Või õigemini eile õhtul juba tegin seda. Ei tundnud õhtul lapse liigutusi, kuigi torkisin ja koputasin igatepidi. Siis tundsin, et olen nii väsinud ootamast ja muretsemast ning kartmast (kas ta liigutab, kas tal on hea olla, ega ta liiga suureks ei kasva, ega veed roheliseks ei lähe, ega tal hapnikupuudus ei teki jne.). Minu nutu peale ärkas laps muidugi üles ja andis ikka märku, et kõik on korras aga mees vihastas minu peale ja sõimas, et mida ma ulun ja tekitan kogu aeg paanikat. Mul on juba 8 päeva (täna 41+1) üle läinud. Olin lootevee vähesuse tõttu see nädal haiglas esilekutsumisel, aga sünnitegevus ei käivitunud. Ainut niipalju, et emakakael läks pehmemaks ja limakork irdus. Puhkamisega haiglas tuli vett juurde ja oligohydrationi diagnoos võeti hetkel maha. Saadeti koju ootama, öeldi, et rääkige lapsega, et tuleks välja. Telefon on helistamisest punane, kõik ootavad juba kaks nädalat titeuudiseid, hoiavad pöialt, aga mis ei alga – on sünnitegevus. Kogu aeg on hirm, et laps sureb kõhtu ära ja mul on tunne, et jään igavesti rasedaks. Ema helistab ka iga hommik ja õhtu, noo, kas ei ole mingit tunnet, et täna. Noo ei ole. Täielik vaikus on. Paar emaka kokkutõmmet aeg ajalt, pidev wc vahet jooksmine ning kõht on nii suur, et ei jaksa istuda ega astuda ega lamada. Ja lõpuks ongi täielik masendus juba peal. Pinge on nii suureks kasvanud, et olukord ajab lihtsalt nutma ja mehe arvates peaksin ma mõistlikumalt käituma. Ise veel kõrgharidusega, nähvab ta ja nii loll…
Teema: Tahaks nutta…
Ma soovitan sul maha rahuneda kõigepealt,laps liigutabki vähe lõpupoole.sa võid veel julgelt nädalake ülekanda,sellest pole ju midagi ja teistele ütle,et tuleb siis kui ise heaks arvab:)
Oi,ole tubli.Mõtle ikka positiivselt(tean,kuidas see sulle praegu võib kõlada)
Siiamaani pole veel keegi rasedaks jäänud:D
Mul tuttav just ootas samuti juba jõuludest saati oma beebi tulekut ja kandis ka 41nädalat täis.Läks haiglasse esilekutsumisele/jälgimisele ja laps sündis ise ilusti.Polnud vaja esile kutsudagi.
Mõni laps sünnib lihtsalt teistest natuke hiljem.
Teistele ootajatele,helistajatele ütle,et annad ise teada,kui midagi toimub ja ära lihtsalt võta kõnesid vastu.Või lülita tel välja.
Ma arvan, et vähemalt osa asju, mida tunned sina, tunneb omal moel ka mees.
Seesama mure ja pabin, tüdimus ootamisest ja täielik teadmatus, mis saab edasi – millal on järgmine vaatus etendusest.
Kui mehed tunnevad end abitult, on nende väljendusviis sageli järsk. Ta ei olegi ehk niivõrd pahane sinu peale, vaid pigem iseenda peale. Ta on mees, ta peaks nagu kõik korda ajama, aga ta ei saa mitte midagi teha. Eriti kole, kui ta kuulub ka nende meeste hulka, kes teavad ja tunnevad, et tegid valesti ning peaksid vabandama, aga ei oska seda kuidagi teha. Sageli ajab seda tüüpi mehi selline süütunne veelgi rohkem ummikusse. Tahtmatult võivad nad sel hetkel vabandamise asemel veel järsemad olla.
Muidugi on sinu emotsioonid ka laes. Pakun, et elate nagu suure paugu ootuses. On kindel, et kärgatus käib ühel hetkel, aga ei tea täpselt, millal.
Sina püüad otsida tuge mehelt ja mees püüab tajuda seda, mis sinu sees toimub (vaata, kui suur eelis sul on – sina tunned, tema püüab arvata, mida sa tunned).
Püüdke ära leppida ja teineteise jaoks olemas olla. Nii lapsel ka mõnusam siia ilma tulla. Ehk järgneb veel mõnus leppimisseks…ja see aitab sünnituse algusele kaasa… mine sa tea 😉
Mul on rasedus alles keskpaigas, 24n. Aga just eile õhtul tegin sama paanikat, et ei tunne liigutusi, hommikust peale ei olnud meeles, et oleks tundnud. Võibolla oli selline päev meil mõlemal.
Erinevus oli mul see, et ma nutma ei hakanud (oleks tahtnud, aga olin kodus koos 5a lapsega, meest polnud ja last hirmutama ei hakanud). Tegin trikke (külma vee joomine, kõhu togimine, veresuhkru kiire tõstmine – paari kommiga), aga ikka ei ühtki liigutust. Pakkisin siis lapse ja enda riidesse ja läksin emosse, laps näpu otsas. Kuulati südametöö ära ja oli korras. Emos ämmakas veel lohutas (kui vabandasin, et ilma asjata tülitasin), et väga hea et tulin. Kui peaks jälle mure tekkima, siis tulgu ma kasvõi homme jälle. Hiljem õhtul tundsin muidugi jälle liigutusi ka.
Aga algatajal soovitaks esiteks rääkida oma mehega. Mehe käitumine ei ole normaalne. Rasedale naisele ei nähvata ja raseda muret võetakse tõsiselt, kas siis kui tegelikult probleemi pole. Mees peaks praegu sulle toeks olema, mitte lisaprobleem su elus.
Nuta ennast välja ja siis proovi rahulikult hingata ning lõõgastuda. Proovi mõelda positiivseid mõtteid. Häälesta ennast positiivselt. Räägi titaga, et sa ootad teda ega tunne hirmu. Kui tunned hirmu, siis sõnasta hirm ja saada see enda juurest minema.
Kui sul on keegi, kellest sa tunneks tuge ja kes suudaks sulle positiivsust süstida, siis võta temaga ühendust. Võiks olla keegi, kellega saaksid oma hirmudest-muredest rääkida, ilma et ta kohe kõike lahendama tormaks (sest hetkel ju lahendust polegi, lihtsalt tuleb oodata), ilma et ta ärrituks või negatiivselt häälestatuks muutuks. Mina pöörduks oma sünnitoetaja poole (mul temaga kokku lepitud), aga ma ei tea, kas sul selline on.
Sa ei jää kindlasti igaveseks rasedaks, paar päeva kõige rohkem veel. Päris paljudel aitab just enda mõttega töötamine sünnitama hakata.
Aga telefonist. Ma ise teeksin nii, et paneks hääletuks ja laseks mehel õhtul kõigile tagasi helistada ning öelda, et ei ole veel sünnitamas. Ja öelda, et sa helistad ise, kui soovid kellegagi vestelda. Ise ütlesin esimesega kõigile 2n hilisema tähtaja ning laps sündis paar päeva enne õiget päeva – ühtki uurivat kõnet ei saanud.
Kullakene! Räägi titaga oma muredest ja hirmudest ja vabanda ta ees, et paanitsed, aga selgita, et ta ei pea kartma välja tulla, et sa niiväga ootad juba teda ja armastad teda 🙂
Ja siis jäta muretsemine maha. Loe mõnda raamatut, vaata mõnda head filmi (kasvõi laenuta), tee midagi, mis su mõtted totaalselt mujale viiks ja hea tuju teeks. Niigi on keeruline suure kehaga nihelemata olla.. 😉 Maga, kui on und. tee head teed meega, vaata vanu albumeid lapsepõlvepiltidega.
Telefoni ära vastu võta, las helistavad. Võid ka saata agaramatele helistajatele korraga kõigile sõnumi, et helistad ise, kui uudiseid on, seni lasku nad sul rahus puhata. Ja ära muretse enam, kõik läheb suurepäraselt, kui hirmust lati lased. Räägi näiteks hirmuga, et sul on kahju, et teda nii palju enda sisse oled kogunud ja kasvatanud, aga nüüd ei mahu ta enam ära ja sa ei suuda muust varsti mõeldagi enam ja seepärast lased ta välja. Ja palu kehalt andeks, et hirmu ja muretsemisega lisapingeid teed talle, keha ju nagunii kannab titat ka ja hoolitseb ta heaolu eest.. Täna oma keha 🙂 Ja mine peegle ette ja ytle endale, et sa armastad end. Mees vbla praegu ei ytle seda, aga sul on vaja seda kuulda -nii et ytle seda endale. Et armastad end, hoolimata muutunud välimusest, suurtest muredest, kõhklustest, hirmudest.
Proovi veel mõelda, mis aitaks sul pingeid leevendada (peale selle sünnituse alguse) ja tegele, kui vähegi võimalik, muudest asjadest mõtlemisega. Kasvõi loe muinasjutte, lemmikraamatuid. Kuula lemmikmusa.
Tibu ju ei saa tulla, kui ta näeb, et juba sina kardad, ja sa oled ju suur ja selle maailmaga tuttav. tema on ju väike ja see kõik hirmutab teda veel rohkem.
Kallistused sulle minu poolt!!!
Olin ka liiga vähese veega haiglas, kuu aega koguni. Kuni lõpuks 32. nädal täis tiksus ja tita sündis.. Eelmises veebruaris 😛
Tean, et see viimane ootamisaeg on tihti raske, aga hiljem unustad selle ja mõtled ainult armsatele hetkedele väikse imelise inimesega koos 🙂
Pea vastu ja tee endale rõõmu, lihtsalt rõõmu!!!
Mine pikemale jalutuskäigule;)
Hakkasin su postitust lugema ja tekkis tunne, nagu oleksin ise selle kirjutanud 😀 Sest ka mind tabas eile õhtul mingi imelik paanika. Laps oli päeva jooksul kuidagi väga vähe liigutanud ja kõik hirmud jooksid korraga kokku – kas nabanöör on ikka õiges asendis ja laps saab hapniku/toitained kätte, kas lootevett veel jagub (37+ nädalal oli seda korralikult) jne jne.
Olen kasutusel võtnud kõik trikid ja nipid, et sünnitegevust ergutada, kuid mingit tulemust veel ei ole. Ja ma kohe mitte ei taha esilekutsumist….
Kõht on küll hästi suur, aga olen kuidagi imehästi temaga kohanenud ja mingit koormat ma ei tunne. Seegi hea 🙂 Mees käib meid patsutamas ja ütleb pojale, et hakka juba tulema, et me ootame teda väga-väga.
Helistajaid on muidugi palju. Palju-palju 😀 Iga päev tuleb paar-kolm kõnet, parematel päevadel 5-6 😀 Eks see ajab ennast ka natuke ärevusse, aga mõtlesin selle enda jaoks niimoodi lahti, et see on ju tegelikult tore, et meie last niiiiiiii paljud inimesed ootavad 🙂 Tegelikult nii ju ongi. Ja ausalt öeldes oleks hoopis kurvem, kui keegi ei helistaks 🙂
Püüa ikka rõõmus olla ja mõtle sellele, et täna võib olla viimane päev, kui kõnnid suure kõhuga ringi. Täna oled rase, homme oled ühe väikese beebi emme!
Kalli sulle!
Eelkirjutajatel on õigus, et ei peaks niipalju ette muretsema, aga jah, kuidas seda teha!
Eelkõige, lülita telefon välja ja hoia eemale neist, kes sind ei mõista ja sinu halba enesetunnet veel suurendavad. Ka mehest, kui ta ei mõista!
Kas sul on sõbrannasi, kellega saad rääkida vabalt ka kes panevad sind ennast paremini tundma? Püüa nendega koos olla.
Võibolla on sul abi raseduskriisi nõustamisest?
Mis võiks enesetunnet parandada? Mis su hobid on? Äki lugemine? jalutamine? filmid?
Küll tita tuleb siis kui on temale õige aeg 😉 Küllap ta ise teab. Minu 2 last on sündinud 2nädalat enne \”õiget aega\” aga olid ülekandmismärkidega. Seega, see keskmine \”õige aeg\” ei ole sugugi kõigi jaoks see õige.
Küll aga, kui ikka on miskit imelik, siis mine ikka haiglasse kontrolli.
Ja minu poolt ka kallid sulle, pea ikka vastu ja kui keegi küsib kas on tulekul, siis ütle et sa annad ise teada kui tuleb, et nad ei häiriks sind kogu aeg samade küsimustega:) Aga ega mehed ei mõistagi naisi, veel vähem rasedaid:)
Minu esimene tita tahtis siia ilma tulla alles 43+0. Sul on veel aega 🙂 Rahune ja suhtle pisikesega. Mees kardab ka, see on selge.
Meie pisike sündis 42+5,,,,,nii et, ole tubli ja pai sulle 🙂
aga miks peaks midagi halba juhtuma? miks sa üldse mõtled nii?
võiksid tegeleda natuke füüsilise koormusega, käi kasvõi niisama trepist üles alla, pese põradnaid jne. võid ka vürtsikat toitu proovida, kui isu on. enda ja sõbranna kogemus on näidanud küll, et eelmisel õhtul trepist üles alla tammumine on aidanud, titad sündisid järgmisel päeval:) ehk muidugi kokkusattumus, aga nii oli.
Edu sulle ja peadset kerget sünnitust
loen ja imestan, et kas tõesti lastakse 42+ nädalat rasedust kanda?
Kuna teemaalgataja tagasi kutsuti juhul kui enne ei sünnita? Olen ka vist paanitseja, aga üle 42 nädala ma ei laseks tital oodata. Nõuaks siis juba ise, et midagi ette võetaks.
Oh kullakene, mine poodi ja osta endale pudel head shampust ja luba endale mõnusad ilusad klaasid külma kihisevad joogikest. Mees on ise ebakindlas ootuses samamoodi, see on selge, kindlasti ei tähenda see et ta sind ei armasta, kuigi sel hetkel see nii tundub…tean omast käest.
Ja homme lähedki sünnitama – vot nii mõtlegi! Maga täna veel üks kosutav uneke ja sünnitama minek! Ma tahaks sulle seda kohe nagu lubada :))
Edu!!!
Minu poja sündis 41+5, aeg oli ka juba esilekutsumisele kirjas, aga tuli kaks päeva enne. ÄRa muretse ja puhka, ei juhtu temaga midagi, keegi ei saadaks sind koju kui sul oleks lapsel mingi oht. Naudi viimaseid päevi kui saad kaua magada ja niisama vedeleda, sest kui laps ära sünnib, siis igatsed neid aegu taga, võin omast käest öelda:)
Teemaalgataja, kas oled sünnitamas? 😉 Kella 12st päris mitu tundi möödas ja kui limakork ka läinud…?:)
Minu poja sündis 41+5, aeg oli ka juba esilekutsumisele kirjas, aga tuli kaks päeva enne. ÄRa muretse ja puhka, ei juhtu temaga midagi, keegi ei saadaks sind koju kui sul oleks lapsel mingi oht. Naudi viimaseid päevi kui saad kaua magada ja niisama vedeleda, sest kui laps ära sünnib, siis igatsed neid aegu taga, võin omast käest öelda:)
Mul oli ka selline masendus. Öösel hakkasid valud…
Mina soovitan kõigile helistajatele (sh emale!) öelda, et ärge enam helistage, ma annan ise teada kui uudiseid on.
Mina tegin nii ja väga hea rahulik oli. Laps sündis 40+5, juba nädal enne hakati pommitama kõnedega.
Minul on kolm piigat tulnud 42. nädalal esilekutsumisega. Viimasega ulusin ja sõimasin arste… nüüd 34. nädalal nutan ja masetsen, et niikuinii läheb jälle üle ja keegi mind ei kuula… Mul on kiired ja suht valutud sünnitused kõik olnud. Verekaotus aga eluohtlik. Kogu see lõpu ootuse aeg on hirmutav, raske ja väsitav. Kardan nagu ikka, et võib halvasti lõppeda aga sulen silmad ja loodan, et kõik ikka hästi lõppeks.
Sellisele mehele ma läheks istuks lihtsalt pähe oma maakera kõhuga. Sõna otseses mõttes. Ise on loll!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
