Olen omadega täiesta ummikus. Minu 15 aastane tütar on täiesti vastutustundetu ja uskumatu käitumisega. On sattunud halba seltskonda, tema sõnavara koosneb: putsi, pane ennast põlema, sure ära… Iga nv on peaaegu purjuspeaga koju tulnud, augustist alates. Kaupleb, et võiks tulla siis kui tema tahab, mina luban olla 23.00. Õnneks tuleb selleks ajaks koju, aga siis hakkab trall. Sa oled haige ema, kõik teised võivad olla. Sa oled vastik, ma vihkan sind. Lase mul oma elu elada. Nii ta räägib minuga. Üldse ei kuula, oleme psühholoogil käinud, kasu ei ole midagi. Koolis veel käib, aga õppimine üle kivide ja kändude. Täna nt pani oma koolilaua kokku ja viskas välja. Ma lihtsalt enam ei oska. Ainult nutan, nörvid täitsa läbi. Hirm, et kas üldse 9
Klassi saab lõpetatud. Mingit austust ei ole. Lubas lastekaitsesse minna, et ema on debiilik, et saaks turvakodusse. See muutumine hakkas eelmisel aastal ja aina süveneb. Lihtsalt olen sellest nii vösinud ja ei oska enam kuidagi olla. Püüan hea v halvaga, aga ei miskit. Kuskil on kasvatuses ilmselt miskit valesti löinud, kuigi teise lapsega sellist asja ei olnud. Teine laps täiskasvanu juba.
Teema: Täiesti ahastuses.
Kahju sinust kohe. 🙁 Mine äkki ise mõne spetsialisti juurde, kes õpetab, kuidas eksteeemse pubeka kõrval ellu jääda ja mida enda säästmiseks teha.
Kas sa kasvatad teda üksi on või on tüdrukul mingi arvestamisvääriline isa ka kuskil? Kui sina oled põhilise osa tema kasvatamisest enda peale võtnud, siis võib hästi aidata, kui sekkub teine vanem. Minul on sarnane (kuigi mitte nii hull) seis oma pojaga, kes on 8. klassis. Kõik on halb, paha, vale, loll, nõme jne, mida ma teen või ütlen, tema ise teab kõike ja mina segan. Meil aga toimib väga ilusti nii, kui isa läheb ja talle midagi ütleb. Siis on poiss kohe vakka. Minu vastu on ta ilmselt juba immuunne lihtsalt. Kindlasti oskab isa, kes pole ise selles trianglis pikalt osalenud ja ise juba traumat saanud, kuidagi rahulikumalt asju võtta ja ehk lapsele lähemale jõuda.
kuigi teise lapsega sellist asja ei olnud. Teine laps täiskasvanu juba.
Mis nõu tema annab? Tema peab ju elu lõpuni seda hullu lähisugulast kannatama…
No aga anna talle lastekaitse kontaktid ja hakaku turvakodu poole minema, milles küsimus. Ära kuluta oma närve, võta rahulikult ja las vastutab ise.
Sellisele lapsele kutsuksin ma ise lastekaitse kohale ja viiksin psühhiaatri juurde või kuhu üldse annaks pöörduda. Mida oled valesti teinud? ilmselt oled liiga nõustuv olnud, et 15a plika sul peas kinni istub ja kodus laia lehte mängib.
Minul oli 10 aastat tagasi tütrega sama lugu. Sain ühest foorumist sügaval põhjas ära käinud noorega kontakti ja tema soovitas teha midagi, mis sellele noorele tõeliselt ehmatav oleks. Ma ei saa siin sama soovitada mis mina tegin. Mõjus, nagu üles oleks ärganud ja mõistusele tagasi tulnud.
Kas laps on 24/7 nii okkaline, või on tal mingid rahu- ja hellusehetked ka veel? Või ongi kontakt praeguseks pealtnäha täiesti katkenud teie vahel, on ainult võitlus ja haigettegemine?
Võib-olla aitab, kui mõelda ja öelda, et hästi. Sa tunned, et tahad ise oma elu ja käikude üle otsustada. Kas lapsele sobib, et teete kokkuleppe – kuni ta käib koolis ja hinded on positiivsed, seni sina tema pidudesse, käikudesse, kojujõudmistesse enam ei sekku. (Jah, see on seadusevastane, et 15-aastane joob alkoholi ja on öösel kodust väljas, aga seda teeb ta ju niikuinii ja kui sa teda keldrisse ei lukusta, siis tegemast ei lakka.) Aga sellisel juhul suhtute teineteisesse vastastikuse respektiga, st nagu toanaabrid, kes üksteist ei solva, mõnita, nääguta, kontrolli jne. Küsi lapselt, kas ta päriselt on selliseks vabaduseks ja vastutuseks valmis? Tõenäoliselt ta pidutseb siis ikka edasi, aga kuna seda teeb ta praegu ka niikuinii, siis võib-olla vähemalt muutuks kodune õhkkond meeldivamaks ja taastekiks mingigi usaldus teie vahel ja last n-ö vabaks andes võib ta avastada, et ei olegi nii põnev perutada.
Koli ära, Eesti teise otsa, nii et ei puutuks kokku oma sõpradega.
Ma olin sarnane teismeline 1990-ndatel. Umbes kolmapäeval hakkasin kodus tüli üles kruvima, et reedel oleks lihtne emale inetusi öelda ja ”vastikust kodust” kodust jalga lasta. ”Sõbrad” olid samasugused – jõime ja kui raha polnud, kõlbas kummiliim nuusutada. Ma olen 40+, aga mul on siiani tagasi mõelda häbi. Olen iseenesega arutanud, mis minu puhul tõuke andis, kuid ühest vastust pole. Möllasin paar aastat – jooksin kodust ära, olin ära isegi terve kuu. Loomulikult kukkusin koolist välja, olin ”kadunud” jõuluõhtul… Ühel hetkel läks see aga üle. Minu õnneks ei näägutatud kodus hukkaminekust, ema palus koolijuhil mind aasta nooremasse klassi võtta. Gümnaasiumi lõpetasin heade hinnetega ja jätkasin ülikoolis. Sellest ajast on mul tänaseni üks sõbranna, nüüdseks samuti mag kraadiga. Oleme temaga oma metsikuid aastaid arutanud ja lootnud, et meie lapsed meile nii ei teeks. Emaga tema toonastest tunnetest rääkida ei ole julgenud.
Mis ikka öelda, pea vastu ja palun ole lapsele alati toeks, millega ta ka hakkama ei saaks.
See läheb üle! Ausôna, ma luban. Olen oma tütrega kogu tralli läbi teinud, meil olid veel narkootikumid ja politsei ka. Läks üle, aga aega vôttis umbes 4 aastat. Siis tuli inimese pilk silma tagasi ja inimese teod ka. Arvasin, et lôppen ise kusagil hullumajas, aga vastu pidasin. Tegin ka ühe teo, sellest saadik hakkas normaliseeruma. Ei saa seda ka siin kirjutada nagu üks eelkirjutajagi. Aga muidu muudkui rääkisin ja rääkisin ja rääkisin. Pooleli ei tohi jätta, kuigi tundub, et pole môtet. Mingi seljaaju salvestab ikkagi kusagil selle pubeka sees. Mu tütar on nüüd täiskasvanu, on öelnud, et kui ma poleks kontaktis olnud kogu aeg, rääkinud, kärkinud, näägutanud ja kaagutanud, siis ilmselt oleks sinna pôhja vajunudki. See hoidis ta ninaotsa ikka vee peal. Jôudu ja kannatust, aga ma saan sada protsenti kinnitada, et see läheb üle. Vôtab oma aja, teeb oma kahju, aga kaob nagu halb uni hommiku saabudes.
Mina lepiks kokku uued reeglid. Et sina edaspidi ei käsi-keela ja tema edasipidi ei sõima sind. Ei ajaks kell 23 koju tulemisega pilli lõhki. Pigem lepiks kokku, et võib tulla hiljem ja vajadusel sõbranna juurde jääda, AGA sa pead teadma, kelle juures või kellega ta koos on.
Õppimist selgita selle mätta otsast, et kui ta põhikooli normaalsete hinnetega ei lõpeta ning gümnaasiumisse ei pääse, siis pole erilist lootust tulevikus tasuvat tööd saada. Et kas ta tõesti soovib oma elu poe kassas või koristajana mööda saata. Ehk siis hinded peavad korras olema mitte sellepärast, et ema käsib, vaid et tal endal tulevikus hea elu oleks.
Minul oli 10 aastat tagasi tütrega sama lugu. Sain ühest foorumist sügaval põhjas ära käinud noorega kontakti ja tema soovitas teha midagi, mis sellele noorele tõeliselt ehmatav oleks. Ma ei saa siin sama soovitada mis mina tegin. Mõjus, nagu üles oleks ärganud ja mõistusele tagasi tulnud.
Aga kuidas sul tütrega nüüd suhted on? Kas ta on nt tänanud sind, et nii tegid ja ta mõistusele tõid?
Meie elu jätkus nagu tema hulluseperioodi ei oleks olnudki. Me kumbki ei ole seda kevadet meenutanud. Halvale vedavad sõbrad olid tal teisest koolist, nendega enam ei suhelnud. Mõnd meenutas hiljem korra-paar halva sõnaga.
Pigem lepiks kokku, et võib tulla hiljem ja vajadusel sõbranna juurde jääda, AGA sa pead teadma, kelle juures või kellega ta koos on.
Nad oskavad väga hästi telefonis sõbranna ema teeselda.
Pigem lepiks kokku, et võib tulla hiljem ja vajadusel sõbranna juurde jääda, AGA sa pead teadma, kelle juures või kellega ta koos on.
Nad oskavad väga hästi telefonis sõbranna ema teeselda.
Selle vanuses laste puhul ju emad nagunii omavahel lastele playdate kokku ei lepi. Pigem peaks asi toimuma oma lapse usaldamise pealt.
Kas laps on 24/7 nii okkaline, või on tal mingid rahu- ja hellusehetked ka veel? Või ongi kontakt praeguseks pealtnäha täiesti katkenud teie vahel, on ainult võitlus ja haigettegemine?
Võib-olla aitab, kui mõelda ja öelda, et hästi. Sa tunned, et tahad ise oma elu ja käikude üle otsustada. Kas lapsele sobib, et teete kokkuleppe – kuni ta käib koolis ja hinded on positiivsed, seni sina tema pidudesse, käikudesse, kojujõudmistesse enam ei sekku. (Jah, see on seadusevastane, et 15-aastane joob alkoholi ja on öösel kodust väljas, aga seda teeb ta ju niikuinii ja kui sa teda keldrisse ei lukusta, siis tegemast ei lakka.) Aga sellisel juhul suhtute teineteisesse vastastikuse respektiga, st nagu toanaabrid, kes üksteist ei solva, mõnita, nääguta, kontrolli jne. Küsi lapselt, kas ta päriselt on selliseks vabaduseks ja vastutuseks valmis? Tõenäoliselt ta pidutseb siis ikka edasi, aga kuna seda teeb ta praegu ka niikuinii, siis võib-olla vähemalt muutuks kodune õhkkond meeldivamaks ja taastekiks mingigi usaldus teie vahel ja last n-ö vabaks andes võib ta avastada, et ei olegi nii põnev perutada.
See ei pruugi töötada. See on lihtsalt Overtoni akna nihutamine. Algul ehk asi töötabki, aga kui tohib minna-tulla, millal meeldib, ja juua, palju sisse läheb, siis nagunii ei tule õppetööst ja kooliskäimisest midagi välja. Aga reegleid tagasi pöörata enam ei õnnestu, sest ta on juba jõudnud harjuda, et teeb, mis pähe tuleb. Järgmine võitlus tuleb ehk selle üle, et kas tohib endale koju voodikaaslast tuua (need on tõenäoliselt sellised, et hommikuks on voodikaaslane ja pere väärtasjad koos jalutama läinud) või et andku vanemad talle 290+290+60 (kummagi vanema poolt makstav miinimumelatis pluss lastetoetus) ja ärgu segagu oma nina tema ellu.
Njah, hetkel ka närvid läbi oma 15 aastase tütrega. 2 korda on juba öösel politsei helistanud ta pärast. Esimesel korral lõpetas emo-s alkoholimürgistusega. Lihtsalt hakkas õues jooma erinevaid jooke segamini. Isa on tal ka olemas, aga ta ei kuula kumbagi. Ütleme, et mis kell peab tuppa tulema, laseb alati üle ja viimati lülitas telefoni välja ja mina ja ta isa siis muretseme ja närvitseme. Õiendanud juba küllalt ja sama palju ka heaga rääkinud, miski ei aita. Politseiga on tegemist olnud, siis nutab ja jutt, et ei enam, aga kuni järgmise korrani. Meid ta ei sõima, vaid lihtsalt ei kuula ja teeb, mis tahab. Kooliga on siiani veel korras, aga on hakanud suhtlema halva seltskonnaga, nagu ka politsei ütles.
Olen juba igasuguseid mõtteid peas keerutanud ja, et millega teda kuulekaks ehmatada. Tundub, et tegelikult ei mõju miski ja ei saa ju saata ka teda ei tea kuhu. Karistusviise on ka keeruline leida, sest ega 15 aastast ju enam nurka ei pane ja telefoni ei saa ära võtta, sest äkki ta kaob ära ka veel. Isa ähvardab juba omakohusega pätipoiste suhtes, kellega suhtleb, aga no see on ju tütre oma teha, et üldse suhtleb. Keelan ära selle kambaga suhtlemise ja käsen kustutada need kontaktid, aga vähe usutav, et ta nii ka teeb. On tõesti kohutav, milliseks ta järsku muutus. Oli tal üks korralik poiss-sõber kuskil aasta, kellega läksid tülli ja poiss lõpetas suhtlemise ja peale seda hakkaski see jama. Olen temaga rääkinud, lohutanud ja ka noorsoopolitsei on temaga rääkinud. Ütleb, et pole kodu pärast, et kodu ei puutu üldse asjasse ja seoses poisiga on vaid osaline põhjus. Rohkem ta ei räägi mulle, kuigi meil on eelnevalt olnud usalduslik suhe. Nüüd on laps nagu äravahetatud ja ma ei tunne teda äragi ja ma ei oska temaga enam suhelda ????
Miks peaks sellest kl 23 kojutulekunõudest loobuma, kui ta peab sellest kinni? Las turtsub ja plärtsub, vähemalt on õigel ajal kodus – kas seadus mitte seda ette ei näe, et 15aastane peabki sel kellaajal kodus olema?
Piirid kuluvad ikka ära, nimetagu vihahoos sind kelleks tahes. Mis siis, et teised võivad? Mõned sellest seltskonnast istuvad kümne aasta pärast võib-olla vangis või on süstivad narkomaanid – kellele neil aitäh on öelda selle piiramatu vabaduse eest, mis nad sellise eluni lõpuks viis?
Katsu leida põhjuseid tütart tunnustada ja kiita vahepeal, kui midagi hästi teeb, siis ütle, kui hea meel sul on, et poleks ainult näägutamine ja sõimamine. Eriti hea, kui saaks temaga üldse rahulikult elu üle arutleda. Kutsu appi nt pirukaid tegema või salatit hakkima, see selline hea nokkimine, mille kõrvale saab jutustada maast ja merest. Aga jah, alati kinnita, et sa oled olemas tema jaoks, et sa tahad, et tal läheks hästi, kui abi vaja on milles iganes, siis küsigu ainult. Puberteet pole pubekale endale ka ju kerge, mõnel pöörab ikka terve ajukeemia nii sassi et on. Siis on tal ikka väga vaja teada, et isegi kui ta ise käitub nagu viimane mölakas, on tal ikkagi üks kindel koht, kuhu tulla, ja üks inimene, kes alati on tema poolt. Läheb mööda ka see etapp elus, pärast ei suuda ta ise ka ära imestada mis tegi. Aga jah, tähtis on mitte kaotada kontakti temaga, tunda huvi ta tegemiste vastu, toetada, kus võimalik ja mõned asjad ka alla neelata.
Miks peaks sellest kl 23 kojutulekunõudest loobuma, kui ta peab sellest kinni? Las turtsub ja plärtsub, vähemalt on õigel ajal kodus – kas seadus mitte seda ette ei näe, et 15aastane peabki sel kellaajal kodus olema?
Piirid kuluvad ikka ära, nimetagu vihahoos sind kelleks tahes. Mis siis, et teised võivad? Mõned sellest seltskonnast istuvad kümne aasta pärast võib-olla vangis või on süstivad narkomaanid – kellele neil aitäh on öelda selle piiramatu vabaduse eest, mis nad sellise eluni lõpuks viis?
Katsu leida põhjuseid tütart tunnustada ja kiita vahepeal, kui midagi hästi teeb, siis ütle, kui hea meel sul on, et poleks ainult näägutamine ja sõimamine. Eriti hea, kui saaks temaga üldse rahulikult elu üle arutleda. Kutsu appi nt pirukaid tegema või salatit hakkima, see selline hea nokkimine, mille kõrvale saab jutustada maast ja merest. Aga jah, alati kinnita, et sa oled olemas tema jaoks, et sa tahad, et tal läheks hästi, kui abi vaja on milles iganes, siis küsigu ainult. Puberteet pole pubekale endale ka ju kerge, mõnel pöörab ikka terve ajukeemia nii sassi et on. Siis on tal ikka väga vaja teada, et isegi kui ta ise käitub nagu viimane mölakas, on tal ikkagi üks kindel koht, kuhu tulla, ja üks inimene, kes alati on tema poolt. Läheb mööda ka see etapp elus, pärast ei suuda ta ise ka ära imestada mis tegi. Aga jah, tähtis on mitte kaotada kontakti temaga, tunda huvi ta tegemiste vastu, toetada, kus võimalik ja mõned asjad ka alla neelata.
Ma lihtsalt arvan, et lapsel ei tohi lubada kodus laia lehte mängida. Kuidas võib laps vanemale halvasti öelda ja kodus kunni mängida, aga vanem kinnitagu, kuidas tema jaoks olemas ollakse? Juba see, et 15aastasel lubatakse kella 23ni õues jõlkuda, näitab et pole mingeid piire. Suhtleb kellega tahab, pole piire. Turvakodu tundub hea lahendus. Minu teada seal ei või juua ega purjus peaga ilmuda ja igasuguseid käike kontrollitakse, kahtlasi isikuid sisse ei lasta ja on öörahu, millest ka kinni peetakse. Sõimata ja mööblit omatahtsi kokku pakkida seal ka ei õnnestu.
Meil ka praegu teema aktuaalne seoses teismelise piiridekatsetamisega. Psühholoogide peale siin väga ei looda, sest nende ainus jutt on ikka vanematele, et nood peavad oma lapse jaoks olemas olema ja käiama kuis nad teda “harmastavad”. See ongi sisuliselt kõik! Aga probleemi endaga need spetsialistid tegelikult ju ei tegele, proovitud.
Probleem on see, et mässavate hormoonidega teismelist tuleb hoida niigi palju kahe jalaga maapeal, et tal vähemalt elunatuke alles jääks. Veel parem, kui ta ei saaks külge mingit jama, mis hakkaks oluliselt mõjutama kogu tulevast elu (narkosõltuvus, vangla jms).
Lastes pubeka täielikult “lahti”, võib suur vabadus täiega pähe lüüa ja pole teada, millal/kas aru koju jõuabki. Võib, aga ei pruugi. Ja selleks ajaks võib olla juba hilja.
Oma abikaasa, korralik ja tubli pereisa, on rääkinud oma noorusaja lollustest. Oli nt 16-aastasena sõpradega kusagil pärapõrgus kellegi suvekodus pidutsemas. Läksid baari edasi pralletama. Siis, kusagil öösel pilkases pimeduses, hakkasid tagasi sõbra suvila poole jalutama. Olid kõndinud keset suurt maanteed. Tema oli kaotanud teadvuse, vajus keset teed pikali ja jäigi sinna. Kõik astusid temast lihtsalt üle, kedagi ei huvitanud, et nende sõber lebab minestanuna keset sõiduteed. Lebas seal tükk aega, kuni üks kaaslane tagasi pöördus, teda raputas ja ta teeäärde tiris, ning seejärel koju aitas. Siiamaani ta meenutab seda juhtumit ja ütleb, et vaid üks sõber kümnest oli see, kes tuli hädas appi ja vaevus päästma ta elu, kõigil teistel oli suva.
Praegu vaatavad pea iga päev netist vastu kadunud teismeliste otsingukuulutused, mõned leitakse, teisi ei leitagi kunagi. Jah, riiklikule hoolekandele paigutamine on üks levinud lahendus, eriti Lääne-Euroopas ja eriti Põhjamaades, kuid ka sealsed asutused on äärmiselt erineva kvaliteediga. Mõnes jäetakse noored sisuliselt täiesti omapäi, tuttav paigutas oma 14-a piiga sinna. Olid samasugused suhted neil nagu siinsel teemaalgatajal. Ei suhelnud 2 kuud, siis piiga helistas ja teatas, et on rase. Niipalju siis spetsialistide järelevalvest.
Samas mõnes teises asutuses jällegi on kord nii karm, et liigitub lausa piinamise valdkonda (sarnased lood Kobina-koduga). Aga üldiselt on riiklik hoolekanne ikkagi riiklik, s.o noore eest eriti ei hoolitseta seal. Töötajad vahetuvad tihti ja palgalisel personalil puudub enamasti motivatsioon noorte heaolu ja tuleviku nimel väga pingutada. Oma ema-isa on siinkohal siiski tavaliselt rohkem motiveeritud seda noort järje peale aitama ja neil on enamasti vaid üks laps (või mõned), mitte sellist massi nagu lastekodus.
See on minu jaoks nii hirmus teema, sest endal kaks väikest last. Oma noorusajast mäletan mitut sellist tuttavat (mu ema ütleks, et mina olin ka selline, aga mul olid hinded alati korras kuni magistri lõpetamiseni välja + sellistest inimestest hoidsin eemale ka sel perioodil, kus öösiti väljas tahtsin jõlkuda), kellest osadel läksid asjad ikka täiesti käest ära. Kusjuures väga tihti peredest, kus on 2 või 3 last, teiste lastega pole mitte üht probleemi, aga just üks läheb “hulluks” – ja mine võta kinni, miks just üks otsustas, et nüüd on nii, kui teised lapsed kõrval igati normaalselt edasi käitusid.
Mõni tüdruk suutis selle käigus ka rasedaks jääda ja pidi kas 16aastaselt nuttes aborti tegema või töötab nüüd Hesburgeris (sest kõik need lahedad armastust vanduvad täisealised boyfriendid kadusid muidugi kõik juba enne lapse sündi – paremal juhul juba rasedustesti tegemise päeval, nii et tüdrukul polnud vähemalt mingeid illusioonegi enam). Eriti hästi mäletan ühte, kelle vanemad naelutasid isegi ta akna laudadega kinni, sest ta hiilis lihtsalt teise korruse aknast välja, et vanemate poistega amfetamiini teha. Kusjuures vanemad olid igati korralikud inimesed, lihtsalt meri oli põlvini, ise kõige lahedam ja sõbrad nii suurepärased. See osa, et suurepärased sõbrad olid kõik juba korra vangis käinud ja ilmselgelt piisavalt lollid, et sinna varsti tagasi sattuda, jäi tähelepanuta. Koolis enam ei käinud ja nii see läks. Kui mina teda viimati nägin, töötaski toidupoes kassiirina, sest no sel hetkel, kui aru saab, et vanemad poisid igavesti üleval ei pea, on hariduse jaoks juba hilja.
Kui teemaalgatajat lohutab, siis minu kogemus ütleb, et vähemalt minu tutvusringkonnal tuli enamikul siiski aastakesega või nii mõistus pähe ja koolidest päris välja ei langetud, ehk veab ka sul.
Olin ise ka parajalt hull teismeline, kuigi kodus olin viisakas, aga liikusin ka halvas seltskonnas, jõime ja pidutsesime. Mu vanemad olid ekstreemselt rahulikud ja eriti mind ei piiranud ja tegelikult ma tundsin neist piiridest puudust. Isegi sel ajal, ma mäletan mõtet, et nad võiksid mind mõnikord keelata, siis jääksid mõned lollused tegemata. Kuigi kahtlemata oleksin ma nende piirangute vastu sõdinud, aga need oleksid andnud mulle rohkem turvatunnet. Tundsin, et see vabadus jättis mulle liiga palju vastutust ja see oli raske taluda, sest ma ise ei suutnud ennast piirata. Nii et minu soovitus on, las see kellaaja piirang kehtib edasi, ära nääguta, aga proovi vahel uurida, kuidas tal läheb ja KUI ta peakski midagi rääkima, siis anna nõu, aga mitte hinnanguid. Ja ole olemas. Pai sulle, see läheb tal üle.
Minu jaoks tähendaks nii noore lapse purjus peaga koju tulek ja valimatu ropendamine igasugust väljaskäimise keeldu ja nutiseadmete keeldu, 0 taskuraha. Selgitaksin, et kui teised lapsevanemad lubavad nii noorel lapseö purjutada, siis käituvad nad seadusevastaselt ja panevad omaenese lapse elu ohtu. Privileegid saab laps tagasi võita ainult ja ainult vastutustundliku käitumisega, mis peab kestma kokkulepitud aja jooksul, kui seejärel veel libastub, on karistus pikem ja usalduse tagasi võitmine võtab veel rohkem aega.
Ega ta paraku ikka alati lihtsalt “üle ei lähe” ka. See on paras loterii.
Alkohol on nii noore aju jaoks eriti kahjulik, kas su tütar enda tervisele ei mõtle? Kuidas koolis keegi tähele ei pane, et su laps joob ja mis seltskonnaga lävib? See peaks ju näha olema. Mis takistab teemaalgatajal ise noorsoopolitsei ja lastekaitsega ühendust võtmast?
Alkohol on nii noore aju jaoks eriti kahjulik, kas su tütar enda tervisele ei mõtle? Kuidas koolis keegi tähele ei pane, et su laps joob ja mis seltskonnaga lävib? See peaks ju näha olema. Mis takistab teemaalgatajal ise noorsoopolitsei ja lastekaitsega ühendust võtmast?
Ja kas tohib küsida, et mida huvitavat see noorsoopolitsei ja lastekaitse siis antud juhtumil ka teha saavad? Saadavad muidugi psühholoogi juurde, aga sealt nad just tulid ja abi ei saanud ju. Või võtavad lapse perest ära, panevad lastekodusse või kasuperre, aga ega needki instantsid imet ei tee.
