Esileht Ilu ja tervis Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 57 )

Teema: Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?

Postitas:
Kägu

Olen kogu aeg teadnud, et olin lapsena astma tõttu Taheva sanatooriumis ravil. Mäletan sellest vaid üksikuid episoode, näiteks kuidas magasime teiste lastega koos ühes suures ruumis ja kuidas kasvataja käis õhtuti kurjustamas, aga ma ei teadnud kunagi, kui kaua seal olin või milles see ravi seisnes. Aastaid tagasi perearsti vahetades sain enda kätte oma paberkandjal raviajaloo ja seal oli kirjas, et olin 1991. aastal Taheva laste raviasutuses neli kuud. Ma olin siis neljane.

See teadmine oli küllaltki häiriv ja emalt üle küsides sain kinnitust, et olin seal tõesti neli kuud ravil. Kuna meil pole häid suhteid, pole sellest vanematega rohkem rääkinud. Nüüd, kui mu oma laps on varsti sama vana, on see mõte mind järjest rohkem painama hakanud. Kas päriselt saadeti sellel ajal nii väikesed lapsed ilma vanemateta neljaks kuuks ravile? Taheva sanatooriumi kodulehel on ajaloo alalehel kirjas, et kunagi on olnud tegemist laste ravikoduga ja sinna saadeti ravile 2-3 kuuks, hiljem tegutses majas lastekodu. Muud infot ma ei leia.

Kas keegi siinsetest kasutajatest on umbes samal ajal (1990. aastate alguses) seal ravil olnud ja kas mäletate, milles see seisnes? Kas olite ka sama pikalt ja ilma vanemateta või viidi teid vahepeal koju?

+14
-3
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Muidugi olid lapsed raviasutustes üksinda. Olin ise lapsena pikemalt haiglas, mitte küll nii kaua kui sina, aga siiski kaua. Mu ema töötas haiglas, seega oli ta päev läbi mu ligidal, ainult ööseks läks koju. Samas oli mu palatis üks minust väiksem tüdruk, keda vanemad käisid vaid nv vaatamas- pikk tee oli sõita ja vanemad käisid tööl.
Mina olin siis 6, kohe 7 saamas, see tüdruk aga 4. Praegu muidugi ei kujutaks sellist asja enam ettegi aga 90ndatel, rääkimata varasemast ajast, oli see normaalsus.

+23
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tollal olidki väiksed lapsed üksi haiglas, ise olin ka mitu nädalat järjest.

olin ka ööpäevases lasteaias tervise pärast, esmaspäevast reedeni – kusjuures praegu, viiekümnesena, ei suuda ma välja mõelda, mis tervisehäda see oleks võinud olla, mille pärast laps oleks pidanud olema ööd ja päevad lasteaias (süda oli mul küll haige, aga halloo, mis põhjus see on?). mul kindlasti ei olnud mingit vajadust vanemate töö pärast selles lasteaias olla.

päris jube muidugi meli kuud järjest ravil olla, saan sust aru.

+21
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin Taevaskoja sanatooriumis, 2 kuud. Mäletan, et seal oli 3 maja ja ühes olid eelkooliealised lapsed. Ise olin 8 aastane ja piisavalt kurb oli kodust eemal olla, aga oli veelgi pisemad. Samas mälestused on ilusad, meiega tegelesid väga toredad inimesed ja astmast sain priiks.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu mees oli ka aastasena nädalasõimes ja ämm siiamaani räägib, kui raske oli sinna kohta saada, aga tema ikkagi sai. Minu enda ema viis mind terveks suveks vanaema juurde maale, seal olin ka aastasest saadik iga suvi praktiliselt järelvalveta päevad otsa, sest vanaemal oli vaja loomi talitada ja igasugu töid teha. Emal polnud midagi vaja teha, aga tema tahtis ju puhata. Sel ajal käisidki asjad nii. Aga tulemus ongi see, et emaga nii head sidet ei tekkinud ja paljud selleaja inimesed ei saa oma emadega läbi. Ma praegu vaatan suhteid oma lastega ja need on täielik öö ja päev sellega, mis mul oma emaga oli.

+21
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vend oli 80ndate keskel kolm kuud Taevaskojas kopsude pärast. Oli mingi ka nelja-viie aastane

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin ka Taevaskoja sanatooriumis nõrkade kopsude pärast mitu kuud, sõbranna oli kuskil mujal hästi pikalt oma näärmete pärast, misiganes häda see siis tänapäeva mõistes ka pole. Minu mehe vend ja õde olid koos mitu kuud kuskil seljahädadega laste sanatooriumis.

Maru raske olevat olnud neisse sanatooriumidesse kohta saada.

Sanatooriumi mäletan pigem meeldiva kohana. Eelnevalt olin mitu kuud erinevates haiglates ( kahepoolne kopsupõletik, mis tõi kaasa südamelihaste nihked), see nii tore ei olnud, süstimine oli eriti jube.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin talvel 1993/1994 oma alla 2-aastase lapsega Taheval. Emad väikeste lastega olid ühes majas ja seal oli küll väga kodune ning rahulik. Ilma emadeta lapsed olid teises majas. Käisime seal majas protseduuridel. Tundus samuti üsna lapsesõbralik seal kõik, aga muidugi, lapsele on trauma sattuda kodust sellisesse ühiselamusse mitmeks kuuks. Tänapäeval sellist asja vast ei harrastata. Taheva iseenesest on imeilus koht.

Ma ise olin 7-aastasena üksi haiglas ja tundsin end väga halvasti seal ilma emata.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu sugulasel oli lapsena tuberkuloos ja tema oli alla 10-aastasena sanatooriumis lausa 3 aastat. See oli siis kuskil 60ndate alguses.

Taagepera lossis oli tuberkuloosihaigete sanatoorium jah. Minul ka üks tuttav, tänaseks 80-aastane proua, oli seal umbes sel ajal.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu klassiõde oli algklassiealisena ühe õppeaasta sanatoorses koolis. Rääkis, et vanematega kohtus koolivaheaegadel, st üle mitme kuu. Ta oli ka maalt ja paljulapselisest perest pärit, nii et vanematel polnud ei aega ega raha teda vaatama sõita.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin seal 11-aastasena ehk siis 1995. aastal. Minu diagnoosi oli ja on astma. Mäletan seda eluolu päris hästi. Tõepoolest, mina olin seal üks vanemaid. Oli veel üks 15-16-aastane pime poiss ja 8-10 aastane poiss, ülejäänud olid väiksemad ja ikka kohe päris väiksed, 3-4 aastased. Mina ei pidanud teistega koos magama, mulle võimaldati mingi eraldi ruum – ilmselt olin liiga vana võrreldes teistega. Söömas käisime küll koos teises majas.
Mul oleks ka nagu meeles, et seal oli mingi lastekodu vms asutus. Kas just samas majas…

Mingeid erilisi raviprotseduure ma küll ei mäleta. Puhkasin ja hängisin niisama. Mingi papi käis minuga õppimas, nö. koduõpet tegemas siis.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suveks saadeti 5-9 aastast mind, kuna mul olid kesknärvisüsteemi ja liikumisaparaadiga probleemid, kaheks kuuks sanatooriumisse. See oli siis kolm vahetust. Vanemad käisid iga vahetuse ajal üks kord, sest nii oli ette nähtud. Kord nädalas saime koju helistada. Iga nädal saatsid vanemad kaardi ja mina vastu. Hirmlõbusad ajad olid.

Lisaks poleks vanematega seal aega olnud midagi tehagi. Igasugused mudamähised, massaažid, tsirkulaardušid, ujumine, mängud, võimlemised, jalutuskäigud, kontserdid, isetegevuskavad, ravivõimlemine, herbaariumid, voolimine, mänguõhtud, viktoriinid, kaalumised, arstivisiidid jne jne jne 6 päeva nädalas ja siis pühapäeviti “kõigest” rannavõlud, piknik, ujumine, lauatennis, raamatud, doomino, organiseeritud mängud jne.

Ja igal kolmandal kuul vanuses 4-11 olin ma kaks nädalat üksi haiglas. Kord nädalas said vanemad vaatama ja kaks korda nädalas pakke saata. Mul on seni kolm sõpra, kellega pea iga kord seal kokku saime, sest neil olid samad mured kui mul. Ei juhtu nende lastega midagi. Jube lõbus on, vastupidi. Isegi mul, kes ma olin selline kergelt autistlik ja vajasin palju omaette aega. Lapsed ei oma nii palju eelarvamusi, nagu täiskasvanud.

Saab sinugi laps ilusasti hakkama. Selles eas on ka väga hea õppida kollektiivis käitumist ja kollektiivis olemist üleüldse. Lisaks kui inimest 2-3x päevas süstitakse ja mõni kord kaks-kolm süsti korraga, siis pärast ei karda seda enam eluaeg. Rääkimata veenivere võtmisest. Teised lapsed on ju ka eeskujuks, asi see suts ära kannatada pole ning viripille ei salli keegi.

+4
-26
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Käisin mitu korda ja ka vist ca 3-4 aastasena (esimest korda) üksi. Olin ka seal vähemalt kuu aega korraga.
Ilmselt oli alguses kurb, aga üsna kiirelt kohaneb laps.

Meenutan siiamaani pigem positiivselt ja käin seetõttu ka iga paari aasta tagant sealt kandist läbi. Mingit traumat ma küll ei saanud.

Mäletan toredaid võimlemisringe, pikki jalutuskäike looduses, head sööki, palju mänguasju/lauamänge ja seda, et teiste lastega oli väga tore seal.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saab sinugi laps ilusasti hakkama. Selles eas on ka väga hea õppida kollektiivis käitumist ja kollektiivis olemist üleüldse.

Kelle lapsest sa räägid? Teemaalgataja ei plaaninud ju oma last kuskile raviasutusse saata, vaid rääkis enda lapsepõlvekogemusest.

Minu mees oli 3. klassis terve õppeaasta sanatoorses koolis, see oli 80ndate alguses. Vanemad said helistada mingil kokkulepitud ajal, aga vaatamas vist ei käidudki, sest oli ikka päris kaugel kodust. Koolivaheajal mindi koju. Tema meenutab seda aega ka pigem positiivsena, aga just selles mõttes, et üksiku ja maal kaugel metsatalus elava lapsena oli tal seal märksa lõbusam ja huvitavam kui kodus. Õpetajad olevat ka hoolivamad ja paremad olnud kui kodukoha koolis. Ja söök olevat hea olnud. Eks ajad olid igas mõttes teistsugused.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin 70-ndate lõpus 8-aastasena mitu kuud Hiiu lastehaiglas, ilma vanemateta. Esimene kuu oli karantiin, ükski vanem külastamas käia ei saanud. Oli tüdrukutepalat ja poistepalat, 15-20 last vanuses umbes 3-12 kummaski.
Kuigi olin mitu nädalat voodireziimil, hiljem tavaline haige, mäletan palju lõbu ja seiklusi. Nutt oli ainult siis, kui lõpupoole vanemad külastamas käisid. Siis tuli hale meel.
Protseduuid ja süstid muidugi olid valusad, aga need ununesid peagi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina käisin neli aastat haigete laste internaatkoolis. Mulle meeldis seal väga, kuna olin üksiklaps. Kool oli ilusas kohas ja suurepäraste õpetajatega, tase oli kõrge. Õpetajate palk oli seal nimelt kõrgem kui tavakoolis.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keila-Joal oli südamehaigetele ja reumaatiliste haigustega lastele sanatoorne internaatkool. Alguses põhikool ja hiljem ka gümnaasium. Üks sugulane oli seal neli aastat. Võõrdus perest ja kasvas iseseisvaks, sai terveks. Režiim oli range, õpetati palju eluks vajalikku.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

aasta-paarisena nädalases lasteaias – koju reede õhtul, alates esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni internaadis – koju laupäeva lõunast.
elasime maal, lasteaed ja kool olid kaugel, muudmoodi polnud võimalik.
kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada. olen praegu 53.

+8
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Psühholoogiliselt on alati raske oma perekonnast eemal olla. Eriti sellistes sunnitud olukordades, kus niigi haige laps peab lisaks oma haigusele võitlema ka oma emotsioonidega, sest “viripille ei salli keegi”

Õnneks mulle ei sisendanud keegi, et “sa oled nii haige, nii haige”. Ka sanatooriumis ei ütelnud ükski laps mulle kordagi, et nad ei mängi minuga, kuna ma trepist läksin pepu peal alla ja käpuli üles. Jah, lapsed küsisid, miks ma nii käin ja kui ma vastasin, et sest mu jalad on haiged, kõik ootasid minu järel.
Õnneks minu vanemad ei tekitanud minus seda “oi, sa oled nii haige” tunnet. Ma olin nende silmis tavaline laps, kel olid lihtsalt mõned eripärad.

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada.

Minu mees on samasugune. Samas sisemist turvatunnet pole. Nui neljaks, ise, sest maailm on jube paik, kas ujud või upud. See pole sugugi hea, et lapsed sellisesse olukorda pandi.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada.

Minu mees on samasugune. Samas sisemist turvatunnet pole. Nui neljaks, ise, sest maailm on jube paik, kas ujud või upud. See pole sugugi hea, et lapsed sellisesse olukorda pandi.

Ma ei ole küll kunagi üheski internaadis ega sanatooriumis viibinud, kuid arvan samamoodi, et maailm on jube paik ja sa kas ujud või upud. Seega need sanatoorsed koolid v internaadid ei pruugi sugugi olla põhjuseks, miks inimene selline või teistmoodi on.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

See teadmine oli küllaltki häiriv ja emalt üle küsides sain kinnitust, et olin seal tõesti neli kuud ravil. Kuna meil pole häid suhteid, pole sellest vanematega rohkem rääkinud. Nüüd, kui mu oma laps on varsti sama vana, on see mõte mind järjest rohkem painama hakanud. Kas päriselt saadeti sellel ajal nii väikesed lapsed ilma vanemateta neljaks kuuks ravile?

Kas sa heidad oma emale ette, et ta sind ravile saatis? Või süsteemile? Süsteem on nüüdseks ju muutunud, aga kui ema süüdistad, siis kujuta ette, et su enda laps vajab ravi ja see ravi on pikaajaline ning laps peab selleks viibima raviasutuses, kuhu vanemaid ei lubata. Aga ravi tulemusena saab laps väga suure tõenäosusega terveks. Kas sa laseksid oma last ravida?

+17
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin Taheval 1984. aasta sügisel. Olin seal kaks või kolm kuud ja koju sain vahetult enne 4. sünnipäeva.
Mäletan ühist suurt magamisruumi. Suured poisid (“suured” kolmeaastase jaoks – tegelikult ma ei tea, kui vanad) käisid magamistoas ringi, näitasid nokusid ja ähvardasid väiksemate vooditesse pissida.
Mäletan, kuidas ma ükskord öösel ei julgenud kakale minna. Ma ei osanud ise veel pühkida ja tol ööl oli valves üks kurjem tädi, keda ma kartsin vetsu appi kutsuda. Kannatasin siis, kuni tuligi püksi. Ja ma ei tea, kas siis tuli ussikontroll või mis see oli (tol ajal ma muidugi arvasin, et küllap minu kakahaisu pärast) – igatahes tuldi taskulampidega, kamandati lapsed voodites kõhuli ja vaadati igaühele püksi. Ja siis muidugi saadeti mind pesema. Külm kõle plaaditud duširuum. Ma ei tea, kas see muidu nii külm ja kõle oligi – mäletan vaid seda üht öist pesemist.
Mäletan jäledat nahaga kakaod.
Mäletan, et pidime seisma rivis ja üht poissi häbistati, sest ta sõi oma tatikolle.
Mäletan, et oli paar last, kes kogu aeg nutsid. Ma ei saanud aru, miks nad nutavad. Koduigatsust kui sellist ma ei mäleta. Ju ma olin siis imelik laps.
Mäletan kadedust, et ühel poisil oli kaasas mängukitarr, mida ta ei lubanud teistel puutuda. Eriti veel väiksematel nagu mina. Aga siis sai ta koju ja see kitarr jäi sinna. Miskipärast oligi nii, et sinna kaasa võetud mänguasju ja hügieenitarbeid pärast koju tagasi viia ei lubatud. Ma ei tea, äkki oli nakkusoht või midagi. Seal oli sel ajal mingi nakkushaigus küll, kas leetrid või tuulerõuged (ma täpselt ei tea, pabereid pole näinud ja mu ema alguses ütles, et leetrid, aga hiljem hakkas rääkima tuulerõugetest). Mäletan, kuidas mind viidi suurest toast ära isolaatorisse. Üks poiss viidi koos minuga ja tema vist oli haigem, sest teda sõidutati voodiga, aga mina pidin ise kõndima. Ai, ma olin kade – mitte iga päev ei saa ju voodiga sõita. Isolaator oli üks väiksem tuba, kus me olime vist nelja-viiekesi.
Teraapiaid ma ei mäleta. Oli kopsude elektriravi, aga seda võin ma mäletada ka hilisemast ajast. Mingit saalis võimlemist justkui mäletan, aga pole kindel.
Mäletan, et meile jagati neid suuri ümmargusi glükoositablette. Pugesin kapi ja seina vahele ja nautisin oma glükoosi.
Üks laps oskas teha vaimustavaid ilamulle. Tagantjärele: võib-olla oli tal mingi ime läbi nätsu ja need olid hoopis nätsumullid?
Mäletan üht sügisest jalutuskäiku metsa. Päike paistis, mul oli seljas punane jope ja metsas teeraja ääres kasvasid jänesekapsad. Ja kasvataja nimi oli Aita. Suuremad lapsed käisid tal sabas: „Tädi Aita, aita!“
Vanemad käisid mind selle aja jooksul vaatamas üks kord. Ma ei tea, kas sellepärast, et meil polnud autot, või ei olnud rohkem ette nähtudki. Mäletan lihtsalt, kuidas ma mööda koridori neile vastu jooksin ja siis olime mingis toas, kuhu paistis päike.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidugi olid lapsed raviasutustes üksinda. Olin ise lapsena pikemalt haiglas, mitte küll nii kaua kui sina, aga siiski kaua. Mu ema töötas haiglas, seega oli ta päev läbi mu ligidal, ainult ööseks läks koju. Samas oli mu palatis üks minust väiksem tüdruk, keda vanemad käisid vaid nv vaatamas- pikk tee oli sõita ja vanemad käisid tööl.

Mina olin siis 6, kohe 7 saamas, see tüdruk aga 4. Praegu muidugi ei kujutaks sellist asja enam ettegi aga 90ndatel, rääkimata varasemast ajast, oli see normaalsus.

Minu lapsed on sündinud 92 ja 94. Kuni laste 5-aastaseks saamiseni olin nendega väga, väga palju haiglas. Alati olime haiglas koos. Ei olnud sellist keeldu, et emad ei või laste juures olla.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Taheva kohta kommenteerida ei tea.
Ise olin 80-ndate alguses, napilt 3-aasta sünnipäeva eel ja pärast kolm kuud ravil tollases Tallinna Merimetsa laste nakkushaiglas. Sinna sattusin kõrvapõletiku tõttu ja korjasin üles tuulerõuged. Koju saades ei tundud ära oma ema ja kõik enam, kui kolm korrust kõrgemad majad, tundusid hirmuäratavana. Ema on meenutanud üht seika peale toonast haiglasolekut, kus viis mind toonasesse Noorsooteatrisse ja kui seda maja eemalt nägin, olin südantlõhestavalt nutma hakanud, et ei taha haiglasse minna… Vot lapse psüühikat…

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tundsin ennast Taevaskoja sanatooriumis olles just targa ja tublina. Astma tõttu olin tihti ja pikalt haige, puudusin koolist vahet mitu nädalat järjest, kehalises kaasa ei teinud. Ühteäkki oli koos omasugustega ja kui koolis oli lõpupidu, siis esinesin üsna mitme etteastega. Klassid olid väiksed, õpetajal jagus aega ja soovi meiega tegeleda. Minu enesehinnang tõusis sanatooriumis olemisega, muutusin julgemaks. Hinded läksid paremaks ja sel ajal sai väga palju loetud (raamatukogust tõime raamatuid) ja ka kirjutasin tohutult kirju – sõbrannadele, koju, õele, oma klassikaaslastele (klass saatis mitu korda joonistusi ja kirju suure ümbrikuga).
Vanemad käsid iga 2 nädala tagant vaatamas, saime õhtuti helistada.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Astmaga laste saatmine looduskaunisse osoonirikka õhuga männimetsas asuvasse sanatooriumisse (nagu Taevaskoja seda oli) on asi, mida on praktiseeritud läbi aastate mujalgi maailmas. Sellel ei ole otseselt teaduslikku põhjendust, aga on väga palju haiguslugusid, kus on kirjeldatud, et elukeskkonna muutmine ja teise kliimasse ajutiselt elama asumine mõjub astmahaigetele lastele tervendavalt ja paljudel juhtudel kaob astma teatud ajaks või koguni kogu edaspidiseks eluks täiesti. Nõukogude ajal saadeti osa lapsi veel kaugemale, näiteks Musta mere äärde ja oh imet küll, paljud neist vabanesid astmast, ilma et mingeid ravimeid oleks vaja olnud lisaks tarvitada.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin Taheval 1984. aasta sügisel. Olin seal kaks või kolm kuud ja koju sain vahetult enne 4. sünnipäeva.

Mäletan ühist suurt magamisruumi. Suured poisid (“suured” kolmeaastase jaoks – tegelikult ma ei tea, kui vanad) käisid magamistoas ringi, näitasid nokusid ja ähvardasid väiksemate vooditesse pissida.

Mäletan, kuidas ma ükskord öösel ei julgenud kakale minna. Ma ei osanud ise veel pühkida ja tol ööl oli valves üks kurjem tädi, keda ma kartsin vetsu appi kutsuda. Kannatasin siis, kuni tuligi püksi. Ja ma ei tea, kas siis tuli ussikontroll või mis see oli (tol ajal ma muidugi arvasin, et küllap minu kakahaisu pärast) – igatahes tuldi taskulampidega, kamandati lapsed voodites kõhuli ja vaadati igaühele püksi. Ja siis muidugi saadeti mind pesema. Külm kõle plaaditud duširuum. Ma ei tea, kas see muidu nii külm ja kõle oligi – mäletan vaid seda üht öist pesemist.

Mäletan jäledat nahaga kakaod.

Mäletan, et pidime seisma rivis ja üht poissi häbistati, sest ta sõi oma tatikolle.

Mäletan, et oli paar last, kes kogu aeg nutsid. Ma ei saanud aru, miks nad nutavad. Koduigatsust kui sellist ma ei mäleta. Ju ma olin siis imelik laps.

Mäletan kadedust, et ühel poisil oli kaasas mängukitarr, mida ta ei lubanud teistel puutuda. Eriti veel väiksematel nagu mina. Aga siis sai ta koju ja see kitarr jäi sinna. Miskipärast oligi nii, et sinna kaasa võetud mänguasju ja hügieenitarbeid pärast koju tagasi viia ei lubatud. Ma ei tea, äkki oli nakkusoht või midagi. Seal oli sel ajal mingi nakkushaigus küll, kas leetrid või tuulerõuged (ma täpselt ei tea, pabereid pole näinud ja mu ema alguses ütles, et leetrid, aga hiljem hakkas rääkima tuulerõugetest). Mäletan, kuidas mind viidi suurest toast ära isolaatorisse. Üks poiss viidi koos minuga ja tema vist oli haigem, sest teda sõidutati voodiga, aga mina pidin ise kõndima. Ai, ma olin kade – mitte iga päev ei saa ju voodiga sõita. Isolaator oli üks väiksem tuba, kus me olime vist nelja-viiekesi.

Teraapiaid ma ei mäleta. Oli kopsude elektriravi, aga seda võin ma mäletada ka hilisemast ajast. Mingit saalis võimlemist justkui mäletan, aga pole kindel.

Mäletan, et meile jagati neid suuri ümmargusi glükoositablette. Pugesin kapi ja seina vahele ja nautisin oma glükoosi.

Üks laps oskas teha vaimustavaid ilamulle. Tagantjärele: võib-olla oli tal mingi ime läbi nätsu ja need olid hoopis nätsumullid?

Mäletan üht sügisest jalutuskäiku metsa. Päike paistis, mul oli seljas punane jope ja metsas teeraja ääres kasvasid jänesekapsad. Ja kasvataja nimi oli Aita. Suuremad lapsed käisid tal sabas: „Tädi Aita, aita!“

Vanemad käisid mind selle aja jooksul vaatamas üks kord. Ma ei tea, kas sellepärast, et meil polnud autot, või ei olnud rohkem ette nähtudki. Mäletan lihtsalt, kuidas ma mööda koridori neile vastu jooksin ja siis olime mingis toas, kuhu paistis päike.

Sa kirjutad nii huvitavalt, aitäh!

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsed on sündinud 92 ja 94. Kuni laste 5-aastaseks saamiseni olin nendega väga, väga palju haiglas. Alati olime haiglas koos. Ei olnud sellist keeldu, et emad ei või laste juures olla.

Sinu lapsed sündisid juba Eesti Vabariigi ajal. Nõuka ajal enamasti emad koos lastega haiglas olla ei saanud, neljaks kuuks sanatooriumis ka mitte. Teemaalgataja räägib aastast 91, väga võimalik, et siis veel ei lubtud vanemaid juurde.

Mina olin kolmeaastasena (1976-1977) aasta sanatoorses lasteaias. Esmaspäeviti lasteaeda reedeti koju. Olevat ka mingi kopsuprobleem olnud ja arsti suunamine sinna, vastuvaidlemine ei olnud lubatud. Ma usun, et teemaalgataja emal ka ei olnud valikut. Kui arstid ütlesid, et nii on lapsele vaja, siis nii oligi, vaielda ei saanud.

Ma ise oma lastega ka palju haiglas olnud, alate aastast 97. Oskasin olla tänulik, et ma ei pea neid üksi sinna jätma, vanemal lubatakse kaasas olla.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Taheval ei olnud, aga erinevates haiglates lapsena korduvalt ja see mõjutas kogu minu järgnevat elu, olin lihtsalt liiga nõrga tervisega – reuma ja sapipõiehaigused, südamelihasepõletikud jne.. Kõigepealt Tallinnas nakkushaiglas mitu nädalat üksi 4-aastasena, hiljem selgus et sapipõiepõletikuga. Järgnesid Pärnu sanatoorium, kus olin 6-aastaselt terve kuu, Hiiu lastehaigla kus olin 4. klassis 2 kuud järjest, mingi väike Nõmme haigla, 11 aastaselt pandi täiskasvanute haiglasse praeguse Rooskirantsi tänava alguses, kolmeks nädalaks. Mäletan, et seal püüdsin 3 korruse trepist alla hüpata, sest närvid olid nii läbi, analüüsidest, ravist, neeruröntgenist, kus pidin pärast kontrastaine manustamist otsad andma, sondide ja mõõkade neelamisest. Kui ema tuli vaatama, siis tundus, nagu ta viibiks kusagil väga kaugel, ma ei suutnud temaga midagi rääkida. HIljem raviti närve Seevaldis. Kokkupuutest nõukogude raviasutustega varases eas olen siiani umbusklik kõigi inimeste suhtes ja usaldan väheseid. Vanematega on suhted head, aga mitte just kõige soojemad. Ma ei süüdista neid milleski, selline oli tolle aja elu.

+5
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 57 )


Esileht Ilu ja tervis Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?