Ühel päeval sa tutvud inimesega, üsna pea taipad et oled leidnud hingesugulase. Elu ei saagi paremaks minna. Kolite kokku, kõik on ideaalne. Ei ole iial uskunud et kohe nii väga võib vedada. Aeg läheb edasi, sünnivad lapsed. Tekib rutiin, pinged. Mõttemaailmad kasvavad lahku. Tülid hakkavad tekkima tühjast. Tülid ei lõppegi..
Ja ühel päeval avastad sa et sinu elu armastusest on saanud maailma kõige põlastusväärsem inimene.
Ma ei oleks iial uskunud et ma teda niimoodi vihkama võin hakata, ilma otsese põhjuseta vaid absoluutselt kõik tema juures on nii vale ja kõik on nii idiootne ja haige. Tunded on vastastikused.
Kindlasti olen ka mina selles süüdi, meil oli olemas kõik kuid ühel hetkel sellest enam ei piisanud. Elasime pealtnäha ideaalset pereelu, kadestusväärset isegi. Ei ole kunagi armukesi olnud või muid kolmandaid isikuid. Lihtsalt.. kõik läks sujuvalt perse. Ei taha ja ei viitsi enam parandada ka. Selle inimese nägemine ajab juba südame pahaks.
Kuidas saab midagi niii ilusat nii rõvedaks ära minna.
