Ega see minu nö mure muidugi mingite tõsisemate teemade alla ei klassifitseeru, aga ikkagi kurb olen. Unistan juba tükk aega sellest, et saaks järgmisel suvel minna kusagile (euroopa, nt kreeka, itaalia) rändama, aga need sõbrad, kellega oleks tore, neil ei ole erinevatel põhjustel seekord selleks võimalust. Öelge palun, kas keegi siit on üksi käinud reisimas? Kas on olnud igav? Samas vajan igal aastal rutiinile kindlasti vaheldust- kasvatan 3 last üksi, ilma kõrvalise mat.abita ja akusid lihtsalt pean laadimas käima. Ilma lasteta. Mulle grupireisid ei sobi, meeldib omal käel organiseerida ja käia, olen pigem selline pisut seljakotiga ränduri tüüp ja nii on soodsam ka. Üksi aga pole veel kunagi käinud. Kahtlen, kas minna või mitte. Ja päris võõraga minna ka pisut pelgan- mine tea, mis inimene satub, tahaks ju ikka sarnase ellusuhtumisega kaaslast? Või mida teie teeksite? Kas minna üksi või kust leida tore kaaslane? Olen 37a naine.
Teema: Tahaks reisile, aga kaaslast ei ole. Kas minna üksi?
Minul täpselt sama mure. N38.
Mina läheksin üksinda, saab käia kus hing ihkab ning üksindust on ka vahepeal vaja, et mõtted selgineksid.
Mina olen käinud. Kui mul kunagi üks suhe lõppes, tahtsin keskkonnavahetust ja eemale ja läksin.
Oli õige otsus. Esiteks meeldis mulle üksinda olla ja mõelda, ei pidanud kellegagi rääkima, kui ei tahtnud. Samas tekkis ka paar uut tuttavat, kellega õhtusöögil sai käidud ja veidi suheldud. Üksinda ringi rännates märkad ka teisi üksikuid rändajad, muidu nagu ei näegi neid.
Sellesse konkreetsesse reisi jääb ka minu ainuke kirglik, intensiivne ja paaripäevane puhkuseromanss välismaalasega, mis lõppkokkuvõttes ravis mind hoobilt täiesti terveks minu murest luhtunud suhte pärast 🙂
Niiet soovitan.
Euroopa on suht turvaline ka, kui ise mõistlik oled.
Igasse ilmanurka üksi vist minna ei julgeks.
Kas mõni lastest ei ole juba nii suur, et kaasa võtta? Võhivõõra inimesega koos ei läheks mingil juhul kuskile.
Ma oleks jänes, ja ma päris üksi ei läheks. Iial ei tea, mis juhtuda võib, eriti kui veel lapsed üksi koju jääks.
AGA, mul on natuke sama mure. Pole selliseid sõpru, kes minuga reisile kaasa tuleks, mees ei viitsi, sõprade põhjused on erinevad. Seljakoti-inimene ma poleks…Bussireisid ka ei köidaks.
Siis peaks kokku saama ja vaatama, kes kellega sooviks reisile minna. Olen käinud üksinda, nüüd pigem läheks uue tuttavaga.
N olen.
Minul on küll hea kaaslane abikaasa näol olemas, aga samas on mind aastaid saatnud unistus ihuüksinda reisimisest. Seetõttu ütlen ka teemaalgatajale, et kui ikka reisikihk on ja soovid minna, siis mine. Kasvõi üksida. Niimoodi õpidki rohkem, kuna vastutad kõige eest täielikult ise.
Teisalt on kasvõi juba siinsamas teemas mitu inimest kel algatajaga sama mure, seega miks mitte lahe punt kokku viia ja koos reisida? Samas aga soovitan enne võhivõõraga koos reisile minekut inimest natuke eelnevalt tundma õppida, sest vilets reisikaaslane võib ilusa reisi totaalselt ära rikkuda.
Edu igaljuhul!
N38 olen. Ei ole kahjuks söandanud siiski päris üksi minna. Pean ennast ettevõtlikuks inimeseks, aga ju siis pole piisavalt NII ettevõtlik, et päris organiseerimiseni oleks jõudnud. Lähivälismaal olen üksi käinud, aga see on pigem küllasõitmine. Seega üksi reisimist ma ei pelga, küll aga sooviks toredaid hetki kellegagi jagada – pigem see on minu mureks:)
Aga nagu keegi välja pakkus: lahe punt kokku sobitada ja siis koos reisida, poleks üldse paha mõte. Enne netis veidi suhelda ja ehk kokkugi saada. Kõlaks nagu plaan:)
Mina olen üksi reisil käinud. Käisin Londonis, kus olin varasemalt juba viibinud ning sama reisi ajal veetsin ühe päeva Pariisis (kokku 5 päeva). Samuti olen käinud üksi päevasel reisil Veneetsias, sest reisikaaslased ei soovinud seda linna külastada.
Pean ütlema, et mulle suures osas üksi reisida meeldib. Selles suhtes, et minu võimalikel reisikaaslastel ei ole sageli samad soovid nagu minul. Suurlinnas pikemalt viibides tahan ka mõnele toredale riidepoele tiiru peale teha, käija mitmetes muuseumites jne. Just muuseumite puhul ei kujuta päris ette, et sooviksin seal kellekagi sama trajektoori ning kiirust hoida.
Samas pean tunnistama, et järgmisel korral, kui samu kohti külastan, sooviksin seda juba kaaslasega koos teha. Selleks ajaks olen samades/sarnastes paikades saanud omal viisil ümbruskonda uudistada ning edasi sooviks mälestusi ja kogemusi ka kellegi teisega jagada. Ning ei kujuta ette, et enamus kohtades üksi käiksin.
Kui endal on soovi minna ja keegi teine ei saa ühineda, läheksin ikkagi üksi. Ka mina olen inimene, kes peab aeg-ajalt eemale saama ning armastan reisimist väga. Või siis lihtsalt toredaid kogemusi, täna käisin näiteks üksi rannas jalutamas, ilm oli selleks suurepärane ning ei konutanud toas lihtsalt seetõttu, et kaaslane oli eemal ja sõbral oli tegemist.
Minule võib samuti kirjutada, kes 2015.a. soovib Euroopas reisida. Kindlasti peaks eelnevalt kohtuma.lolala@hot.ee Samas kindlasti ei reisi ma meestega.
Minule on alati kõige rohkem meeldinud üksi reisida. Siis ei pea kellegi teise tahtmistega arvestama, vaid võib täpselt enda soovide järgi tegutseda või laiselda, kohvikus hea söögi kõrvale raamatut lugeda ja ümbrust vaadata, ronida just nii kõrgele mnäe otsa, nagu endal tahtmist jne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mulle tundub, et ma ei ole vist päris ainuke, kellel selline probleem on. Mõtlen praegu, et see oleks päris lahe mõte, nagu keegi ka välja pakkus, et selliste üksikute uitajate punt kokku koguda ja kõik koos kusagile minna. Enne muidugi peaks suhtlema omavahel, et millised nägemused kellelgi on ja kas üldse kui kooslus kokku sobime ja end üksteisega hästi tunneme. Kas asjast midagi välja tuleb, on ise küsimus, aga ilma proovimata ei saa ju teada ka.
Niisiis, üleskutse inimestele, kes tahaks 2015 suvel (europasse) reisile minna, kuid üksi minna päris ei tihka: kirjutage mulle Miliza7@hot.ee
Kirjutada võiksid positiivse ellusuhtumisega, ettevõtlikud ja rõõmsameelsed inimesed vanuses 35+
Aga kuidas nüüd ilusti öelda…sellised pigem elus negatiivsema poole nägijad võiksid siiski näiteks mingi teise grupi moodustada ☺
[/tsitaat]
Pakun, et sa ise oled pigem see elus negatiivse poole nägiga, kui sul pole ühtegi sõpra, tuttavat ega töökaaslast, kes tahaks sinuga koos reisida. Ja üksi ei julge ja lastega ei taha ja viu-viu-viu…
mina arvan ka, et kui reisikihk on, siis mine kindlasti! Eriti seljakotirändurina/hostelites leiad teel palju toredaid inimesi, kellega saad suhelda ja samas ei ole liiga seotud ka.
Päris musta Aafrikasse ma üksi minna ei julgeks, aga turvalisematesse kohtadesse ikka.
Mina arvan, et Euroopa linnareiside puhul võiks rahulikult üksi minna. Me reisime küll mehega koos, kuna mees on olemas ja kuhu ma ta siis jätaks:) Aga oleme arutanud, et suurema seltskonnaga kui meie kaks küll ei tahaks reisida. Siis läheb pool aega arupidamise peale, mida teha. Kõigil eri soovid. Meil on u samad soovid ja kui on ka midagi erimeelsusi, siis saame kahekesi ikka kokkuleppele. Oleme varasemalt käinud ka suurema sõpruskonnaga ja see on igavene rist ja viletsus. Kes tahab hommikul kaua magada, kes juba varakult uue huviväärsuse poole sõitma hakata. Kes tahab lõunat restoranis süüa, kes õhtust. Kes tahab väljas süüa, kes renditud apartmendis ise vaaritada. Kes tahab tennist mängida, kes muuseumi minna. Lõpuks jõutakse otsusele, et igaüks teeb seda, mis meeldib, aga arupidamisele kulus ikka juba üle tunni. Või kui on ühiselt renditud auto, siis peab koos liikuma.
See karjas reisimine on rohkem see teema, et issand, sa lähed üksi, kas sul siis sõpru polegi?! Et oled nagu luuser, kui pead üksi kuhugi minema. Mul on isegi üks kolleeg käsi kokku löönud, et ma üksi kinno läksin.
Ma olen selline üksik hunt, mulle meeldib just üksi minna ja teha ilma kellelegi aru andmata. Saab kiirelt plaane muuta, kui tuju tuleb. Juba lapsena klassiekskursioonil Riias ma panin esimeselt tänavanurgalt vaikselt vasakule ära ja pärast valetasin, et eksisin kogemata ära:)
Mine näiteks Hispaania palverändurite rajale. Seal on palju teisigi üksikuid rändajaid, sh palju eestlasi. Saad mõlemat – üksi olla ning seltsi nautida. Mõne päeva rändad üksi, mõne seltsilisega, mõne kambaga. Ööbimiskohtades on palju inimesi, keegi ei oota sinust midagi, samas on võimalus suhtlemiseks. Ja see on suht odav ja väga põnev.
Mõtle läbi üksinda reisimise plusspooled:
1. kui soovid, ärkad vara ja asud teele. Kui ei viitsi, magad edasi.
2. ei mingit virinat ega hala, kui soovid mõnda muuseumi, kirikut või paleed jääda põhjalikult uudistama (kasvõi terveks päevaks)
3. võimalus valida, kus, millal ja kui kaua sööd.
4. ja mis kõige olulisem: sa saad 100% teha seda, mida SINA tahad. Kui lähed kellegagi koos reisima (kasvõi näiteks sõbranna), pead ikka ju temapoolsete soovidega ka arvestama ning võib-olla jätma ära mõne koha külastamise, mida sa oleksid näha tahtnud, vms. Ja see saaks olema täielik rist ja viletsus, kui su reisikaaslasel juhtub olema sinust täiesti erinev ettekujutus toredast reisist.
Minu ema on mitu korda üksi reisil käinud (ta on lahutatud), põhiliselt Euroopas linnareisidel. Tänapäeval pole midagi keerulist selles, et osta internetist lennupilet ja broneerida hotell, soovi korral muidugi võib ka reisibüroo abi kasutada. Vaatamisväärsuste kohta ostab raamatu või loeb internetist. Seni pole veel igav hakanud ja võõrastega talle aega veeta ei meeldiks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
