Hinnad jooksevad eest ära kiiremini, kui me perega sissemaksuks raha koguda jõuame 🙁 Meil on sissemaksuks rohkem raha kui kunagi varem, aga samas pole kodu ost kunagi nii kättesaamatu tundunud nagu praegu. Ja aina kättesaamatumaks muutub. Probleem ei ole selles, et me teeniks halvasti või ei suudaks raha kokku hoida – ei, oleme täitsa keskmisest kõrgemat palka teenivad noored haritud spetsialistid ja raha suudame ka iga kuu päris korralikult kõrvale panna, aga lihtsalt kinnisvara hinnatõus on sellest nii palju kiirem! Objekt, mis aasta tagasi oleks maksnud X eurot, maksab nüüd X eurot + 100 000 juurde. Meie soov on ka laenata ratsionaalselt ehk mitte ennast lõhki laenata, et jääks elamiseks ja meelerahuks ka ruumi, või kui üks meist peaks vahepeal töötuks jääma või muud ootamatused tekkima. Mõnede objektide puhul hinnad tõusevad lausa päevadega. Vaatan majaosa – 320 000, järgmine päev 345 000, siis juba 350 000… Kaua see olukord veel jätkub??? Tahtsin lihtsalt kurta ja ennast välja elada…
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Tahan lihtsalt kurta kinnisvaraturu ja -hindade üle…
Teema: Tahan lihtsalt kurta kinnisvaraturu ja -hindade üle…
Oota veidike ja kogu edasi. Enamus majandus ja kinnisvara inimestest ennustavad peagi pauku. Küll kukuvad ka hinnad. Arusaadavalt jäävad teatud piirkonnad endiselt kalliks (kuhu need it-noored investeerivad). Karjamaale ja uutesse keskklassi piirkondadesse nad ei trügi. Lihtsalt normaalne inimene ei ole nõus (ja pole ka finantsi) ostma 400 000ga majaosa kuskile karjamaale. Nagu keegi asjapulk ütles, hetkel on õige hetk müüa aga rumal hetk osta.
Aga miks koguda aastaid ning vaadata, kuidas inflatsioon kogutud raha korralikult vähemaks sööb? Detsembris oli inflatsioon Eestis 12%..
Kohe ei pea ju ostma suurt maja, vaid alustada saab ka nt korterist. Varem oligi see nagu normiks, aga nüüd tahavad inimesed endale kohe suurt maja kesklinnas, uut autot jne.
Me alustasime alla 40 m2 korterist, seejärel tuli 100m2 majaosa ning pärast seda 200+m2 eramaja hinnatud linnajaos.
Praegu elamegi 40 m2 korteris, aga kuna meil on 2 väikest last, siis lõppeesmärk on osta ikkagi suurem perekodu.
Ma selles osas nõustun, et osad kinnisvarakuulutustes olevad hinnad on reaalsusest irdunud. Nt reklaamitakse linnas sees olevat maja, kõik 5 min autosõidu kaugusel. Reaalsuses on tegemist linnast 10 km kaugusel olev põllupealne ehitusjärgus uusarendusprojekt, tegemist majaosaga, hind 450 000€.. Meie maksime linnas sees oleva maja (tõsi küll, see oli täielik peldik nii seest kui väljast) eest paar aastat tagasi ligi 300 000 vähem.
Jah, ennustatakse krahhi, aga seda on kraaksutud juba tükk aega. Sisuliselt tähendab see ilmselt seda, et laenuintressid suurenevad ning laenu on raskem saada, aga mitte seda, et kinnisvara hinnad pooleks lähevad.
Kui muu variant ei tundu tehtav, siis suurem korter ei kõla ka halvasti. Mõne aasta pärast saab uuesti vaadata, kas on võimalust kolida. Mina olen 100% korteris üles kasvanud ja ei olnud häda midagi.
Juhuks, kui keegi ei tea: nt LHV pakub võimalust kasutada kasvukontot sissemaksu summa kasvatamiseks. Ma ise seda proovinud ei ole, mul on seal lihtsalt nn tavaline kasvukonto.
Ma ei saa üldse aru, kuidas inimrsed praegu neid maju lubada saavad.
Ca 8a tagasi ostsime 4toalise 120m2 maja 130000, kallima peale hammas ei hakanud, kuigi oleks 5 tuba tahtnud. Nüüd maksavad samasugused majad naabruses 240000 ja rohkem….
Ma ei jaksaks elusees sellist laenu maksta. Mõtlen koguaeg, et kui palju need inimesed teenivad küll. Ja siis mõtlen, kui hästi meil joppas ajastusega – korteri hinnad olid just tõusnud, aga majade hinnad veel mitte.
Aga teemaalgatajale – kui teil on ostetud korter, siis selle müügist jääb ka ju midagi alles? Kuigi ma hetkel ka ootaks ja pigem üüriks endale suurema ning olemasoleva üüriks välja
Hinnad jooksevad eest ära kiiremini, kui me perega sissemaksuks raha koguda jõuame ???? Meil on sissemaksuks rohkem raha kui kunagi varem, aga samas pole kodu ost kunagi nii kättesaamatu tundunud nagu praegu. Ja aina kättesaamatumaks muutub. Probleem ei ole selles, et me teeniks halvasti või ei suudaks raha kokku hoida – ei, oleme täitsa keskmisest kõrgemat palka teenivad noored haritud spetsialistid ja raha suudame ka iga kuu päris korralikult kõrvale panna, aga lihtsalt kinnisvara hinnatõus on sellest nii palju kiirem! Objekt, mis aasta tagasi oleks maksnud X eurot, maksab nüüd X eurot + 100 000 juurde. Meie soov on ka laenata ratsionaalselt ehk mitte ennast lõhki laenata, et jääks elamiseks ja meelerahuks ka ruumi, või kui üks meist peaks vahepeal töötuks jääma või muud ootamatused tekkima. Mõnede objektide puhul hinnad tõusevad lausa päevadega. Vaatan majaosa – 320 000, järgmine päev 345 000, siis juba 350 000… Kaua see olukord veel jätkub??? Tahtsin lihtsalt kurta ja ennast välja elada…
Unistamine ongi kallis.
Kui sinu fantaasias peab esimene kinkisvara olema majaosa, 4toaline uusarendus jne siis see on unistus. Ja see maksab.
Reaalsuses on noorte esimene kinnisvara veidi vähemambitsioonikas ja kogub väärtust kuni rohkem raha säästetakse ja laenuvõime kasvab.
Unistamine ongi kallis. Kui sinu fantaasias peab esimene kinkisvara olema majaosa, 4toaline uusarendus jne siis see on unistus. Ja see maksab. Reaalsuses on noorte esimene kinnisvara veidi vähemambitsioonikas ja kogub väärtust kuni rohkem raha säästetakse ja laenuvõime kasvab.
Otsime hetkel minu lapsele 3-toalist ning kui pool aastat tagasi oleks saanud 250 000, siis nüüd peab arvestama juba 300 000. Õnneks saab sissemakseks müüa korteri, mis talle kinkisin ehk vähemalt 120 000 seeme on olemas.
Olen teemaalgataja. Mulle tundub, et olete minust valesti aru saanud. Meie unistus ei olegi mingi üle jõu käiv villa mere ääres, vaid me oleme kogu aeg piilunud normaalset, tavalist keskklassi perekodu-kinnisvara. Meie põhimure seisneb selles, et kuigi me oleme tublid säästjad, siis hinnad jooksevad nii kiiresti eest ära, et me ei jõua oma kogumisega järgi. Kui me aastas suudame koguda nt 20 000, aga meie vaadatavad objektide hinnad tõusevad aastaga 100 000, siis siin tekibki see konflikt. Nagu ma ka näite tõin – kui aasta tagasi oleks sarnane objekt maksnud nt 200 000, siis nüüd maksab 300 000. Probleem ei olegi selles, et me elaks üle oma võimete või sooviks midagi kättesaamatut, vaid meie palgad ja kogumisvõime lihtsalt ei jõua kinnisvara hinnatõusule järgi. See tekitabki ahastust, et kui kaua ja kui kõrgele need hinnad veel tõusta võivad???
Probleem ei olegi selles, et me elaks üle oma võimete või sooviks midagi kättesaamatut, vaid meie palgad ja kogumisvõime lihtsalt ei jõua kinnisvara hinnatõusule järgi.
Selle aja jooksul tõuseb ka Teie olemasoleva kinnisvara väärtus – seda müües saadav lisaraha aitab ostetava vara hinnatõusu kompenseerida.
Olen teemaalgataja. Mulle tundub, et olete minust valesti aru saanud. Meie unistus ei olegi mingi üle jõu käiv villa mere ääres, vaid me oleme kogu aeg piilunud normaalset, tavalist keskklassi perekodu-kinnisvara. Meie põhimure seisneb selles, et kuigi me oleme tublid säästjad, siis hinnad jooksevad nii kiiresti eest ära, et me ei jõua oma kogumisega järgi. Kui me aastas suudame koguda nt 20 000, aga meie vaadatavad objektide hinnad tõusevad aastaga 100 000, siis siin tekibki see konflikt. Nagu ma ka näite tõin – kui aasta tagasi oleks sarnane objekt maksnud nt 200 000, siis nüüd maksab 300 000. Probleem ei olegi selles, et me elaks üle oma võimete või sooviks midagi kättesaamatut, vaid meie palgad ja kogumisvõime lihtsalt ei jõua kinnisvara hinnatõusule järgi. See tekitabki ahastust, et kui kaua ja kui kõrgele need hinnad veel tõusta võivad???
Minu meelest 200 000 on ka liiga kallis. Olen mõelnud, et näiteks isegi kui ma võidaks Viking lotoga või Bingo lotoga miski 800 000 eurot, siis kindel oleks see, et ma ei raatsiks nii kallist kinnisvara ikkagi soetada. See oleks max 100 000 ja mulle meeldib ise mööblit restaureerida ja oma maitse järgi teha. Muidugi pole ma ka Tallinna ega Harjumaa fänn, et sinna ma ei koliks nagunii.
Tavalise keskklassi elamine ongi kolmetoaline paneelikas Mustamäel.
“Kuhugi karjamaale ostmine” kõlab ülbelt. Linna lähedal maal on sageli kordades rohkem õhku, valgust, ruumi, terviseradasid ja kui koolibuss käib ning kool ja lasteaed on piirkonnas olemas, siis on see hulga inimsõbralikum keskkond, kui näiteks mingi Hõbemetsa või Haabersti,kus kõrghooned külg külje kõrval koos ja majade vahel tänav nii kitsuke ja lund täis, et ei pääse jala ega autoga kodule lähedale.
Kui teemaalgataja näitel sabast kinni võtta, siis sada tuhat on hinnatõus siiski kesklinna lähedastel uusarendustel nagu Veerenni või Volta, keskklass ongi alati kodu ostnud pigem äärelinna.
Minu meelest 200 000 on ka liiga kallis. Olen mõelnud, et näiteks isegi kui ma võidaks Viking lotoga või Bingo lotoga miski 800 000 eurot, siis kindel oleks see, et ma ei raatsiks nii kallist kinnisvara ikkagi soetada. See oleks max 100 000 ja mulle meeldib ise mööblit restaureerida ja oma maitse järgi teha. Muidugi pole ma ka Tallinna ega Harjumaa fänn, et sinna ma ei koliks nagunii.
Tallinnas saab 100 000 eest remontivajava 2-toalise paneelika Mustakal. Uusarenduse kenad 1-toalised maksavad 200 000.
Minu meelest 200 000 on ka liiga kallis. Olen mõelnud, et näiteks isegi kui ma võidaks Viking lotoga või Bingo lotoga miski 800 000 eurot, siis kindel oleks see, et ma ei raatsiks nii kallist kinnisvara ikkagi soetada. See oleks max 100 000 ja mulle meeldib ise mööblit restaureerida ja oma maitse järgi teha. Muidugi pole ma ka Tallinna ega Harjumaa fänn, et sinna ma ei koliks nagunii.
Tallinnas saab 100 000 eest remontivajava 2-toalise paneelika Mustakal. Uusarenduse kenad 1-toalised maksavad 200 000.
Selle raha eest ei saaks ka näiteks Pärnumaal, Läänemaal, Raplamaal jt sellist maja, mis remonti ei vajaks. Hea kui suure ja remondutud korterigi saad. Uusarenduses jääks raha samuti puudu nagu ka Tallinna omades. See on selge, et remonti oleks vaja teha, aga mulle nii sobikski. Uusarenduse kipsmaja korterit ei ostaks ma nagunii. Pigem juba talu korraliku suuruse maaga, mida vaikselt kõpitseks.
Säästud kahanevad, aga teie praeguse korteri väärtus kasvab. See peaks mingit tasakaalu ikka tooma.
Tulge nõudmistes allapoole. Suured unistused saate täita ka 5-10 aasta pärast.
Praegu elamegi 40 m2 korteris, aga kuna meil on 2 väikest last
? Üldiselt olete asjaga valest otsast peale hakanud, kõigepealt lapsed ja siis vaatate, kuidas ruumiga lood on?
Tänapäeval hangitakse kõigepealt vastava suurusega kodu enne kui lapsi hankima hakatakse. Laste vajadused ju ka ajaga muudkui tõusevad ja muutuvad kulukamaks, nii jäätegi võidu jooksma.
Praegu elamegi 40 m2 korteris, aga kuna meil on 2 väikest last
? Üldiselt olete asjaga valest otsast peale hakanud, kõigepealt lapsed ja siis vaatate, kuidas ruumiga lood on?
Tänapäeval hangitakse kõigepealt vastava suurusega kodu enne kui lapsi hankima hakatakse. Laste vajadused ju ka ajaga muudkui tõusevad ja muutuvad kulukamaks, nii jäätegi võidu jooksma.
Ma ei arva, et on vajalik osta a la 5-toaline maja ja siis hakata lapsi tegema, kes võib-olla tulevad alles 10 aasta pärast või ei tule üldse. Keegi ei saa ega tea oma viljakust garanteerida. Ei tea enda noorte – tänapäeva – tutvusringkonnast kedagi, kes nii oleks talitanud. Ikka elatakse senisel sobival väiksemal pinnal ja lapsed tulevad siis, kui tulevad (ja kas üldse tulevad), ja edasi siis vaadatakse jooksvalt ja orgaaniliselt, kuidas elu läheb ja mis vajadused tekivad. Elamispinna ostmine on ikka selline vastavalt vajadusele tegevus, mitte, et kaks kokkukolivat noort ostavad kohe 5-toalise maja, juhuks kui tulevikus lapsed tulevad. Selles ei ole mitte midagi imelikku, kui pere väikeste lastega ajutiselt väikesel pinnal elab, kuniks suuremat otsitakse (mida me ka teeme). Suurem pind on olnud meie eesmärk alates sellest, kui rasedusest teada saime. Ilmselgelt ei ole meie pere näol tegemist nn kodutunde perega, kes 2-toalisesse korterisse 13 last sünnitab.
Mitte (ainult) kinnisvara hinnad ei tõuse, vaid selle nimi ongi inflatsioon. Käid täna poes, vaatad või hinda, lähed homme, juba mitukümmend senti kallim. Nii ongi.
Ja jah, tavaline (jõukam) keskklass elab äärelinnas laenuga ostetud majas või korteris.
No 300k ei ole enam keskklassi korter.
Aga hetkel söön beebipille ja ootan, et pakkumisi juurde tuleks. Vaikselt mõtlen suurema korteri üürimisest, sest lapse saamist väga pikalt edasi lükata ka ei taha.
Enampakkumistest ja sahmerdavatest maakleritest on kopp nii ees.
Meil piirkond ka nii kitsas, sest elukaaslase laps peab mõistlikult ise kooli saama. Lootusetuse tunne tekib, sest isegi hinda vaatamata pole midagi osta.
Nagu keegi asjapulk ütles, hetkel on õige hetk müüa aga rumal hetk osta.
Jah, aga selleks, et saaks müüa, peab keegi ikkagi ostma.
See on jube.
Vaatasime ka ca aasta-kaks tagasi maju. Mõtlesime, et väikelinnas saab väga korraliku maja 100 000 juba kätte aga vähe kõpitsemist vajavad saab isegi alla selle. Suurema linna äärde vaatasime, et sellise uue väikese maja saab vabalt 200 000 eest. Alates 250 000 eest saaks juba päris uhke, sellise unistuste maja juba lausa (meie jaoks) 🙂 Vahetasime selle aja jooksul töökohta, kus suurem palk, et jääks rohkem raha alles ning laenu saades jaksaks siis kuumaksu ka maksta ikka.
Ja täitsa ahastus tuleb peale mis need hinnad on teinud. Väikelinnas juba küündivad korralike/uuemate majade hinnad 200 000 ligidale, 100 000 eest võib vaevu heal juhul väga põhjalikku remonti vajava maja leida. Suurema linna lähedal, need korralikumad majad… ligi 300 000 mõned üksikud, aga need ”unistuste majad” kõik kõvasti üle 300 000.
No ”unistuste maja” all ma mõtlen lihtsalt hea linnalähedane (max 10km) piirkond, rohelust hoovis, maja ise pigem uus, ilus, seest hea planeering ja renoveeritud, kokku 4-5 tuba, ruutmeereid ca 200.
Et Tallinna lähedal nagu saaks aru jah, aga mujal.. poleks niiiii kõva tõusu arvanudki ausalt öeldes.
Igastahes on meie laenuvõimekus kahepeale kuskil max 200 000€ (selleks, et kui juurde veel kommunaalid ning autoliisingud ja jätkuks ikka toidu jaoks ka).
Et jah kui siin oleme paar aastat mõelnud, et 250 000€ korralik maja osta, siis unistuseks ta vist jääbki. Kui just palju suurema palga peale ei saa(väga ebatõenäoline lähiaastatel). Vabalt võiksime uue maja osta ka maakohta või linnast kaugemale, aga huvitaval kombel on korralikud majad maakohtadds veel kallimad kui uued majad linna lähedal.
Praegune kinnisvara on meil väikelinnas, laenu peal, aga selle hinna tõus on olnud väike kuna piirkond pole atraktiivne, seega pole võimalust ka, et müüks korteri maha ja saaks a’la 50 000€ vahelt ja see aitaks sissemaksuga. Korteri müües jääks meil peale laenu maksmist 10 000€ endale.
Lihtsalt kurb, et nii läks muud miskit, ehk ikka tulevikus veab ja saab normaalse maja 250 000€ jälle või siis ehk võimalus saada suurem palk. Oleme ka ligikaudu keskmist netopalka teenivad.
Mõistan teemaalgataja muret.
Mina ei ole raha kogunud, aga olen viimane pool aastat kõvasti vaeva näinud, et oma sissetulekut tõsta. Mul õnnestus mitmekümne tuhande võrra laenuvõimekust tõsta, aga seis on veelgi nukram kui enne, sest hinnad on turbokiirusel eest ära jooksnud. Samamoodi mott täiesti maas.
Seda ilmselt pole mõtet oodata, et mingi “pauk” või krahh tuleb, mis kinnisvara hinnad alla toob. Ei toonud neid koroonakriis alla, mida siis veel? Kõrge inflatsiooniga ilmselt tõusevad ka kinnisvara hinnad. Ja kui tulebki suurem majanduslangus, siis ei pruugi enam endal raha olla…
Mu tuttav pani paar nädalat tagasi maja müüki, Harjumaal, tavaline vana maja, jõekäärus, maad päris palju. Soovis 200 000. Maakler soovitas 400 000 panna 😀 No kohe läheb tehinguks, huvilisi palju.
No vot sellepärast nagu ei saagi aru, et mis ”inimesed on töökohad kaotanud, ”koroona lõi rivist välja”,”ettevõtted lähevad pankrotti”,”ulme hindade tõus”,ei suudeta elektriarveid maksta. Usuksin seda kui kinnisvara, mööbli ja autoturul oleks kaupa saada ja hinnad normaalsed. Niikaua kui autoturul alles ainult riismed, kaup/mööbel/materjalid enamus ajast ladudes otsas olnud kui mul vaja osta ja kinnisvara turg aina tõuseb ja ostetakse, ostetakse, ostetakse. Teate ei mina usu seda, et meil rahval raha pole. Jah inflatsioon küll, aga no ma arvan need üksikud kes maksta ei suuda lihtsalt teevad nii palju kisa. Ja jääbki mulje, et hinnad kõrged, maksta ei suudeta ja elatakse palgapäevast palgapäevani. Kui tõesti eesti rahvas nii vaene oleks siis oleks ma arvan turul palju rohkem kaupa saada ka.
Olen teemaalgataja. Mulle tundub, et olete minust valesti aru saanud. Meie unistus ei olegi mingi üle jõu käiv villa mere ääres, vaid me oleme kogu aeg piilunud normaalset, tavalist keskklassi perekodu-kinnisvara. Meie põhimure seisneb selles, et kuigi me oleme tublid säästjad, siis hinnad jooksevad nii kiiresti eest ära, et me ei jõua oma kogumisega järgi. Kui me aastas suudame koguda nt 20 000, aga meie vaadatavad objektide hinnad tõusevad aastaga 100 000, siis siin tekibki see konflikt. Nagu ma ka näite tõin – kui aasta tagasi oleks sarnane objekt maksnud nt 200 000, siis nüüd maksab 300 000. Probleem ei olegi selles, et me elaks üle oma võimete või sooviks midagi kättesaamatut, vaid meie palgad ja kogumisvõime lihtsalt ei jõua kinnisvara hinnatõusule järgi. See tekitabki ahastust, et kui kaua ja kui kõrgele need hinnad veel tõusta võivad???
Usu mind, hinnad tousevad veelgi. Ja sinu kogutud raha väartus langeb igal juhul kiiremini kui kinnisvara hind tõuseb ka tulevikus.
Ammu oleks pidanud suurema voimendusega ära ostma.
Aga mida varasemad postitajad on sulle öelda üritanud ja millest sa ei tundu aru saavat. Sinu normaalne keskklassi perekodu (mis sona see veel on?) pole ju korter, vaid maja v majaosa. Ja noore pere kodu ei pea olema maja v majaosa, esimeseks ostetakse ikka korter. Ja siis juba touseb selle hind ning võidus oled ikka. Mida kauem oma saastude otsas passid, seda rohkem kaotad. Raha on nii palju juurde trykitud, seda on inimestel käes lademetes ja kõik ostetakse ära, et end inflatsiooni eest kaitsta, seega hinnalangust ma kyll ei prognoosi.
Laenuintressid hakkavad tousma kyll jah, järjest kallimaks su soov läheb. Tegutse, mitte ära hala.
Olen teemaalgataja. Mulle tundub, et olete minust valesti aru saanud. Meie unistus ei olegi mingi üle jõu käiv villa mere ääres, vaid me oleme kogu aeg piilunud normaalset, tavalist keskklassi perekodu-kinnisvara. Meie põhimure seisneb selles, et kuigi me oleme tublid säästjad, siis hinnad jooksevad nii kiiresti eest ära, et me ei jõua oma kogumisega järgi. Kui me aastas suudame koguda nt 20 000, aga meie vaadatavad objektide hinnad tõusevad aastaga 100 000, siis siin tekibki see konflikt. Nagu ma ka näite tõin – kui aasta tagasi oleks sarnane objekt maksnud nt 200 000, siis nüüd maksab 300 000. Probleem ei olegi selles, et me elaks üle oma võimete või sooviks midagi kättesaamatut, vaid meie palgad ja kogumisvõime lihtsalt ei jõua kinnisvara hinnatõusule järgi. See tekitabki ahastust, et kui kaua ja kui kõrgele need hinnad veel tõusta võivad???
Omaenda toodud naite varal sa peaksid ju ometi aru saama, et te jääte iga päevaga järjest vaesemaks.
Seda enam on kysimus, miks te ei osta kohe ära misiganes joukohast korterit, saaksite vähemalt hinnarallist osa.
Hinnad tõusevad sellepärast, et on palju maksuvõimelisi ostjaid. See, et teil raha ei ole, ei tähenda, et teistel seda ei ole. Tuttav pidi müüma oma vana maja maha koroona tipul, plaanis müüki paar aastat, et kes seda vana sara tahab – läks nagu soe sai ja pakuti üle.
Inimesed kardavad inlfatsiooni sp. ostetaksegi kinnisvara kokku, et panna oma raha kuhugi kindlamasse kohta. Mina näiteks ei lähe sellega kaasa, peab lolluseks oma raha eest osta ülehinnatud kinnisvara.
Mul Eesti keskmine sissetulek (mitte mediaanpalk)ja mehel veidi rohkem. Nii on juba aastaid olnud. Rohkemat kui 3-toalist vanas äärelinna paneelikas pealinnas ei ole me pankade arvates väärt olnud kuna meil kahepeale 4 last. No nüüd on 1 alaealine laps vaid jäänud ülal pidada. Pole enam vajagi.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Tahan lihtsalt kurta kinnisvaraturu ja -hindade üle…
