minule on samuti arusaamatu, kuidas sõjaolukorras (kus enam miski ei sõltu inimesest endast) saab rakendada rahuaja põhimõtteid, see tundub täiesti ajuvaba ja ebaõige.
Ega päris nii need asjad ei käigi. Kui selline olukord tekib, siis võib juhtuda erinevaid asju.
Esiteks kuulutatakse sõja korral välja sõjaseisukord. See annab riigile väga laiad õigused erinevate õigussuhete reguleerimiseks. Nt Ukrainas peatas riik kodulaenude tagasimaksed 6 kuuks. Minu mäletamist mööda seda tähtaega pikendati, aga selles ma 100% kindel pole.
Samas ei puuduta sõda ainult laenumakseid. Ka kõrgendatud kaitsevalmiduse ja isegi demobilisatsiooni korral võib riik vara sundvõõrandada või vara suhtes sundvalduse seada. Näiteks, kui riigil on vaja minu kodu ja maasturit, siis võibki riik need sundvõõrandada (on küll teatud eeldused, mis peavad olema täidetud, aga põhiline eeldus on, et riigil on neid asju rohkem vaja kui minul).
Teine teema on see, et praegu kehtiva õiguse järgi oleks pangal iseenesest õigus laenumaksete tasumata jätmise korral leping üles öelda ja nõuda kogu laenujäägi tasumist. Kui edukas panga nõue oleks, see sõltub erinevatest asjaoludest. On oluline mõsta, et ega sõja toimumise fakt ei tähenda veel iseenesest seda, et laenusaaja ei suuda laenu tagasi maksta. Sõja ja laenu tagasimaksmise võimatuse vahel peab olema põhjuslik seos. Kui 5000 eurot teeniv inimene kaotab sõja tõttu kodu, mille eest tal tuleb maksta laenu 400 eurot kuus ja selle inimese sissetulek suuremas osas säilib, siis miks ei peaks see inimene oma võlga tagasi maksma? Kui aga inimene ei ole reaalselt võimeline sõja tõttu laenu tagasi maksma, siis saab kohus jätta panga nõude rahuldamata või nt tunnistada vara müügiks algatatud täitemenetlus lubamatuks.
Võib ka juhtuda, et pank lõpetab sõja tõttu tegevuse ilma õigusjärgluseta.