Teema: Täiesti ahastuses.

#3551033:

#3550361:

Alkohol on nii noore aju jaoks eriti kahjulik, kas su tütar enda tervisele ei mõtle? Kuidas koolis keegi tähele ei pane, et su laps joob ja mis seltskonnaga lävib? See peaks ju näha olema. Mis takistab teemaalgatajal ise noorsoopolitsei ja lastekaitsega ühendust võtmast?

Ja kas tohib küsida, et mida huvitavat see noorsoopolitsei ja lastekaitse siis antud juhtumil ka teha saavad? Saadavad muidugi psühholoogi juurde, aga sealt nad just tulid ja abi ei saanud ju. Või võtavad lapse perest ära, panevad lastekodusse või kasuperre, aga ega needki instantsid imet ei tee.

No ma arvan, et nendest ametkondadest on ikka rohkem kasu kui siia kirjutamisest. Mitte et siia kirjutada ei võiks, aga sel lapsel on ju ilmselgelt abi vaja. Abi, mida oskavad pakkuda spetsialistid. Emal on endal ka abi vaja sellise lapsega toimetulekuks. Tuge, nõustamist.

Meil on majas nö, kord: kui tekivad probleemid, siis kaovad kohe ka hüved! See tähendab, et Internet kaob nii arvutist kui ka telefonist, taskuraha läheb külmutamisele ning tuleb ka koduarest (see ikka väga suure lolluse eest). Vastassoost lapse puhul on juba Interneti kadumine muidugi juba maailma lõpp ja tema saigi hakkama sellega, et helistas ühisele peretuttavale, kes lastekaitseametnikuna töötas ja kaebas siis minu peale. Vastuseks sai pikema analüüsi lapse kohustuste ja õiguste osas ning ka kinnituse, et lapsevanemad peavad tagama lapsele eluks vajaliku ning internet/taskuraha ning öine kolamine nende alla ei kuulu. Kuidas see vestlus välja nägi või mida kokkuvõttes arutati, ma ei teagi, kuid mõjus! Vahel siiani üritab nn. paika panna, kuid siis võtame kohe aja, et selgeks teha ootused ja kohustused peresuhtes (kui sa ei taha, et ma sind kuhugi saadan, siis ära saada mind ka). Kusjuures viimane mõjub, sest lumehelbekestele tänapäeval ju midagi öelda ei tohi, kohe solvuvad. Teemaalgataja puhul ma kardan, et hetkel on isiklikum suhe lapsega väga kauge, seega esmalt üritaks talle heaga läheneda ja uurida, mis tema elus toimub ning konkreetsete sigaduste eest (nädalavahetuse jooma alaealisel?!) teha ka vastavad piirangud – koduarests/netikeeld vm. taolist.Ja võimalusel kogemusnõustamist või siis kasvõi omade kogemuste jagamist – kui ise oled teismelisena inglike olnud, siis kindlasti on mõni hea tuttav olnud ka ise paras mässaja – rääkige neist kogemustest ka siis “kogemata” lapse kuuldes (ja just selles võtmes, kuivõrd tobe see takkajärgi tundub) või lapse endaga.

Mina ise, täna vanuses 40+, olin pubekana selline hull laps, jooksin pidevalt kodust ära ja liikusin poistekambas, kellest lõviosa olid juba toona Puiatus viibinud. Ise olin täiesti korralikust kodust, kus kord oli majas, isa oli hästi range. Aga kuidagi ei tekkinud mul nende teiste korralike noortega kontakti, sõpru klassis polnud, olin selline omamoodi, kirjutasin luuletusi ja põdesin maailmavalu. Kusjuures mitte kunagi ei teinud oma segaste sõpradega ei suitsu ega joonud, lihtsalt jõlkusin nendega kaasa ja sageli ööbisin tänaval, sattusin olema valel ajal vales kohas. Nägin maailma hoopis teise nurga alt. Kooli lõpetasin korralikult ära ja pärast seda õppisin sotsiaaltöötajaks. Emale põhjustasin oma hulkumistega muidugi ohtralt halle juukseid ja unetuid öid. Tollal polnud mobiile ka veel, mitmel korral otsiti mind politseiga taga.
Nüüd on mul endal kolm teismelist poissi, vanim sai 20, no sisuliselt ikkagi teismeline veel. Sellega seoses on elu.. täis ootamatusi, ma ütleksin. On nad teinud igasugust ja eks teevad veelgi. Minu jaoks on sigaduste talumatuskmuutumisel 2 kriteeriumit: ohtlikkus elule ja tervisele ning tuleviku rikkumine. Vanima poisi pidutsemisi talusin ja püüdsin mõista terve aasta (ikka stiilis, et hea vähemalt, et kuhugile põõsa alla ei jäänud ja koju jõudis jne), aga siis tundsin, et minu piir on käes ja konkreetselt tõstsin ta lihtsalt välja (poiss oli 19 siis, kool läbi), väikeseks šokiteraapiaks talle endale ja hoiatavaks eeskujuks noorematele vendadele, et neile ei kinnistuks nägemus, nagu selline elu oleks norm ja kõik peaksid seda viisakalt taluma. Ja mis. Sai kärmelt jalad tagumiku alt välja, leidis üürika ja töö, pidutsemiseks sellisel kujul enam aega ei jäänud. Paar kuud tigetses, siis tuli jälle koju ka käima, rääkisime asjad sirgeks. Ütlesin, et ta on alati oodatud, aga minu kodus ikkagi minu reeglid ja purjus peaga mina teda enam näha ei soovi.
Vanematena saame alati loota vaid parimat, vahel ongi nii, et ei saagi midagi teha, ainult leppida selle teadmisega, et elu õpetab.