Teema: Tahtmatu vastikus ema suhtes

mina olen nüüd siis see ema.
mida ma peaks tegema, et mu lapsel endiselt minu seltsis hea olla oleks?
olen valmis seda ja teist proovima, ainult nooremaks ma muidugi kuidagi enam ei saa.

#3104255:

#3104241:

mina olen nüüd siis see ema.

mida ma peaks tegema, et mu lapsel endiselt minu seltsis hea olla oleks?

olen valmis seda ja teist proovima, ainult nooremaks ma muidugi kuidagi enam ei saa.

mina ootaks ka neid vastuseid. Kuidas olla ema, kes lapsele sobib. samas aga mitte olla see inimene, kes ma tegelikult pole. kui laps mängust välja jätta, siis oleks lihtne- ole see, kes sa oled, kõigile ei saagi meeldida, armasta end sellina nagu sa oled jne teised toredad psühholoogia alased lõõklaused ja tõed. kui sa aga oma lapsele ei meeldi sellisena kes sa oled, siis laps hakkab sust kaugenema. seda ma ju ei taha. seega peab end muutma, et olla rohkem tema meelejärgi. vanema ja lapse suhe sõltuvat alati vanemast. on jällegi selline tõde.

kuidas panna kokku sobima need 2 asja? jääda iseendaks ja samas sobida lapsele. kui palju on üldse mõistlik end muuta, et endaga ise mitte konflikti minna? olla keegi teine, parem, targem inimene, kes sa tegelikult pole. muuta end. meeldida teistele sinnani, et lõpuks ei meeldi sa enam iseendale.

Alustuseks piisab sellest, kui suhtud oma lapsesse nagu mõnda võõrasse inimesesse – ehk viisakuse ja austusega. Hoiad tagasi soovi igas asjas õpetada ja oma arvamust peale suruda ja avaldad tunnustust nende asjade eest, mis on hästi. Ei eelda, et sina ja sinu teemad on kõige tähtsamad ja teed kokkuleppeid aitamise või külaskäikude osas, mitte ei saja oma soovidega ootamatult ning jõuliselt sisse.

Ühesõnaga käitud nii, nagu sa soovid, et sinuga käituks ükskõik milline võõras inimene.
Oma last nagu tohiks rohkem survestada ja sundida, ikkagi ise tehtud – aga see ei meeldi tavaliselt nendele lastele…

Lisan veel seda, et ema arvamus on alati väga palju olulisem kui mõne võõra inimese arvamus, seega on vaja olla eriti peenetundeline ja toetav. Sest täiskasvanud inimene ei oota tavaliselt oma lähedastelt juhendamist, kuidas oma elu elada, ta ootab eelkõige ikkagi tuge ja tunnet, et me kuulume kokku. Kuulumine aga põhineb sellel, et meie ise ja meie teod meeldivad üksteisele ja me oleme toetavad üksteise suhtes – mitte kriitilised!

Laps ikka tunneb. Tal on ju aastaid olnud aega sind näha ja kuulda. Talle lihtsalt ei meeldi see.
Ja kui sina ka ei viitsi mingeid muudatusi teha, siis ongi kõik.

See on emana väga valus kui on tunne ja teadmine, et oma lapsele ei meeldi. Eriti end lapse olukorda pannes – oma ema ei tundu tore ja hea…. vaid häiriv ja ebameeldiv inimene. Mida teha ja kuidas olla, et oma laps ei vaataks imelikult?
Mu ema suri kui olin 18 ja eks ka mind mõned asjad häirisid, kuid armastus oli ikka olemas. Nii igatsen teda. Ja alles nüüd lapsevanemana ka mõistan teda rohkem… Aga enam pole kedagi, kellele seda öelda. Pole ema, kellele öelda – ma mõistan sind. Pole ema, keda toetada. Pole ema, kellelt nõu küsida. Pole ema, kes raskel ajal kõrval oleks. Praegu tundub, et need häirivad asjad on tegelikilt pisiasjad ja lahendatavad.