inimesed üldse abielluvad igasugu asjadega, iseendaga, oma autoga, berliini müüriga, eiffeli torniga jne. kasside-koerte-hobustega vist ei lubata abielluda, aga elutute esemetega (ja iseendaga) abiellumist on päris palju uudistest läbi käinud.
Nojah, kes mida tahab. Ma telekas küll nagu olla ei tahaks. Ega arvuti. Ega mobiiltelefon. Või robottolmuimeja. Mina tahaks olla see inimene, kes poolteist kuud tagasi. Peale vaktsineerimist kaotasin…no julgelt võiks öelda, et veerandi(kui mitte rohkem!)oma tegevusvõimest. Eitea, milles asi. Väsimus, mis tekkis, pole kehast lahkunudki. Tohutu kondivalu, mis teravalt kestis järjest pea kolm nädalat, hakkab vaikselt vist mööduma. Tunnen, et ma ei mõtle õigesti. Jäin nagu kuskile kinni. Ma ei suuda aktiivne olla, asju õiges järjekorras teha. Sahmerdan niisama tühja. Ärevus on kah suur, sest peaaegu kohe tuleb teine süst ja ausalt ei tea, mis seejärel saab. Kaebaks perearstile, aga no keda huvitab. Tundub justkui oleks väljamõeldis. Abikaasa ja lapsed on lihtsalt kõik asjad ise teinud, sealhulgas tassinud koju kõikvõimalikke vitamiine, mingeid erilisi mahlasid…ma jah tarbin neid, aga…üleüldine nõrkus ja jõuetus on jäänud. Olen nagu juurvili nurgas. Raske on olla. Nagu ei taluks end oma kehas.
Nagu päriselt. Täiesti kandilune ja liikuva ekraaniga. Ei ole terviseteema, täiesti pereteema on
Tahad olla mööbel, kes huvitab teisi ainult selle pärast, mida ta teha suudab. Pilti enam ei näita, viiakse prügimäele? Tahad prügimäele? Tahad teistele olla olemas ja väärtuslik ainult selleläbi, et teed kõik, mida nemad tahavad. Teleka pult on ju kasutaja käes. Miks sa tahad teisi teenida ilma, et nad sind märkaks? Sest vaatajat huvitab ju pilt, mitte telekas ise. Pilti ei näita, tuuakse uus mudel poest.
Nojah, kes mida tahab. Ma telekas küll nagu olla ei tahaks. Ega arvuti. Ega mobiiltelefon. Või robottolmuimeja. Mina tahaks olla see inimene, kes poolteist kuud tagasi. Peale vaktsineerimist kaotasin…no julgelt võiks öelda, et veerandi(kui mitte rohkem!)oma tegevusvõimest. Eitea, milles asi. Väsimus, mis tekkis, pole kehast lahkunudki. Tohutu kondivalu, mis teravalt kestis järjest pea kolm nädalat, hakkab vaikselt vist mööduma. Tunnen, et ma ei mõtle õigesti. Jäin nagu kuskile kinni. Ma ei suuda aktiivne olla, asju õiges järjekorras teha. Sahmerdan niisama tühja. Ärevus on kah suur, sest peaaegu kohe tuleb teine süst ja ausalt ei tea, mis seejärel saab. Kaebaks perearstile, aga no keda huvitab. Tundub justkui oleks väljamõeldis. Abikaasa ja lapsed on lihtsalt kõik asjad ise teinud, sealhulgas tassinud koju kõikvõimalikke vitamiine, mingeid erilisi mahlasid…ma jah tarbin neid, aga…üleüldine nõrkus ja jõuetus on jäänud. Olen nagu juurvili nurgas. Raske on olla. Nagu ei taluks end oma kehas.
Kas äkki võiks proovida korra füüsilist aktiivsust? Mulle endale tundus, et äkki peale trenni tegemist läks vaktsiinisüsti käevalu kiiremini üle. Aga samas, kui ma 2. doosi sain ja natuke unine olin järgmine päev, siis vist ei oles väga tahtnud veel füsiliselt end liigutada, niiet ma ei tea, kui enesetunne kannatab, siis proovida võiks äkki. Mingis artiklis oli kirjas, et füüsiliselt aktiivsetel tekib rohkem antikehi nt. Ja vahetult peale trenni kerkib korraks valgete vererakkude ehk immunrakkude tase veres ja siis läheb tagasi normi. Äkki proovida tasuks ühe trenniga, mul olematud kõrvaltoimed läksid kohe poole päeva jooksul paremaks, aga ju nad oleks ka ilma trennita üle läinud…
Siis kahjuks peaks sama huvitavat meelelahutust pakkuma, kui telekas. Kinnist ekraani keegi ei vaata. Ja kui saade ei huvita, vahetatakse kanalit.
+3
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
19.08.2021 22:26
Vabandage minu otsekohesust, aga eriti kui väidate, et pereelu teema on, kas Teie soov on seotud kuidagi sellega, et telekast ja arvutist saab piiramarus koguses alasti naisi näha?
Peale vaktsineerimist kaotasin…no julgelt võiks öelda, et veerandi(kui mitte rohkem!) oma tegevusvõimest. Eitea, milles asi.
Psühiaatri juurde ja kohe – siit ainult samm edasi ja tuleb pikalt psühiaatriahaiglas veeta. Tihti annavad viimase tõuke psüühikahaiguste kujunemisel väikesed ebaolulised sündmused, mis sundmõtteks kujunevad.
Ja samuti: sa ei paku mitte mingit meelelahutust nagu näiteks jalgpall ning ei paku ka erutust, mis tekib, kui saab võõra naisega internetis tšättida.
Sa oled igav naine ja sinust ei saa kunagi telekat ega arvutit.
Nojah, kes mida tahab. Ma telekas küll nagu olla ei tahaks. Ega arvuti. Ega mobiiltelefon. Või robottolmuimeja. Mina tahaks olla see inimene, kes poolteist kuud tagasi. Peale vaktsineerimist kaotasin…no julgelt võiks öelda, et veerandi(kui mitte rohkem!)oma tegevusvõimest. Eitea, milles asi. Väsimus, mis tekkis, pole kehast lahkunudki. Tohutu kondivalu, mis teravalt kestis järjest pea kolm nädalat, hakkab vaikselt vist mööduma. Tunnen, et ma ei mõtle õigesti. Jäin nagu kuskile kinni. Ma ei suuda aktiivne olla, asju õiges järjekorras teha. Sahmerdan niisama tühja. Ärevus on kah suur, sest peaaegu kohe tuleb teine süst ja ausalt ei tea, mis seejärel saab. Kaebaks perearstile, aga no keda huvitab. Tundub justkui oleks väljamõeldis. Abikaasa ja lapsed on lihtsalt kõik asjad ise teinud, sealhulgas tassinud koju kõikvõimalikke vitamiine, mingeid erilisi mahlasid…ma jah tarbin neid, aga…üleüldine nõrkus ja jõuetus on jäänud. Olen nagu juurvili nurgas. Raske on olla. Nagu ei taluks end oma kehas.
