Teema: Läbisaamine kasuvanemaga, kui oled saanud täiskasvanuks

#3723332:

Lihtsalt minus oli nii palju trotsi.

Miks sa siis oma ema juurde ei kolinud, kui trots üle ääre ajas?

#3723360:

Täiskasvanuna on mulle pigem kohale jõudnud, et ma ei teeks iial enda lastele nii, nagu mu ema mulle tegi.

On emasid, kes veel hullemini oma lastele teevad. Et mitte ainult oss ei ole, vaid ka midagi enamat.
Ja emad salamisi ilmselt teavad, aga midagi ette ei võta. Vat siis on tõeline per..se.

#3723357:

#3723332:

Lihtsalt minus oli nii palju trotsi.

Miks sa siis oma ema juurde ei kolinud, kui trots üle ääre ajas?

Las ma pakun, sa pole kärgperes olnud ega laste kõrvalt lahutanud või on sünniaasta 70ndad või varasem, et selline küsimus? Sest sa ei kujuta ette, et lapsed liiguvad kahe kodu vahel.

Mina olen juba uue aja laps, mu teismeiga jäi selle sajandi algusesse, kus lahutusega ei valitud enam vanemat, kes lapse üksi peab üles kasvatama, vaid teine vanem jäi pildile. Ühesõnaga minu põhielukoht oli ema juures, kui ema oli töö pärast komandeeringus, siis sel ajal olin isa juures ja vahel ka nädalavahetustel niisama.

Minu jaoks on kasuvanem rohkem vanem kui see “päris” isa. Nn “pärisisaga” ma ei suhtlegi, pole üle 25 aasta temaga kokku enam puutunud. Poes olen näinud, aga me ei tereta, mina ei taha teda tunda.

Mina olen 70-ndatel sündinud ja kasvanud tõelises kärgperes, kus olid olemas ka sinu-minu-ja-meie lapsed. Isa mitmete naistega sain juba lapsepõlves kenasti läbi, nad ikka hoidsid mind. Emaks ma neid pidanud ei ole ja üks oli minust vaid 12-aastane vanem, tollega oli peaaegu sõbranna-suhe. See oli natuke raske kui isa taas uue leidis, et kuidas eelmistega viisakalt head-aega öelda.

Ema abiellus uuesti tõelise sitapeaga. Ma tean, pole kena öelda aga ta on tõesti kõige nõmedam inimene, keda ma elus kohanud olen. Nüüd täiskasvanuna olen aru saanud, et meie peres vohas tänu sellele mehele tõeline ja räige psühholoogiline vägivald. Oma lapsed hoian tast eemal, kui emal külla lähen, siis viisakuse pärast tere ütlen aga ei suhtle üldse. Oleme oma pooleõega arutanud (talle on too tegelane lihane isa), et kas me matusele kunagi läheme. Ilmselt viisakusest ema vastu ikka venime kohale, muidu ei läheks kindlalt. Ehk normaalsed suhted on jäänud aga hullud on täisasvanuna analüüsides pigem nõmedamaks läinud.

Isa uus naise ja ende abielu tõttu sain aru, et mees ja naine võivad elada koos ilma pidevate riidudeta ja tülideta. Meile vennaga oli vanemate lahutus kergendus.

Seega saan isa uue naisega väga hästi läbi, poolõde hoian nagu oma õde, ning uus naine on sõbranna eest. Ka vend ja tema elukaaslane saavad uue naisega hästi läbi.

Peale isa abiellumist abiellus ema ka kiiresti mehega keda tundis vaid pool aastata ning mõni aasta hiljem lahutasid.  Elasin sel ajal isa juures (kooli tõttu), seega eriti kokku ei puutunud, erilist sidet ei tekkinud, aga nagu ma aru sain, siis mingi hetk see mees kolis ära. Ema ei ole tõelist põhjust avaldanud.

#3723611:

Ema abiellus uuesti, kui olin 9. klassis. Keskkooli läksin kodust ära internaati, tema abikaasa on ka 30 aastat hiljem minu jaoks võõras inimene, lapsepõlvekodu mul ei ole. Emaga helistame korra nädalas max, tema mehega ei suhtle.

Aga miks? Kas teismelise jonni pärast või andis ema uus mees selleks ka põhjust?

Emaga siis ju ikka head suhted, kui korra nädalas helistate.

Minu vanemad läksid lahku, kui olin 17. Emal uut meest ei tulnud(lootsin et tuleb ja aitab august välja) ja isa hakkas kohe kokku elama oma pikaaegse armukesega.
Oleksin ka soovinud, et nad oleksid varem lahku läinud. Ehk oleks siis ema ka võimaluse saanud. Kolisin emaga koos ära.
Isaga vahel harva suhtlen(viisakussõnumid tähtpäevadel) aga tema elukaaslasega mitte, kuna ta ussitas igatepidi nii palju ja hea inimene ta ei ole.
Emaga head suhted säilisid aga kahjuks tema viis “viinakurat” 10a tagasi. Suri ta pool aastat tagasi. Peale seda hakkas isa uuesti kontakti otsima aga see on natuke veider minu joaks.
Kui isa uus naine oleks normaalne inimene, loomulikult annaks võimaluse. Aga kahjuks võimalik see ei ole.

#3723332:

Minu isa leidis uue naise, kui ma olin teismeline. Muidugi ma näitasin iga ihukarvaga vastuseisu, sest mingi võõras tädi mind ei kamanda. Oi, paps oli hädas ja tülisid oli paju selle pärast. Tänaseks on suhted neutraalsed, kui külas käin, siis räägime juttu ja no mingis mõttes olen lõpuks isa naist ka pereliikmena aktsepteerinud. Kui päris aus olla, siis mul on enda teismeea käitumise pärast hästi piinlik. Isa kolis uue naise juurde ja mina tekitasin tüli sellega, et ma ei aktsepteerinud selle naise kodu reegleid. Lihtsalt ongi väga piinlik. Reeglid tegelikult olid mõistlikud, ei midagi ebaõiglast. Lihtsalt minus oli nii palju trotsi.

Ma mäletan, kui minu vanemad lahutasid, tegime ka ema elukaaslase elu põrguks. Isa omaga väga ei suhelnud või mina ei suhelnud üldse. Olime õega ikka üsna suured-mina 18a ja õde 15a. Vaene mees, aga kuna ta oli üksikisa, siis võttis asja maru rahulikult. Nüüd on ca 20a möödas ja mul on vaid hea meel, et emal kaaslane on, kellega tundub, et neil klapib. Meil on oma pered ja kui ema oleks sellele meie kiusule allunud, olekski ta praegu üksi. Miks me seda meest kiusasime? Ei tea, täiesti tavaline mees on ning polnud tal midagi viga. Ilmselt on lastel selline omandiinstinkt, mis välja lööb täiesti egoistlikel põhjustel. Alles siis kui ise lapsevanemaks sain, tuli teadmine, et ka lapsevanemad on inimesed oma tunnete ja soovidega.