Kui üldse, on sundvaktsineerimise läbi jäänud haiglad ilma personalist, mitte ei ole tõstetud haiglate võimekust.
Millise sundvaktsineerimise? Isegi haiglates ei saa kedagi sundida vaktsineerima. Mul on selle vale lugemisest sotsiaalmeediakommentaarides juba täielikult kopp ees – et justkui oleks vaktsineerimata personali haiglates vallandatud. Ei ole. Lihtsalt vaktsineerimata personal peab pidevalt testimas käima.
Jah, haiglate võimekuse tõstmine personali parema saadavuse läbi oleks tore. Aga kuidas sa reaalselt seda ette kujutad kahe aasta jooksul, kui isegi õe õppeprogramm kestab 3,5 aastat?
1. Vajalike vahendite ja ruumide hankimiseks on olnu aega pea kaks aastat. Reaalselt füüsiliselt on võimalik selle aja jooksul need vajalikud vahendid soetada, kui tahtmist oleks.
2. Õe väljakoolitamiseks 3,5 aastat hõlmab väga väga palju laiemaid teadmisi, kui on vaja kitsalt spetsiifiliselt selle personali koolitamiseks, kes oskaks spetsiifiliselt, kitsalt Covid haige hooldamist teostada. Jah loomulikult eeldab see teadmisi kuid kindlasti mitte kogu teadmisi mida õpetatakse õdele 3,5 aastat. Samuti pigem tahtmise küsimus.
Riik aga tegi teistsugused otsused. Selle asemel et tegeleda nendega kes vajavad abi, tekitati piirangutega juurde tohutul hulgal muid probleeme ja need kes täna abi vajavad, on endiselt fakti ees – meil pole voodikohtasid, meil pole personali. Mida on tehtud vahepeal selleks et oleks?
See on nüüd küll kõigest minu pisike arvamus, aga valitsus püüab praegu süüdistada rahvast selles et meditsiinisüsteem vastu ei pea, lükates nii vastutuse enda tegematajätmiste eest rahva kaela.
Covid haige hooldus ei ole kitsas valdkond. Jah, kergelt haigestunud või juba tervenenud patsientidega saab hakkama kiirkorras välja õpetatud õde aga üldiselt on haiglas olevad covid haiged raskes seisus ja vajavad intensiivravi. Ja see ei ole kohe kindlasti kiirkorras õpitav. Intensiivõendus on õdedel-ämmaemandatel alles oma õppe lõpus, sest selle selgeks saamiseks tuleb enne terve inimene selgeks õppida, seejärel alustada kergematest haigustest ja jõuda välja raskemateni. Õppekavad ei ole niisama suvalt kokku visatud.
Jah, riik teab, et meil on õdedest ja ämmaemandatest puudu. Sellepärast on õppesse vastuvõttu suurendatud, hakati pakkuma tagasi tervishoidu tulijatele koolitusi jne. Lõputult ei saa seda ka teha, sest meil on ainult kaks kooli, kes õdesid õpetavad. Õppejõudude arv ja koolide mahutavus seab omad piirid.
Ja kui nüüd arvestada, et nagunii on õdedest puudus, töötatakse mitmel kohal ja suure koormusega, siis see tekitas probleeme juba enne covidit. Juba siis oli probleem, et personali on vähe ning olemasolev personal on ületöötanud. Tuli covid ja kõik andsid enda panuse, et saaks hakkama aga see läheb liiga pikaks. Selle koormuse ja covidi tõttu on nii palju õdesid töölt ära läinud. Mina olen nüüdseks nende hulgas. Ma töötasin 8a õena, kogu selle aja mitme koha peal ja kui covid tuli, olin ma juba omadega läbi. Nüüd, paar kuud tagasi, andsin alla. Mina enam ei jõua. Mu vaimne ja füüsiline tervis, mu pere on mulle tähtsam kui see mille pärast sinna tööle läksin, paraku. Minu lootus on, et paari aasta pärast saadakse selle olukorraga rahuldavalt hakkama ning mina olen piisavalt puhanud, et tagasi minna selle töö juurde, mida ma tegelikult armastan. Ja ma ei ole ainuke, kes loobunud on. Palju on neid, kes on üldse tervishoiust ära tulnud, palju on neid, kes on vahetanud rahulikuma osakonna või muu tervishoiuga seotud koha peale. Need, kes veel jõuavad, ka nende jaks saab millalgi otsa. Ja kui siis need viimaseni pingutanud õed kuulavad kõiki neid skeptikuid; ravivad üks samm surmast eemal patsiente, kes IKKA veel ei usu covidit, siis tekib küll küsimus, et no milleks.