Esileht Pereelu ja suhted Taas üks murtud süda…

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 136 )

Teema: Taas üks murtud süda…

Postitas:
Kägu

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Teised naised elavad ju hoopis teistsuguste meestega. Siin ühe psühholoogi juttu lugesid? Sellised inimesed, kellel puudub petmise puhul süütunne ja seega ka käitumuslik muutus, mis intuitsiooni toidaks on tegelikult ka olemas.

Ae, asi ei ole ju pelgalt meestes! Asi on üleüldises intuitsioonis! Seesama intuitsioon töötab ka oma laste ja päritolu pere suhtes. Ja ehk ka väljaspool oma peret.

Ja see, et petjal puudub süütunne, ei puutu kuidagi teemasse. Mõistagi on selliseid värjaid olemas.

Isegi kui naine märkab või tunnetab midagi teistsugust, ei pruugi see abiks olla või asja lahendada, kui rohkem infot ei saa. Kõik lood ei tule välja ja igaüks küsimise peale ei räägi. Kui mingi kahtlus sisse pugenud, siis see ei ole ka veel alati keegi teine. Ja kui peale sisetunde muud ei ole ega tule ka, siis selle pealt ei saa ju midagi ette võtta.

Sellega olen täitsa nõus. Aga sinu kirjeldatu põhjal ei saaks naine ka öelda, et kõik tuli talle kui välk selgest taevast. Ta tunnetas küll, aga millestki polnud kinni hakata. TA kirjeldusest saan aga aru, et ta ei saanu MITTE MIDAGI aru. Ja see paneb imestama. Kuidas nii saab? Ja suisa neli aastat jutti?

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 21 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See pole tänitus, see on kurb tõde. Mitte kuskil maailma nurgas pole nähtud meest, kes südamest tahaks oma elukaaslasele ja ka laste emale abieluettepanekut teha ja sellega anda märku vhemalt KAVATSUSEST koos vanaks saada, aga näiteks linnaosavalitsus ei luba.

Ohoo? Kust sa seda nii täpselt tead? Mitte kuskil maailma nurgas?? Kõikide maailma riikide kohta tead rääkida nii kindlalt, et  linnaosavalitsus ei luba?

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

See pole tänitus, see on kurb tõde. Mitte kuskil maailma nurgas pole nähtud meest, kes südamest tahaks oma elukaaslasele ja ka laste emale abieluettepanekut teha ja sellega anda märku vhemalt KAVATSUSEST koos vanaks saada, aga näiteks linnaosavalitsus ei luba.

Ohoo? Kust sa seda nii täpselt tead? Mitte kuskil maailma nurgas?? Kõikide maailma riikide kohta tead rääkida nii kindlalt, et linnaosavalitsus ei luba?

Sa nagu lause läbi ka lugesid või nägid ainult 3 viimast sõna?

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ütlen üht.Olen 48 aastane ja ka lahutatud…mees leidis uue. Meil ka oli 22 aastat abielu selja taga.Hetk ,kui me lahku läksime oli mul väga raske ,lapsed jäid minuga.aga nüüd tagasi mõelda see oli otsus,mida me pidime tegema.Mehel oli juba meie abielu ajal palju naisi ,keda ta vaatas ja piilus…no mis teha.Lõpuks muutus nii jubedaks,see mehe väljas käimine ,tuli koju vahetas riided ja läks,iga õhtu oli 2-3 tundi lennus.Ausalt uskuge ma hakkasin oma meest vihkama… Ja nüüd ma mõtlen ,hea oligi et see õigel ajal lõppes ma poleks enam seda näitemängu kaasa teinud.See telefonis olemine ja kodust lendu laskmine…

Ja peale lahutust olen ,ma meestesse usu kaotanud.Ma ei usalda enam mehi.Hetkel juba kolm aastat üksi ,ma ei suuda kellegiga tutvuda ja huvigi on meeste vastu kadunud…mul tunne ,et mehed on kõik ühesugused.Kuigi mehi,kes külge löövad ja tutvuda tahavad on ,aga minul enam usku pole.

 

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muide ma sain oma mehe üleaisalöömisesta aru ühe foto järgi, kus mõlemad osapooled kõrvuti peal olid. Mingi üritus, kõik nagu pealiskaudsel vaatamisel ontlik, aga kui lähemalt jäin vaatama, nägin mingit suhtemustrit, mis ei pidanuks seal olema, vähemalt mitte minu arvates. Uurisin seda fotot, näitasin mehele ja küsisin umbropsu, miks teil nii lähedased suhted on. Esialgu vihastas, siis tunnistas üles.

Mees oli pidevalt hoolitsev ja meeldiv, midagi ei saanud aru, et tal oma sekretäriga salasuhe on.

 

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellega olen täitsa nõus. Aga sinu kirjeldatu põhjal ei saaks naine ka öelda, et kõik tuli talle kui välk selgest taevast. Ta tunnetas küll, aga millestki polnud kinni hakata. TA kirjeldusest saan aga aru, et ta ei saanu MITTE MIDAGI aru. Ja see paneb imestama. Kuidas nii saab? Ja suisa neli aastat jutti?

No küll sa oled kõva mutt, midagi pole öelda. Sa pole lihtsalt psühhopaate kohanud või siis oled, aga pole aru saanud.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära.

Absoluutselt igal naisel on vahel “süda raske” aga sugugi mitte alati ei ole see tunne adekvaatne.

Siis sul veab! Minul on IGA KORD, kui süda on raske olnud, selle taga midagi. Niisama ma ei närvelda, põe, ega kujuta asju ette.

No nii hea intuitsioon sul ka ei paista olevat, et üldse mitte selliseid suhteid luua, kus sellised reaalsed olukorrad tekivad. Seega ma ikkagi kipun skeptiliseks jääma kui keegi väidab, et on 100% võimeline valet ära tundma. Täiesti võimalik, et kipudki valima mingil määral sarnaseid mehi, kes ongi kergemjni loetavad.

Mis asja? Mis sarnaseid mehi? Ma olen oma ühe ja ainsa mehega koos 34 aastat. Mis mõttes kipun sarnaseid mehi valima?

Ei väida üldse, et olen võimeline alati 100% vale asja ära tundma, aga kui midagi on valesti, siis enamasti siiski tunnen. Ja seda mitte vaid paarisuhtes, vaid üleüldse. Aga seda, et mu mees saaks minu kõrvalt pidada 4 aastat !!! suhet, mis viib lausa abielulini, ja mina ei taipa kohe üldse mitte midagi enne, kui mees mulle selle suu sisse ütleb… No tõesti ei kujuta ette. Ei taha kuidagi teemaalgatajat halvustada, aga lihtsalt püüan arutleda, et kuidas selline asi ometi küll võimalik on.

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Mina ka tunnetan üpris hästi…ja tegelikult arvan teadvat, et igaüks tunne(ta) b oma elu.

Algab asi sellest, et nagu otsad ei jookse kokku (ja ma ei mõtle siin füüsiliselt…) vaid kuidagi ebaloogiliseks muutub midagi.

Ja siis hakkab närima ja jääd marineerima, et mis krd värk on, sa ei mõtlegi, et on mingi jama, vaid et pigem vaagid, et mis värk on. Ja ma ikka praen ja tegelen küsimusega täpselt seni, kuni asi saab selgeks (kohe kindlasti mitte 4 a). Tavaliselt tulevad vastused, (ja päris õiged ka) ikka mõistliku ajaga, kui üks tuluke peas süttib. Ja takkajärgi pole need mingid niisama rohelised mehikesed peas… Vaid ikka päris õiged teemad ja küsimused elus, igas valdkonnas…

Mul on tunne, et inimesed ignoreerivad probleeme, panevad silmad kinni piltlikult, mitte et täpselt tead ja ignoreerid (kuigi vahest sedagi). Aga ei saa aru täpselt, mis on valesti, midagi segab, aga ma ei mõtle, või mõtlen, et on hästi, ahh-ma-ma-ei-hakka-ette-kujutama, meil-on-ju-kõik-nii-kenasti… Neid pilte luuakse oma peas sageli ja mitmetes valdkondades…

Kui võtta selle kõrvalsuhte asemele mõni muu küsimus elus, siis ju väga tihti ignoreerid probleemi, ei tegele sellega, ei sõnastagi, ei otsigi, mis valesti on, lükkad lahendamist edasi, vingerdad isegi, tead, et ei saa seda teha, aga teed… ja tegeled (või ulud) allles siis, kui pauk käib…

Seda ohhetamist ja neid suuri silmi on elus ju kõrvalt nii palju nähtud, et kuidas küll nii sai minna… Kuigi kõik oli ammu näha, et nii läheb, kui sa ei hakka varem  lahendama (misiganes valdkond).

No ja omaette teema on se, et sellisele (kõrval) suhtele, mis abieluni viib,  peab korralikult puid alla panema. Pead ikka ise ka väga eemal olema, kui ei märka sellist asjaajamist. Mul tekib küsimus, et millega ise tegelesid need 4 aastat? Pered, kes tegelevad kooselu ja lastega nagu päriselt, ei leia selleks aega, veerand kodusest vajalikustki jääb puudu.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen elanud nii, et mees vahtis (ja tegutses) ringi, kõik see paistis välja, karjus lausa. Ja minu arupärimistele sokkis mingeid vastuseid, mis olid nii totakad ja ebaloogilised.

Lausa ametlikult hakkas ette kujutama, et see on tema õigus ja ta pole ju abielus jne. Jne… (otse seda välja ei ütelnud muidugi). Otsesõnu tegeles pool aega silumise ja mingi pildi loomisega, et asjad enam-vähem kuidagi peitu panna, tal kulus sellele niisugune energia, et jube mõeldagi (eks ka seetõttu, et ma tal rahulikult oma katuse all  “leiba luuse” pärast vägitegusid ei võimaldanud lasta…

Takkajärgi mõeldes läkski suur osa auru tal “põranda puhtaks pühkimisele”, sest mul oli kooselust teistsugune ettekujutlus ja visioon…

Kaklesime omavahel palju…mees ajas lõpuni tagasi (ja mina olin endas veendunud ilma, et ühtegi otsest tõendit oleks – jah seesama paranoia 🙂).

Kuna see lugu lõppes, läks elu veidi rahulikumaks ja ma sain oma isikliku elu (lahkumise) plaani edasi küpsetada.

Ja sain ikka konkreetse kinnituse ka, et oli ikka küll nii nagu mu peas need rohelised mehikesed rääkisid ja mina ette  kujutasin (ja et mina pole hullumajakandidaat, ega kõike seda muud, mida kodus väideti…), a see pole mulle tähtis.

No kui ei ignoreeri (kodurahu, pere, laste… vms.  huvides), siis need asjad kipuvad välja paistma ja mitte vähe… , ja oma madina ajal olin noor… Mitte elukogemustega.

 

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui ma oma kergelt autistlike omadustega mehe iga ebaloogilise tegevuse või eiramise peale kohe probleemi tõstataksin, ei elaks me ammu koos. Kusjuures mees ise vaatab pärast küsimist suurte silmadega otsa, et mis ta nüüd jälle valesti tegi, sest ta tõesti ei saa aru, miks täiskasvanud inimesed ise enestega hakkama ei saa ja nii palju hoolt ja tähelepanu vajavad. Ta ei saa aru, miks peab kogu aeg jälgima oma näoilmet, et sellest ei jääks pidevalt mulje, nagu ta oleks pahane, või miks ei tohi pool ajast oma mõtetes olla, ilma et üldse kuuleks, mida naine-lapsed räägivad sinu kõrval. Ma arvan, et minu mehega koos elades arvaks enamik naisi kogu aeg, et ju tal on kõrvalsuhe, aga tegelikult ta lihtsalt armastab üksindust (ma ise olen ka suur oma ruumi vajaja). Kõik pered ei ole ju sellised, kes poes käivad ka käsikäes (miks nii tüütu tegevuse peale kahe inimese aeg ära raisata).

Mina imestan jälle inimesi, kes ei oska ette kujutada, et ongi võimalik nii, et mees ütleb neli aastat järjest, et tegeleb hobiga aga tegelikult läheb sel ajal teise naise juurde, või tuleb iga päev töölt koju kell 18, firma tahab üles ehitamist (minul näteks tulevad mõlemad vanemad tööl koju alles kell 18-19). Vahel käib töistel väljasõitudel (ma isegi käin konverentsidel ja ööbimisega töistel mõõtmistöödel) oma kohustused laste transportimisel-aitamisel täidab pooltel päevadel ära, naisel ka ei keela hobidega tegelemast. Kas teie veedate kogu oma vaba aja mehega koos? Mingeid oma huvisid-hobisid ei ole? Täiesti võimalik on ju, et mees tuleb oma mõnusalt seksinautimiselt (mille kohta räägib näiteks, et ehitas sõbraga vana mootorratast üles) koju, on heas tujus ja osaleb seetõttu heal meelel kodustes tegemistes, mõtleb kaasa, tegeleb lastega, hoiab õhtul teleka ees sinu ümbert hellalt kinni jne. Veider oleks ju seepeale, kui mingit lisainfot ei ole, süüdistada, et miks sa nii armastusväärne oled, kindlasti petad.

 

 

 

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu sõbranna mees hakkas hoopis kodus olles üle kompenseerima ja oli petmise ajal kodus olles just eriti “kohal” ja armastusväärne.

No aga see ongi ju täiesti selge ja kõnekas märk, et midagi on muutunud – midagi on valesti. Täiesti tüüpiline petturmehe käitumismuster.

Võimalik, et inimeste intuitsioon, elukogemus ja arusaamad on erinevad, aga mina tunnen ka õhust, ilma igasuguste märkideta ära, kui midagi on valesti. Ja see ei puuduta ainult minu ja mu mehe suhet, vaid ka muid asju. Ma näiteks tean kohe, kui lastel on koolis midagi halvasti. Teadsin kohe, kui mu üks lastest oma kooselu lahutas. Ehkki, mulle ei olnud keegi midagi öelnud ja me elasime teineteisest kaugel. Ma teadsin kohe, kui mu vennal (kellega me ei ole eriti lähedased ja ei aruta omavahel selliseid asju) naisega suhe halvaks läks. Tundsin, kui isa tervis läks halvaks ja et nüüd tagasiteed ei ole (ehkki puutusime harva kokku) Jne. Praegu mõtlengi, et kas see on konkreetselt minu eripära, et ma õhust haistan, kui olukord on vale? Või mis see on? Kas teil siis ei ole nii?

Äkki peaksid Selgeltnägijate saatega liituma? Muljet avaldav

Praegu imestan siiralt, et teised naised samamoodi ei mõtle ja ei tunne.

PS kõiksugu nõiandust, esoteerikat jmt üleloomulikku vihkan, jälestan ja ei usu ilmaski. Samas, iseenda intuitsiooni tunnetan väga selgelt.

Praegu, ma ei hoople mitte millegagi, aga minu jaoks on see tõesti sügav mõttekoht, et kas tõesti teised naised ei tunnetagi selliseid asju?

On mul ka sisemine vaist, lihtsalt see lõputu näidete toomine oli naljakas. 😀

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu mees ka pettis pikalt, oli kunagi varem ka petnud ja seekord samuti kõik märgid karjusid näkku. Aga ma lihtsalt ei uskunud. Ma kahtlustasin, küsisin, mõtlesin oma peas täpselt välja kellega ja kuidas ta on aga sisimas ikkagi keeldusin uskumast, et ta jälle seda teeks. Mulle tundus, et ta peaks idioot olema kui jälle riskiks sest ta pidi teadma, et sellest enam tagasiteed pole. Ja kui ta siis üks hommik hommikukohvilauas kirja saatis ja mulle vahele jäi. Ajas tagasi, karjus, vihastas aga ma lihtsalt teadsin, et see kiri polnud sõbrale. Leidsin tõendid. Minuga polnud ka abielluda tahtnud aga selle naisega olid juba kindlad plaanid ja täpne unistus kuidas see toimub. Isegi kindel lapse plaan oli tehtud. Nüüd juba kolmas aasta ta keeldub leppimast, et meie suhe on läbi. Käib pinda ja rahule ei jäta. Mul pole selle petise suhtes tunderaasukestki. Tema eluarmastus leppis oma abikaasaga ära ja sai kolmanda lapse sest minu mees jättis ta kohe maha kui asi välja tuli. Aga mu mees on lihtsalt jobu kes ei suuda oma tegude eest vastutada. Teenaalgatajal on isegi hästi läinud. Mees lahkus ja pinda ei käi. Oleks asi lihtsalt välja tulnud ja ta sinuga jäänud oleksid teda nagunii vihkama hakanud.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ae, asi ei ole ju pelgalt meestes! Asi on üleüldises intuitsioonis! Seesama intuitsioon töötab ka oma laste ja päritolu pere suhtes. Ja ehk ka väljaspool oma peret.

Tegelikult pole mingit intuitsiooni, sinu aju töötleb alateadlikult infot, mis on sul olemas ja mida sa tõlgendad läbi oma kogemuste. Sinul on juhtunud juhuslikult, et su arvamus on olnud õige (või oled sa lihtsalt neid valesti minekuid ignoreerinud), nüüd arvad, et sul on mingi tohutu inimestetundmine ja intuitsioon, mida teistel ei ole. Ükski psühholoog ega psühhiaater ei ütle, et inimeste käitumist oleks võimalik 100 protsenti ette ennustada, usu mind, ka sina ei suuda seda. Lihtsalt arvad nii. Samas see on muidugi õige, et petmised tulevad tavaliselt välja, eriti kui asi kestab pikka aega. Kui inimene pidevalt valetab, siis ta ei suuda tavaliselt kõiki otsi kokku viia ja hakkavad ebaloogilised lüngad tekkima. Tavaliselt siiski kaasneb ka käitumise muutus, mis hakkab silma jääma. Aga intuitsiooniga ei ole sellel midagi pistmist.

+10
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära.

Absoluutselt igal naisel on vahel “süda raske” aga sugugi mitte alati ei ole see tunne adekvaatne.

Siis sul veab! Minul on IGA KORD, kui süda on raske olnud, selle taga midagi. Niisama ma ei närvelda, põe, ega kujuta asju ette.

No nii hea intuitsioon sul ka ei paista olevat, et üldse mitte selliseid suhteid luua, kus sellised reaalsed olukorrad tekivad. Seega ma ikkagi kipun skeptiliseks jääma kui keegi väidab, et on 100% võimeline valet ära tundma. Täiesti võimalik, et kipudki valima mingil määral sarnaseid mehi, kes ongi kergemjni loetavad.

Mis asja? Mis sarnaseid mehi? Ma olen oma ühe ja ainsa mehega koos 34 aastat. Mis mõttes kipun sarnaseid mehi valima?

Ei väida üldse, et olen võimeline alati 100% vale asja ära tundma, aga kui midagi on valesti, siis enamasti siiski tunnen. Ja seda mitte vaid paarisuhtes, vaid üleüldse. Aga seda, et mu mees saaks minu kõrvalt pidada 4 aastat !!! suhet, mis viib lausa abielulini, ja mina ei taipa kohe üldse mitte midagi enne, kui mees mulle selle suu sisse ütleb… No tõesti ei kujuta ette. Ei taha kuidagi teemaalgatajat halvustada, aga lihtsalt püüan arutleda, et kuidas selline asi ometi küll võimalik on.

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Mina ka tunnetan üpris hästi…ja tegelikult arvan teadvat, et igaüks tunne(ta) b oma elu.

Algab asi sellest, et nagu otsad ei jookse kokku (ja ma ei mõtle siin füüsiliselt…) vaid kuidagi ebaloogiliseks muutub midagi.

Ja siis hakkab närima ja jääd marineerima, et mis krd värk on, sa ei mõtlegi, et on mingi jama, vaid et pigem vaagid, et mis värk on. Ja ma ikka praen ja tegelen küsimusega täpselt seni, kuni asi saab selgeks (kohe kindlasti mitte 4 a). Tavaliselt tulevad vastused, (ja päris õiged ka) ikka mõistliku ajaga, kui üks tuluke peas süttib. Ja takkajärgi pole need mingid niisama rohelised mehikesed peas… Vaid ikka päris õiged teemad ja küsimused elus, igas valdkonnas…

Mul on tunne, et inimesed ignoreerivad probleeme, panevad silmad kinni piltlikult, mitte et täpselt tead ja ignoreerid (kuigi vahest sedagi). Aga ei saa aru täpselt, mis on valesti, midagi segab, aga ma ei mõtle, või mõtlen, et on hästi, ahh-ma-ma-ei-hakka-ette-kujutama, meil-on-ju-kõik-nii-kenasti… Neid pilte luuakse oma peas sageli ja mitmetes valdkondades…

Kui võtta selle kõrvalsuhte asemele mõni muu küsimus elus, siis ju väga tihti ignoreerid probleemi, ei tegele sellega, ei sõnastagi, ei otsigi, mis valesti on, lükkad lahendamist edasi, vingerdad isegi, tead, et ei saa seda teha, aga teed… ja tegeled (või ulud) allles siis, kui pauk käib…

Seda ohhetamist ja neid suuri silmi on elus ju kõrvalt nii palju nähtud, et kuidas küll nii sai minna… Kuigi kõik oli ammu näha, et nii läheb, kui sa ei hakka varem lahendama (misiganes valdkond).

No ja omaette teema on se, et sellisele (kõrval) suhtele, mis abieluni viib, peab korralikult puid alla panema. Pead ikka ise ka väga eemal olema, kui ei märka sellist asjaajamist. Mul tekib küsimus, et millega ise tegelesid need 4 aastat? Pered, kes tegelevad kooselu ja lastega nagu päriselt, ei leia selleks aega, veerand kodusest vajalikustki jääb puudu.

Aitäh! Sõnastasid minu mõtte väga hästi! Täpselt samamoodi tunnen ja mõtlen minagi. See ei tähenda, et ma olen mingi eriti kõva mutt, nagu keegi siin ironiseeris, see… no ma lihtsalt tunnen selliseid asju. Ja ma siiralt uskusin, et kõik naised tunnetavad samamoodi. Aga ilmselt ongi nii, nagu sina kirjutad, et tunnetavadki, aga eitavad või alateadvus millegipärast ignoreerib.

+2
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 21 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ükski psühholoog ega psühhiaater ei ütle, et inimeste käitumist oleks võimalik 100 protsenti ette ennustada, usu mind, ka sina ei suuda seda. Lihtsalt arvad nii.

Huvitav, kus ma midagi sellist väitnud olen? Ette ennustamisest ei ole ma sõnagi rääkinud.

+1
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 21 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huvitav, kus ma midagi sellist väitnud olen? Ette ennustamisest ei ole ma sõnagi rääkinud.

Hea küll, valetamist tuvastada. Selle kohta on ju tehtud väga palju uuringuid, kui palju inimesed saavad aru, kui valetatakse. Sina ütled, et sul on mingi enneolematu intuitsioon ja saad kõigest aru. Ilmselt oled sa pigem vähe inimesi näinud (meestega kogemus on ju on väike, kui 34 aastat sama mees). Aga seda, kas ta on sulle valetanud või kunagi hakkab valetama, seda sa siiski ette ei tea, ole enda arvates nii hea intuitsiooniga kui tahes.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ütlen otse, valusasti, aga tõtt. SEEPÄRAST ta sind ju naiseks ei palunudki, et ei soovinud sind enda abikaasaks. Jah, seksiks oli super, sa meeldisid talle, ta austas sind…aga vaatas ja mõtles – ei temaga ma ei abiellu. Kui ta oleks sinuga soovinud abielluda, ta oleks seda ju teinud. vaidlen vastu. sellised mitteabielludatahtvad mehed teevad asja ametlikuks ainult siis, kui midagi muud üle ei jää soovitud seisu säilitamiseks

No ehk osas ongi sellised, nagu sina kirjeldad. Mina näen oma enda elust ja oma tuttavate-sõprade-sugulaste eludest siiski seda, et enamasti mehed, kes on esmalt lihtsalt kooselus, siis kui hirmsasti hakkavad kedagi teist armastama, lajatavad abieluettepaneku ise lauale ja kohe. Ehkki enne on aaaaaaaastaid oma eelmisele vabaelukaaslasele rääkinud, et abiellumine on mõttetu. No ja ju need naised olid piisavalt pretensioonitud ja madala enesehinnanguga ning arvasid, et ega meest, kes neid nii sügavalt armastaks, et abielluda tahaks, niikuinii ei leia. Võtavadki siis sellegi mehe oma sängi, kuniks ta viitsib olla. Ja siis imestavad, kui mees päriselt armastasma hakkab…kedagi teist.

Need uued naised aga saavad sageli abieluettepaneku lausa pärast paarikuist tutvust. Tean paari juhust, kus vabakooselus mees teeb teisele naisele abieluettepaneku lausa enne kui nende vahel midagi intiimset toimunudki on. Armastus või armumine on lihtsalt nii suur. Ja hirm naisest ilma jääda ka. Mees saab aru, et vat see naine ei tule nagu eelmine lönta-lönta talle mehelõhna nimel majas suppi keetma ja seksi andma, vat SELLE naise nimel ta peab pingutama. Sest armastus on nii suur ja seda naist tahaks kohe terveks eluks.

Vana naisega polnud mingit hirmu, et käest libiseb. Polnud vajagi temaga abielluda. Esmalt ei tahtnud ja no see naine ei läinud ka kuskile ja oli alati käepärast. Ei olnud tema pärast vaja pingutada ja uskus seda muinasjuttu, kuidas see mees elusees ei soovi kellegagi abielluda.

Isegi olin samasugune. Ka mina müüsin endale selle idee maha, et oh, mina ka ei taha üldse abielluda, mõttetu. Vähemalt ma rääkisin seda juttu. Ja no miks siis minuga abielluda, kui ma selletagi lepin ja mehele ka see ainus ja õige ei tundu. Ega tunne ta mind vaadates sügavat soovi end minuga siduda. Ma annan ju niikuinii, nii köögis süüa kui ka voodis teadagi mida. Mugav aseaine.

Õnneks jäi see enesepett mul suhtelisse noorusaega ja hiljem tõepoolest olen mina olnud see “teine naine”, kellega sooviti KOHE abielluda. Olen teises abielus, esimesest lesk. Ei, ma ei ole kedagi üle löönud, isegi mitte vabast suhtest, need olid juba puruks enne mind, vähemalt niipalju kui mina tean. Aga oma vabaelu naistele olid samad mehed seda “abielu on mõttetu ” juttu rääkinud aastaid.

+3
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huvitav, kus ma midagi sellist väitnud olen? Ette ennustamisest ei ole ma sõnagi rääkinud.

Hea küll, valetamist tuvastada. Selle kohta on ju tehtud väga palju uuringuid, kui palju inimesed saavad aru, kui valetatakse. Sina ütled, et sul on mingi enneolematu intuitsioon ja saad kõigest aru. Ilmselt oled sa pigem vähe inimesi näinud (meestega kogemus on ju on väike, kui 34 aastat sama mees). Aga seda, kas ta on sulle valetanud või kunagi hakkab valetama, seda sa siiski ette ei tea, ole enda arvates nii hea intuitsiooniga kui tahes.

Tegelikult, sa ei saa üldse aru, mida öelda tahan. Mina ei räägigi sellest, et iga vale on tuvastatav või et on võimalik ette ennustada, kas mees hakkab kunagi valetama. Ma räägin sisetundest laiemas plaanis. Sellest, kus inimene tajub ära, et midagi on valesti. Ta võib-olla isegi ei tea, et elukaaslane on talle valetanud juba pikka aega või teinud tema selja taga mingeid tegusid. Ühtegi konkreetset tõendit ei ole ja kahtlustamiseks polegi nagu mingit põhjust. Lihtsalt, seitsmes meel kuklas ütleb sulle, et midagi on valesti. Sa ei peagi seda oskama enda jaoks täpselt lahti sõnastada. Ja kui nüüd teemaalgatuse juurde tagasi tulla, siis arvan ikka, et nelja aasta jooksul peab kindlasti mingigi märk olema, et asjad ei ole päris õiged.

+1
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 21 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tegelikult, sa ei saa üldse aru, mida öelda tahan. Mina ei räägigi sellest, et iga vale on tuvastatav või et on võimalik ette ennustada, kas mees hakkab kunagi valetama. Ma räägin sisetundest laiemas plaanis. Sellest, kus inimene tajub ära, et midagi on valesti. Ta võib-olla isegi ei tea, et elukaaslane on talle valetanud juba pikka aega või teinud tema selja taga mingeid tegusid. Ühtegi konkreetset tõendit ei ole ja kahtlustamiseks polegi nagu mingit põhjust. Lihtsalt, seitsmes meel kuklas ütleb sulle, et midagi on valesti. Sa ei peagi seda oskama enda jaoks täpselt lahti sõnastada. Ja kui nüüd teemaalgatuse juurde tagasi tulla, siis arvan ikka, et nelja aasta jooksul peab kindlasti mingigi märk olema, et asjad ei ole päris õiged.

Jah, ju siis TA puudus kogemus kahtlasi märke lugeda või seda meest lugeda või üleüldse neil polnud taolisi teemasid olnud. Tõlgendas valesti. Usaldas nii, et muu ei tulnud pähegi ja nagu teada, siis mees uinutas osavalt oma hea jutu ja armastuse jutuga iga alge ja mees nägi ,et see mõjus. Petised tegutsevadki nii, kasutavad ära teise usalduse.  Vo tagantjärgi tarkusega oskab see naine midagi lugeda ja kokku panna.
Aga seda jah sa ei saa väita, et sina või üldse keegi saaks alati ja iga mehe, inimese puhul aru. Saan aru, et iga inimene ja juhtum võib ja saab olla nii erinev. Ja ega perekoolistki pole petuteemade juures muud lugeda, kui seda, et peab ikka usaldama, kui ei usalda, siis pole mõtet koos elada. Ja parem on sisetunde pealt mitte draamat teha. Seda ei peaks laskma enda üle võimutsema, neid kahtlusi. Et mees on teistmoodi, uurid ja luurad, et mis on. Otsid ja pinnid, kui inimesel on kahtlus, ei sa ju aastaid elada, et äkki tuleb välja, ootan rahus. Kui märke otsid, siis leiad neid kiiremini, kui muidu. Näiteks mees imelik, näed mingi kirja, arvad, et ongi see. Viid asja niikaugele, et nõuad, et mis asi see oli(olgu siis meilil või paberil) ja siis selgub, et trahviteade, mida näidata ei tahetud. Ja edasi? Mõni mees lepib sellega, mõni mossitab paar päeva naise käitumise pärast, teine sõimab naise roppude sõnadega läbi ja soovitab vaimuhaiglasse minna ja iga edasipidise tüli korral kordub sama. Mõni mees ei kingigi seda.
Tean naist, kelle mees no taolise asja neelas lipsti! alla ja iga kord, kui selline tüli oli, siis oli nii. Peale seda sai keskealiseks saanud naine eluks arusaama, et kõigi mehed teevad nii – neelavad kõik alla ja midagi ei ütle selle peale. Aga elus käitub iga inimene  omamoodi. Mõni läheb lahkugi sellise jama pärast, teine anna kere peale.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huvitav, kus ma midagi sellist väitnud olen? Ette ennustamisest ei ole ma sõnagi rääkinud.

Hea küll, valetamist tuvastada. Selle kohta on ju tehtud väga palju uuringuid, kui palju inimesed saavad aru, kui valetatakse. Sina ütled, et sul on mingi enneolematu intuitsioon ja saad kõigest aru. Ilmselt oled sa pigem vähe inimesi näinud (meestega kogemus on ju on väike, kui 34 aastat sama mees). Aga seda, kas ta on sulle valetanud või kunagi hakkab valetama, seda sa siiski ette ei tea, ole enda arvates nii hea intuitsiooniga kui tahes.

Loomulikult inimene rääkis lugudest, mille puhul ta oli jama ära tajunud või aru saanud, et on mingi valesti. Aga kindlasti võib tal ka olla lugusid või olukordi kus ei tajunud või saanud aru ja seda polegi vaja siia mainida, sest need pole antud juhul asjakohased. Mina saan aru, et tema on enda usaldamisega palju asju nn paika pannud, aga siin püütakse teda ideaalseks teha ja siis nn maa peale tagasi tuua, et ta seda pole. Ja kui valetamise teemat puudutada, siis olen kunagi mingit raamatut lugenud, kus oli päris lihtsaid näiteid, et aru saada, et inimene valetab või see, mida räägib on see, mida ta tegelikult suust välja ajada ei taha. Ühte näitas nina sügamine ja teist käsi suu ees rääkimine.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuulge, see ühe eneseimetleja ’intuitsiooni’ üle jahumine muutub juba tüütuks, see ei ole siiski teema fookus.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kui valetamise teemat puudutada, siis olen kunagi mingit raamatut lugenud, kus oli päris lihtsaid näiteid, et aru saada, et inimene valetab või see, mida räägib on see, mida ta tegelikult suust välja ajada ei taha. Ühte näitas nina sügamine ja teist käsi suu ees rääkimine.

Neid nn “tunnuseid”, mida sina välja tood, õpetatakse küll, aga need pigem ei kehti. Psühholoogidele, politseinikele jne õpetatakse ka veidi rohkem paikapidavaid märke, aga ka need pole absoluutsed. Kui inimene on endale ilusa muinasloo välja mõelnud, et just tema saab alati valetamisest aru ja teda petmine ei ähvarda, pole selles midagi halba, küll aga käib veidi vastu see patroneeriv hoiak, et kuidas te siis aru ei saanud, mina olen küll teist palju targem. Kuigi ega ka siin midagi üllatavat ei ole, inimestel on ikka kalduvus end keskmisest paremaks pidada, muidu oleks ju liiga raske elada.

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja kui valetamise teemat puudutada, siis olen kunagi mingit raamatut lugenud, kus oli päris lihtsaid näiteid, et aru saada, et inimene valetab või see, mida räägib on see, mida ta tegelikult suust välja ajada ei taha. Ühte näitas nina sügamine ja teist käsi suu ees rääkimine.

Neid nn “tunnuseid”, mida sina välja tood, õpetatakse küll, aga need pigem ei kehti. Psühholoogidele, politseinikele jne õpetatakse ka veidi rohkem paikapidavaid märke, aga ka need pole absoluutsed. Kui inimene on endale ilusa muinasloo välja mõelnud, et just tema saab alati valetamisest aru ja teda petmine ei ähvarda, pole selles midagi halba, küll aga käib veidi vastu see patroneeriv hoiak, et kuidas te siis aru ei saanud, mina olen küll teist palju targem. Kuigi ega ka siin midagi üllatavat ei ole, inimestel on ikka kalduvus end keskmisest paremaks pidada, muidu oleks ju liiga raske elada.

Ja mis need paikapidavad siis on?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja mis need paikapidavad siis on?

Mine õpi vastavaid ameteid, saad teada.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ma lihtsalt tunnen selliseid asju. Ja ma siiralt uskusin, et kõik naised tunnetavad samamoodi.

Tead, eeldamine on kõikide arusaamatuste allikas. Mina olen oma mehe puhul eeldamistega totaalselt puusse pannud. Sest ta lihtsalt ei ole selline inimene nagu mina või mu sõbrad. Tal on omad aspergerlikud jooned – ja nende selgeks saamine võttis aega.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja mis need paikapidavad siis on?

Mine õpi vastavaid ameteid, saad teada.

Selge. Ja selle vastusega kas kelgid, ei tea ise ka, püüdsid mind paika panna või ei saa mingil muul põhjusel öelda.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja kui valetamise teemat puudutada, siis olen kunagi mingit raamatut lugenud, kus oli päris lihtsaid näiteid, et aru saada, et inimene valetab või see, mida räägib on see, mida ta tegelikult suust välja ajada ei taha. Ühte näitas nina sügamine ja teist käsi suu ees rääkimine.

Kui inimene on endale ilusa muinasloo välja mõelnud, et just tema saab alati valetamisest aru ja teda petmine ei ähvarda, pole selles midagi halba, küll aga käib veidi vastu see patroneeriv hoiak, et kuidas te siis aru ei saanud, mina olen küll teist palju targem. Kuigi ega ka siin midagi üllatavat ei ole, inimestel on ikka kalduvus end keskmisest paremaks pidada, muidu oleks ju liiga raske elada.

Sa omistad mulle sõnu ja mõtteid, mida ma ei ole öelnud ega mõelnud. Esiteks, mis krdi ilus muinaslugu? Kus me siin teemas ilusast muinasloost räägime? Teiseks, ma ei ole kuskil öelnud, et saan ALATI aru, kui mulle valetatakse. Kolmandaks, ei ole ma kuskil öelnud ega arvanud, et mind petmine ei ähvarda. Kuidas saab üldse midagi sellist arvata, asjade kohta, mis ei sõltu sinust endast, vaid teisest inimesest?

Ühesõnaga, sa paned minu osas oma jutuga täiesti puusse. Ma ei patroneeri midagi ega kedagi. Samuti ei imetle iseennast ega kujutle endale mingeid ülivõimeid külge. Samuti ei saa sa jätkvalt aru, et mina räägin sisetundest, mitte sellest, et ma olen algusest peale võtnud kellegi suhtes hoiaku – et ei usalda teda, et nuhin tema asjades ja sorin sõnumites. Intuitsioon ja kahtlustamine (olgu see kahtlustamine siis alusetult või alusega) on erinevad asjad.

+2
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 21 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ütlen üht.Olen 48 aastane ja ka lahutatud…mees leidis uue. Meil ka oli 22 aastat abielu selja taga.Hetk ,kui me lahku läksime oli mul väga raske ,lapsed jäid minuga.aga nüüd tagasi mõelda see oli otsus,mida me pidime tegema.Mehel oli juba meie abielu ajal palju naisi ,keda ta vaatas ja piilus…no mis teha.Lõpuks muutus nii jubedaks,see mehe väljas käimine ,tuli koju vahetas riided ja läks,iga õhtu oli 2-3 tundi lennus.Ausalt uskuge ma hakkasin oma meest vihkama… Ja nüüd ma mõtlen ,hea oligi et see õigel ajal lõppes ma poleks enam seda näitemängu kaasa teinud.See telefonis olemine ja kodust lendu laskmine…

Ja peale lahutust olen ,ma meestesse usu kaotanud.Ma ei usalda enam mehi.Hetkel juba kolm aastat üksi ,ma ei suuda kellegiga tutvuda ja huvigi on meeste vastu kadunud…mul tunne ,et mehed on kõik ühesugused.Kuigi mehi,kes külge löövad ja tutvuda tahavad on ,aga minul enam usku pole.

Mine psühholoogi juurde, soovitan kasvõi natuke esoteerilist lähenemist. Ma olin ka peale lahutust meestes jube pettunud. Tahtsin seda rahu enda pärast, sest tahtsin selget mõtlemist ning teadsin, et negatiivset mõtted lõhuvad keha. Ega see enesearengu ja negatiivsest kogemusest lahtilaskmise tee kerge ei ole, kuid mees oli m…, selle pärast ei pea sina kehva elu elama. 🙂 Ära tee seda uue mehe pärast, tee seda enda pärast.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

aga seda, kui süda on raske, tunnen kohe ära.

Absoluutselt igal naisel on vahel “süda raske” aga sugugi mitte alati ei ole see tunne adekvaatne.

Siis sul veab! Minul on IGA KORD, kui süda on raske olnud, selle taga midagi. Niisama ma ei närvelda, põe, ega kujuta asju ette.

No nii hea intuitsioon sul ka ei paista olevat, et üldse mitte selliseid suhteid luua, kus sellised reaalsed olukorrad tekivad. Seega ma ikkagi kipun skeptiliseks jääma kui keegi väidab, et on 100% võimeline valet ära tundma. Täiesti võimalik, et kipudki valima mingil määral sarnaseid mehi, kes ongi kergemjni loetavad.

Mis asja? Mis sarnaseid mehi? Ma olen oma ühe ja ainsa mehega koos 34 aastat. Mis mõttes kipun sarnaseid mehi valima?

Ei väida üldse, et olen võimeline alati 100% vale asja ära tundma, aga kui midagi on valesti, siis enamasti siiski tunnen. Ja seda mitte vaid paarisuhtes, vaid üleüldse. Aga seda, et mu mees saaks minu kõrvalt pidada 4 aastat !!! suhet, mis viib lausa abielulini, ja mina ei taipa kohe üldse mitte midagi enne, kui mees mulle selle suu sisse ütleb… No tõesti ei kujuta ette. Ei taha kuidagi teemaalgatajat halvustada, aga lihtsalt püüan arutleda, et kuidas selline asi ometi küll võimalik on.

Ma praegu tõesti imestan, et teistel naistel ei ole samamoodi.

Ei kujuta ette, ei kujuta ette… tead, mina olen tähele pannud, et kui niimoodi hoogsalt imestada, et kuidas teised ikka nii saavad, siis vahel kipub elu sulle ette näitama, et kuidas… Võibki juhtuda, et saadki teada, kuidas 4 aastat suhte varjamist käib, nii et abikaasa millestki aru ei saa.

Ehk sul ongi kõva intuitsioon, aga empaatiaga on kehvasti. Kuidas selline tänitamine teemaalgatajat peaks aitama? Sa saad ju aru, et ei aita, miks siis pöörata seda nuga teise inimese haavas?

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei kujuta ette, ei kujuta ette…

Muide, selle peale meenusid kõik need asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, aga mida mu mees ei kujuta ettegi. 😀

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Need uued naised aga saavad sageli abieluettepaneku lausa pärast paarikuist tutvust. Tean paari juhust, kus vabakooselus mees teeb teisele naisele abieluettepaneku lausa enne kui nende vahel midagi intiimset toimunudki on. Armastus või armumine on lihtsalt nii suur. Ja hirm naisest ilma jääda ka. Mees saab aru, et vat see naine ei tule nagu eelmine lönta-lönta talle mehelõhna nimel majas suppi keetma ja seksi andma, vat SELLE naise nimel ta peab pingutama. Sest armastus on nii suur ja seda naist tahaks kohe terveks eluks. Vana naisega polnud mingit hirmu, et käest libiseb. Polnud vajagi temaga abielluda. Esmalt ei tahtnud ja no see naine ei läinud ka kuskile ja oli alati käepärast. Ei olnud tema pärast vaja pingutada ja uskus seda muinasjuttu, kuidas see mees elusees ei soovi kellegagi abielluda.

See on ikka päris jube kirjeldus (osadest) meestest. Lihtsalt kasutavad heauskseid naisi ära, hoiavad naise elu nö kinni, ei lase tal seda õiget otsida. Vaene naine arvab, et elu lõpuni elavad õnnelikus kooselus, aga mehel suva. Arusaadav, et KOHE seda nn valet elukaaslast maha ei jäeta, sest on ühine minevik jne, aga et jäetakse maha alles siis, kui ollakse valmis teisele lausa abieluettepanekut tegema või juba pulmi pidama – see pole päris normaalne enam ju. Normaalsel/heal/austusväärsel/hoolival inimesel peaks ammu enne sellele nn õigele inimesele tehtavat abieluettepanekut piir ette tulema ja ta läheks sellest nn valest siiski enne lahku. Muidugi saan aru, et elud ja olukorrad on erinevad ja pole alati lihtne lahku ka minna, pole lihtne alati õigeid otsuseid teha, aga selline käitumine et ollakse enda jaoks nn suvakaga koos, kuni õige tuleb, pole ju tegelikult päriselt hea/austusväärne/hooliv.

+9
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 136 )


Esileht Pereelu ja suhted Taas üks murtud süda…