Teema: Tähelepanekuid beebigrupist

Ega selle teema tegemine siin ka kuidagi maailma paremaks ei muuda. Kui tahad muutust, siis ütle neile vanematele seda otse, et Sind see ja too häirib. Aga võin juba etteruttavalt öelda, et suurw tõenäosusega saad vaid pahameele osaliseks ja lõpuks kasvatab ikka igaüks oma lapsi nii nagu parimaks peab. Mõnikord ongi täitsa hirmus kõrvalt vaadata kuidas sõbranna aastane põnn vahib tundide viisi telefonist jaburaid videoid või sugulased nuumavad oma ülekaalulist last limonaadide ja krõpsudega. Ega keegi meist pole perfektne, et ta lapsekasvatuses ühtegi viga ei teeks.
Aga las teised kutsuvad oma lapsi sellise hüüdnimega nagu soovivad, see ei tohiks küll Sind rivist välja lüüa.

Täitsa mõttetu on kulutada oma energiat ja aega sellele, et teisi hinnata. Las nad ise tegelevad ja saavad oma lastega hakkama nii nagu õigeks peavad. Sina ju ei pea neid kasvatama. Või milles täpsemalt siin probleem seisneb..? Kuidas see sinu elu hetkel segab, kuidas teised oma lapsi kasvatavad?

Mina ei mõista, milleks üldse mingeid välimusele/staatusele/käitumisele jne viitavaid kommentaare lapsele teha, neid selle kaudu defineerida, silte külge kleepida…

Ma ise olen tähele pannud hoopis seda, et väga kergelt loobutakse rinnaga toitmisest. Ja kui päris aus olla, siis minu tutvusringkonnas ei ole ükski ema oma last lõpuni rinnaga toitnud. Ma siis ei mõtle mitte 3 aastat rinnaga toitmist, mis on minu jaoks veidi veider ja teine äärmus, vaid vähemalt aasta toitmist. Vot see teeb mind natuke kurvaks, aga ma ei hakka kellelegi etteheiteid tegema. On kindlasti emasid, kes võtava rohtusid ja ei saa last toita rinnaga. Aga siis tuleb veel kahtlaselt palju emasid, kellel piima ei ole või ei jätku. Tegelikult selliseid emasid peaks mõni üksik olema. Kohe haaratakse pudeli järele. Ja ma tean nii mõndagi, kes on haaranud pudeli järele, et ise saaks rahumeeli suitsu teha ja alkot tarbida. Tegu pole muidugi joodikutega. Ja muidugi see, et saaks rahus igal pool käia üksi või tööle minna. Ma saan aru, kui selleks on tõsine vajadus, aga osade puhul ei näe ma mingit vajadus. Ma ise olen ka pudeli peal üles kasvanud. Emal oli ikka kohe vaja hakata suitsu tõmbama ja kiiresti läks tööle. Mina jäin vanaemaga. Ja siis räägivad need RPA andjad, kuidas laps hakkas kohe öösel rahulikult magama. Loomulikult magab RPA laps öösel rahulikult. RPA lihtsalt seedib aeglasemalt. Aga see kõik on mu sisemine arvamus asjast. Samas ma saan aru, et igaüks kasvatabki oma lapsi nii nagu õigeks peab ja ka RPA lapsed on terved ja tublid. Ma pole vahet näinud.

Printsessitamine häirib mind ka. Miks üldse peaks oma last mingi tiitliga nimetama? Äkki siis hoopis peaministriks või kardinaliks?

Enda lapse baabigrupis oli ka emasid, kelle jaoks oli normaalne 7-kuusele mitu korda päevas nt Emma kohupiimakreemi anda. Aga et toit mitmekesisem oleks siis nii vanilje-, šokolaadi- kui banaanimaitselist…

Kuna on auru välja laskmise teema, siis ütlen, et mind häirib printsessidele (printse olen vähem kuulnud) lisaks preilitamine ja härratamine. Ja olen siin nendega nõus, et ei peagi ju miski sellise tiitliga lapsest rääkima. Või, noh, laske käia, aga ma ise alati sisimas ohkan siis.

Issand kui tore lugeda. Ise ei ole mingites beebi sünnikuupäevaga seotud gruppides, aga on muid kust sarnaseid kommentaare läbi käib.

Ise panen alati korralikud asjad soodsalt müüki ja olen isegi kohati liiga aus. Mõnikord annan sisuliselt tasuta ja iga kord inimesed imestavad, et nii normaalne hind, miks nii?! Titt pole äri. Kui jäi järgi, siis tore kui keegi teine ka rõõmu tunneb.

Mina ei olnud nt teadlik imetamisnõustajate olemasolust ja oli palju probleeme (eelkõige enesekindlusega) imetamise tõttu ja sain abi. Kui aga keegi päriselt tahab loobuda, siis on teine asi.

Mind hämmastab beebigruppides ja muudes aruteludes see, kui õelad ja empaatiavõimetud võivad olla väikelaste emad teiste omasuguste suhtes. See on veider just selles võtmes, et teine väikelapse vanem peaks väga hästi tajuma, kui keeruline see roll on. Erilised lemmikud on need passiiv-agressiivsed emmed. Näiteks on arutelu all vaktsineerimine ja kui enamus kirjeldavad rahulikult, kas nad teevad mingi vaktsiini või mitte ja miks nad ühe või teise otsuse on teinud, siis leidub nt ka selline, kes reageerib umbes nii “ma võiks hetkel nii palju öelda, aga ma ei viitsi ????????‍♀️“ või siis “millal inimesed ometi oma laste tervisest hoolima hakkavad” jne.

#3866230:

Töötan lasteaias, paraku on lapsed tõesti kehvas vormis. Kolmandik ei jõua ringkäigule minnes lasteaia hoovist kaugemale kõndida, puudub igasugune jalutamise harjumus, räägin 4-6-aastastest. Nad ei ole kunagi jalutamas isegi käinud, kõikjale minnakse ainult autoga. Lastel pole kogemusi õues viibimisega, nad ei tea, mis on mets, jne. Söömine on veel täiesti omaette ooper, kommid-krõpsud salaja kaasas, kodune toit makaronid ja friikartulid.

Jalutamisest – mu 5a ei viitsi jalutada, sest tahab rattaga sõita ????

Mind häirib igasugune läbi lillede halvustav suhtumine. Nt uuritakse, kas kellelgi kogemus beebi teises toas magamisega ja siis kommentaar, kuidas ainult kaisus saab piisavalt lähedust. Või jutt öise toitmise lõpetamisest ja jälle keegi räägib turvatundest…üleüldse nö superema mängimine, suhtumine, et emal ei või vajadusi olla (nt une järele), oma soove jne. Et kui siis veel kurta, et ei saa sõbrannadega paar tundi rahus olla, sest beebi ei võta pudelit, tuleb jälle jutt, et noh, tegelikult sellise sooviga oledki rongaema ????

Aga “tiitlid” mind ei häiri. Ma ise preilitan, sest mulle ei meeldi öelda beebi – nt “minu beebi on 6k”  aga nimepidi on ka totter võõrastele rääkida, et kust nad teavad, kes see Kati on…. Kodus pole meil ühtki preilit, on tupsununnud ja rõümurullid…

Natuke imelik ka, kui üldse ei nunnuta oma lapsega – on siis selleks printsess või tibuke

#3866891:

Minu esimene laps sündis 4 kuud tagasi ja kuidagi kujunes nii, et ühegi beebigrupiga ei liitunud. Vahel olen mõlenud, et järsku ikka oleks pidanud, kuid neid kommentaare siin (ja ka mujal) lugedes jääb mulje, et ega seda sapisust ja asjatute kõrgete standardite seadmist pole nii väga vaja ka. Kui võrd ma millestki ilma olen jäänud? Kas beebigrupid pakuvad midagi olulist või teistsugust kui üldine interneti maailm? Küsimus on siirast huvist, et kas teise lapse aegu peaks mõne grupiga liituma.

Soovitan hoopis liituda grupiga nimega Küsi külalt – seal on hoopis mõistlikum keskkond, ei eputata ega õiendata, antakse praktilist nõu. Jagatakse muret. Mingeid printsesside pilte ka ei jagata.

See positiivne ja rahumeelne vanemlus läks väga mürgiseks ja teiseks tekkisid sinna mingid essential oils tsikid kes lubasid privaatsõnumites inimesi aidata. Lahkusin ka sealt.

Mul küll juba 5a kodus aga pole printsessiks kutsunud teda. Ta vahest mängib ja ütleb ise, et on printsess. Ma teda alati plikaks kutsunud või siis neiu. Aga suurem osa ajast kui on temast jutt siis kas nimepidi või plika.

Ning enamus ajast kui selgub, et laps tahab toidu kõrvale juua, näiteks külas olles siis alati pakuvad kõik talle mahla/piima/limpsi aga mitte kunagi vett. Tema enda vastus alati on, et ta tahab vett ja siis tehakse suured silmad ja vaadatakse mulle otsa, et mis mõttes? Suurem osa ongi tal vesi, Coca-Colat sai väiksena proovida kogemata kui sugulane talle andis aga selle sülitas ta ka kohe välja. Gaasilised joogid ei lähe talle üldse peale. Samas näen neid alla 3a kellele antakse cocat ja öeldakse aga mis see üks tass teeb. Ning siis mõni aeg hiljem ei jõua emmed imestada miks lapsel juba hambad katki on.

Jällegi meil peres mängib telekas üsna palju ja vahest ka taustaks ja seda on juba tema imiku east saadik. Olen teadlik, et ei peaks aga samas on see minu loll harjumus. Tahvlit vaatab ta ka ise ja üritan piirata seda aega kuigi ma ise veedan ka palju aega oma telefonis ja ta siis küsib, et miks mina võin olla ja tema ei või. Seletades, et ta on alles laps ja ma suur ei rahulda teda väga ja tänu sellel üritan ka ise vähem oma telefoni näppida ja kui olen talle öelnud, et nüüd peab tahvli ära panem siis ka ise proovin oma telefonist eemale hoida.

Mina olen jälle märganud sellist tendentsi, et mida kirjaoskamatum/harimatum emme, seda printsessim/preilim tema tütar on (mitte beebigrupi pinnalt, vaid omaenda tutvusringkonnast).

Võtke või jätke, aga kui vähegi kirjaoskavam ema paneb ehk kord mitme kuu jooksul tõesti ilusa ja ilmselgelt mitte suvalise pildi pealkirjaga a la “Mari esimesed jõulud”, siis märksa kirjaoskamatum/väheharitum emme “kostitab” oma jälgijaskonda vähemalt 1-2 korda nädalas suvalise mobiiliklõpsuga a la “Meie kõige ilusam printsessike lasteaias” , “Meie preili juba kolme kuune”.