Teema: täiesti algaja aiapidaja – küsimused

Internet on taolisi teadmisi otsast otsani täis, ainult võta ja loe. Pane kasvõi googli otsingusse mõne oma soovitud taime nimi (no a la vaarika kasvatamine, tomati kasvatamine, tulpide kasvatamine vmt) ja asu infot ammutama – artiklid, foorumid, telesaated, igasugu kanalite lingid tulevad sealt välja.

Püsik tähendabki, et tegemist on püsikuga st. ta tärkab igal kevadel uuesti. Enamasti tuleb neil sügisel varred maha lõigata ja hea oleks millegagi maapind ka talveks katta. Mina katan kuuseokstega, kuigi mõne mulla puhul see ei sobi.

Kastidesse soovitan istutada siiski ainult üheaastaseid taimi st. mitte püsikuid.
Kastidega on see oht, et talvel külmub kastis olev muld täiesti läbi ja sellega seoses hävitab ka su taimede talvituvad juured.
Maapind niimoodi läbi ei külmu nagu kast.
Või siis tõstad kasti talveks keldrisse või garaa¸i, kus pole täielikku läbikülmumist karta. Aga seal ei tohiks ka väga soe olla, sest talvituvad püsikud vajavad ikka mingisugust puhkeperioodi.
Või siis soojustad/katad kastid kuidagi nii, et päris läbi ei külmu. Aga see on jälle katsetamise asi.

Tomat vajab tuulevaikust ja niiskust ja püsivat soojust – seega kasvuhoonet.
Tavaline tomat lihtsalt kasti või peenrasse ei sobi. Selleks on omad sordid, mis sedasi kannavad. Muidugi võib ka nii kasvatada, et päeval on näiteks potiga terrassil ja ööseks tõstad tuppa.

Vaarikate lõikamine sõltub sellest, mis sort sul on. Osad vaarikad on taasviljuvad – neid ei lõigata igal aastal.
Tavalised st. mitte taasviljuvad sordid ajavad igal aastal uusi võrseid, millel järgmine aasta saaki annavad.
Ära lõigatakse see vana vaarikavõrse, mis on silmnähtavalt pruun ja kuivanud. Usu mind, sa saad sellest aru kevadel 🙂 No sinna ei tule lehti külge lihtsalt enam ja ta ongi surnud välimusega.

Sibullilled on erinevad jälle. Osad tahavad talvituda maa sees (kevadkrookused, tulbid, nartsissid, hüatsindid). Nende sibulad võetakse siis peale õitsemist ja lehtede sorgumist maast välja, puhastatakse mullast ja pannakse kuiva kohta (mitte päikese kätte). Sügisel, enamasti septembris vms. pannakse need jälle maha ja kevadel ajavad nad jälle varred ja õied välja.
Nüüd need moodsad sordid tahavad iga aasta väljakaevamist saada, muidu hakkavad kiratsema. Aga vanad tulbisordid olid selles mõttes head, et keegi neid iga aasta välja ei pidanud kaevama ja ikka õitsesid nagu hullud.
Aga lumeroose, lumikellukesi ja märtsikellukesi, mis on ka tegelikult sibullilled, ei kaeva keegi välja – need on kogu aeg maas ja kevadel jälle ilmuvad.
Samas näiteks sügiskrookus pannakse maha alles aprillis – see hakkab õitsema septembris. Nii et jälgi pakkidel sortide nimesid ja juhiseid.

Sellised vanamoodsad põõsastaimed nagu pojeng, käoking, murtudsüda jms. tahavad sügisel varte maha lõikamist. Kui pojengi varred talveks püsti jätta, siis on suur oht, et tekib varremädanik – lumi ja niiskus hakkab vart määndama ja ongi käes.
Pojeng niikuinii vanadel vartel uuel aastal midagi ei kasvata. Mina teen pojengidega nii, et kui õied on ära õitsenud ja hakkavad pruuniks tõmbuma, siis ma lõikan need närtsinud õietupsud suve jooksul ära – siis ei raiska põõsas oma jõudu nende peale ja saab kasvamisega tegeleda. Pojengide varred lõikan maha sügisel, kui nad juba tumenevad ja väsinud olekuga on. Kevadel hakkavad uued varrepungad maast ise tärkama.
Kui sul on mõned puitunud okstega põõsad (nagu enelas jms.), siis need viskavad sügisel lehed maha – vot neid ei pea küll sügisel maha lõikama.

Usu mind, sa tegelikult näed ise oma taimede pealt, mida nendega sügisel teha – kui ikka on vars löntis ja ligunenud ja mädaneva näoga, siis tuleb ta talveks ära lõigata, sest ilmselgelt ta kevadel selle varrega midagi ei tee ja ületalve selle mädaneva varre peenras hoidmine võib mädaniku juurtesse lasta ja oled taimest ilma.
Kui aga vars on tugev ja lihtsalt justkui uinunud (nagu põõsad), siis lase tal rahus olla ja kevadel ajab jälle pungad okstele.

Mis veel … no hea aiatäite materjal on vana hea kress ja saialill.
Külvan mais peoga erinevatesse kohtadesse ja rõõmus kollane õiteilu on enamik aega suvest kindlustatud. Saialill (vana sort) külvab ennast ise iga aasta, aga kressi ma ikka puistan peost. Need ei ole püsikud.
Kress e. mungalill on selline tänuväärne taim, mis nö. venib st. et seda saab tõsta aia peale ja seina najale ja pergola külge. Lisaks sellele on ta minu silmale imeilus. Ta kasvatab ise endale seemned, mille sügisel taime alt kokku korjad, talveks tuppa tood ja kevadel mais jälle peoga maha külvad. Seemned on suured nagu näpuotsad – hea lihtne kokku noppida. Sügisel tuleb kressi varred ära korjata/visata, need muutuvad sügisvihmadega tõeliselt plögaks.

Mul on muidugi nö. taluaed st. enamuses kõik vanaaegsed lilled.
Igasuguseid hostasid ja rododendroneid minu aias ei ole. Nii et nende kohta ma ei oska nõu anda.
Mul on vanad karvased moonid, pojengid, elulõng, krookused, tulbid, moonid, murtudsüda, püvililled, liiliad, päevakübarad jne. No sellised lilled, mida vanaemad kasvatasid. Lisaks arooniad, sõstrad, kasvuhoone, kurgilava, viljapuud, rabarberid jne.

Kui nüüd päris vanasse taluaega vaadata, siis elupuid seal ei olnud küll. Aga kui vaadata natuke hilisemasse aega, ütleme 50-60-70, siis elupuud juba ikka tulid ka.
Minu vanaemal elupuid ei olnud – tema nimetas neid surnuaia põõsasteks 🙂
Tema naabril jälle olid.
Minul ka ei ole, eks lapsepõlves kuuldu ja autoriteetselt inimeselt (vanaemalt) õpitu jääb ikka meelde.
Lisaks on elupuu kasvatus minu teadmise järgi üsna keeruline. No kui mitte keerukas, siis see taim on üsna pirtsakas, st. nad kipuvad üsna nõudlikud olema – kevadpäike kipub kõrvetama ja lähevad pruuniks ja pinnas peab sobima jne.

Kuused aias on hea küll, aga siis ehk ainult üks ja madala kasvuga, mitte mõni mastipuu.
Kuuseokkad kipuvad muidugi mulla koostisele nii mõjuma, et igasugu taimed ei pruugi seal enam kasvada.
Lisaks on kuusk tihe – muru kaob sealt alt ära ja kipub sammalduma maapind.
Ühe kuusega vast elab üle ja siis on jõulupuu omast käest aiast olemas alati 🙂
Kuusehekki ma küll ei soovita aeda teha – see ikka on aia surm. Kuusehekk on nagu müür. Lisaks on kuusehekid väga meelitavaks kohaks varestele ja harakatele, kes kipuvad kuusehekkidesse ja saludesse oma pesi rajama. Harakaid ja vareseid sa küll oma aia lähedale ei taha 🙂

Mänd on selles mõttes ohtlik taim aias, et männi õietolm on üsna tugev allergeen. Ja kevadel on kõik ümber kollane, sest õietolm lendab akendele ja autole ja aiateele jne. Lisaks see okaste riisumine ja… Igihaljas peaks ju tähendama, et okkad püsivad puu küljes kenasti, aga mine vaata männimetsa – seal on ikka paks kiht okkaid puude all. Ega see kõik ju midagi hullu pole, aga peab arvestama.

No ühesõnaga – mõelge läbi. Kui ei hirmuta ükski neist asjust, siis ikka võib ju panna, kui ruumi on ja sobiks.

Mulle meeldivad pigem pargiroosid, erinevad kibuvitsad, sirelid, arooniahekk (ilus punane kaua sügisel), pihlakas, punane vaher on huvitav. Pihlakas ja aroonia meelitavad oma marjadega talvel linde aeda ja siis on kena aknast vaadata neid.

Sirelist soovitan Ungari sireli sorti – see ei aja hullusti võsusid ja püsib nö. põõsana.

Kui väikseid lapsi pole (või on piisavalt targad lapsed, kes jutust aru saavad), siis võib aeda panna ka näsiniine põõsa. Näsiniin on kevadel kõige varasem õitseja – imekaunite roosade õitega. Aga see on väga mürgine. Väga väga väga mürgine. Nii et kui on lapsed, kes tahaksid sealt ilusat oksa murda vms., siis pigem mitte seda oma aeda panna.

Toomingas on ka kena, aga sellega tuleb võrgendkoi aeda – siis peab hoolega jälgima ja tõrjuma.

Kastanit aeda sisse ei soovita panna – kastan koormab maad st. võtab palju toitaineid enda tarbeks ära ja siis võivad teised taimed nälga jääda. Kui panna, siis natuke kaugemale, sest puu on ju ilus.

Pärn on ka ilus ja lõhnab nagu mesi suvel õitsemise ajal. Aga jälle – aeda ei tasu panna, sest eritab suvel teatud perioodil lehtedelt sellist kleepuvad ainet, ja siis on kõik ümbrus nagu siirupiga kaetud. Aiast väljaspool on jälle väga kena ja saab talveks pärnaõisi korjata. Muidugi mesilasi meelitab ligi palju, aga ega neid ei pea näppima minema.

No pajud on ju nunnud, eksole – kevadel tibud küljes ja oksad talvel punased + kasvab mis mühin. Aga see kiire kasv ongi negatiivne tegelikult – paju ajab meeletu kiirusega võsusid ja tulemuseks võib olla pajuvõsa. Madal paju sobib pigem aiast välja kuivenduskraavi serva vms.

Aga alati võib ju panna puudest õunapuid – mul on eesaias näiteks paradiisiõunapuu – ilusate pisikeste viljadega, mida on kena vaadata ja millest saab sügiseti vana head paradiisiõuna salatit teha.
Ja muidugi kirsid, mis hakkavad kevadel õitsema ja siis on aias nagu pitsivaht okstel.

Ja viirpuu erinevad sordid – punased marjad, ilusad õied. Väga tänuväärne. Karvase viirpuu viljad püsivad terve talve näiteks puu küljes ja on täiesti söödavad.
Kuslapuu samuti, tuhkpuu – vaata ka neid. Mõnedel sortidel püsivad marjad kogu talve raagus okstel. Imeilus. On nii heki variante kui ka kõrge kasvuga.

Talvel on muidugi kõik raagus, aga no mis teha – ehitage lumememmed aeda, pange linnusöögimaju raagus okste külge ja on ka lõbusam vaatepilt 🙂

Aga kui sind tõesti huvitab pigem taluaed, siis ma soovitan sul nüüd kohe laupäeval ühte teabepäeva külastada.
Vaata siia: http://maaarhitektuur.blogspot.com/ , laupäeval on Tallinnas Vabaõhumuuseumis taluaedade teabepäev. Kindlasti kuuled sealt palju huvitavat just kujunduse ja taimeliikide kohta. Aiandusnõu vast mitte, aga vähemalt saad teada, mis taimede poole võiks aia kujundamisel vaadata.

Paljudel ploomidel on vaja teist kõrvale, kuna nad on nö. isesteriilsed. Tolmeldajaks on tihti teisest sordist ploomiline. Samas, kui ruum piiratud, siis mitut ploomi pole mõtet ju panna. Aga kindlasti leiad ka sellise ploomi, mis on iseviljuv st. ei vaja teist abiks.
Mul endal ka on üks vana ploom, mis üksinda ei kannaks midagi, aga mul on tolmeldajaks hoopis alõt¨a – see on see kollane ja hapu kirssploom. See pole nagu päris ploom 🙂
Mulle endale väga meeldib alõt¨a – sellest saab imehead kompotti ja mõnusat haput moosi, mis koogi vahele on asendamatu.
Kui sa otsustad alõt¨a tolmeldajaks võtta, siis peab ka vaatama sorti, sest osad alõt¨a sordid on ka isesteriilsed.
Ploom on üsna külmakartlik – kindlasti otsi mõni külmakindel sort.

Aga näiteks Läti madalkirsil ei ole vaja tolmeldajat kõrvale. Mõnel teisel hapukirsil jälle on. Aga seda sa saad puukoolis ise valida, et millise sordi võtad.

Trendikatest õuna-sortidest ei arva ma midagi, ka perepuud on pigem ikka väikese aia teema.
Kui ruumi on, siis ikka ma eelistan päris puid.
Siin jälle tuleb mõelda, et kas tahad poolkõrget sorti või täiskõrget. Täiskõrge on siis selline nagu vanades taluaedades, et ilma puu otsa ronimata õunu kätte ei saa. Poolkõrge on selline täismehe kõrgune. Lapsed saavad ise õunu kätte ja ladvaõunad saab mees kikivarvule tõustes ära korjata.
Poolkõrged üldiselt hakkavad kiiremini kandma ka.
Minule meeldib sõstraroosa, kuldrenett, talveõuntest on asendamatu cortland ja ükski õunakook pole õige ilma antoonovkata. Valge klaar pigem siis, kui ruumi üle on ja enam midagi ei oska valida 🙂 Aga see on minu isiklik arvamus – mulle meeldivad rohkem nn. kõvad õunad.

Kui marjapõõsastest rääkida, siis vanas taluaias on omal kohal punased sõstrad, mustad sõstrad, suured karvased karusmarjad ja nn. mägitikrid – need on need pisikesed, paarikaupa koos varre otsas, okstel tihedas kobaras kasvavad tikrid.

Kevadiste sibullillede puhul üldiselt peaks ikka olema juba midagi väljas.
Probleem võib olla selles, et rotid on sibulad ära söönud või on liigvesi mädandanud või on väga varjuline koht ja maa veel tõesti väga külm või said sibulad liiga sügavale.
Krookuste puhul mängib rolli ka sibula õigetpidi asetamine – kui ikka juured on taevapoole, siis ei hakka sealt midagi tulema. Kaeva üks õrnalt välja ja vaata, kas tal on seal maa all juba midagi sibulale peale tekkinud.