Teema: Suvi ja korteris elamine – aidake vinguda!

Osta suvila ja saad nautida kõiki suviseid tegevusi. Talvel seal ei ela, jääb kütmine ja lumerookimine ära.

Elasime korteris 12 aastat. Just niisugune tunne oligi – tahaks aastaaegu ehedalt kogeda. Kõiki! Ka talvist lund ja kevadist pori, et siis suvi oleks seda nauditavam. Aga polnud see suvi korteris üldse nii nauditav. Ei õiget lõhna pärast vihmasabinat, ei võimalust õues süüa teha, ei mõnusaid lõkke ääres veedetud öid, ei lastel onne puu otsas, ei oma marju ega puuvilju, mida lapsed ise  võtta saaks. Ei esimesi pisikesi porgandeid oma peenralt ega värsket kasevihta sauna.  Aknast nägid ka vaid betooni, mitte õitsevat toomingat või punavat pihlakat.  Kõige rohkem tundsin puudust hommikuse kohvitassiga otseti aeda astumisest. Ja need linnud! Linnakorteris ei kuule seda võimsat sümfooniat, mida metsalinnud tekitavad. Minu jaoks oli see korteris elamine küll ülimugav, aga nagu kuidagi tühi. Mitte nagu päriselu. Aastaid oli tunne, et elu möödub, aga mina seda ei ela. Nagu vangis olnuks.

Sa igatsed…grill- liha? Mu igasuvine õudus, keegi kutsub grillima ja sa pead tegema nägu, et see sulle jubedalt meeldib.

Õudne.

Ei tea, kastanid ja sirelid õutsevad akna all, seda õietolmu ei suuda ära kiruda, kõik on roheline, auto, aknad, istepingid. Isegi ööbik lõugab iga varahommik, maga tropid kõrvas. Murulõhna on küllaga.

Mina elasin korteris peal 14 aastat (14-27),  õnneks oli väike kortermaja, oma aiaga, kus sai päevitada, ka mingi grillimise kohta oli. Aga nüüd ei kujutaks enam ette, et ei ole oma aeda, meil on ka bassein väljas – eelmine suvi asendamatu. Elasin sõbranna juures 4 p, kui olin koolitusel.  Peale koolipäeva lõppu läksin hoopis vanalinna jalutama, käisin söömas – korteris oli nii kitsas olla.

Elasin lapsena ühes Eesti keskmise suurusega linnas 5 korrusel. Kooli lõppedes kolisime suvilasse ja augusti lõpus tagasi. Mäletan, et käisime suve jooksul paar korda linnas ja se oli ikka trööstitu. Kõik oli tolmune, muru kuivanud, mõni üksik laps jõlkus majade vahel. Suvilasse tagasi jõudes oli tunne hoopis teine, mere õhk, männimets jne.
Mõistan täiesti Sinu ahastust.
Ise elan Tallinna äärelinnas oma majas, aga ikka on suvel mõnus suvilas olla. Õhk on kuidagi hoopis teine.

meil linnakodu (korter kesklinnas, suure rõduga) ja suvekodu maal.

Kevadest sügiseni nädalavahetused suvekodus, aga olen alati päris rõõmus, kui pühapäeval linnakoju jõuame. Elame ilusas linnaosas, kus palju rohelust ja kohti kus jalutada – naudin suveaega siin samamoodi kui maal. Hommikukohv ja õhtusöök rõdul niikuinii.

See ongi kõige parem, kui kaks kodu. Aga üksteisest mitte liiga kaugel (1,5h sõitu on viimne piir aja ja raha mõttes).

Mina oma korteris elamise perioodist sain külge matkapisiku. Nii kui oli vaba päev, pakkisime varavalges matkakotis ja põrutasime loodusesse (aastaringi). Ja olime siis nii kaua, kuni tuli tööle minna.

Nüüd oleme 6-7 aastat oma majas elanud ja ausalt on ikka mõnus ja mugav küll. Matkale aga seevasti jõuame paar korda aastas.

#4004871:

Vanemad olid mõlemad töötud sul, et saite suvi otsa maal olla? Tollel ajal ei tehtud ju kaugtööd.

Mina olin ka suvi otsa suvilas, loomulikult mitte kogu aja vanematega, aga vanavanemate vahel oli aeg ära jaotatud ning nädalavahetuseks tulid ema-isa suvilasse alati. Samamoodi suve jooksul üldse linna ei juhtunud, praegu mõtlen, et kuidas me küll riietega saime, ilmselt pidid siis vanaemad nädala jooksul ka pesu pesema seal – mingeid megakohvreid asju küll kaasas polnud. Olid mingid suvilariided, mis asusidki aastaringi suvilas, aga lapsed ju kasvavad ja ju ikka midagi pidi kaasa ka võetama.

#4004750:

Ma ise küll õnnelik majaomanik, aga tean täpselt kui õudne see on, mida kirjeldad, sest vahepeal käin oma teises linnas olevas korteris (Annelinn) ja see on masendav. Seal pole rõdu ka. Rõdu päästaks natukenegi, kujundaks sellest oma aiakese, lilled, mõnus tool, padjad, lauake. Aga lihtsalt korter ilma rõduta … see on tõesti jube ebameeldiv. Tegelikult on see rohkem suurlinnade teema, väikelinnades on ka korterites mõnusam, ämm elab sellises kolmekorruselises majas maakohas, seal ei panegi ust lukku kui korraks õuele lähed ning keegi mingit riietust ka ei jälgi, käiakse koduriietes, nagu oled.

heh, ma just niimoodi elan oma Annelinna korteris, et uks lahti ja koduriietes või vahel isegi öösärgis õues koera pissitamas 🙂 rõdu õnneks on ka ja Anne kanal piisavalt lähedal, et soovi korral sinna oma hommikukohvi ja ajalehega minna, kasvõi hommikumantlis. ehk see riivab tõesti kellelgi silma, ei ole varem niimoodi mõeldud, aga otseselt liiga ma kellelegi ju ei tee, nii et ilmselt jätkan samamoodi

#4004833:

#4004825:

#4004790:

Saad ju osta maja linnas ja ongi olemas.

Linnadel on suur vahe. Eramaja kusagil magistraali lähedal, kus pidev müra ja ving ei ole ka suurem asi. Väärtus on puhtal õhul, vaiksel ja looduslikul elukeskkonnal.

Mugavustega nagu kraanist tulev vesi, vesikäimla, kuivati, nõudepesu- ja pesumasinad ja lähedal asuvate poodide ja töökohtadega. Vaikust ja puhast õhku tahaks kõik, aga koos hüvedega.

Vabandust, aga nagu linnadel, nii on ka eramajadel suur vahe. Sinu kirjeldatu on pigem soojustamata ja mugavusteta suvilatüüp, millisest TA minu meelest küll ei räägi. Minul on kodus küll soojus, valgus, vesi, kodutehnika. Elan pealinlase mõistes muidugi karu sealsamuseski (Järvamaa), aga ilmselt siis luksuslikumalt kui sina.
Poodide valiku üle ei kurda – mul on isegi internet olemas.
Töökohad – kui pole, tuleb ise teha. Tegimegi, perefirma.
See illusioon, et maal (=eramajas) elavad vaesed ja lollakad, võiks hakata kaduma. Ma näen ümberringi edukaid inimesi ja peresid, kes muudkui ehitavad ja loovad. Jah, statistiliselt võib Järvamaa keskmine sissetulek Harjumaale alla jääda (ja jääbki), see aga ei tähenda, et väljaspool Põhja-Eestit inimesed mõnusalt ära ei elaks. Ikka ise tuleb olla ja teha! Täpselt samamoodi on Tallinnas mittehakkamasaavaid inimesi ja protsentuaalselt rohkemgi. Mida selline kõrvutamine annaks? Näen hoopis, et reaalne eluolu nägemus on ahtake.

Aga miks elad siis korteris?

#4004834:

meil linnakodu (korter kesklinnas, suure rõduga) ja suvekodu maal. Kevadest sügiseni nädalavahetused suvekodus, aga olen alati päris rõõmus, kui pühapäeval linnakoju jõuame. See ongi kõige parem, kui kaks kodu.

Minu arvates muutub kahe kodu vahet sõitmine tüütuks ja tülikaks. Kui nädalavahetus juhtub olema vihmane ja jahe, siis suvilasse minek ei tõmba, aga peab ennast sundima, sest hein kasvab vahepeal suureks, peenrad vajavad rohimist ja vaatepilt pole kena. Puhkamise asemel peab hakkama suvilasse sõites kohe tööd rügama. Ka kasvuhoones on keeruline midagi kasvatada, kui taimed jäävad päevadeks või nädalaks veeta. Lisaks asjade dubleerimine, toidu kaasa vedamine ja pidev muretsemine, kas kõik on ikka korras, kas mõni lamp ei jäänud põlema, kas lõke sai korralikult kustutatud jne.

Mõned tähelepanekud ja mõtted.

Korteril ja korteril võib suur vahe olla. Kas elad näiteks Lasnamäel suures paneelmaja korteris või kuskil Kassisabas, Kalamajas, Uus-Maailmas, Nõmmel väikeses 3-5 korteriga majas korteris. Viimases on reeglina oma väikene hoov ja majal ka rõdu olemas, nii et sellises korteris elamine sarnaneb paljuski juba majas elamisele. Eestis on tegelikult majas parem elada 3 kuud aastas (suvel), talvel väga vahet ei ole. Aga korteriomanikul võib olla näiteks suvila või maakodu ja sinna sõites saab ta rahuldada “maal oleku vajaduse”. Mulle endale sobib selline variant, nagu siin kirjas, et elu väikeses kortermajas ja siis maakodu, kus saab suvel mingi aeg viibida (puhkus, mõned nädalavahetused). Kas ma igatsen linna päris oma maja? Täna väga mitte. Linnas (loe Tallinnas ja ilmselt ka mujal) loeb väga ka asukoht, kus sa elad. Kui palju pead iga päev sõitma, et lapsed lasteaeda, kooli, ise tööle saaks. Seega äärelinna elu (rae vald, uuesalu) ma jälle ei igatse.

#4004913:

ga peab ennast sundima, sest hein kasvab vahepeal suureks, peenrad vajavad rohimist ja vaatepilt pole kena. Puhkamise asemel peab hakkama suvilasse sõites kohe tööd rügama. Ka kasvuhoones on keeruline midagi kasvatada, kui taimed jäävad päevadeks või nädalaks veeta. Lisaks asjade dubleerimine, toidu kaasa vedamine ja pidev muretsemine, kas kõik on ikka korras, kas mõni lamp ei jäänud põlema, kas lõke sai korralikult kustutatud jne.

Kust on tulnud selline arusaam, et suvila=põllumajandus? Minu suvila on nt põhjarannikul sellises kohas, kus peenraid teha ei saagi (liivane mändidealune) On ainult 1 kasti sees maitserohelist (vajadusel isekastjaga). Keegi ei rüga seal midagi. Sõidame maale, teeme uksed-aknad lahti, kes jookseb mere äärde, kes võrkkiike.