Olen siiani teinud sellist puhast tubast tööd, mis eeldab palju suhtlemist. Erialane töö, olen aastate jooksul palju veel juurde õppinud, panustanud oma haridusse jne. Tunnen aga nüüd aasta-aastalt, kuidas sedalaadi töö mulle (enam?) ei sobi. Olen tegelikult üsna kinnine inimene, suhtlemine väsitab mind järjest rohkem. Kipun läbi põlema, tunnen, et mu tööst pole lõppkokkuvõttes tuhkagi kasu, tahaks midagi muud, midagi hoopis muud!
Täitsa tõsiselt tahaks teha mingit tootvat tööd, kus oleks vaja näiteks täpsust ja käelist osavust (käeline tegevus mulle meeldib ja sobib), tahaks midagi reaalselt valmis teha või millegi tootmisprotsessis osaleda. Vaatan tööpakkumisi juba pikemat aega, aga midagi sellist silma jäänud pole. Teine asi, kas mind kuskile sellisesse kohta võetaksegi, arvestades mu kvalifikatsiooni ja täiesti teisest ooperist töökogemusi. Olen juba 40… vajan muutust, kuid ei tea, mida teha.
Teema: Tahan tootvale tööle
Aidata ei oska, aga tean, mida sa tunned:) Mina olen viimased 15 aastat müügikonsultandi tööd teinud, mis eeldab aktiivset klientidega suhtlemist ja viimased aastad tunnen, et ei tahaks enam päevagi seda teha! Samuti tahaksin füüsilise töö peale ja isegi tean, mida teha tahaksin, AGA a) kes mind võtab ilma oskusteta või ainult teoreetiliste oskustega, b) kas mu kere füüsilisele tööle enam vastugi peab, kui eluaeg kontoritööd tehtud. Ja ma saan juba 50. Ei julge päris tundmatus kohas vette ka hüpata, lõpuks olen äkki kõigest ilma. Otsustada ei julge, aga samamoodi edasi enam ka ei saa.
Sama seis ka minul. Olen 15 aastat kontorirott olnud ja tegelnud ainult klaviatuuri klõbistamisega nö. Tahan ka midagi muud teha ja olen isegi palgas nõus järeleandmisi tegema, peaasi, et leiaks muu huvitavama väljundi. Isegi paar ideed on, mida teha võiks, aga samuti on hirm suur, et äkki läheb miskit viltu, mu uus töö ei meeldigi mulle nii nagu arvasin, kollektiiv pole nii hea kui siin, ülemused on karmid jne jne. Aga sisimas tean, et mingi muutus peab toimuma.
Teine asi, kas mind kuskile sellisesse kohta võetaksegi, arvestades mu kvalifikatsiooni ja täiesti teisest ooperist töökogemusi.
Arvan, et ehitusele on ikka abikäsi tarvis. Või maale mõnda suurfarmi lüpsjaks. Iseasi, kas sinu tervis vastu peab, kui oled eluaeg kontoritööd teinud soojas toas.
Tootmisettevõtted otsivad monteerijaid pidevalt, iseasi, kas see palgatase sinu harjumuspärase elustiiliga klapib. Koolitus tehakse tööandja poolt ning vajalikud oskused õpetatakse.
Elektroonikafirmad otsivad neid, kes jublakaid kokku paneks. Mis selle ameti nimi on, ei tea, aga haridust ei nõuta, väljaõpe kohapeal. Kalatööstus otsib inimesi, kes kilusid karpi laoks. Samuti pole vaja mingit haridust ega kogemusi. Mõlemad tööd on nürid, igavad ja olematu tasuga.
Sulle võib ju põnev tunduda, aga igal aju omaval inimesel on esimese tööpäeva lõpuks kopp eest neist sundliigutustest ja igasuguse ajutegevuse puudumisest.
Loo endale ise töökoht. Mida võiks sinu oskustes teha tootvat tööd olla sellist, mida võiks ka vaja minna.
Sulle võib ju põnev tunduda, aga igal aju omaval inimesel on esimese tööpäeva lõpuks kopp eest neist sundliigutustest ja igasuguse ajutegevuse puudumisest.
Seda ma isegi kardan. Päris nüri tööd vist siiski teha ei suudaks, mingi loomingulisus või vähemalt vaheldus võiks ikka olla. Kindlasti on ka selliseid töid.
Vaatasin just tööpakkumist puidutööstuse viimistlusliini operaatorile – lubatakse huvitavat ja vaheldusrikast tööd, väga head palka; väljaõpe kohapeal. Kõlab hästi, aga kahtlemata eelistatakse sellisele kohale mõnda asisemat inimest (ilmselt meesterahvast), mitte ei-tea-kust tulnud identiteedikriisis naist. Tundub isegi jabur kandideerida.
No aga helista ja küsi mida see töö eeldab ja kas jõudu kui sellist on vaja.
Või siis osale näiteks mingil kursusel kus õpetatakse mingit käelist ja huvipakkuvat asja. Näiteks mööbli restaureerimist,saad proovida ja kui meeldib siis võid või oma lõbuks seda teha. Vanu ja räämas asju taastada on nii käeline kui ka loominguline tegevus.
Goworkabitis saaks mugavalt päevakaupa erinevaid tegevusi proovida ja maitse suhu, kas meeldib ja kuidas vastu peab.
Goworkabitis saaks mugavalt päevakaupa erinevaid tegevusi proovida ja maitse suhu, kas meeldib ja kuidas vastu peab.
mõistlik mõte.
üks tuttav, kes aastakümneid riigiasutuses töötanud, sattus nüüd hiljuti olude sunnil ühte suurde tootmisettevõttesse keskastme juhiks. alguses oli eufoorias (palk hulga kõrgem, töö ei tule koju kaasa, palju selliseid soodustusi, millest riigiasutuses ei saanud undki näha), aga paari kuu möödudes on hakanud taga igatsema nii väikesi töökabinette (enne 1-5 inimest, nüüd 150+ samas ruumis), võimalust vajadusel tööajast korraks ära käia või osa tööd kodus teha või tööaega mõistlikult nihutada (nüüd on kellaajad täpselt paika pandud, töö ajal korrakski ära käimine praktiliselt võimatu, isegi kohvipausid normeeritud) jne jne
ehk teisisõnu: alati tundub hea seal, kus me ise parajasti pole, aga kui oled juba ametit vahetanud, võib selguda, et see unistus polnudki nii roosiline kui paistis.
Sulle võib ju põnev tunduda, aga igal aju omaval inimesel on esimese tööpäeva lõpuks kopp eest neist sundliigutustest ja igasuguse ajutegevuse puudumisest.
Seda ma isegi kardan. Päris nüri tööd vist siiski teha ei suudaks, mingi loomingulisus või vähemalt vaheldus võiks ikka olla. Kindlasti on ka selliseid töid.
Vaatasin just tööpakkumist puidutööstuse viimistlusliini operaatorile – lubatakse huvitavat ja vaheldusrikast tööd, väga head palka; väljaõpe kohapeal. Kõlab hästi, aga kahtlemata eelistatakse sellisele kohale mõnda asisemat inimest (ilmselt meesterahvast), mitte ei-tea-kust tulnud identiteedikriisis naist. Tundub isegi jabur kandideerida.
Mina olen tuttavate jutust aru saanud, et see on liinitöö niru palgaga. Isegi pissile ei saa minna muidu kui ametliku pausi ajal.
Olen juba 40… vajan muutust, kuid ei tea, mida teha.
Jessas, mis tähendab “juba 40”??! 40-aastane võib vabalt veel kannapöörde teha, ära ometi kanna ennast nii vara maha! Pensionini veel paarkümmend aastat minna ja see on liiga pikk aeg oma elust, et ebameeldiva töö peale ära kulutada.
Minu lugu:
Olin assistent, kes suhtles palju klientide ja kolleegidega. Tööülesandeid oli palju ja erinevaid. Pühendumist oli palju.
Töövälisel ajal oli loomulik, et olen telefonitsi kättesaadav. Pidin olema firmaürituste organiseerija ja hing.
Peale lapse sündi tundsin, et ei jõua ega taha nii palju pühendada end tööle. Tahtsin pühendada oma jõu perele.
Samuti olen kinnisem inimene tegelikult, tundsin juba ammu, et see lõputu suhtlemine pole mulle tegelikult omane. Tahtsin olla rohkem üksi.
Läksin tööle riiete hulgilattu. Olen üksi riiulite vahel oma mõtetega, vaikselt komplekteerin. Nii hea on! Mõtted on justkui puhtamad, enesetunne on kergem. Pärast tööpäeva lükkan ukse selja tagant kinni ja kõik on unustatud, aju on täitsa puhas ja värske!
Tõsi, palgas kaotasin kõvasti, aga olen ikkagi rahul.
Olen juba 40… vajan muutust, kuid ei tea, mida teha.
Jessas, mis tähendab “juba 40”??! 40-aastane võib vabalt veel kannapöörde teha, ära ometi kanna ennast nii vara maha! Pensionini veel paarkümmend aastat minna ja see on liiga pikk aeg oma elust, et ebameeldiva töö peale ära kulutada.
Meie teame seda küll, et pensionini paarkümmend aastat aega, aga sa räägi seda tööandjatele!
Tuttav läks 40-aastaselt maastikukujundajaks õppima. Varsti on tema ja põõsad.
See lugu kõlab nii hästi! Ma tunnen täpselt, et tahaksin enda ümber rohkem asju ja vähem inimesi…
Aga vaata ka laotööd. Nt hiljuti hakkas silma Sirowa parfürmeeria ladu, et otsiti laotöötajat. See pole nii üksluine ja nüri, kui liinitöö.
Mina komplekteerin kaupa, teen laodokumente, hoian ladu korras, saadan kaupa välja, võtan vastu. Füüsiliselt on ka mitmekülgne, pole sundliigutusi. Käin palju, samas vahel istun, teen dokumente, kleebin etikette,vahel tõstan kaste, aga mitte liiga palju.
Muidugi sellega peab arvestama, et raha saab vähem, kui nn. kontoris.
Sulle võib ju põnev tunduda, aga igal aju omaval inimesel on esimese tööpäeva lõpuks kopp eest neist sundliigutustest ja igasuguse ajutegevuse puudumisest.
Seda ma isegi kardan. Päris nüri tööd vist siiski teha ei suudaks, mingi loomingulisus või vähemalt vaheldus võiks ikka olla. Kindlasti on ka selliseid töid.
Vaatasin just tööpakkumist puidutööstuse viimistlusliini operaatorile – lubatakse huvitavat ja vaheldusrikast tööd, väga head palka; väljaõpe kohapeal. Kõlab hästi, aga kahtlemata eelistatakse sellisele kohale mõnda asisemat inimest (ilmselt meesterahvast), mitte ei-tea-kust tulnud identiteedikriisis naist. Tundub isegi jabur kandideerida.
Ühes ettevõttes on sellise töö peal just naised, igas vanuses. Ma vahel satun sinna seoses oma tööga ja see töö tundub olema eriti nüri. Iga päev miljon ühesugust liigutust. Vaheldusrikkus seisneb seal ainult selles, et partii kaupa on erinevad detailid. Samas töö käib kõik vile järgi (tulek, minek ja pausid) ja palgad on suht normaalsed.
Meie teame seda küll, et pensionini paarkümmend aastat aega, aga sa räägi seda tööandjatele!
Tänan soovitamast! Viimati rääkisin tööintervjuul võmalikule uuele tööandjale kolm aastat tagasi, kui olin 50, miks tahan kannapööret teha. Sain selle töö.
Praegu olen 53 ja kutsutakse eelmisesse valdkonda tagasi – kaks pakkumist hetkel laual.
Ja nüüd olen kits kolme heinakuhja vahel – uus valdkond on väga meeldima hakanud, vanas jälle kompensatsioonipakett mahukam.
Vanust ei võeta tööle, vaid inimest koos oma oskuste, motivatsiooni ja isikuomadustega. Aga vabanduse leiab muidugi alati.
Siin kiidetakse laotööd. Tore, kui teil on normaalsed tingimused, kahjuks olen kogenud muud. WC kasutamine käib arvestuse järgi, st. sa ei saa seda iga kell teha, pead märkima, mis kell läksid ja tulid. Enne igat laoruumist lahkumist tuleb ennast ette näidata, riidest lahti küll ei pea võtma, aga kontrollitakse ega sa midagi ei varasta. Meie laos on ka parfüümid ja kosmeetika st. väiksem ja kallim kaup, mida on väga kerge pihta panna ja hiljem realiseerida. Sellest ka karmid reeglid. Töölt lahkudes vaadatakse läbi kott jm. isiklikud asjad.
Jah, aju see töö ei vaeva, mõistust võib olla minimaalselt ja töö on lihtne. Aga see alandus, kahtlustamine ja väike tasu kõige selle eest on küll liig.
Tänan soovitamast! Viimati rääkisin tööintervjuul võmalikule uuele tööandjale kolm aastat tagasi, kui olin 50, miks tahan kannapööret teha. Sain selle töö.
Praegu olen 53 ja kutsutakse eelmisesse valdkonda tagasi – kaks pakkumist hetkel laual.
Ja nüüd olen kits kolme heinakuhja vahel – uus valdkond on väga meeldima hakanud, vanas jälle kompensatsioonipakett mahukam.
Vanust ei võeta tööle, vaid inimest koos oma oskuste, motivatsiooni ja isikuomadustega. Aga vabanduse leiab muidugi alati.
Kes koera saba kergitab, kui koer ise ei kergita.
Kes koera saba kergitab, kui koer ise ei kergita.
Ei tasu südamesse võtta – positiivne näide äkki julgustab teemaalgatajat, et tööalast muutust ei pea tingimata kartma ja 40 pole mingi eriline vanus veel.
No tegelikult need lihtsad tööd ei ole nii toredad, kui alguses tunduvad. Mul on mitu tuttavat keskeas sama tundnud, et tahaks kohe ise midagi oma kätega teha ja siis oleks elu ilus, poleks stressi, palgad ka ju enam-vähem samad kui kontoritöö eest. Üks hakkas torte meisterdama, teine läks juuksuriks. Et nagu päris liinitöö ka ei ole. Ja ütlevad, et muidu töö isegi meeldiks, sest saab ise koormust valida, ei pea arutult hommikust õhtuni rabama, aga kolleegide mula käib kohutavalt närvidele. Sellised lihtsamad inimesed, kelle eluvaated on täiesti teised. Üks tuttav on endine juht, läks transporditööliseks, no see ei suutnud üle kuu aja olla. Ja just kolleegide pärast, lisaks ka töö kohutavalt nüri. Nüüd on rõõmuga juht edasi.
Minu sõbranna, kes üle 20 aasta riigiasutustes keskastme juhina oli töötanud, läks mingil hetkel Normasse lihttöö peale. Ütles, et tahab õhtul koju minna teadmisega, et tal ühtegi asja pooleli ei ole ja hommikul jälle puhta lehena alustada saab. Aastajagu oli ta oma lihttööga väga rahul, aga siis hakkas jälle tähtaegu ja vastutust (ja eks natuke suuremat palka ka) taga igatsema. Igatahes nüüd on ta jälle erialasel tööl, aga räägib siiani, et seda vahepealset lihttöö perioodi oli tal tol hetkel väga vaja.
Ainus probleem, mida välja tuua saab, on see, et kui lihttöö siiski ei meeldi ja jälle midagi “paremat” leida tahaks, siis tekib mõnes tööandjas selle vaheperioodi kohta hulk küsimusi. Mul sõbranna otsis erialast tööd üle aasta ja ütles, et tema meelest nii mõnigi tööandja andis mõista, et niisama keegi sellist vahetust “allapoole” ei tee ja mõni pidas teda vist ka lihtsalt kohtlaseks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
