Endast välja kirjutamise teema. Samas, olles selle foorumi pikaaegne lugeja – siin on nii samas olukorras olijaid, samas olukorras olnud olijaid kui lihtsalt pädevaid.
Naine neljakümnendates, võrdlemisi tegus, võrdlemisi nägus, lapsedki tegusad-tublid ja nägusad… Nonii – story siis üldjoontes järgmine…. Elasin pika abielu – lapsed, maja, koerad-kassid, sinna juurde abikaasa süvenev alkoholism. Tegin koos temaga läbi tema põrgu ja tegin läbi ka kõik kaassõltuvuse mõeldavad ja mõeldamatud vormid. Lootusrikkalt. Uuesti ja uuesti. Lõpuks läksin päevapealt. Elasin mõned aastakesed. Ehitasin ennast ja uut elu endale ja oma lastele. Oli väga-väga raskeid hetki nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Lõpuks tuli rahu, rõõm ja ja-jaa – ka mees, kes hoidis, armastas nii mind kui lapsi. Selle loo mees oli oma elujärjega sealmaal, et lapsed täiskasvanud, tema tegemas kannapööret pealinlikus elukorralduses ja otsimas selle n.ö. kannapöörde jaoks naist, kaaslast, perenaist… Olukord oli ahvatlev – kas tõesti happy end, uus kodu, uus elu? Nõustusin kolima. Turvatunnet oli igas valdkonnas, armastust oi-oi kui palju. Ja elu sujuski. Ja kui oligi väike nagin, siis see tõesti sumbus järgneval päeval nagu poleks olnudki. Ühesõnaga – elad turvatsoonis nagu rott viljasalves.
Ja ühel ilusal päeval, õigemini ühel ilusal õhtul, avastad oma meilboxist meili. Oma armastava abikaasa kogemata koopiana saadetud meili. Tobeda näpuka. Loed ja loed ja kukud kuskile musta auku. Ajendatuna saadud infost lähed ja võtad mehe telefoni ja loed läbi kirjavahetuse. Kogu info, mis nüüd lahti rullub – tutvumiskuulutused, kohtingud ja kohtingute otsimised, pidev kirjavahetus naistega jne. jne. Oksendad. (Sõna otseses mõttes, muide!) Teed skandaali, nõuad selgitust… Mees (50.a.) madalam kui muru, anub, palub võimalust ennast tõestada, vannub, et ei tea, miks tegi nii ja again jne. jne. Päevad lähevad nagu Ameerika mägedel, kord süüdistad ennast – äkki ma olingi sel ühel õhtul külmem ja tõrjuvam, siis jälle tunned, et tahaks lihtsalt lahkuda – nüüd ja kohe. Omandad nuhkimises kõrgema pilotaaži ja leiad vastikuid väikseid kilde – okei – füüsilist petmist ei leia, küll aga usinat korraldamaist, et see kohe-kohe tekiks. Mees kogu selle aja nagu peksasaanud koer. Anumas. Palumas.
Otsi kokku tõmmates – mida teha? Mida nüüd iseendaga peale hakata? Nägin aastaid vaeva, et lahkuda vägivaldsest suhtest, ehitasin endale uue elu ja andsin selle jälle ära. 🙁 Ise, vabatahtlikult.
Abikaasa õrnutseb, üritab lugeda soove silmist, vannub siin Jumala ja kuradikeeli…. Aga usaldus on läinud. Või polegi see nii tähtis? Lastele on ta ideaalne kasuisa. Pidasin teda siiani iga poisi eeskujuks, aga nüüd…. Või loeb see, mis lastele loeb? Mu sees on selline kaos ja segadus ja murdumine. Kas see ongi nüüd see koht, kus tuleb alla neelata ja olla ideaalne?
Mul on seljataga pikast ja vägivaldsest (truust!) suhtest lahkumise kogemus. Ja ma tean, et suudaksin lahkuda ka nüüd. Saaksin hakkama. Aga mul on lapsed, kes on rõõmsad ja õnnelikud ja rahulikud. Ja mul on teadmine, et ilmselt on mu abikaasa parandamatu vajadusega luua kõrvalsuhteid. Elada elu, kus koguaeg kontrolli, närvitse, kahtlusta…. Õudne. Samas – võiks ju võtta pohhuilt. Ma olen üldsuse silmis pjedestaalil. Mõni on kindlasti kadegi. Aga mu hoolega üles ehitatud maailm on purustatud. Maailm, kus on hoolimine, lojaalsus, austus. Ju mul on elult veel palju õppida. 🙁
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 10.03 12:51; 10.03 14:50; 10.03 16:19; 18.03 10:45;