Teema: Tahan ära
See on see olukord, kus on kasutu soovitada, et võta end kokku.
Aga toetu rohkem mehele ja kindlasti veel neile, kes su lähedal on. Neile just räägigi seda, mida siin kirjutad. ALATI on keegi, kes mõistab ja on toeks.
Ja alati saavad toeks olla nõustajad. Kasvõi siin portaalis.
Ära jää üksinda!!!
Sa OLED tubli!!! Sa lihtsalt ei näe ega usu seda oma emotsioonide-pimeduses.
Esimene aasta on raske, siis hakkab kergemaks minema – sa ei usu seda aga nii ta on. MInu väga rahutu esimene laps muutus nii rõõmsaks ja rahulikuks kui roomama hakkas. Eks neil ole ju ka raske. Kanna last sülekotis , kui süles ei jõua ja mine kodust välja. Värske õhu käes on alati kergem olla.
Sa ei ole saamatu ema ega läbikukkunud abikaasa – sul võib olla sjd, sel puhul palu arstidelt abi. Hormoonid on alati pärast sünnitust segamini, seega on su olukord täiesti normaalne.
Kalli!
Depressiooni käes vaevlenud ühe \”raske\” ja teise \”kerge\” lapse .ema
VÕib-olla on sul sünnitusjärgne depressioon, minul oli, olin meeleheite äärel ja samuti tahtsin pidevalt ära! Mõtlesin lausa väga hullusid mõtteid! Ja peale ravi saamist (mõned kuud antidepressante), on elu ilus, ausõna on! Ja kui imetad, on ka vähemalt üks antideopressant, mida võib võtta imetades, sest see ei nõristu rinnapiima. Zoloft on nimi. Mine räägi psühhiaatriga, see ei ole häbenemist väärt, sest tabab paljusid.
Ja teiseks, minul oli ka lapsega väga raske, kõige raskem muuseas oligi viies kuu! Ta ainult nuttis ja nuttis ja nuttis ja olin hulluks minemas. Aga mida kuu edasi, läks lihtsamaks ja praegu, kus laps on kaheksakuune, on mul tõesti lihtne! Päevakava on paigas, laps ise kujundas, ta ei nuta üldse (10 minutit päeva peale kokku), mängib iseseisvalt, naerab, areneb nii kiiresti, et lust on jälgida!
Ja paljudel on nii, et teine poolaasta on juba palju lihtsam. Enamik seitsme-kaheksakuuseid enam nii ei nuta kui näiteks veel viiekuune. Kui laps õpib juba roomama, istuma, püsti ajama, on tal nii huvitav, et mured ei tule enam pägegi.
Keegi siin ütles, et esimene aasta on raske, mina ütleks, et esimene pool aastat. Ja varsti varsti hakkab sul kergemaks minema!
Lisan veel seda, et väljas käimisest on tõesti kasu! Minul läks see lõputuna näiva raskuse tunne üle siis, kui sain hakata regulaarselt ilma beebita väljas käima, paar-kolm tundi nädalas, aga sellest on väga kasu. Raske olukord ei näi lõputu, vaid tead, et varsti saad jälle ükskõik kuhu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lisan veel seda, et väljas käimisest on tõesti kasu! Minul läks see lõputuna näiva raskuse tunne üle siis, kui sain hakata regulaarselt ilma beebita väljas käima, paar-kolm tundi nädalas, aga sellest on väga kasu. Raske olukord ei näi lõputu, vaid tead, et varsti saad jälle ükskõik kuhu. [/tsitaat]
Kas AD oli kasu raskel perioodil? Oli kõike lihtsam taluda?
Väga palju oli kasu. Sain hiljem aru, et need masendavad mõtted ei olnudki \”minu mõtted\”, vaid mu depressiooni poolt dikteeritud kõverpeegel. Juba nädal peale rohuga alustamist oli enamus päevast enesetunne vähemalt keskmine, mitte enam masendav ja ängistav. Ja kuu aja pärast olid tunded täiesti adekvaatsed.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
