Teema: Taas üks murtud süda…

#3783833:

Kuni 20 aasta pärast on see mees 40 ja võtab endale mingisuguse 30 aastase muti (või 25 aastase piffi),

Piffist mutiks viie aastaga ????

#3782967:

nimesed tegelikult ei tunne valetamist nii kergesti ära, kul nad ise seda arvavad. Kui teine inimene ei tunne süütunnet, ei hakka kuidagi teistmoodi käituma

Psühhopaat võib vabalt isegi valedetektori ära petta, sest ta ei TUNNE, et valetab, järelikult pole ka mingeid kehalisi nähte ega süütunnet. Ammugi ei tunne ta siis vajadust hakata teistmoodi käituma.

#3783758:

#3783582:

Ehk sul ongi kõva intuitsioon, aga empaatiaga on kehvasti. Kuidas selline tänitamine teemaalgatajat peaks aitama? Sa saad ju aru, et ei aita, miks siis pöörata seda nuga teise inimese haavas?

Tänitamise ja noa haavas keeramise mõtlesid sa küll ise minu jutule juurde. Mina ei ole tahtnud teemaalgatajat halvustada või tema kallal norida.

Oled küll. Ja lisaks teemaalgatajale halvustad veel ka kõiki teisi naisi, kes, oh imet, kuidas see küll võimalik on, ei olegi nii intuitiivsed ja tähelepanelikud kui sina. Kohe sügavalt järele mõtlema võtab, kuidas sina oled ja teised ikka ole, oh jah. Said nüüd küll juba pikalt end teiste halvustamise najal upitada, tunda, et oled nii eriline ja teistmoodi ning selle paistel peesiskleda. Aitab kah nüüd, jää vait.

#3784007:

Seega pole ainult mehed osavad valetajad.

Täiesti tõsi – see on üks neist asjadest, mis sõltub inimesest, mitte tema soost, mölakaid on mõlemast soost.

#3784479:

Uus naine on lihtsalt natuke vanem ja kogenum kui see vana naine oli tolle mehega kokkuminemise hetkel. Ei pruugi ju ometi. Sa tead ju isegi, et sageli minnakse oluliselt noorema naise juurde. Naise juurde, kes on noorem kui oli vabaelu (seks)partner ajal, kui koos nõustus hakata elama.

Kui ikka hakati 20-selt koos elama, nüüd 40-selt peaks siis alaealise võtma?

#3784469:

Ma ei teadnud 20-aastaselt, kui kaua meie suhe kestab ning ammugi ei soovinud ma sel ajal abielluda. Meespool käis välja, et aasta pärast ju võiks, kuid mina ei olnud veel omadega seal. 25 oli veel ka üsna ükskõik, sest ikkagi noor inimene veel ja ega rahaga kah priisata polnud, et teha meeldiv pulm. 28 juba tahaks, aga nüüd on tema see, kes venitab ja vabandusi otsib.

Sa oled kaheksa aastat talle selgeks teinud, et sa temaga abielluda ei soovi, ja nüüd paned pahaks, kui ta selle peale on mõtlema hakanud, et äkki sa siis polegi talle sobiv abikaasa?

TA pea vastu ja öra taha vanu aegu tagasi. Seds ei juhtu.

Soovitan tõmmata joon vahele. Ja uus elu algab enda mõtete korrastamisega. Kui võimalik, mine psühholoogi juurde.

Anna endale aega leinata enne kui uut suhet otsid. Ees on pikk teekond eelkõige endaga.

Mul oli sama situatsioon peale 10 aastat kooselu ja lisaks veel 2 väikest last.

No ei saanud ma aru, et miskit oleks valesti.olin ka lastega väga hõivatud ja elasime suurest linnast kus mehel töökoht kaugel. Lõpuks kui enam ja enam koju ei jõutud enne hilisööd, tuli asi välja.

Nüüd 20a hiljem olen 15 aastat õnnelikus abielus. Ja ei kahtlusta ja kontrolli ka seda meest.

#3784002:

Oled küll. Ja lisaks teemaalgatajale halvustad veel ka kõiki teisi naisi, kes, oh imet, kuidas see küll võimalik on, ei olegi nii intuitiivsed ja tähelepanelikud kui sina.

Äkki teeks nüüd nii, et ei omistaks mulle mõtteid ja sõnu, mida ma ei ole öelnud? Küsisin vaid, et kas teised tunnevad samamoodi? Ja imestasin, et ei tunnegi – seda ilma halvakspanuta.

#3784002:

Aitab kah nüüd, jää vait.

Kas sa oled perekooli korrapidaja, kes ütleb, kes tohib rääkida, kes mitte? Kes tohib midagi arvata, kes mitte?
Kui teema on tehtud, siis on teemaalgataja ilmselgelt eeldanud, et erinevad inimesed, erinevate arvamustega, räägivad siin kaasa. See, et meie mõtted ja tunded ei kattu, ei tähenda, et mina olen keegi lollakas ja empaatiatundeta inimene.

#3784879:

Ja sinu sisetunne ei ütle sulle praegu, et su korduv näägutamine võib inimestele väga haiget teha? Ise oled enda meelest nii hea inimeste lugeja… No minu sisetunne ütleb selle peale, et sa oled nartsissist. Aga sa peaksid nüüd juba olema oma enesekiitmise mõnu juba kätte saanud, aitab nüüd ka.

Mina ei nääguta. Ma esitasin küsimuse – ok olin matslik, et niimoodi, otse, ilma filtrita küsin. Ja, ma ei suhtu mitte ühtegi petetud ja maha jäetud naisesse halvustavalt. Ma ei mõista, miks tahetakse lugeda mu jutust välja midagi, mida ma tegelikult ei mõtle. Ma ei kiida ennast mitte ühestki otsast. Pigem huvitun sellest, millised on teiste inimeste tunded ja mõtted neil teemadel. Kas nad tunnetavad midagi, ja kui jah, siis mida ja kuidas. Ehk siis petmise psühholoogia huvitab mind – igas võimalikus variandis. Aga, kui sinu jaoks on see solvang ja rünnak teemaalgataja vastu, siis tõesti, edasi arutleda ei ole mõtet.

#3782746:

Võimalik, et inimeste intuitsioon, elukogemus ja arusaamad on erinevad, aga mina tunnen ka õhust, ilma igasuguste märkideta ära, kui midagi on valesti. Ja see ei puuduta ainult minu ja mu mehe suhet, vaid ka muid asju. Ma näiteks tean kohe, kui lastel on koolis midagi halvasti. Teadsin kohe, kui mu üks lastest oma kooselu lahutas. Ehkki, mulle ei olnud keegi midagi öelnud ja me elasime teineteisest kaugel. Ma teadsin kohe, kui mu vennal (kellega me ei ole eriti lähedased ja ei aruta omavahel selliseid asju) naisega suhe halvaks läks. Tundsin, kui isa tervis läks halvaks ja et nüüd tagasiteed ei ole (ehkki puutusime harva kokku) Jne. Praegu mõtlengi, et kas see on konkreetselt minu eripära, et ma õhust haistan, kui olukord on vale? Või mis see on? Kas teil siis ei ole nii?

Ei, meil ei ole nii ja ma olen selle üle vaid õnnelik, et näiteks minul nii ei ole. Esiteks ei ole mul oma perega nii halbu suhteid, et ma pikka aega suhtlemata läbi õhu ja kauge maa pealt midagi tunnetama peaks, teiseks ma ei tahagi teada teiste inimeste eraeludest, mida nad ise ei soovi jagada. Sellist negatiivsust ka ei ole, et leiaks, et see mingi kiiduväärt suhtumine oleks, kui ma tunnetaks, et lähedasel haigusest enam tagasiteed ei ole. Lisaks on mul puudu see naiseliku vaistu ilming, mille puhul ma kõike ja kõiki kogu aeg kullipilgul jälgiks ja eriti on mul hea meel selle üle, et ma ei alusta lauseid sõnadega, aga mina, aga minul, mina küll… Ole nüüd eriline edasi, proua selgeltnägija. Me teised oleme täitsa tavalised inimesed, aga sina oled lihtsalt suurepäraselt vaistlik ja naiselik.

#3784907:

#3784792:

#3784469:

Ma ei teadnud 20-aastaselt, kui kaua meie suhe kestab ning ammugi ei soovinud ma sel ajal abielluda. Meespool käis välja, et aasta pärast ju võiks, kuid mina ei olnud veel omadega seal. 25 oli veel ka üsna ükskõik, sest ikkagi noor inimene veel ja ega rahaga kah priisata polnud, et teha meeldiv pulm. 28 juba tahaks, aga nüüd on tema see, kes venitab ja vabandusi otsib.

Sa oled kaheksa aastat talle selgeks teinud, et sa temaga abielluda ei soovi, ja nüüd paned pahaks, kui ta selle peale on mõtlema hakanud, et äkki sa siis polegi talle sobiv abikaasa?

Ära pane mulle sõnu suhu. Jah, 21-aastasena ütlesin tõepoolest, et VEEL pole vaja abielluma hakata. Ootame paar aastat. Ma ei leia, et see tänapäeva maailmas, kus korrutatakse söögi alla ja peale, et noorelt kokku saanud paarid püsima ei jää, kuidagi ebanormaalne mõte oleks.

Jah, ja 25-aastaselt olid “ikkagi noor inimene veel” – loomulikult tõlgendab partner seda kui “äkki ikka leian parema”. Või mida see tähendama pidi? Mis vahet seal on, mis vanuses abielluda, kui inimene ja tunne on õiged? Ega sa 15 olnud. Iseasi, kui küsimuse all oleks olnud lapsesaamine, see siiski suur elumuutus. Aga miks noor inimene võib olla kooselus, kuid mitte abielus, kui mitte selle pärast, et ta pole oma suhtes kindel? Nii et täiesti arusaadav sinu elukaaslase poolt.

#3782668:

#3782651:

No seda on raske kirjeldada, aga ta tõesti nunnutas viimase päevani.. Ilmselt kõige suuremat valu tevadki need pulmad.

Aga mõtle, kui nõme on selline pruut olla, kelle peigmees elab veel pulmakutsete saatmise ajalgi mingi teise naisega koos ja avaldab talle armastust.

Jah, just! Mul tekkis esimesena sama mõte, et TA olukord on veel enamvähem mõistetav, aga uue naise olukord sõna otseses mõttes absurdne.

Isegi sinu juurest kolis mees vanemate juurde, mitte oma tulevase naise juurde?

Ja samas mõlemad osapooled soovivad abielluda ja peo ettevalmistus käib? Telefonitsi siis pruutpaar arutab peo üksikasju? Ei soovi õhtuti üksteise kaisus olla?

See lihtsalt pole reaalne.

#3782631:

Tere! Proovin siis ka oma mure välja saada…Süda on lihtsalt nii kildudeks. Paar päeva tagasi pakkis mees meie 20 aastat kooselu lihtsalt kottidesse ja lahkus. Ise lakooniliselt mainides, et see ei saanud ju üllatus olla…, aga näed oli..Olen mõttes läbi käinud kõik võimalused, et oleksin pidanud mingeid märke nägema, ei leia… Eriti hulluks muudab asjade käigu, et alles hiljuti arutasime kuidas kodus remonti teha ja mida uut soetada ja nüüd selgus, et härral uus elu nii paigas, et pulmapäevgi paigas. Elas 4 aastat kaksikelu… See peaks ju minus meeletu viha tekitama, aga võta näpsut… Hoopis meeletu valu on. Lihatsalt aidake mõista , et kuidas inimene , kes mulle veel nädal tagasi armastust avldas (sellel hetkel olid pulmakutsed juba laiali saadtud) mõtleb? Kuidas selline asi toimib, no ei suuda mõista. Nii tahaks ennast kokku korjata, aga ei oska…

Teie planeerisite remonti, mind jäeti keset betoonini paljakskistud köögipõrandat ja kokkukuhjatud voodilinadega kaetud mööblihunnikut “elama”.
Mitte, et sinu, TA, olukord parem oleks.

Kunagi vihkasin seda “aeg parandab haavad” targutamist. Tundus, et kõik need ütlejad ei tea absoluutselt, mida nad suust välja ajavad. Kuidas on võimalik mure ja valu kuskile umbmäärasesse AEGA matta?
Esimest korda kogesin seda ca 10-aastaselt, kui üks meie kassipoeg suri.
Olin kindel, et ma ei hakka enam mitte eluseeski naerma, kõikide aegparandabhaavad ütlejatele kärtsusin vastu. Mis aga lõpuks aitas…oli aeg. Ja seda haavuparandavat aega olen elus veel ja veel tunda saanud. Ka ca 8 aastat tagasi, kui mu toonane elukaaslane tsau-pakaa! lahkus.

Nüüd olen ise abielus ja valu on läinud.
Olen vägisi üritanud ome eelmisele kooselule mõelda, et kas veel torgib. Ei torgi. Mitte minegid tundeid ei ole, isegi ei mäleta nagu midagi, et kunagi oleks olnud.
Jah, mõned mahajäänud asjad, mõned fotod, mõni päevavalgele ujunud suvaline teatripilet v koosloetud raamat meenutavad korraks endist elu, aga see on nüüd minevik. Seal kuskil, kuhu ta pidigi jääma, et mina saaksin edasi minna.

TA, usu sinagi seda ütlust, et aeg parandab haavad. Tean, et see tundub keset musta masendust absurdsena, aga kõik loksub paika.
Varem või hiljem.

Need pulmad? No las nad siis olla! Mõtle, et sinul oli terve 20 pikka aastat toredat (loodetavasti!) kooselu, teie liidust on sündinud uus inimene, kes on iseseisvaks kasvatatud. See on sinu elu, ajalugu ja sinu väärtus ning seda polegi nii vähe ju! Üks pulmapidu on lihtsalt üks üritus ja täiesti nullväärtusega selle kõrval, mida sina sellelt inimeselt said ja mida hea inimesena välja jagasid.
Pea püsti, sul tuleb ilus tulevik!

#3785170:

Äkki teeks nüüd nii, et ei omistaks mulle mõtteid ja sõnu, mida ma ei ole öelnud? Küsisin vaid, et kas teised tunnevad samamoodi? Ja imestasin, et ei tunnegi – seda ilma halvakspanuta.

Alati imestan neid inimesi, kes ei suuda aru saada, et inimesed on erinevad. Ainult väga piiratud inimene arvab, et kui mina olen selline, siis kõik on sellised. Lapsed alguses ei saa sellisest asjast aru, ei suuda asju teiste mätta otsast vaadata, see oskus kujuneb välja aja jooksul. Sul ei olegi välja kujunenud. Ja mingit intuitsiooni ei ole olemas, inimene paneb väikestest infokildudest kokku pildi, tihtipeale osa sellest toimub alatedlikult. Tähelepanu äratab kõige rohkem käitumise muutus, mis tulukese peas põlema paneb. Midagi on teisiti kui varem. Aga paremad petturid ei muuda oma käitumist, siis polegi midagi tähele panna. Või on see petetav hõivatud muuga, väikeste laste, mingite murede vms. Kindlasti on osa inimesi osavamad infot kokku panema ja teisi mõistma, aga sinu puhul seda ei ütleks. Sa ei saa siingi aru, millal oleks vaja vaikida ja millal oled üle piiri läinud. Ükski kliiniline psühholoog, nõustaja või psühhiaater ei ütle, et ta alati suudab tõde tuvastada, kuigi nende väljaõpe ja ka kogemus teevad nad ilmselt palju paremaks inimestetundjaks kui sina oled. Siiski nad ei julge iialgi öelda, et absoluutselt alati arvavad õigesti, sest inimloomus on nii variatiivne ja situatsioonist olenev. Aga sina korrutad ja korrutad, kuidas ainult sina oled mingi maailmatark, teised kõik lollid. Ja siis veel imestad, et kas teised ei olegi siis sellised nagu mina. Ei ole, inimesed on kõik erinevad ja sina pole parem kui keegi teine.