Ma alguses lugesin ja uurisin ka hoolega, mida ja kuidas sinna kollasesse kotti üldse panna. Täielik raketiteadus, pealegi iga uus brošüür või muu info oli eelmisele vastukäiv. Mees ei vaevunud midagi uurima ja lapsed ei saanud üldse pihta, mõtlesin juba, et kas saata see minu eralõbuks olev pakendimajandus üldse kukele… No ja siis järjekordne pakenditegelinski ühes telesaates ütles lihtsalt ja arusaadavalt: pakend on pakend on pakend. Lükka suurem sodi maha ja kõik. Nemad ise sorteerivad, pealegi suurem osa läheb praegu veel nagunii põletamisele, ei ole vahet, kas kilepiima pakendis on tilk vett või tilk piima. Kui asi on kuskile sisse pakendatud, siis on tegu pakendiga.
Aitäh, hea onu! Meil nüüd asi nii käibki. Biojääde biojäätme konteinerisse, kõik pakend kollasesse kotti. Haisema ei lähe, kuna toas korjan paberkotti, mille siis viin päeva-paari jooksul õues asuvasse konteinerisse, kus sees see kollane kott. Mul lihtsalt juhtus üks ülearune konteiner olema, mugav lahendus. Kui mõni harv pakend on tõesti liiga määrdunud, läheb see olmeprügisse. Vett ma sodi pesemiseks keeldun raiskamast. Eriti kui arvestada võimalust, et põletamisele läheb see võib-olla ikka, olgu see olmeprügis või pakendiprügis. Olmeprügi kogus on igatahes pea olematu nüüd. Ja pere oskab ka selle meetodi järgi sorteerida, ka väikelaps…
…kuniks tuleb mõni uus seadus, vint üle keeratakse ja kõik keelustatakse või ümber muudetakse.