aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära.
Absoluutselt igal naisel on vahel “süda raske” aga sugugi mitte alati ei ole see tunne adekvaatne.
Siis sul veab! Minul on IGA KORD, kui süda on raske olnud, selle taga midagi. Niisama ma ei närvelda, põe, ega kujuta asju ette.
No nii hea intuitsioon sul ka ei paista olevat, et üldse mitte selliseid suhteid luua, kus sellised reaalsed olukorrad tekivad. Seega ma ikkagi kipun skeptiliseks jääma kui keegi väidab, et on 100% võimeline valet ära tundma. Täiesti võimalik, et kipudki valima mingil määral sarnaseid mehi, kes ongi kergemjni loetavad.
Mis asja? Mis sarnaseid mehi? Ma olen oma ühe ja ainsa mehega koos 34 aastat. Mis mõttes kipun sarnaseid mehi valima?
Ei väida üldse, et olen võimeline alati 100% vale asja ära tundma, aga kui midagi on valesti, siis enamasti siiski tunnen. Ja seda mitte vaid paarisuhtes, vaid üleüldse. Aga seda, et mu mees saaks minu kõrvalt pidada 4 aastat !!! suhet, mis viib lausa abielulini, ja mina ei taipa kohe üldse mitte midagi enne, kui mees mulle selle suu sisse ütleb… No tõesti ei kujuta ette. Ei taha kuidagi teemaalgatajat halvustada, aga lihtsalt püüan arutleda, et kuidas selline asi ometi küll võimalik on.
Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.
Mina ka tunnetan üpris hästi…ja tegelikult arvan teadvat, et igaüks tunne(ta) b oma elu.
Algab asi sellest, et nagu otsad ei jookse kokku (ja ma ei mõtle siin füüsiliselt…) vaid kuidagi ebaloogiliseks muutub midagi.
Ja siis hakkab närima ja jääd marineerima, et mis krd värk on, sa ei mõtlegi, et on mingi jama, vaid et pigem vaagid, et mis värk on. Ja ma ikka praen ja tegelen küsimusega täpselt seni, kuni asi saab selgeks (kohe kindlasti mitte 4 a). Tavaliselt tulevad vastused, (ja päris õiged ka) ikka mõistliku ajaga, kui üks tuluke peas süttib. Ja takkajärgi pole need mingid niisama rohelised mehikesed peas… Vaid ikka päris õiged teemad ja küsimused elus, igas valdkonnas…
Mul on tunne, et inimesed ignoreerivad probleeme, panevad silmad kinni piltlikult, mitte et täpselt tead ja ignoreerid (kuigi vahest sedagi). Aga ei saa aru täpselt, mis on valesti, midagi segab, aga ma ei mõtle, või mõtlen, et on hästi, ahh-ma-ma-ei-hakka-ette-kujutama, meil-on-ju-kõik-nii-kenasti… Neid pilte luuakse oma peas sageli ja mitmetes valdkondades…
Kui võtta selle kõrvalsuhte asemele mõni muu küsimus elus, siis ju väga tihti ignoreerid probleemi, ei tegele sellega, ei sõnastagi, ei otsigi, mis valesti on, lükkad lahendamist edasi, vingerdad isegi, tead, et ei saa seda teha, aga teed… ja tegeled (või ulud) allles siis, kui pauk käib…
Seda ohhetamist ja neid suuri silmi on elus ju kõrvalt nii palju nähtud, et kuidas küll nii sai minna… Kuigi kõik oli ammu näha, et nii läheb, kui sa ei hakka varem lahendama (misiganes valdkond).
No ja omaette teema on se, et sellisele (kõrval) suhtele, mis abieluni viib, peab korralikult puid alla panema. Pead ikka ise ka väga eemal olema, kui ei märka sellist asjaajamist. Mul tekib küsimus, et millega ise tegelesid need 4 aastat? Pered, kes tegelevad kooselu ja lastega nagu päriselt, ei leia selleks aega, veerand kodusest vajalikustki jääb puudu.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.05 07:17; 30.05 07:49; 07.06 00:47;