Poeg 11-aastane, õpib 4.klassis.
Lugema õppis esimeses klassis, sel ajal oli koolis kombeks esimese klassi lastel lasta kodus lugeda iga päev üks lehekülg teksti aabitsast. Luges ka. Aga aru ei saanud midagi, meelde ei jäänud midagi.
Nüüd ajas kolm aastat edasi tulles on olukord täpselt sama. Õpib teises koolis juba teisest klassist saadik ja lugema ei pea küll enam iga päev lehekülge, kuid peab lugema umbes ühe raamatu kuus. Loeb ja loeb hästi (soravalt), aga meelde ei jää midagi.
Lapsele on ette loetud palju enne kooli ja ka hiljem. Märkasin ammugi, et ta ei mõista peaaegu midagi sellest, mida talle ette loen. Selleks, et lapse huvi siiski säiliks hakkasin temaga peale ette lugemist arutlema loetu üle. Jutustasime nö loo uuesti. Väga väga harva on ta suutnud meenutada tegelaste nimesid või sündmuste käiku.
Koolis iseenesest saab hakkama. Õpetajad on leebed ja kordavad ülesannete teksti, annavad talle käsklusi ühe kaupa ja kontrollivad, kui paljust ta aru sai. Teeme kodus ka koos koolitöid ja seletame uuesti ja uuesti asju üle kui on näha, et teema on segaseks jäänud.
Suurim probleem on just iseseisva lugemisega. Laps ei fantaseeri kaasa, ei seo tegevusi loetud lugudes. Tal ei ole põnev ja ta ei võta raamatust mitte midagi endaga kaasa. Mulle endale on see täielik müstika, sest mina selles vanuses elasin raamatutest.
Oleme käinud erinevatel uuringutel ja on välja selgitatud, et lapsel on sõnavara vähene, lugusid jutustada ei oska, silmaring on väike. Alati kuulen etteheidet, et lapsega on vähe tegeletud, räägitud jne. Hakkan seda juba isegi uskuma varsti, sest mõistus on juba täiesti otsas!
Kui uuringutel käisime, siis oli sihik aspergeri sündroomile. See välistati. Jäänud on kõnehäire kahtlus ja viimati kuulsin eralogopeedilt kahtlust tähelepanuhäirele. Kui esimese veel sobitan enda loogikasse, siis tähelepanuhäire tundub juba väga juhuslik pakkumine. Kas siinsed tähelepanuhäirega laste vanemad võiksid mind veidi valgustada – kas võibki tähelepanuhäire väljenduda sellisel kujul? Et laps lihtsalt ei (suuda) keskendu(da) loetule ja seetõttu see ka nö ei kinnitu? Ma samas olen ise olnud tema kõrval sadadel kordadel kui ta loeb, lugenud koos temaga üksikute lausete haaval, püüdnud temaga iga lauset mõtestada, julgustada teda jutustama ja ma näen, kuidas ta pingutab, aga kogu see vaev jookseb mööda külgi. Ta tõesti näeb vaeva ja keskendub, vähemalt pealtnäha.
Viimase õlekõrrena olen nüüd hakanud rohkem uurima ajupoolkerade koostöö kohta. Et äkki on tal seal mingi nö rike? Tean juba, et füüsiliste tegevustega (nt risti-rästi harjutustega) oleks võimalik midagi veel mõjutada, aga suur kurbus on ikkagi hinges lapse pärast ja otsin teiste tuge, kogemusi.
Kas siin on sarnase probleemiga lapsevanemaid? Kuidas teie oma last aidata olete saanud? Mida ma veel ise saaksin teha, et teda arendada?
