Esileht Ajaviite- ja muud jutud Tahan jagada ühte tänast südamlikku momenti

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: Tahan jagada ühte tänast südamlikku momenti

Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.
Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).
Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.
Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.
Lihtsalt selline kevadine hetk.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minule meeldis! Kui võimalik, alati tuleb säästa elu, olgu see koera, konna või kärbse oma. Mõtlen, et ehk neidki ootab keegi koju, nagu mina oma kallist inimest. Ja kui mina säästan täna konna, siis ehk homme säästab keegi mind.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh jagamast!

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen ise samuti suur konnasõber ja aitan kui saan ja aega on. Ja praegusel ajal liigun neil kõrvalteedel, kus tean konni veekogude poole liikumas, aeglaselt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Konnad on armsad! Pealegi võivad nad iga hetk printsiks moonduda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees ülikonnas meie ühiskonnas päästis konna, uskumatu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma just ükspäev mõtlesin, kuidas ma olen saanud eluõppetunde väga ootamatutelt inimestelt. Need inimesed on mind mõjutanud ilma et nad ise seda teaksid.

Teise inimese silmadega nägemise õppetund – olin noor ametnik, läksin ühel talvehommikul tööle ja nägin töökoha fuajees prükkarit ennast radika kõrval soojendamas. Lendasin kohe peale, et “minge siit minema, ma kutsun kohe politsei… ” ja see vana mees vaatas mind lihtsalt väsinult ja rahulikult heatahtliku pilguga ning ma sain aru, et need silmad on näinud elus palju hullemat kui üks ennasttäis plikanähvits ähvardavalt säutsumas. Ma nägin ennast tema silmadega ja mulle ei meeldinud see inimene, keda ma nägin. Mis viga kätsatada, soe mantel seljas ja moekad saapad jalas, aga ise nii tühi(ne).

Headuse ja märkamise õppetund – aastaid hiljem olin kahe lapse ema, kiirustasin koju ja ootasin kaubamaja juures trolli. Sinna tuli üks kodutu naine – nende vanusest ei saa ju aru, aga umbes 50 aasta ringis. Ühel hetkel pani ta oma suured kilekotid maha, läks valgustatud reklaamtulba juurde ning kallistas ja silitas seda. Ja ma nägin, et pildil oli heledapäine hästi armas väike tüdruk, pea padjal. Mina polnud märganudki, ikka vaatad reklaamidest mööda… aga tema näitas selle lapsukese suhtes üles sellist inimlikku soojust ja õrnust. Olen hiljem mõelnud, et ehk olid tema elus kunagi paremad ajad ja ta igatses neid taga. Ja et me peaksime iga päev olema tänulikud ja avali südamega. Minul olid kaks sellist peakest kodus silitamist ootamas, oleksin pidanud pilgeni õnnelik olema, aga olin hoopis kärsitu ja tülpinud. Valus tunnistada, aga selles vanas räämas naises oli rohkem sooja südant kui minus.

Minu põlvkonda kasvatati sageli hakkamasaajateks ja tundeid väga palju ei näidatud, hilisemad töökohad eeldasid läbilöögivõimet ja tarmukust. Ei tea, mis neist kahest inimestest on saanud, aga nad saadeti minu ellu kindla eesmärgiga – hoolitseda, et ma “päeva lõpuks” oleksin eelkõige inimlik ja alles seejärel edukas. Sest jah, nemad olid oma räbalast seisundist hoolimata inimlikkuses minust peajagu üle.

Sellised tõdemused muudavad alandlikuks ja näitavad kätte teeotsa, kuhupoole minema hakata…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli sarnane juhtum mõned aastad tagasi, küll möödasõitja poolt vist pigem vastupidiselt hinnatud. Sõitsime linna sisse, piirkiirus 50, mees nägi teel linnupoega ukerdamas, kes minema ei lennanud vaid tõmbus kössi, et äkki teda ei märgata. Peatas auto suhteliselt keset teed (linnupoeg oli ka tee keskel), pani ohutuled peale, läks välja ja üritas linnupoega teelt ära suunata. Vastutulija jäi ka piisavas kauguses seisma, et lindu mitte ehmatada. Taganttulija, kes minuti või pool hiljem kohale jõudis hoogu just eriti maha ei võtnud ja lipsas kahe auto vahelt läbi, palju ei puudunud, et oleks mehel üle varvaste sõitnud. Mees sai linnu kätte ja viis ta teelt eemale, jäi ise ka õnneks terveks. Mis see kihutaja mõtles ei tea, et hetkekski hoogu maha ei võtnud, tagant tulles ta ju ei näinud, miks auto ohutuledega seisab.
Linnust või konnast võib ju ettevaatlikult mööda sõita ja loota, et nad ka järgmiste autode rataste alt pääsevad, Üks elu sai päästetud, ütles mu mees kui autosse tagasi tuli, sama mõtles ilmselt ka teemaalgatuses kirjeldatud mees.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on ka viimasel ajal tavapärasest rohkem põhjust pea maas käia.

Täna nt viskasin vihmaussi teelt põõsasse. Oleks kiirem päev, poleks ehk märganudki.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oh, need konnad ❤️. Ma olen neid sadu korjanud, meie maalesõidu tee pealt, lapsena. Isa peatas oma žiguli kinni ja isa ema ja vend ootasid, kuna mina tee keskelt konni tee äärde viisin. See oli kruusatee ja seal oli neid peale sooja vihma eriti palju.
Ise ma autoga ei sõida, aga minu 20 aastane poeg on “minu sorti”. Maanteel on konnakesi vähem õnneks, aga ta sõidab aeglaselt ja vahel teeb peatuse ja me koos viime konnad teelt ära 😊.
Mina olen see naine, kes tegi siin teema, murest oma autistliku lapse tuleviku pärast. Eile hommikul vestlesin oma uue psühhiaatriga. Ta parandas natuke mu raviskeemi. Rääkida pikalt ei saanud, aga sain uue aja, ehk siis saan juba kliinikusse kohale minna.
Väga armas teema ja lugemine!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ka aiamaake olematu liiklusega tee ääres ja üle tee on järv, kuhu konnad kudema lähevad. Miskipärast on aiamaal palju kärnkonni. Nad on nii aeglased ja kohmakad. Ja vaatan tee poole, poisikesed sõidavad ratastega. Ja mis teevad, sõidavad nimelt konnadest üle:(( Karjusin nende peale lausa ja kui oleks olnud võimalik, oleks ka malakaga üle küüru tõmmanud. Kust sellised lapsed tulevad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Ma arvan, et ma ei eksi siis sina olid see, kes aga teel olnud konnadest üle sõitis rahumeeles! Eriti kindel võibolla selles, kui sa juba möödusid kaubikust. Paljuded kohtades ongi praegu aeg, kus konnad ronivad üle teede ja tavaliselt mitte 1-2 kaupa vaid massiliselt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paljuded kohtades ongi praegu aeg, kus konnad ronivad üle teede ja tavaliselt mitte 1-2 kaupa vaid massiliselt.

Võimalik.

Et ise ta pole kunagi ühtegi looma ega inimest üle tee aidanud/pidurdanud/oodanud, sest ta lihtsalt ei näe neid.
Metseapõrssad, parditibud, konnad jne, kõik käivad kiirelt auto kõhualt läbi.

Sellel põhjusel ka oli imestus suur, kui esimest korda elus sellist asja nägi (et keegi aitab ja et ka nii saab) ja kukkus kohe teematama.

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

Mäletan, et lapsena jäin mitu korda bussist maha, sest kõik konnad, teod ja vihmaussid oli vaja tee pealt ära korjata.

Nüüd teen seda koos oma lastega. Konna pole veel näha õnnestunud, aga kõik teod, vihmaussid ja putukad päästame ära, keda kõnniteel märgata õnnestub.
Küll on hea, et ka mõned autojuhid märkavad ja hoolivad!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma sattusin autojuhina kord nende “konnakorjajatega” kokku. Kümmekond helkuriteta algklassiealist last koos paari täiskasvanuga õhtul kella 21-22 paiku ehk siis täiesti hämaras juba. Ilma tähistuseta suure maantee ääres (vahel on konnade “ülekäigurajad” tähistatud ajutiste siltidega). Hüppasid tee ääres ja veidi ka tee peal.
Kui keegi neist lastest oleks auto alla jäänud, oleks mina süüdi olnud… Ei mäleta, said vist signaali ka, kui lõpuks aru sain, mis toimus. Kirjutasin kurja postituse kohalikku foorumise, kus nad kiitlesid oma “konnakorjetalgutega” ja siis lõpuks vist saadi aru küll, et päris õigesti ei toimetatud.

Selle linnupoja korjanud isikule… kas teate, et kui inimene on linnupoega puudutanud, siis suure tõenäosusega ema teda enam omaks ei võta. Looduslik valik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma just ükspäev mõtlesin, kuidas ma olen saanud eluõppetunde väga ootamatutelt inimestelt. Need inimesed on mind mõjutanud ilma et nad ise seda teaksid.

Teise inimese silmadega nägemise õppetund – olin noor ametnik, läksin ühel talvehommikul tööle ja nägin töökoha fuajees prükkarit ennast radika kõrval soojendamas. Lendasin kohe peale, et “minge siit minema, ma kutsun kohe politsei… ” ja see vana mees vaatas mind lihtsalt väsinult ja rahulikult heatahtliku pilguga ning ma sain aru, et need silmad on näinud elus palju hullemat kui üks ennasttäis plikanähvits ähvardavalt säutsumas. Ma nägin ennast tema silmadega ja mulle ei meeldinud see inimene, keda ma nägin. Mis viga kätsatada, soe mantel seljas ja moekad saapad jalas, aga ise nii tühi(ne).

Headuse ja märkamise õppetund – aastaid hiljem olin kahe lapse ema, kiirustasin koju ja ootasin kaubamaja juures trolli. Sinna tuli üks kodutu naine – nende vanusest ei saa ju aru, aga umbes 50 aasta ringis. Ühel hetkel pani ta oma suured kilekotid maha, läks valgustatud reklaamtulba juurde ning kallistas ja silitas seda. Ja ma nägin, et pildil oli heledapäine hästi armas väike tüdruk, pea padjal. Mina polnud märganudki, ikka vaatad reklaamidest mööda… aga tema näitas selle lapsukese suhtes üles sellist inimlikku soojust ja õrnust. Olen hiljem mõelnud, et ehk olid tema elus kunagi paremad ajad ja ta igatses neid taga. Ja et me peaksime iga päev olema tänulikud ja avali südamega. Minul olid kaks sellist peakest kodus silitamist ootamas, oleksin pidanud pilgeni õnnelik olema, aga olin hoopis kärsitu ja tülpinud. Valus tunnistada, aga selles vanas räämas naises oli rohkem sooja südant kui minus.

Minu põlvkonda kasvatati sageli hakkamasaajateks ja tundeid väga palju ei näidatud, hilisemad töökohad eeldasid läbilöögivõimet ja tarmukust. Ei tea, mis neist kahest inimestest on saanud, aga nad saadeti minu ellu kindla eesmärgiga – hoolitseda, et ma “päeva lõpuks” oleksin eelkõige inimlik ja alles seejärel edukas. Sest jah, nemad olid oma räbalast seisundist hoolimata inimlikkuses minust peajagu üle.

Sellised tõdemused muudavad alandlikuks ja näitavad kätte teeotsa, kuhupoole minema hakata…

Inimesed nagu sina annavad tagasi usu inimkonna headusse. Aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selle linnupoja korjanud isikule… kas teate, et kui inimene on linnupoega puudutanud, siis suure tõenäosusega ema teda enam omaks ei võta. Looduslik valik.

See on müüt, mõeldud välja just selleks, et inimesed metsloomi ei näpiks. Tegelikult ei jäta maha, sest emainstinkt on tugevam.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Kas sa tead, et see konn on järgmisel päeval söögiks mònele kurele.

Please wait...
Postitas:
Tondinahk

Minule on mällu sööbinud aastate tagant, kuidas palkasime töömeeste brigaadi ehitama oma majale peale teist korrust. Tulid töömehed, venelased, sellised keskealised pereisad, ja hakkasid ehitama. Oli varasuvine aeg ja katust lahti võttes tuli räästa alt välja linnupesa poegadega. Töömehed, terve brigaad, katkestasid töö, ning hakati linnupoegi päästma. Mina ise olin sel ajal all toas ega teadnudki kohe, mis aktsioon väljas üleval toimub 🙂

Igatahes tõi seltskond suuri karvaseid vene mehi selle linnupesa väga-väga ettevaatlikult räästa otsast alla, siis mõeldi ja arutati, kuhu ta panna. Linnumamma tiirles kogu aja närviliselt nende pea kohal. Lõpuks otsustati, et panevad selle pesa maja küljes oleva kuuri räästa alla, väljaulatuvale lauaotsale. Pandigi. Siis hakati linnuema informeerima, kus ta pojad on. Püüti ussikesi ja sääski, ehitati neist kuurikatusele rada mis viis pesani.

Eks pojad siutsusid ka valjult, ja lõpuks leidis suline mamma oma pere üles:) Siiani mõtlen soojalt nende meeste peale, et viitsisid keset kibedat tööpäeva kulutada mitu tundi linnupoegade päästmisele. Oli mõnus tunne, et olime just nemad palganud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen osalenud ühe põlvekõrguse väikese musta koera päästmisaktsioonis. Sõidan Tallinnapoole ja näen keset kurvilist teed seda koera. Vihma tibas, asfalt oli märg … vedas, et üldse märkasin. Peatasin auto, et asja uurida. Ilmselgelt ei osanud see koer liikluses käituda ja kakerdas suvaliselt tee ääres ja tee peal, olles oma värvi tõttu asfaldist suht raskesti eraldatav. Kätte ta ennast ei andnud, kuid teda oli asunud juba jälitama üks naine, kes proovis kohalikele inimestele helistades teada saada, kellele ta võiks kuuluda. Järjest peatus autosid ja rabasime üksteisevõidu südamest, kui kurvi tagant järjekordne veok välja ilmus ja sellel õnnestus koera mitte alla ajada. Lõpuks seisis teeääres 5-6 autot, peenest mersust välja roninud suured vene mehed andsid veokitele märku, et nad hoogu maha võtaksid. Kari inimesi järgnes koerale, meie autod jäid teeääres üha kaugemale maha ..
Ma ei oskagi öelda, kui kaua see aega võttis, kuni üks tütarlaps sai loomale piisavalt lähedale, et talle käsi peale panna. Õnneks leiti telefoni teel ka koera omanik. Olin õnnelik, et koer sai päästetud, kuid see kogemus võõraste inimeste hoolivusest ja koostööst, see oli lihtsalt võrratu …

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Kas sa tead, et see konn on järgmisel päeval söögiks mònele kurele.

No ja siis?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et siin käib inimesi, kes on depressioonis, stressis või muidu pahurad. Mul oli täna üks tore kogemus, kirjutan, äkki läheb kellelgi meel rõõmsamaks.

Sõitsin pärastlõunal asulateel (mitte linnas), piirkiirus oli 50. Minu ees kaugemal (üsna kaugel) läks valge kaubik. Kaubik pidurdas ja jäi seisma, veidi teeserva tõmmates, ja pani peale ohutuled. Juht tuli välja ja läks auto ette. Mõtlesin, et ju tal midagi juhtus. Sõitsin ettevaatlikult kaubikust mööda, vastu autosid ei tulnud. Ja möödudes nägin, mida see mees oma auto ees tegi. Ta võttis teel hüppava konna ja viis ta kraavi (sinnapoole, kuhu konn ise hüppas).

Mulle meeldis. Ilus ja inimlik oli see hetk.

Ja ma tean, et kirjutan Perekooli, seetõttu ütlen ennetavalt, et olen valmis kõikideks kommentaarideks a la ‘jobu, tekitab liiklusohtliku olukorra mitte millegi jaoks’ või et ‘kui me kõik hakkaksime konni ükshaaval päästma, oleks maanteel inimlaibad konnalaipade asemel’ vms. Minu head tuju see ei rikuks. Olukord ei olnud liiklusohtlik ja see mees päästis ühe pisikese elu.

Lihtsalt selline kevadine hetk.

Kas sa tead, et see konn on järgmisel päeval söögiks mònele kurele.

No ja siis?

Just! Nii see konn osaleb vähemalt looduse ringis ja kurg saab kõhu täis. Võrdluseks siis mõttetu hukkumine autorataste all.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Tahan jagada ühte tänast südamlikku momenti