Teema: Tahan jagada ühte tänast südamlikku momenti

Minule meeldis! Kui võimalik, alati tuleb säästa elu, olgu see koera, konna või kärbse oma. Mõtlen, et ehk neidki ootab keegi koju, nagu mina oma kallist inimest. Ja kui mina säästan täna konna, siis ehk homme säästab keegi mind.

olen ise samuti suur konnasõber ja aitan kui saan ja aega on. Ja praegusel ajal liigun neil kõrvalteedel, kus tean konni veekogude poole liikumas, aeglaselt.

Mees ülikonnas meie ühiskonnas päästis konna, uskumatu!

Mul oli sarnane juhtum mõned aastad tagasi, küll möödasõitja poolt vist pigem vastupidiselt hinnatud. Sõitsime linna sisse, piirkiirus 50, mees nägi teel linnupoega ukerdamas, kes minema ei lennanud vaid tõmbus kössi, et äkki teda ei märgata. Peatas auto suhteliselt keset teed (linnupoeg oli ka tee keskel), pani ohutuled peale, läks välja ja üritas linnupoega teelt ära suunata. Vastutulija jäi ka piisavas kauguses seisma, et lindu mitte ehmatada. Taganttulija, kes minuti või pool hiljem kohale jõudis hoogu just eriti maha ei võtnud ja lipsas kahe auto vahelt läbi, palju ei puudunud, et oleks mehel üle varvaste sõitnud. Mees sai linnu kätte ja viis ta teelt eemale, jäi ise ka õnneks terveks. Mis see kihutaja mõtles ei tea, et hetkekski hoogu maha ei võtnud, tagant tulles ta ju ei näinud, miks auto ohutuledega seisab.
Linnust või konnast võib ju ettevaatlikult mööda sõita ja loota, et nad ka järgmiste autode rataste alt pääsevad, Üks elu sai päästetud, ütles mu mees kui autosse tagasi tuli, sama mõtles ilmselt ka teemaalgatuses kirjeldatud mees.

Oh, need konnad ❤️. Ma olen neid sadu korjanud, meie maalesõidu tee pealt, lapsena. Isa peatas oma žiguli kinni ja isa ema ja vend ootasid, kuna mina tee keskelt konni tee äärde viisin. See oli kruusatee ja seal oli neid peale sooja vihma eriti palju.
Ise ma autoga ei sõida, aga minu 20 aastane poeg on “minu sorti”. Maanteel on konnakesi vähem õnneks, aga ta sõidab aeglaselt ja vahel teeb peatuse ja me koos viime konnad teelt ära 😊.
Mina olen see naine, kes tegi siin teema, murest oma autistliku lapse tuleviku pärast. Eile hommikul vestlesin oma uue psühhiaatriga. Ta parandas natuke mu raviskeemi. Rääkida pikalt ei saanud, aga sain uue aja, ehk siis saan juba kliinikusse kohale minna.
Väga armas teema ja lugemine!

#3426833:

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Ma arvan, et ma ei eksi siis sina olid see, kes aga teel olnud konnadest üle sõitis rahumeeles! Eriti kindel võibolla selles, kui sa juba möödusid kaubikust. Paljuded kohtades ongi praegu aeg, kus konnad ronivad üle teede ja tavaliselt mitte 1-2 kaupa vaid massiliselt.

Mäletan, et lapsena jäin mitu korda bussist maha, sest kõik konnad, teod ja vihmaussid oli vaja tee pealt ära korjata.

Nüüd teen seda koos oma lastega. Konna pole veel näha õnnestunud, aga kõik teod, vihmaussid ja putukad päästame ära, keda kõnniteel märgata õnnestub.
Küll on hea, et ka mõned autojuhid märkavad ja hoolivad!

#3426920:

Ma just ükspäev mõtlesin, kuidas ma olen saanud eluõppetunde väga ootamatutelt inimestelt. Need inimesed on mind mõjutanud ilma et nad ise seda teaksid.

Teise inimese silmadega nägemise õppetund – olin noor ametnik, läksin ühel talvehommikul tööle ja nägin töökoha fuajees prükkarit ennast radika kõrval soojendamas. Lendasin kohe peale, et “minge siit minema, ma kutsun kohe politsei… ” ja see vana mees vaatas mind lihtsalt väsinult ja rahulikult heatahtliku pilguga ning ma sain aru, et need silmad on näinud elus palju hullemat kui üks ennasttäis plikanähvits ähvardavalt säutsumas. Ma nägin ennast tema silmadega ja mulle ei meeldinud see inimene, keda ma nägin. Mis viga kätsatada, soe mantel seljas ja moekad saapad jalas, aga ise nii tühi(ne).

Headuse ja märkamise õppetund – aastaid hiljem olin kahe lapse ema, kiirustasin koju ja ootasin kaubamaja juures trolli. Sinna tuli üks kodutu naine – nende vanusest ei saa ju aru, aga umbes 50 aasta ringis. Ühel hetkel pani ta oma suured kilekotid maha, läks valgustatud reklaamtulba juurde ning kallistas ja silitas seda. Ja ma nägin, et pildil oli heledapäine hästi armas väike tüdruk, pea padjal. Mina polnud märganudki, ikka vaatad reklaamidest mööda… aga tema näitas selle lapsukese suhtes üles sellist inimlikku soojust ja õrnust. Olen hiljem mõelnud, et ehk olid tema elus kunagi paremad ajad ja ta igatses neid taga. Ja et me peaksime iga päev olema tänulikud ja avali südamega. Minul olid kaks sellist peakest kodus silitamist ootamas, oleksin pidanud pilgeni õnnelik olema, aga olin hoopis kärsitu ja tülpinud. Valus tunnistada, aga selles vanas räämas naises oli rohkem sooja südant kui minus.

Minu põlvkonda kasvatati sageli hakkamasaajateks ja tundeid väga palju ei näidatud, hilisemad töökohad eeldasid läbilöögivõimet ja tarmukust. Ei tea, mis neist kahest inimestest on saanud, aga nad saadeti minu ellu kindla eesmärgiga – hoolitseda, et ma “päeva lõpuks” oleksin eelkõige inimlik ja alles seejärel edukas. Sest jah, nemad olid oma räbalast seisundist hoolimata inimlikkuses minust peajagu üle.

Sellised tõdemused muudavad alandlikuks ja näitavad kätte teeotsa, kuhupoole minema hakata…

Inimesed nagu sina annavad tagasi usu inimkonna headusse. Aitäh!

#3426833:

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Kas sa tead, et see konn on järgmisel päeval söögiks mònele kurele.

Mina olen osalenud ühe põlvekõrguse väikese musta koera päästmisaktsioonis. Sõidan Tallinnapoole ja näen keset kurvilist teed seda koera. Vihma tibas, asfalt oli märg … vedas, et üldse märkasin. Peatasin auto, et asja uurida. Ilmselgelt ei osanud see koer liikluses käituda ja kakerdas suvaliselt tee ääres ja tee peal, olles oma värvi tõttu asfaldist suht raskesti eraldatav. Kätte ta ennast ei andnud, kuid teda oli asunud juba jälitama üks naine, kes proovis kohalikele inimestele helistades teada saada, kellele ta võiks kuuluda. Järjest peatus autosid ja rabasime üksteisevõidu südamest, kui kurvi tagant järjekordne veok välja ilmus ja sellel õnnestus koera mitte alla ajada. Lõpuks seisis teeääres 5-6 autot, peenest mersust välja roninud suured vene mehed andsid veokitele märku, et nad hoogu maha võtaksid. Kari inimesi järgnes koerale, meie autod jäid teeääres üha kaugemale maha ..
Ma ei oskagi öelda, kui kaua see aega võttis, kuni üks tütarlaps sai loomale piisavalt lähedale, et talle käsi peale panna. Õnneks leiti telefoni teel ka koera omanik. Olin õnnelik, et koer sai päästetud, kuid see kogemus võõraste inimeste hoolivusest ja koostööst, see oli lihtsalt võrratu …

#3428389:

#3428026:

#3426833:

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Kas sa tead, et see konn on järgmisel päeval söögiks mònele kurele.

No ja siis?

Just! Nii see konn osaleb vähemalt looduse ringis ja kurg saab kõhu täis. Võrdluseks siis mõttetu hukkumine autorataste all.

#3427107:

Mul ka aiamaake olematu liiklusega tee ääres ja üle tee on järv, kuhu konnad kudema lähevad. Miskipärast on aiamaal palju kärnkonni. Nad on nii aeglased ja kohmakad. Ja vaatan tee poole, poisikesed sõidavad ratastega. Ja mis teevad, sõidavad nimelt konnadest üle:(( Karjusin nende peale lausa ja kui oleks olnud võimalik, oleks ka malakaga üle küüru tõmmanud. Kust sellised lapsed tulevad?

Kas sa seal väikeses kohas ei saa välja selgitada kelle lapsed need on ja kus koolis käivad?

Mina peatusin ka keset teed, ohutuled peale, et kitse üle tee lasta. Tagant tulev auto aga ei imestanud üldse, miks ma keset teed peatusin ja ohutuled peale panin ning kihutas mööda. 2 mm jäi teed ületava kitse ja auto vahele vahet. Kui keegi ohutuled keset teed peale paneb ja ei tõmba selleks teepervele, siis palun ärge tehke möödasõitu, vähemalt mitte täiel kiirusel.

Tore kui kellelegi konnad muret valmistavad, aga ise konna pärast küll vaeva ei näeks. Olen tulnud suveõhtul peale vihmasadu nii, et terve tee on konni täis. No ei jää ju ööbima tee peale ja ootama, et nad lahkuks.

Minust on ka möödasõitu tehtud kui tegin äkkpiduri, sest kaks kitse panid üle tee. Taganttulija õnneks kitsed ületasid teed vastassuuna poolt.

Ühele idioodile oleks tahtnud ühtteist öelda kui pardipojad üle tee läksid ning ei suvatsenud hoogu maha võtta. Õnneks alla ei jäänud, aga möödasõitva auto tekitatud keeris sasis neid.

Teema on küll vana, aga küllap endiselt aktuaalne, nii et jagan ka oma kahte lugu.

Sõitsin Lasnamäe bussis, see hakkas parajasti Lauluväljaku mäest üles ronima, kui juht järsku äkkpidurdas – ikka nii, et püstiseisjad vaatasid, kust kinni saavad. Kostus pahast pominat (põhjendatud muidugi), mõne hetke pärast sõitis buss edasi ja siis nägin, miks pidurdanud oli – üle tee sibas siilike.

Ühel märjal hämaral novembrihommikul läksime esimese klassi lapsega koos kooli – tema jalgrattal, mina jala. Laps ütleb mõtlikult, et kui vihma on sadanud, siis peab ettevaatlikult sõitma. Mina kiidan takka, et jah, libe on ja võib kukkuda, märgade lehtedega peab veel eriti ette vaatama. Aga et õnneks on praegu vähemalt plusskraadid, miinusega on hullem ja lasin veel umbes samas vaimus. Kui lõpuks vait jäin, sai laps oma mõtte lõpetada: peab ettevaatlikult sõitma, et vihmaussidele peale ei sõidaks.

Tõsi ta on. Tegelikult olen ise ka vihmaussi- ja teokorjaja, aga sel hetkel ei osanud nii mõelda.