Teema: Taheva laste raviasutus – kas keegi mäletab?

Muidugi olid lapsed raviasutustes üksinda. Olin ise lapsena pikemalt haiglas, mitte küll nii kaua kui sina, aga siiski kaua. Mu ema töötas haiglas, seega oli ta päev läbi mu ligidal, ainult ööseks läks koju. Samas oli mu palatis üks minust väiksem tüdruk, keda vanemad käisid vaid nv vaatamas- pikk tee oli sõita ja vanemad käisid tööl.
Mina olin siis 6, kohe 7 saamas, see tüdruk aga 4. Praegu muidugi ei kujutaks sellist asja enam ettegi aga 90ndatel, rääkimata varasemast ajast, oli see normaalsus.

Mina olin Taevaskoja sanatooriumis, 2 kuud. Mäletan, et seal oli 3 maja ja ühes olid eelkooliealised lapsed. Ise olin 8 aastane ja piisavalt kurb oli kodust eemal olla, aga oli veelgi pisemad. Samas mälestused on ilusad, meiega tegelesid väga toredad inimesed ja astmast sain priiks.

Vend oli 80ndate keskel kolm kuud Taevaskojas kopsude pärast. Oli mingi ka nelja-viie aastane

Mina olin talvel 1993/1994 oma alla 2-aastase lapsega Taheval. Emad väikeste lastega olid ühes majas ja seal oli küll väga kodune ning rahulik. Ilma emadeta lapsed olid teises majas. Käisime seal majas protseduuridel. Tundus samuti üsna lapsesõbralik seal kõik, aga muidugi, lapsele on trauma sattuda kodust sellisesse ühiselamusse mitmeks kuuks. Tänapäeval sellist asja vast ei harrastata. Taheva iseenesest on imeilus koht.

Ma ise olin 7-aastasena üksi haiglas ja tundsin end väga halvasti seal ilma emata.

Minu klassiõde oli algklassiealisena ühe õppeaasta sanatoorses koolis. Rääkis, et vanematega kohtus koolivaheaegadel, st üle mitme kuu. Ta oli ka maalt ja paljulapselisest perest pärit, nii et vanematel polnud ei aega ega raha teda vaatama sõita.

Suveks saadeti 5-9 aastast mind, kuna mul olid kesknärvisüsteemi ja liikumisaparaadiga probleemid, kaheks kuuks sanatooriumisse. See oli siis kolm vahetust. Vanemad käisid iga vahetuse ajal üks kord, sest nii oli ette nähtud. Kord nädalas saime koju helistada. Iga nädal saatsid vanemad kaardi ja mina vastu. Hirmlõbusad ajad olid.

Lisaks poleks vanematega seal aega olnud midagi tehagi. Igasugused mudamähised, massaažid, tsirkulaardušid, ujumine, mängud, võimlemised, jalutuskäigud, kontserdid, isetegevuskavad, ravivõimlemine, herbaariumid, voolimine, mänguõhtud, viktoriinid, kaalumised, arstivisiidid jne jne jne 6 päeva nädalas ja siis pühapäeviti “kõigest” rannavõlud, piknik, ujumine, lauatennis, raamatud, doomino, organiseeritud mängud jne.

Ja igal kolmandal kuul vanuses 4-11 olin ma kaks nädalat üksi haiglas. Kord nädalas said vanemad vaatama ja kaks korda nädalas pakke saata. Mul on seni kolm sõpra, kellega pea iga kord seal kokku saime, sest neil olid samad mured kui mul. Ei juhtu nende lastega midagi. Jube lõbus on, vastupidi. Isegi mul, kes ma olin selline kergelt autistlik ja vajasin palju omaette aega. Lapsed ei oma nii palju eelarvamusi, nagu täiskasvanud.

Saab sinugi laps ilusasti hakkama. Selles eas on ka väga hea õppida kollektiivis käitumist ja kollektiivis olemist üleüldse. Lisaks kui inimest 2-3x päevas süstitakse ja mõni kord kaks-kolm süsti korraga, siis pärast ei karda seda enam eluaeg. Rääkimata veenivere võtmisest. Teised lapsed on ju ka eeskujuks, asi see suts ära kannatada pole ning viripille ei salli keegi.

#3361807:

Saab sinugi laps ilusasti hakkama. Selles eas on ka väga hea õppida kollektiivis käitumist ja kollektiivis olemist üleüldse.

Kelle lapsest sa räägid? Teemaalgataja ei plaaninud ju oma last kuskile raviasutusse saata, vaid rääkis enda lapsepõlvekogemusest.

Minu mees oli 3. klassis terve õppeaasta sanatoorses koolis, see oli 80ndate alguses. Vanemad said helistada mingil kokkulepitud ajal, aga vaatamas vist ei käidudki, sest oli ikka päris kaugel kodust. Koolivaheajal mindi koju. Tema meenutab seda aega ka pigem positiivsena, aga just selles mõttes, et üksiku ja maal kaugel metsatalus elava lapsena oli tal seal märksa lõbusam ja huvitavam kui kodus. Õpetajad olevat ka hoolivamad ja paremad olnud kui kodukoha koolis. Ja söök olevat hea olnud. Eks ajad olid igas mõttes teistsugused.

Mina käisin neli aastat haigete laste internaatkoolis. Mulle meeldis seal väga, kuna olin üksiklaps. Kool oli ilusas kohas ja suurepäraste õpetajatega, tase oli kõrge. Õpetajate palk oli seal nimelt kõrgem kui tavakoolis.

aasta-paarisena nädalases lasteaias – koju reede õhtul, alates esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni internaadis – koju laupäeva lõunast.
elasime maal, lasteaed ja kool olid kaugel, muudmoodi polnud võimalik.
kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada. olen praegu 53.

#3362080:

kasvasin iseseisvaks ja tugevaks inimeseks, kes teab, et ainult ise tuleb kõigega hakkama saada.

Minu mees on samasugune. Samas sisemist turvatunnet pole. Nui neljaks, ise, sest maailm on jube paik, kas ujud või upud. See pole sugugi hea, et lapsed sellisesse olukorda pandi.

#3361535:

See teadmine oli küllaltki häiriv ja emalt üle küsides sain kinnitust, et olin seal tõesti neli kuud ravil. Kuna meil pole häid suhteid, pole sellest vanematega rohkem rääkinud. Nüüd, kui mu oma laps on varsti sama vana, on see mõte mind järjest rohkem painama hakanud. Kas päriselt saadeti sellel ajal nii väikesed lapsed ilma vanemateta neljaks kuuks ravile?

Kas sa heidad oma emale ette, et ta sind ravile saatis? Või süsteemile? Süsteem on nüüdseks ju muutunud, aga kui ema süüdistad, siis kujuta ette, et su enda laps vajab ravi ja see ravi on pikaajaline ning laps peab selleks viibima raviasutuses, kuhu vanemaid ei lubata. Aga ravi tulemusena saab laps väga suure tõenäosusega terveks. Kas sa laseksid oma last ravida?

#3361573:

Muidugi olid lapsed raviasutustes üksinda. Olin ise lapsena pikemalt haiglas, mitte küll nii kaua kui sina, aga siiski kaua. Mu ema töötas haiglas, seega oli ta päev läbi mu ligidal, ainult ööseks läks koju. Samas oli mu palatis üks minust väiksem tüdruk, keda vanemad käisid vaid nv vaatamas- pikk tee oli sõita ja vanemad käisid tööl.

Mina olin siis 6, kohe 7 saamas, see tüdruk aga 4. Praegu muidugi ei kujutaks sellist asja enam ettegi aga 90ndatel, rääkimata varasemast ajast, oli see normaalsus.

Minu lapsed on sündinud 92 ja 94. Kuni laste 5-aastaseks saamiseni olin nendega väga, väga palju haiglas. Alati olime haiglas koos. Ei olnud sellist keeldu, et emad ei või laste juures olla.

Mina tundsin ennast Taevaskoja sanatooriumis olles just targa ja tublina. Astma tõttu olin tihti ja pikalt haige, puudusin koolist vahet mitu nädalat järjest, kehalises kaasa ei teinud. Ühteäkki oli koos omasugustega ja kui koolis oli lõpupidu, siis esinesin üsna mitme etteastega. Klassid olid väiksed, õpetajal jagus aega ja soovi meiega tegeleda. Minu enesehinnang tõusis sanatooriumis olemisega, muutusin julgemaks. Hinded läksid paremaks ja sel ajal sai väga palju loetud (raamatukogust tõime raamatuid) ja ka kirjutasin tohutult kirju – sõbrannadele, koju, õele, oma klassikaaslastele (klass saatis mitu korda joonistusi ja kirju suure ümbrikuga).
Vanemad käsid iga 2 nädala tagant vaatamas, saime õhtuti helistada.

#3362141:

Mina olin Taheval 1984. aasta sügisel. Olin seal kaks või kolm kuud ja koju sain vahetult enne 4. sünnipäeva.

Mäletan ühist suurt magamisruumi. Suured poisid (“suured” kolmeaastase jaoks – tegelikult ma ei tea, kui vanad) käisid magamistoas ringi, näitasid nokusid ja ähvardasid väiksemate vooditesse pissida.

Mäletan, kuidas ma ükskord öösel ei julgenud kakale minna. Ma ei osanud ise veel pühkida ja tol ööl oli valves üks kurjem tädi, keda ma kartsin vetsu appi kutsuda. Kannatasin siis, kuni tuligi püksi. Ja ma ei tea, kas siis tuli ussikontroll või mis see oli (tol ajal ma muidugi arvasin, et küllap minu kakahaisu pärast) – igatahes tuldi taskulampidega, kamandati lapsed voodites kõhuli ja vaadati igaühele püksi. Ja siis muidugi saadeti mind pesema. Külm kõle plaaditud duširuum. Ma ei tea, kas see muidu nii külm ja kõle oligi – mäletan vaid seda üht öist pesemist.

Mäletan jäledat nahaga kakaod.

Mäletan, et pidime seisma rivis ja üht poissi häbistati, sest ta sõi oma tatikolle.

Mäletan, et oli paar last, kes kogu aeg nutsid. Ma ei saanud aru, miks nad nutavad. Koduigatsust kui sellist ma ei mäleta. Ju ma olin siis imelik laps.

Mäletan kadedust, et ühel poisil oli kaasas mängukitarr, mida ta ei lubanud teistel puutuda. Eriti veel väiksematel nagu mina. Aga siis sai ta koju ja see kitarr jäi sinna. Miskipärast oligi nii, et sinna kaasa võetud mänguasju ja hügieenitarbeid pärast koju tagasi viia ei lubatud. Ma ei tea, äkki oli nakkusoht või midagi. Seal oli sel ajal mingi nakkushaigus küll, kas leetrid või tuulerõuged (ma täpselt ei tea, pabereid pole näinud ja mu ema alguses ütles, et leetrid, aga hiljem hakkas rääkima tuulerõugetest). Mäletan, kuidas mind viidi suurest toast ära isolaatorisse. Üks poiss viidi koos minuga ja tema vist oli haigem, sest teda sõidutati voodiga, aga mina pidin ise kõndima. Ai, ma olin kade – mitte iga päev ei saa ju voodiga sõita. Isolaator oli üks väiksem tuba, kus me olime vist nelja-viiekesi.

Teraapiaid ma ei mäleta. Oli kopsude elektriravi, aga seda võin ma mäletada ka hilisemast ajast. Mingit saalis võimlemist justkui mäletan, aga pole kindel.

Mäletan, et meile jagati neid suuri ümmargusi glükoositablette. Pugesin kapi ja seina vahele ja nautisin oma glükoosi.

Üks laps oskas teha vaimustavaid ilamulle. Tagantjärele: võib-olla oli tal mingi ime läbi nätsu ja need olid hoopis nätsumullid?

Mäletan üht sügisest jalutuskäiku metsa. Päike paistis, mul oli seljas punane jope ja metsas teeraja ääres kasvasid jänesekapsad. Ja kasvataja nimi oli Aita. Suuremad lapsed käisid tal sabas: „Tädi Aita, aita!“

Vanemad käisid mind selle aja jooksul vaatamas üks kord. Ma ei tea, kas sellepärast, et meil polnud autot, või ei olnud rohkem ette nähtudki. Mäletan lihtsalt, kuidas ma mööda koridori neile vastu jooksin ja siis olime mingis toas, kuhu paistis päike.

Sa kirjutad nii huvitavalt, aitäh!

Taheval ei olnud, aga erinevates haiglates lapsena korduvalt ja see mõjutas kogu minu järgnevat elu, olin lihtsalt liiga nõrga tervisega – reuma ja sapipõiehaigused, südamelihasepõletikud jne.. Kõigepealt Tallinnas nakkushaiglas mitu nädalat üksi 4-aastasena, hiljem selgus et sapipõiepõletikuga. Järgnesid Pärnu sanatoorium, kus olin 6-aastaselt terve kuu, Hiiu lastehaigla kus olin 4. klassis 2 kuud järjest, mingi väike Nõmme haigla, 11 aastaselt pandi täiskasvanute haiglasse praeguse Rooskirantsi tänava alguses, kolmeks nädalaks. Mäletan, et seal püüdsin 3 korruse trepist alla hüpata, sest närvid olid nii läbi, analüüsidest, ravist, neeruröntgenist, kus pidin pärast kontrastaine manustamist otsad andma, sondide ja mõõkade neelamisest. Kui ema tuli vaatama, siis tundus, nagu ta viibiks kusagil väga kaugel, ma ei suutnud temaga midagi rääkida. HIljem raviti närve Seevaldis. Kokkupuutest nõukogude raviasutustega varases eas olen siiani umbusklik kõigi inimeste suhtes ja usaldan väheseid. Vanematega on suhted head, aga mitte just kõige soojemad. Ma ei süüdista neid milleski, selline oli tolle aja elu.