Mehega on meil suhted nii nagu nad on. Pikemalt kirjutama ei hakka. Aga tahaks rahu, tahaks lahutust ja üksi elada. Aga ma mõtlen, et kas rahu tuleb ka, no kus ta pääseb, lihtsalt argpüks olen, et see lahutuse samm ette võtta. Meil on 2 last ja ma tunnen, et ma ei ela enda elu ja see pole minu asi lapsi ja isa lahutada. Lastel on ju ka nende õigused. Laste isal ka. Laste seisukoht on, et nad tahavad mõlema vanemaga koos elada.
Me ei tülitse kunagi, no kuidas me saaksimegi kui me minimaalselt suhtleme omavahel.
Majanduslikult oleme mõlemad heal järjel ja saame eraldi elades hakkama.
Kui ma varem tahtsin väga jutuajamisi oma mehega ja reisile minna jne jne, siis nüüd ma olen seisus, et enam ei tahagi. Tahaks lihtsalt üksi ja rahus olla.
Kas on keegi lahutanud enam-vähem sellises olukorras, et kolmandaid osapooli mängus pole, muidu ka nagu midagi viga pole, lihtsalt elukaaslast pole oma abielumehest. Aga kui juba mees paberil ja nurgas konutamas (teda ei huvita pere tegemised. Tööpäevad on lühikesed, nii et tööt väsinud ta ka olla ei saa). Aga lapsed on ja nemad kannatavad.
