

Kaks nädalat tagasi oligi selleks ideaalne võimalus. Aga ennastki paneb imestama, et järsku tundsin selles olukorras suurt süütunnet. Ühtäkki oli häbi oma laste ees. Kuidas siis ema teeb sellist asja…?

Läksin ühele mehele külla. Veetsime mõnusa õhtu. Aga lastele pidin valetama. Valetasin, et lähen tööasjus teise linna ja ööseks koju ei tule. Vihkan valetamist ülekõige. Sellepärast läks ka minu abielu lõhki. Aga mitte kuidagi ei tundunud õige öelda, et kallid lapsed, ema läheb nüüd oma eraelu elama.

Ühesõnaga, ma jäin mehe juurde ööseks. Aga me ei seksinud. Magasime lihtsalt kaisus. Ei seksinud sellepärast, et mind valdas süütunne oma laste ees. Mõistusega ma saan aru, et tegelikult on siiski normaalne, kui täiskasvanud, vabad inimesed seksivad. Aga mingi teine tunne ütles, et olen vääritu ja räpane siis oma laste silmis. Sest, esiteks, ma valetasin neile. Teiseks, ma justkui petaksin neid, kui teen “selliseid” asju võõra onuga.

Saan aru, et mu mõtted ja tunded on täiesti valed, aga ometi tunnen neid. Teema tegingi sellepärast, et küsida, kas keegi on veel sarnast asja kogenud? Ma ju ei taha eluks ajaks üksinda jääda. Soovin oma ellu leida kedagi. Aga kindlasti ei pea ma õigeks ühtki onu enne lastele tutvustada, kui suhe on nii tõsine, et muutub kooseluks.

Igaks juhuks ütlen ära, et mul ei ole mingeid seksuaalseid traumasid ei lapsepõlvest ega täiskasvanu elust. Mu vanemad olid küll küllaltki ranged ja lugesid mulle sõnu peale, et ma oleksin kasin neiu. Aga mingisugust häbivääristamist või muud sellist, mis võiks hiljem seksuaalelu halvasti mõjutada, minu kasvatuses ei olnud. Ma ei pea seksi räpaseks või häbiväärseks. Naudin seda väga. Aga ma ei saa aru, miks siis, kui asi läheb konkreetseks tuleb blokk ette ja ainult sellepärast, et tunnen piinlikkust ja reetmistunnet oma laste ees?

“Kahe mehega tõsisem liin”… huvitav:)

#4061253:

Jah, esialgu seksuaalses plaanis. Kas üldse ja kellega, midagi enamat sealt tuleb, alles selgub.

Plaan on mõlema mehe riist ikkagi ära proovida ja siis otsus langetada, kummaga edasi minna.

#4061432:

Mina ei mõista, mis tähendab lastele ei tutvusta enne? Et emadel ja isadel ei või nagu sõpru olla ja kas iga sõber tähendab kohe seksi siis või? ? Mis süütunne?

Mina jälle ei saa aru, miks peab lastele kõiki onusid tutvustama? Konkreetsel juhul on mõlema mehe näol tegemist siiski pigem potentsiaalsete sekspartneritega, mitte niivõrd lihtsalt neutraalsete sõpradega või kindlate tulevastega. Väga tore, kui ühega neist midagi tõsist välja kujuneb. Aga arvestades asjaolusid, siis ilmselt ei kujune kummagagi midagi – ühe puhul on takistuseks vanus, teise puhul pikk vahemaa ja meie mõlema liiga ärasätitud elud – arvata on, et kumbki ei ole valmis kolima.

Seega, nendega oleks suhtlus pigem seksuaalne. Ja ma tõesti ei arva, et ma peaksin lastele oma seksuaalpartnereid tutvustama ning tegema nende ees nägu, et need mehed on lihtsalt sõbrad.

Mis süütundesse puutub, siis inimesed ongi erinevad ja tunnetavad asju erinevalt. See, mis ühe jaoks pole mingi probleem võib teise jaoks vägagi probleem olla. Kui mina ei ole selliseid asju varem teinud ja olen olnud hea pereema ning truu oma mehele, siis minu jaoks on tõesti sellised teod midagi uut ning võõrast. Ja täiesti kindlasti mu laste jaoks ka. Inimene, kellel endal lapsi ei ole ei mõista ilmselt üldse, millest jutt käib. Ei maksa arvata, et kui mina pole kunagi niimoodi tundnud, siis ei saa sellist asja olemas olla.

#4061661:

TA olen, ja see ei ole minu kommentaar.

OK ei ole sinu kommentaar, aga kas on siis plaanis mõlemad mehed “ära proovida”? Kuidas saab muidu langetada otsust kummaga edasi minna? Või on plaanis hoopis kolmas uus leida ja siis proovida? Saan aru su jutust, et seksiisu on ikkagi suur:)

#4059441:

Olen nelja lapse ema. Kaks on täiskasvanud ja kodust välja lennanud. Kaks teismelist (13 ja 15) elavad kodus.

Lahutasin abielu viis aastat tagasi. Minu eksabikaasa ja laste isa ongi ainus mees, kellega olen intiimne olnud.

Lahutus oli minu jaoks nii suur šokk, et ei tahtnud pikka aega ühtegi meest näha. Ehkki austajaid mu ümber on tiirelnud koguaeg. Nüüd on tekkinud kahe mehega tõsisem liin. Praegu juba oleks valmis mõne mehe omale ligi laskma. Ja seksida tahaks ka väga.

Kaks nädalat tagasi oligi selleks ideaalne võimalus. Aga ennastki paneb imestama, et järsku tundsin selles olukorras suurt süütunnet. Ühtäkki oli häbi oma laste ees. Kuidas siis ema teeb sellist asja…?

Läksin ühele mehele külla. Veetsime mõnusa õhtu. Aga lastele pidin valetama. Valetasin, et lähen tööasjus teise linna ja ööseks koju ei tule. Vihkan valetamist ülekõige. Sellepärast läks ka minu abielu lõhki. Aga mitte kuidagi ei tundunud õige öelda, et kallid lapsed, ema läheb nüüd oma eraelu elama.

Ühesõnaga, ma jäin mehe juurde ööseks. Aga me ei seksinud. Magasime lihtsalt kaisus. Ei seksinud sellepärast, et mind valdas süütunne oma laste ees. Mõistusega ma saan aru, et tegelikult on siiski normaalne, kui täiskasvanud, vabad inimesed seksivad. Aga mingi teine tunne ütles, et olen vääritu ja räpane siis oma laste silmis. Sest, esiteks, ma valetasin neile. Teiseks, ma justkui petaksin neid, kui teen “selliseid” asju võõra onuga.

Saan aru, et mu mõtted ja tunded on täiesti valed, aga ometi tunnen neid. Teema tegingi sellepärast, et küsida, kas keegi on veel sarnast asja kogenud? Ma ju ei taha eluks ajaks üksinda jääda. Soovin oma ellu leida kedagi. Aga kindlasti ei pea ma õigeks ühtki onu enne lastele tutvustada, kui suhe on nii tõsine, et muutub kooseluks.

Igaks juhuks ütlen ära, et mul ei ole mingeid seksuaalseid traumasid ei lapsepõlvest ega täiskasvanu elust. Mu vanemad olid küll küllaltki ranged ja lugesid mulle sõnu peale, et ma oleksin kasin neiu. Aga mingisugust häbivääristamist või muud sellist, mis võiks hiljem seksuaalelu halvasti mõjutada, minu kasvatuses ei olnud. Ma ei pea seksi räpaseks või häbiväärseks. Naudin seda väga. Aga ma ei saa aru, miks siis, kui asi läheb konkreetseks tuleb blokk ette ja ainult sellepärast, et tunnen piinlikkust ja reetmistunnet oma laste ees?

Minu jaoks tekitab kummastust see, kuidas sa nagu pead kohustuseks olla oma eksile endiselt truu. Ja sealt tuleb edasi see süütunne laste ees – tunne, et reedad ja tegeled millegi ebasündsaga. Sest see on õige point – laste jaoks on ka sinu seksimine nende isaga väga tabuteema ja iuuuuu. Ma ise samas olukorras, laste vanused ka samad ja seda “onu”, kes mu elus on, ma ka neile pole tutvustanud. Aga ma hoian ikka eraldi “emme” olemise ja oma eraelu. Tõsi on see, et abielu kõrvalt ma ei suudaks armuke olla. Aga kui lastele on seletatud, et me elame nüüd teie isaga lahus, siis lähen oma eluga edasi. Lapsed saavad oma aja minuga ja teadmise, et nad mulle kõige olulisemad. Mida veel vaja?