Pikk jutt sitt jutt, seega katsun teha lühidalt 😀
Lugu selles, et härra, kellega olen “sebinud” neli aastat, muutus sügisel kuidagi imelikuks. Meil olid ka kokkukolimis plaanid, tundsin, et nüüd lõpuks, peale mitmeid lõhki läinud suhteid ja abielusid, olen leidnud selle “härra Õige” Kõik tundus kohe alguses nii oma, nii õige… Ja seda mõlemalt poolt aga oh häda… härral oli meie tutvuse alguses kodus rase naine, kellest sain teada mõned päevad enne kui härra isaks sai… eeemm..ok.. läksime laiali… ja siis jälle kokku ja jälle laiali.. ja jälle kokku…. tunded laes, teineteiseta ei saa… Ja nii me siis neli aastat muudkui kokku ja lahku jooksime kuni lõpuks tuli otsus, et me ikkagi kolime kokku ning ta tuleb ära laste ema juurest. Mitte laste juurest, ka see oli meil kõik läbi mõeldud. Tundub aga, et härra lõi põnnama, sest ühel hetkel jäi ta kuidagi kaugeks, ei olnud enam tema.
Ükskord käis vestlusest läbi, et ta aegajalt ikka käib Tinderis, vaatab niisama, mis seal toimub… aaa..nagu päriselt?? Tegin siis ka mõne aja möödudes endale Tinderisse varikonto, sellise naisena nagu härrale meeldib. Oh üllatust, ei läinudki palju aega mööda, kõigest kolmandal päeval viskas mulle härra ette ja opaaa…. MATCH…. ja juttu meil jätkub 😀
Väga “meeldiv” on muidugi lugeda, kuidas ta ei ela oma laste emaga koos ja kui halb ikka tema viimane suhe (ehk siis mina) oli.
Vot ja nüüd mõtlen siin… esimene mõte oli talle “kätte maksta”, rääkida ka ta laste emale milline tõbras ta tegelikult on. Lihtsalt leppida Tinderina temaga kohtumine kokku ja ise kohale ilmuda… Ja mida see kõik Mulle annaks? Tegelikult ju mitte midagi. Pakkida vaikselt meie ühisest olemisest asjad kokku ja haihtuda nagu polekski mind kunagi olemas olnud….