Teema: täisealine laps kohe söögilt ja seebilt maha?

A mis sa siis teed, kui ei ole kedagi kodus? Istud lihtsalt mõne aja oma vanemate/laste kodus ihuüksinda ja mingil hetkel lähed oma koju tagasi? No edu siis, kui nii tore on. Elage oma elu, kuidas teile sobib.

[/quote]

🙂
See tuletas mulle meelde, kuidas olin oma vanematega isa õele külla läinud. Tagasi tulles oli köögilaual kirjake: “väga maitsev supp ja kook olid! + nimed”
Meie äraolekul oli teise tädi tütar perega mööda juhtunud sõitma ja otsustanud läbi astuda. Meid aga ei olnud.
Teades võtme asukohta, astusid sisse, et jätta lauale külakosti. Samas siis kostitasid ka end olemasolevaga.
Meie arust oli see kõik väga toredalt väljakukkunud.
Aga eks inimesed on erinevad. Omal ajal mul vanema venna tollane naine (elasid minu vanemate juures) oli väga-väga häiritud, et sugulased (keda meil on palju) võisid suvalisel ajal koputada ja külla tulla, ilma et oleks pidulikult ette helistanud.
Ja nõuka ajal ikka juhtus, et helistasid küll, kuid keegi lauatelefoni vastu ei võtnud, kuid siiski kui mõte oli, siis ikkagi läksid. Mõnikord oldi kodus, mõnikord mitte.
Eks praegugi juhtub, et olen ise ema juures, kohvitame ja hoovi sõidab ootamatult auto. Ehk siis mõni sugulane on olnud möödasõidul ja otsustanud eksprompt läbi astuda.
Mulle isiklikult see sobib ja meeldib, et sugulased (minu isa poolt tädid, onud, nende lapsed ja lapselapsed. Emal mul endal sugulasi Eestis ei ole) ei pea paljuks üksiku vanainimese juurest läbi astuda, kui juhtuvad mööda sõitma, mõtlemata sellele, et ei ole ette helistanud. Emale sobib see ka.

Minu lapsepõlvekodus kasvatati palju loomi, oli palju heinategu jm põllutööd. Sageli kui eriti kiire oli, siis saabusid ootamatult külalised. Ega ükski tööle appi tulnud, ikka istusime ja istusime nendega juteldes.

#3108116:

Meiegi laiendatud perekonnas on komme omada üksteise koduvõtmeid. Nii selleks, et ootamatu veeavarii puhul reageerida (kui korteriomanik on näiteks välismaal) kui ka selleks, et olla näiteks tunnikese oma ema-isa kodus, tunda nende lõhna ja kasvõi lehitseda ajakirja, mille ema hommikul oma köögilauale lahti jättis. Loomulikult koduomaniku loal ja teadmisel. Selline võimalus on lihtsalt luksus, vanemateta lapsed ei oskagi seda hinnata.

Kui olin laps, käisin samamoodi oma vanaema juures, kus oli alati midagi maitsvat süüa ja kus lugesin enne koolist koju minemist tunnikese raamatut sel ajal kui vanaema oli tööl. Telefone meil ei olnud ja ette teatada ma tulekust kuidagi ei saanud.

Nüüd hiljuti tuli mu ema välismaalt otse meile külla sellisel ajal, kui kõik olid veel tööl ja koolis. Ei pidanud meist keegi talle lennujaama vastu tormama või tema linna peal aega parajaks tegema. Loomulikult sai ta oma võtmega meile sisse, pikutas veidi reisiväsimusest ja ootas rahulikult, kuni pererahvas koju jõudis. Järgmisel päeval reisis edasi oma kodulinna.

Just. See on kodutunne. Tunne, et oled alati oodatud ja armastatud. Oma pere ees ju ei häbene. Kui ongi tuba sassis ja voodi tegemata. See on ju oma perekond. Äkki tuleb ja aitab veel koristadagi. Tundub, et tänapäeval hakkavad sellised tunded kaduma, sest mõni tahab end kuidagi tähtsamaks teha. Et temal on oma kodu ning sinna enam vana perekond ei tohi siseneda. Äkki meeste pärast? Et mees saab pahaseks, kui ämm sisse marsib?

#3108145:

Aga kuidas on lugu naise ämma ja teiste mehe sugulastega? Kas nemad võivad ka samamoodi teie äraolekul külla tulla? Lahe kujutluspilt, kuidas naisevend ja meheõde koos teile satuvad ajal, kui kedagi kohal pole, ja kumbki siis mööda korterit ringi nuusutab, OMA lõhna.

Hetkel räägiti ju oma lastest ja vanematest. Kujutan ette, et kui mehe õde on lähedane ja käib näiteks lapsi hoidmas ning talle on võti antud, siis vast võib tulla ka niisama. Kas tõesti on nii arusaamatu, et inimesed võivad olla lähedastes suhetes? Kui üksteist armastatakse ja aidatakse, siis on minu kodu ka sinu kodu.

#3108184:

Seda ma uuringi. Et teie kodu on ka sinu õe, venna ja vanemate kodu; samuti su äia, ämma ja meheõe kodu. Ja sinu õe kodu on sinu meheõe kodu ja sinu mehevenna naiseõe vanematekodu on sinu vennanaisevennapoja kodu.

Siin räägitakse ju ülenejatest ja alanejatest sugulastest. Miks tood mängu venna naise vennapojad? Alati soovib keegi teema kaaperdada ja selle keerata tagurpidi. Varsti tuuakse mängu dementne vanaema ja hullumeelne ekslaste ema. Peaasi, et saaks mingit jama produtseerida. Tõesti ei kujuta ette, et oma lapsele veiseliha ei paku. Annangi ära enda osa.

Minul on ka vanematekodu võti. Kasutanud seda tõesti pole, sest lähen ju ainult siis külla, kui ka nemad seal on. Tekkis küsimus, kes siin kirjutas, et lapsel nende kodu võtit loomulikult pole, siis kuidas käis võtme üleandmine, või vahetasite lausa lukud ära? Igaühel oma elu, aga kuna see siin foorum ja võib arvamust avaldada, siis minu meelest on sellises peres midagi korrast ära, kus lapsel põhimõtte pärast võti ära võetakse. Saaks aru veel, et vajadusest (nt mingi varuvõti kuhugi peita igaks juhuks vms). Minu jaoks ei saa oma lapsest ealeski võõrast inimest, keda ei usaldaks oma koju ka siis, kui mind pole. Mis iganes võib ju elus juhtuda – lähevad mehega tülli – loomulikult on lapsepõlvekodu uksed alati avatud (ka siis, kui meie mehega ise parajasti kuskil ära oleme).
Ei leia ka, et see, et minul omal ajal raske algus oli, on põhjus, et lapsel samamoodi peaks olema. Meie pere on alati olnud kokkuhoidev ja toetav. Saan aru olukorrast, kui on nt töötu laps, kes ka ei õpi ja kes istuks hea meelega päevast päeva oma toas arvutimängude taga, et siis peab mingi hetk südame kõvaks tegema ja nö julmalt oma elu peale saatma, aga muidu – miks?

#3106674:

#3106668:

Ma alati olen imestanud, kui siin kirjutatakse, et emaga on suhted jahedad ja kokku saadakse harva. Nüüd loen, milliseid emasid on olemas ega imesta enam millegi üle. Laps võib koju tulla ainult siis, kui ema seda lubab. Kui ema on välja maganud, heas tujus ega söö parajasti hõrgutisi või tegele seksiga. Küllap on see nimekiri pikemgi, mil lapsed pole oodatud.

Haha. Nii ongi. Need samad, kes teistes teemades oma ema ja sugulasi jälestavad, hoiavad ka oma lapsi võimalikult kaugel. Äkki laps tahab veel midagi? Ema abi vaja või midagi? Teine leibkond!

Kas keegi on tõesti oma eraldilevate laste/vanematega samas leibkonnas? Ühine eelarve?

#3106706:

#3106702:

Teevad täpselt seda, mis pähe tuleb. Söövad, vaatavad mõnd filmi või loevad, kes teeb oma koolitööd (magistri lõpp käsil), kes parandab teiste koolitöid (õpetaja), läpakad on ju alati kaasas. Tahavad, kütavad sauna või teevad pannkooke. Päevitavad või vedelevad niisama. Mida kodus ikka tehakse? Seda teevadki.

Okey. Mina eelistan selliseida asju teha oma kodus. Oma ema juurde lähen ikka emaga suhtlemiseks, mitte selleks, et seal telekat vaadata või koolitöid teha. Milleks võtta ette teekond ema juurde, kui ema seal ei ole ja teen seal samu asju, mis samal ajal kodus teeksin ning lahkuda ema nägemata? Mida see kohaleminek mulle annab?

Jah, koos emaga suheldes võib ka seal näiteks pannkooke teha või sauna kütta. Aga kui ema seal üldse sel päeval kodus ei ole ja ei tule, siis miks ma peaksin oma aega sinna kohaleminekuga üldse raiskama? Sõidu peale kuluvat aega võiks kuidagi mõnusamalt kasutada sel juhul. Ja mul lapsevanemana on jälle kahju, kui lapsed käivad ja ma ei näegi neid. Ma ju tahan oma lastega kohtuda. Sa ei taha? Piisab sellest, kui nad su kodus vahel pannkooke teevad ja õpivad?

Mul tekkis sama küsimus: minna oma kodust vanematekoju selleks, et õppida või vihikuid parandada? Milleks?

Kuni laps , sõltumata vanusest, õpib, siis ülelpidamine on täielik minu poolt. Toetaksin vajadusel ka siis , kui laps töötab väiksepalgalisel töökohal.

Aga kindlasti ei poolda ma , et peetakse ülal lapsi-täiskasvanuid, kes ei õpi ega tööta. Hea küll, kui ei raatsi välja visata (kuigi seda ta just vajaks) ja nälga jätta… Aga et nendele ostetakse kalleid mobiile, mänge, veetakse reisidele ja antakse piduraha- nope!

#3105326:

Hädaabi võtmeid on lausa kaks. Üks on tõesti nö “kivi all” ehk maja juures meie 70-74 kilose Kaukaasia lambakoera aedikus tema põhumadratsi all (rohkem ei soovi täpsustada), kustkohast seda ei leia niisama lihtsalt ja püssita inimene ka ei saa seda sealt lihtsalt kätte, va meie enda lapsed. Teine võti on ühe konkreetse naabri käes. Pole mingit vajadust, et 10+ inimest (ämmad-äiad-õed-vennad-pojad-tütred) omaksid HÄDAjuhtude võtit.

Kui sinu võti on sinu naabri käes, siis see tähendab, et tema astub pidevalt ja igal suvalisel ajahetkel ette teatamata sulle sisse või? Võtmega lapsed sinu arvates ju teevad nii.

Arusaamatuks jääb ka, miks kahe hädaabi võtme asukohana on koera madratsi all ja naabri käes parem variant kui ühe lapse käes ja teise lapse käes?

#3109321:

Arusaamatuks jääb ka, miks kahe hädaabi võtme asukohana on koera madratsi all ja naabri käes parem variant kui ühe lapse käes ja teise lapse käes?

Vähemalt üks varuvõti peab olema nii lähedal, et seda on võimalik kiiresti kätte saada. Kui lapsed elavad kaugel, siis pole nende käes olevatest võtmetest hädaabiks erilist kasu 🙂