Esileht Ilu ja tervis Tähelepanuhäire täiskasvanul

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: Tähelepanuhäire täiskasvanul

Postitas:
Kägu

Tere! On siin kedagi, kes põeb ise tähelepanuhäiret või on elukaaslane selline? Tahaks nõu ja kogemusi vahetada. Minu elukaaslane on selle häirega. Otsest diagnoosi talle pandud ei ole, aga sümptomid vastavad kõik sellele. Oleme koos olnud 7a ja esimesed 5a ma ei osanud seda häiret näha ja tähelegi panna. Hakkasin asja uurima, kui meie poeg hüperaktiivseks muutus. Olen lapsega psühholoogi juures käinud (diagnoosi veel pole, aga tunnused on). Ja sealt edasi siis uurisin oma mehe kohta ka, kuna see häire on pärilik. Varem ma lihtsalt mõtlesin, et mees on mõnedes asjades saamatu, aga tegelikult on see meditsiiniline probleem.

Siin artiklis kõik kenasti kirjas: http://tervis.postimees.ee/2963231/keskendumise-talumatu-raskus
ATHga täiskasvanutel võivad avalduda raskused oma sotsiaalse rolli täitmisega:
*perekonnas abikaasana, lapsevanemana, kindlust pakkuva isikuna (pidev
sisemine kärsitus, tujukus, äkilisus, konfliktsus, korduvad lahutused ja elukaaslaste vahetamine, kesine sissetulek, mõtlematu raharaiskamine);
*tööl, sh hilinemised, kohustuste unustamine, raskused nõudmistega kohanemisel, närvilisus, vaheldusevajadus, impulsiivsed otsustused, töökohtade vahetus, tõrksus, vahel ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Need isikud eelistavad liikumisega tööd, mitte tööd paberite täitmisega;
*suhtlusringkonnas, kus esinevad lahkhelid ja tülid tühistel põhjustel, seepärast suheldakse põhiliselt nendega, kes suhtuvad neisse mõistvalt ja diplomaatiliselt;
*raskused probleemidesse süvenemisel ja nende lahendamisel. Raske on tegelda pikemaajalist süvenemist nõudvate aladega

Ma olen nii väsinud sellest, et mina pean meie peres kõike otsustama, tegema ja mõtlema. Mul oleks justkui kolmas laps mehe asemel. Kas antud probleemile on üldse lahendust või ongi nii, et teine partner peabki kõiges vastutav olema?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, 5a oli nagu kõik ok, aga nüüd paned ise diagnoosi ja oled kohe väsinud ka.
On ikka lahendus olemas, läheb arsti juurde, saab diagnoosi ja vajadusel kirjutatakse rohud.

Mina ise olen selle diagnoosiga, rohtu ei pea võtma, aga minu sümptomid on ka hoopis teistsugused, kui need, mis Sina välja tõid.

Seda, et naine kõike otsustab ja kõige eest vastutab ning kõik ise ära teeb ning mees on kolmanda lapse eest on peredes ikka väga palju ja vaevalt need mehed kõik ATH all kannatavad 😀

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tegelikult olid need sümptomid ikka ka suhte alguses olemas, ma lihtsalt ei osanud neid tähele panna. Armastus on ju pime. Nüüd lihtsalt olen väsinud vastutava isiku rollist perekonnas. Viimasel ajal on asi ikka päris hull, sest mees justkui ei märka mitte midagi enda ümber. Kui näpuga ette ei näita, siis ta ise ei tule mitte millegi peale. Põhilised vastused olukordadele on: ma ei tea, ma ei mäleta, ma ei saanud (tema põhjendused).
Aga kuidas mees arsti juurde saada, seda ma küll ei tea. Tema enda arust pole ju viga midagi. Isegi poja suhtes ütles ta, et pole hullu midagi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tegelikult olid need sümptomid ikka ka suhte alguses olemas, ma lihtsalt ei osanud neid tähele panna. Armastus on ju pime. Nüüd lihtsalt olen väsinud vastutava isiku rollist perekonnas. Viimasel ajal on asi ikka päris hull, sest mees justkui ei märka mitte midagi enda ümber. Kui näpuga ette ei näita, siis ta ise ei tule mitte millegi peale. Põhilised vastused olukordadele on: ma ei tea, ma ei mäleta, ma ei saanud (tema põhjendused).
Aga kuidas mees arsti juurde saada, seda ma küll ei tea. Tema enda arust pole ju viga midagi. Isegi poja suhtes ütles ta, et pole hullu midagi.

Mine siis ise mõne spetsialist juurde, kes õpetab Sind selle hädapätakaga õigesti ringi käima. Pojaga käid ju psühholoogi juures, kindlasti ole sealt nõu saanud, mida teha. Samad asjad töötavad ka mehe peal, mis poja peal. Tuletad meelde, kontrollid, väikesed ülesanded jne. ATH-ga inimesele ei ole mõtet tervet rodu asju ette laduda, a`la – prügiämber välja, ajalehed tuppa, auto rehvid vahetada, poes käia, lapsele järgi minna. Tal läheb kõik sassi. Üks asi korraga, väikeste ampsude kaupa. Ja alati töötab põhimõte – kiida hullu, hull töötab paremini. Tunnusta iga väikse edusammu eest. Jah, oledki nagu ema, aga muudmoodi Sa ei saa.

Ja kui Su mees läheb arsti juurde ja selle diagnoosi saab, mis Sinu jaoks sellega muutub? Ega ainult rohtude neelamisest nagunii kasu pole, need ei tee imet ega tõsta vastutustunnet, ikka peab tugigrupp ka olema.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui mehel on töölkäimisega raskusi, siis peale diagnoosi saamist võiks ta puude taotleda. Kui isegi depressiooni tõttu tänapäeval puude saab, siis miks mitte ka tähelepanuhäire tõttu.

Minu mehel on ka tähelepanuhäire (ilma hüperaktiivsuseta) ja pojal on diagnoositud ATH. Perekonnaelus on kõik täpselt nii, nagu sinagi kirjeldasid, aga lisaks sellele on veel suured probleemid töölkäimisega.
Iga aasta-kahe tagant vahetab mees töökohta, sest ta ei kannata rutiini, tüdineb ära ja vajab pidevat vaheldust. Lisaks on ta halb töötaja, sest unustab tööülesanded ära, täidab neid lohakalt, hilineb pidevalt ja läheb töökaaslaste/ülemustega tülli.

Nüüd on mees jälle töötu ja vist ei otsigi uut töökohta. Kuna tema töölkäimine on paras piin nii talle endale kui neile, kes peavad temaga koos töötama, oleks äkki tõesti mõttekas, kui ta taotleks puude ja saaks invaliidsuspensioni. Ravida ei ole tähelepanuhäiret ju võimalik ja aastatega see aina süveneb.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on endal vist diagnoosimata tähelepanuhäire, samuti pojal. Ka diagnoosimata. Olen juba 38 aastane ja alles praegu hakkan eluga hakkama saama, kui mul ei oleks sellist supermeest kõrval nagu mul on, siis ma ei teagi, mis minust saanud oleks. Minult nõuab tohutut tahtejõudu, et isegi mingi artikkel või pikem kommentaar põhjalikult läbi lugeda, et teha mingeid arvutusi või kalkulatsioone jne, samas ilukirjanduslikke raamatuid lugeda ei ole probleemi. Hetkel olen juba pea 10 aastat ettevõtja ja raamatupidaja on see ingel, kes mul hoiab paberimajanduse korras, ise ma ei suudaks seda iialgi. Muidu suhtlemises olen jällegi väga hea, ärritun küll kergesti, kuid eriti märkimisväärseid konflikte mul ei esine. Samas rutiin mulle meeldib isegi väga ja tundub, et pojale sobib ka rutiin imehästi. Meil on kindel päevakava, mida järgides meil läheb elu suht hästi. Kõik peab olema korralikult läbi mõeldud ja ette valmistatud, meeldetuletused kõik kirja pandud päeva-nädalaplaanidena või telefonis, muidu hakkame paanitsema, kiirustama, hilinema, hüsteeritsema. Aga nagu ma ütlesin, siis praegu läheb iga aastaga kõik järjest paremaks, olen õppinud elama. Mõlemal on meil veel paar sundmõtlemisega seotud häiret, näiteks me kontrollimatult koristame ja nö vabaneme üleliigsetest asjadest. Kui koju tekkib miskit sodi või on midagi laokil, siis mina suudan ennast juba kontrollida, aga poeg mitte, ta läheb väga närviliseks ja koristab ja närvitseb siis seni, kuni rahuneb. Mõlemal on meil veel ka söömishäire, mina kontrollimatult õgin närvide rahustamiseks, poeg vastupidi nälgib, ei julge midagi süüa ja kõik ajab oksele. Kooliasjades on poeg jällegi minusse, pea haaraks kõike lennult, aga süveneda ei suuda mitte millessegi. Ja hoolimata sellest suudab ta peaaegu ainult viitele õppida. Kuidas, ei tea. Tunni ajal tegeleb kõige muuga, aga õpetajat jälgida ei suuda. Samas raamatuid loeme mõlemad tonnide viisi ja on probleeme, et sealt nina välja saaks. Mees väsinud ei ole, kuna ma sellised lühiajalised projektid teen suurima rõõmuga ise ära, nt tellin restorani laua, ostan teatripiletid, pakin kingitused, korraldan õhtusöögi sõpradega, käin poes ja sõidutan lapsi kooli-trenni. Lihtsalt ei suuda ma tööl käia ja ka koolide lõpetamine on läinud nagu on, keskkool pika hilinemisega ja kõrgkool jäigi pooleli. Tõmblen erinevate kursuste vahel, tõsimeeli tahaksin käia ja osaleda, aga süveneda ei suuda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagu minu kirjutatud oleks see teemaalgatus 🙁

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu eks oli selline ja see meid lõpuks lahku viiski, sest tema oma probleemiga tegeleda ei tahtnud ja andis elus täiesti alla. Ta võttis küll ravimeid, kuid ega need talle ei meeldinud, üritas pidevalt neid ise doseerida ja jättis sageli ka võtmata. Ligi 30-aastane töökohti nagu sokke vahetav, päevad läbi kanepit kimuv ja arvutimänge mängiv mees polnud minu arvates mulle võrdne partner, hoolimata tema heast südamest, hoolivusest ja intelligentsusest. Lapsi meil õnneks ei olnud ja täiskasvanud last ma endale tõesti ei soovinud. Nelja aastaga muutusin ise väga palju ja kahjuks negatiivse poole. Elurõõm kadus ja hakkab alles nüüd, kaks aastat peale lahkuminekut, veidikese haaval taastuma. Raputan siiani endale tuhka pähe, et üldse nii kaua temaga jändasin ja muudkui lootsin…imele vist.

Ega teemaalgatajalgi muud üle jää kui tulebki teha valik. Kas lahku minna või hakkama saada ja toimiva suhte nimel rohkem pingutada. Aga ka mees peab selleks tööd tegema, mitte sulepatjadel lesima ja elu nautima seni, kuni naine kõik asjad ette-taha ära teeb. Probleemi peab teadvustama, sellega tegelema ja leidma kõigile sobiva plaani, mida siis kõik peavad järgima. Muud võimalust ju ei ole, kui ei taha leppida ebavõrdse suhtega, ainuisikulise rabelemisega ja muretsemisega kõigi ja kõige pärast.

Ära anna alla, teemaalgataja! Kindlasti leidub ka sinu probleemile lahendus. Aga sina ei pea üksi seda lahendust otsima ja kõiki muresi enda kanda võtma.

0
0
Please wait...

Postitas:
Punanepipar24

No mul oli ka väga pikat probleeme, aga mingeid tablakaid ma enam süüa ei viitsi, tegelt ka, pole selline tunne nagu oleksin mina ise siis, vastikult uimaseks teevad ju. abi sain lõpuks psühholoogilt, soovin väga dr. Kärt Lust-paali, taga saab rääkida internetis ka https://netiarst.ee/arst/4/kart-lust-paal-kliiniline-psuhholoog

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, 5a oli nagu kõik ok, aga nüüd paned ise diagnoosi ja oled kohe väsinud ka.

Ma arvan, et see tuligi esile seoses lapse sünniga perre. Siis lisandus korraga tohutu hulk kohustusi ja vastutust ja selgus, et mehest ei ole vähimatki abi. Minul oli niiviisi. Enne last ei olnud ju hullu midagi, iseendaga sai mees hakkama, aga isana enam mitte. Seda ei näegi enne ette.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen samuti mehega koos olnud 6. aastat ja samamoodi hakkasin asju selgemalt nägema, peale lapse sündi, et temast ei ole isa lapsele, ega tuge minule, olengi nagu ema talle, kusjuures diagnoosini, kui selliseni, jõudsin hoopis huvitavat radapidi, ma nimelt kahtlustan oma lapsel seda häiret, internestist materjale uurides, sattusin lugema täiskasvanute ATH sümptomeid ja 1:1 vastasid mu elukaaslasele, samuti sain teada, et see ongi päritav. Mehe emaga vesteldes ta siis lõpuks moka otsast mulle mainis, et midagi jah kunagi oli kahtlust ja kuskil arsti juures nad käisid, aga et sinnapaika see jäi, sellel ajal sellest haigusest teati ka vähem. Enam ei ole mul kahtlustki, et mehel on diagnoosimata ATH, ise ta sellest midagi kuulda ei taha ja peab ennast täiesti normaalseks inimeseks, (ka üks ATH sümptomeid) kuskile arsti juurde ei ole nõus minema. Need, kes siin targutavad, et 5 aastat said koos oldud ja nüüd hakkad diagnoosi panema, et mis siis nüüd muutub. Aga paraku nii on, kui mulle kohale jõudis, mis mehel viga on, siis muutus minu sees väga palju, see võib olla tingitud sellest, et varem ma alati lootsin, et äkki ta muutub veel, nüüd aga tean, et seda ei juhtu, kui selgub, et lapsel on ka ATH, siis on väga vaja, et me mõlemad pingutaks selle nimel, et ta sümptomeid tulevikus vähendada, aga kui mees ei suuda isarolli täita ja pigem vajab ise tugiisikut, siis ausalt öeldes on see päris kurnav, olen ka mõelnud, et paneks koti kokku ja läheks lapsega ära, ka see ei ole lihtne, ei teagi mida teha 🙁

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No mul oli ka väga pikat probleeme, aga mingeid tablakaid ma enam süüa ei viitsi, tegelt ka, pole selline tunne nagu oleksin mina ise siis, vastikult uimaseks teevad ju. abi sain lõpuks psühholoogilt, soovin väga dr. Kärt Lust-paali, taga saab rääkida internetis ka https://netiarst.ee/arst/4/kart-lust-paal-kliiniline-psuhholoog

Väga halvad kogemused selle inimesega, ei soovita kellelegi. Ja ta ei ole mingi doktor.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere! On siin kedagi, kes põeb ise tähelepanuhäiret või on elukaaslane selline? Tahaks nõu ja kogemusi vahetada. Minu elukaaslane on selle häirega. Otsest diagnoosi talle pandud ei ole, aga sümptomid vastavad kõik sellele. Oleme koos olnud 7a ja esimesed 5a ma ei osanud seda häiret näha ja tähelegi panna. Hakkasin asja uurima, kui meie poeg hüperaktiivseks muutus. Olen lapsega psühholoogi juures käinud (diagnoosi veel pole, aga tunnused on). Ja sealt edasi siis uurisin oma mehe kohta ka, kuna see häire on pärilik. Varem ma lihtsalt mõtlesin, et mees on mõnedes asjades saamatu, aga tegelikult on see meditsiiniline probleem.

Siin artiklis kõik kenasti kirjas: http://tervis.postimees.ee/296…..atu-raskus
ATHga täiskasvanutel võivad avalduda raskused oma sotsiaalse rolli täitmisega:
*perekonnas abikaasana, lapsevanemana, kindlust pakkuva isikuna (pidev
sisemine kärsitus, tujukus, äkilisus, konfliktsus, korduvad lahutused ja elukaaslaste vahetamine, kesine sissetulek, mõtlematu raharaiskamine);
*tööl, sh hilinemised, kohustuste unustamine, raskused nõudmistega kohanemisel, närvilisus, vaheldusevajadus, impulsiivsed otsustused, töökohtade vahetus, tõrksus, vahel ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Need isikud eelistavad liikumisega tööd, mitte tööd paberite täitmisega;
*suhtlusringkonnas, kus esinevad lahkhelid ja tülid tühistel põhjustel, seepärast suheldakse põhiliselt nendega, kes suhtuvad neisse mõistvalt ja diplomaatiliselt;
*raskused probleemidesse süvenemisel ja nende lahendamisel. Raske on tegelda pikemaajalist süvenemist nõudvate aladega

Ma olen nii väsinud sellest, et mina pean meie peres kõike otsustama, tegema ja mõtlema. Mul oleks justkui kolmas laps mehe asemel. Kas antud probleemile on üldse lahendust või ongi nii, et teine partner peabki kõiges vastutav olema?

Lohutuseks loe m alluka blogi. Abikaasa on talle toeks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ka minul tekkis selle teema kohta küsimus ja mõtlesin teha teema, kuniks seda teemat nägin. Küsiks, kas on mõni täiskasvanu kes on psühhiaatrilt selle probleemiga abi saanud ja tarvitab ravimeid? Keda oskaksite soovitada?

0
0
Please wait...

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Ilu ja tervis Tähelepanuhäire täiskasvanul

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.