Esileht Pereelu ja suhted Täisealised lapsed ja nende eksid.

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )

Teema: Täisealised lapsed ja nende eksid.

Postitas:
Kägu

Kui mina enam eksiga seotud pole, ei ole neil ka mitte mingisugust alust temaga suhelda.

See peab olema küll äärmiselt ekstreemne juhus, mis lõpetaks mu suhtlemise minu lastelaste ema või isaga. Sinu sassis suhted on sinu probleem.

Ma ei räägi siin sinu suhetest. Selgelt ütlesin, et kui paaril pole omavahel lapsi, siis mis alus või põhjus peaks olema selle eksiga lävimiseks? Loomulikult suheldakse edasi, kui on lapsed. Vanavanemad, tädid, onud peavad ju alles jääma. Kui aga lapsi pole, millest siis selle eksiga suhelda? Meil eksiga lapsi pole seega ei ole ei mul ega mu perel temaga millestki enam rääkida. Suhted ei pea olema sassis, vaid meid lihtsalt ei ühenda enam mitte miski. Inimene muutus üsna tundmatuseni viimastel kooselu aastatel. Ja pärast seda, kuidas muga käitus, ei tahagi temaga suhelda.

Ei ole ühelgi oma pereliikmel keelanud suhelda, pole sellest isegi mitte kordagi rääkinud, aga nad lihtsalt ei suhtle. Ju oli nende jaoks loomulik, et kui me enam suhtes pole, siis ei suhtle ka selle eksiga, kes kuidagi enam meie eludesse ei puutu.

Siin teemas propageeritakse nagu peaks iga eksiga suhtlema ja lausa sõbraks jääma, käima koos väljas, külla kutsuma jne. Tundub ikka mõistlik küll. Elad uue kaaslasega pereelu ammu, aga suhtled kõigi oma eelnevate eksidega ja käid nendega kahekesi kinos, kutsud külla jne.. Kõik suhted on erinevad ka. Paraku paljud suhted siiski ei lähe sõbralikult laiali.

Eksidega ei pea sõber olema, eriti kui uued kaaslased. See on ikka natuke nõme uue kaaslase suhtes, kui sedasi oma eksidega sõbrustada.

Ainus põhjendus selliseks lävimiseks on ühised lapsed.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei räägi siin sinu suhetest. Selgelt ütlesin, et kui paaril pole omavahel lapsi, siis mis alus või põhjus peaks olema selle eksiga lävimiseks? Loomulikult suheldakse edasi, kui on lapsed. Vanavanemad, tädid, onud peavad ju alles jääma. Kui aga lapsi pole, millest siis selle eksiga suhelda? Meil eksiga lapsi pole seega ei ole ei mul ega mu perel temaga millestki enam rääkida. Suhted ei pea olema sassis, vaid meid lihtsalt ei ühenda enam mitte miski. Inimene muutus üsna tundmatuseni viimastel kooselu aastatel. Ja pärast seda, kuidas muga käitus, ei tahagi temaga suhelda.

Aga me ei räägi siin ju ka sinu suhetest.

Teie konkreetsel paaril ei ole enam millestki rääkida ja sina ei taha temaga suhelda, no selge. Mees muutus – klaar teiega. Aga kõigil lahku läinud paaridel ei läinud suhted sassi ega lõppenud päevapealt jututeemad. Ammugi ei taha kõik lahku läinud inimesed eluks ajaks määrata, kellega nende exid või vanemad võivad suhelda.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapse eksiga suhtlemine on minu jaoks teema, mille kohta tasub küsida oma lapse arvamust. Mitte hakata omi reegleid tegema ja oma lapsele vastu töötama. Kui lahkuminek on rahumeelne ja lapsel (ega tema uuel kaaslasel) pole midagi selle vastu, et eksiga suguvõsa üritustel aega veeta, siis loomulikult võib suhelda.

Aga sõbrustada oma lapse eksiga, samal ajal ju eks lahkumineku järgselt lapsele nuge selga taob … Minu meelest see pole normaalne käitumine.

 

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?

Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.

Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.

Armumist ei saa ju keelata ja kas siis peaks siis see mees olema ketis su tütre küljes? Pärast seda hakkab veel tütar esitama nõudmisi, et ei tohi ka suhelda.

Armumist ei saagi keelata, aga petmine on valik. Ühesõnaga oleks sinu meelest täiesti ok ja normaalne, kui su laste kaaslane teda petaks? Sest seda ei saa ju ometi keelata? Põhimõtteliselt oma hoiakuga ütledki, et petmine on täiesti normaalne ja mida see laps sul hädaldab, et teda peteti. No ja siis, ega seda keelata ei saa ju…

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mida need eksid mõtlevad, kes salaja mööda hekitaguseid endistele ämmadele ja äiadele külla hiilivad?

Miks hiilivad, täitsa tavaliselt tulevad. On sul ikka tahtmist piirata, kellega teised inimesed suhtlevad. Kuidas see sinu asi üldse on, eriti kui sinust isegi mitte ei räägita? Mina olen see, kelle tütar ei tea, et suhtleme tema eksmehega. Miks peaksime loobuma meeeldiva inimesega suhtlemisest ainult seetõttu, et tütar armus teisesse, pettis oma meest ja jättis lõpuks abikaasa maha? Siis peaksime meie abikaasaga ka nagu solidaarsusest ta maha jätma? Mis lollus see siis on.

Aga kui see olukord oleks vastupidine? Kui see “meeldiv inimene” oleks olnud see, kes oleks teise armunud, sinu tütart petnud ja siis maha jätnud? Kas siis suhtleksid ka muretult edasi? Ma olen see, kes eelnevalt ütles et minu meelest nõme sedasi perel eksidega edasi suhelda, eriti kui on olnud nõme käitumine eksi poolt. Ja sain muidugi miinustatud. No vot, aga minu meelest olekski reetmine, kui mees on mind petnud, reetnud või muudmoodi seana käitunud või lihtsalt maha jätnud, et mujalt lõbu otsida ja siis mu pere suhtleks temaga edasi.

Kui mees oleks armunud teisesse, mu tütrele kohe esimesel võimalusel ausalt ära rääkinud ning seejärel lahutuse algatanud, varajagamisel õiglane ja viisakas olnud, suhtleksin muidugi edasi. Südant ei saa sundida ja ei peagi sundima, ka mehed mitte. Palju jubedam oleks ju, kui tütremees armastaks tuliselt teist, aga elaks minu tütrega kohusetundest või raha pärast või muul materiaalsel põhjusel. Muidugi, meie tütred ka ise ei tahaks sellises abielus olla. Seega jah, muidugi suhtleksin edasi, eriti kui tütresse see kuidagi ju enam ei puutu. Ausus, julgus, konkreetsus, viisakus – need on väga toredad omadused iga mehe juures, armastuse vastu aga ei saa.

Kui see mees aga oleks mu tütart peksnud või aastaid sala-armukest pidanud, siis poleks ta meeldiv inimene ju ja ebameeldivad inimesed meil külas ei käi. Või õigemini, kui tahaks tulla ja vestelda, näiteks kahetsust avaldada, andestust paluda, siis ÜHE korra ikka võtaks vastu, meeldiks see tütrele või ei. Ja kui sünnipäeval peaks helistama, võtaks ka kõne vastu. Tänaval ütleks tere vastu, aga see oleks ka kõik.

Sellest ma siin ju rääkinud olengi! Oleks ju väga reeturlik sellise eksiga edasi suhelda ja veel sõpra mängida, kui ta on su last/õde/venda halvasti kohelnud, vägivallatsenud ja petnud. Ükskõik kas aastaid või kuid, aga põhiline on see, et petnud – teadlikult ning korduvalt. Millised mehed need kohe ausalt ja viisakalt tunnistama tulevad. Ikka käib üks petmine, varjamine ja õigustamine. Teise hulluks ja lolliks tembeldamine jne. Siin foorumis on neid teemasid lõputult olnud. Ülivähesed mehed tunnistavad ausalt, et keegi teine ja lähevad lahku enne, kui reaalselt petnud. Enamus tahab ikka korralikult uue kaevu valmis vaadata, läbi proovida ja siis kui täitsa kindel, alles vana pikalt saata. Kui minu mistahes pereliikmega (olgu õde, vend või vanemad) nii käitutaks, siis ilmselgelt ma sellise inimesega enam sõbralikult ei suhtleks. Ka siis mitte, kui inimene ise ei tahaks sellest eksist enam midagi kuulda, aga poleks otseselt väga nõmedalt käitunud, tunduks reeturlik kuidagi selja taga temaga sõbrustada. Solidaarsus on selle nimi. Võite siin rääkida mistahes, aga üldiselt enamus siiski oma eksidega sõbrustama ei jää, ammugi siis nende pereliikmed. Ühise sõpruskonnaga tekib ka sageli siiski probleem, eriti siis kui lahkuminek olnud konfliktne. Ikka kaotab keegi siis sõbrad ka, hakatakse pooli valima jne. Reaalne elu on selline. Siin teemas lihtsalt jäetakse mulje, et kui on lahku mindud, siis kõik üks suur õnnelik pere ja kõik eksid käivad niisama külas ja jõululauas uute kaaslaste kõrval istumas.

Mind siin aga miinustati. Mu eks kohtles mind halvasti, vaimselt vägivaldne ja inetud sõnad, tõukamine, selja taga tegutsemine ja petturlik ning siis mina paha, kui mind väga häiriks, kui mu pereliikmed temaga sõpra edasi mängiks. Oma pere nendest asjadest eriti ei teadnud, aga nägid ju, et ma õnnetu selles suhtes. Ja lihtsalt ise ei suhelnudki selle inimesega, kui temast eks sai.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu esimene pikaajaline partner jättis mu maha. Ei, tal polnud kedagi teist, lihtsalt mina ei meeldinud talle enam piisavalt. Petma ta mind ei hakanud, lõpetas suhte, mis muidugi oli mulle väga valus. Raske on endale tunnistada, et armastatule sa siiski piisavalt ei meeldi. Raske muidugi, aga ausus on voorus ning juba paar nädalat hiljem ma mitte mingil juhul ma poleks tahtnud, et ta oleks minuga edasi elanud tasuta seksi vms pärast. Vaat see oleks naisele alandav.

Umbes poole aasta pärast tegi ta minu vanema õega koos firma. Ei, neil polnud kindlasti midagi seksuaalset, suur vanusevahe ja õde abielus. Minu emaga tänaval kohtudes läksid koos kohvikusse näiteks, suhtlesid telefonis.

Kuidas see minu asi pidanuks olema nende suhteid reguleerida? See pole üldse minu asi! Need on nende suhted. Kui tal on minu õega sama eriala ja samad töömeetodid, siis tore on. Rõõm näha, et kaks intelligentset inimest said loodud midagi, mis tegi nad mõlemad edukaks ja nad sobivad kolleegidena. Tore, et ma ei elanud mingi idioodiga, vaid ta meeldib nii mu emale kui ka õele, kes tarkade inimestena saavad aru, et suhteid ei pea vastu tahtmist hoidma.

Ka mina suhtlen temaga, mõned korrad aastas kohtume, alati jagub tundideks jutustamist. Loomulikult tunnevad nemad omavahel ka minu abikaasaga ja mina tunnen tema abikaasat. Kohtudes jutustame põgusalt.

Miks suhted ei lõi lõppeda? Miks ei või maha jätta inimest, kellest ühel hetkel saad aru, et eluks ajaks teda enda kõrvale ei taha? Kõik peaksime elama oma esimeste boyfriendidega elu lõpuni või, ka kui ammu kõrini?

Ei peagi ja võibki lõpetada. Aga tore, et ise nii rahul oled sellega, et sina ei kõlvanud, sind ei tahetud eluks ajaks endale kõrvale ja sinust oli ammu kõrini. Ja sul hea meel, et su ema ja õde vähemalt kõlbasid suhtluseks.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Neile, kes propageerivad eksiga sõber edasi olemist.

Kui eksiga saadakse nii hästi läbi, ta on nii tore inimene, palju ühiseid tegevusi, jututeemasid ja tore koos aega veeta, soov edasi suhelda ja kohtuda, siis MIKS üldse lahku minna? Siin foorumis on väga palju propageeritud ka seda, et pikas suhtes ei peagi enam kirge ja naise-mehe suhet olema. Piisab, kui ollakse sõbrad ennekõike, on olemas hoolimine ja austus. Miks siis sellisest inimesest üldse lahku minna, kellega suur sõber ollakse? Ikkagi siis uut kirge ja sädet otsima ja sõbrana kasutada eksi?

Üldiselt peab olema ju siiski piisavalt suur PÕHJUS, miks lahku minnakse. Kui suhted on nii head, sõprus, ühised jutud ja tegemised, siis pigem ei minda lahku, eriti kui veel ühised (väiksed) lapsed. Järelikult see suhe ei toimi, ei saada läbi. Muidu ju ei läheks lahku. Ja kuidas ja miks siis selle inimesega siis vabatahtlikult ikka pidevalt edasi suheldakse ja sõber ollakse. Koos olles ei olnud sõprust (=ühtsus, hea klapp, hoolimine, ühised tegevused), aga pärast kuidagi järsku peab olema?

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei räägi siin sinu suhetest. Selgelt ütlesin, et kui paaril pole omavahel lapsi, siis mis alus või põhjus peaks olema selle eksiga lävimiseks? Loomulikult suheldakse edasi, kui on lapsed. Vanavanemad, tädid, onud peavad ju alles jääma. Kui aga lapsi pole, millest siis selle eksiga suhelda? Meil eksiga lapsi pole seega ei ole ei mul ega mu perel temaga millestki enam rääkida. Suhted ei pea olema sassis, vaid meid lihtsalt ei ühenda enam mitte miski. Inimene muutus üsna tundmatuseni viimastel kooselu aastatel. Ja pärast seda, kuidas muga käitus, ei tahagi temaga suhelda.

Aga me ei räägi siin ju ka sinu suhetest.

Teie konkreetsel paaril ei ole enam millestki rääkida ja sina ei taha temaga suhelda, no selge. Mees muutus – klaar teiega. Aga kõigil lahku läinud paaridel ei läinud suhted sassi ega lõppenud päevapealt jututeemad. Ammugi ei taha kõik lahku läinud inimesed eluks ajaks määrata, kellega nende exid või vanemad võivad suhelda.

Suhted ei läinud sassi, aga miks siis üldse lahku mindi? Sest seks pole enam nii põnev ja vaja armumise ja uue inimese hormoonilaksu, mis nagunii 2a üle läheb?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armumist ei saagi keelata, aga petmine on valik. Ühesõnaga oleks sinu meelest täiesti ok ja normaalne, kui su laste kaaslane teda petaks?

Ma pole see, kellele sa vastad ja kelle käest küsid, aga siiski ütlen ka sõna sekka. Jah, kui mu tütre mees armuks meeletult kellessegi teisesse, petaks ühel õhtul mu tütart, järgmisel päeval räägiks tütrele ära ja küsiks lahutust, siis on see minu meelest täiesti okei minul selle mehega edasi suhelda. Ka siis, kui tütrele see ei meeldiks. See pole siis enam tema asi, kui just tema personaalküsimust ei arutata päevad otsa. Muidugi oleks soovinud, et mees oleks enne ühe maha jätnud ja siis teist hakanud alles püüdma, aga saan aru…ühest korrast ja kohesest ülestunnistusest. Maha jätmine ei ole mitte alati vale. Teinekord on see vägagi õige. Isegi, kui maha jäetav on mu oma tütar või mina ise.

Küll age EI oleks okei, kui see petmine oleks korduv või pikaajaline ning salajane. Või kui mängus oleks füüsiline või vaimne vägivald. Siis oleks see mees ju tõbras ja tõbrastega suhelda ei taha.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted ei läinud sassi, aga miks siis üldse lahku mindi? Sest seks pole enam nii põnev ja vaja armumise ja uue inimese hormoonilaksu, mis nagunii 2a üle läheb?

Põhjuseid võib olla tuhandeid. Mina näiteks küll eelistaksin, et mees jätaks mind pigem maha, kui et elaks minuga harjumusest, kohusetundest, mugavusest, laiskusest või supi ja seksi pärast, kuigi ma talle enam ei ole ei meeldiv ja huvitav inimene ning käin lausa närvidele.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted ei läinud sassi, aga miks siis üldse lahku mindi? Sest seks pole enam nii põnev ja vaja armumise ja uue inimese hormoonilaksu, mis nagunii 2a üle läheb?

Meie näiteks läksime lahku seepärast, et saime aru, et veel 2-3 aastat ja hakkame teineteise närve sööma ja veel hiljem varjatult vihkama. Parem minna lahku enne, kui algavad skandaalid või vaikiv kannatav kooselu, milles nähvatakse, silmi pööritatakse, nagu välise kena kesta taga elavad paljud-paljud paarid.
Ka ei pruugi suhted minna sassi, kui üks armub kellessegi teisesse. Kõik ju oleneb, kuidas see protsess kulgeb, kui austavad ja ausad ollakse. Muidugi teeb haiget, aga tagasi vaadates saad aru – nad on uuega koos ja õnnelikumad, kui meie oleksime praegu. Miks siis ei võiks austada, et partner tegi õigema valiku ning lahkumineku ajal ei tekitanud probleeme.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt peab olema ju siiski piisavalt suur PÕHJUS, miks lahku minnakse. Kui suhted on nii head, sõprus, ühised jutud ja tegemised, siis pigem ei minda lahku, eriti kui veel ühised (väiksed) lapsed. Järelikult see suhe ei toimi, ei saada läbi. Muidu ju ei läheks lahku. Ja kuidas ja miks siis selle inimesega siis vabatahtlikult ikka pidevalt edasi suheldakse ja sõber ollakse. Koos olles ei olnud sõprust (=ühtsus, hea klapp, hoolimine, ühised tegevused), aga pärast kuidagi järsku peab olema?

Ei pea midagi olema käsu korras. Kas sa tõesti ei ole kohanud inimest, kes näiteks tööl hakkab sulle närvidele käima, kui liiga kaua koos olete. Iga päev, E-R, 9-17. Aga kui viiakse näiteks üle teise osakonda, on päris meeldiv aegajalt lõunalauas vestelda. Või mõnda sõbrannatki pole, kellega meelsasti saate kokku aegajalt, aga näiteks kõrvalkorterites elada, iga päev lobiseda või koos töötada ei kannataks?
Piisavalt paare jääksid sõpradeks, kui nad läheksid lahku enne, kui üks hakkab petma, teine nutma, hakatakse üksteist vaikusega karistama, põlastavalt muigama või sõbrannadele meest kiruma.
Muidugi on võimalikke põhjuseid palju. Näiteks kui üks pool või mõlemad saavad aru, et see seksiasi ei parane, püüa kuidas tahad. Püüad aasta, püüad kaks, no ei hakka parem. Kannatad elu lõpuni kurat teab mille nimel või lähete lahku ning alles jääb kõik muu, alates teineteise seltskonna ja naljade nautimisest kuni austuse ja lugupidamiseni, välja arvatud seks ja kooselu. Seda toredam, kui saab tulevikus mõlema poole uued kaasad ka suhtlusesse lülitada.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minus tekitab küll hämmungut, et tavaliselt on inimestel oma tööde ja tegemiste kõrvalt keeruline aega leida omaenda sõprussuhete hoidmisekski, selleks tuleb ikka eraldi aega pühendada. Samuti räägitakse siin tihtipeale, kuidas ei jõuta omaenda vanemaidki külastada isegi paar korda aastas tähtpäevade ajal. Vanavanemad jälle räägivad, kuidas töö, rahvatantsu ja reisimise kõrvalt pole hetkegi aega lapselaste vastu huvi tundmiseks.

Nüüd aga käivad noored mehed veel aastaid hiljem regulaarselt eksämmaga kohvitamas ja jutustamas? Jah, muidugi pole vaja joosta teisele poole teed, kui lapse eks vastu tuleb, aga mingeid lähedasi suhteid hoida tundub kuidagi veider ja selle motivatsioon ebasiiras. Tundub mingi alateadlik soov tõestada, kui lahe tädi ma ikka olen.

Laste olemasolul on muidugi loogiline, et püütakse elementaarselt viisakaid suhteid säilitada.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armumist ei saagi keelata, aga petmine on valik. Ühesõnaga oleks sinu meelest täiesti ok ja normaalne, kui su laste kaaslane teda petaks?

Ma pole see, kellele sa vastad ja kelle käest küsid, aga siiski ütlen ka sõna sekka. Jah, kui mu tütre mees armuks meeletult kellessegi teisesse, petaks ühel õhtul mu tütart, järgmisel päeval räägiks tütrele ära ja küsiks lahutust, siis on see minu meelest täiesti okei minul selle mehega edasi suhelda. Ka siis, kui tütrele see ei meeldiks. See pole siis enam tema asi, kui just tema personaalküsimust ei arutata päevad otsa. Muidugi oleks soovinud, et mees oleks enne ühe maha jätnud ja siis teist hakanud alles püüdma, aga saan aru…ühest korrast ja kohesest ülestunnistusest. Maha jätmine ei ole mitte alati vale. Teinekord on see vägagi õige. Isegi, kui maha jäetav on mu oma tütar või mina ise.

Küll age EI oleks okei, kui see petmine oleks korduv või pikaajaline ning salajane. Või kui mängus oleks füüsiline või vaimne vägivald. Siis oleks see mees ju tõbras ja tõbrastega suhelda ei taha.

Reaalsuses see valdavalt ju nii pole, et mees järsku armub meeletult teise ja siis kohe tunnistab üles. Tavaliselt toimubki pikaajaline ja salajane (!) petmine. Kui palju olete kuulnud meestest, kes armusid teise ja tunnistasid seda oma naisele enne kui selle teisega voodisse läksid? Või kas või sellest, et seda voodisse sattumist oleks juhtunud vaid see ÜKS kord? Ikka on mingi pikaaegsem teema pea alati enne kui tunnistatakse. Ja pigem ei tunnistata, vaid naine saab ise teada.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted ei läinud sassi, aga miks siis üldse lahku mindi? Sest seks pole enam nii põnev ja vaja armumise ja uue inimese hormoonilaksu, mis nagunii 2a üle läheb?

Põhjuseid võib olla tuhandeid. Mina näiteks küll eelistaksin, et mees jätaks mind pigem maha, kui et elaks minuga harjumusest, kohusetundest, mugavusest, laiskusest või supi ja seksi pärast, kuigi ma talle enam ei ole ei meeldiv ja huvitav inimene ning käin lausa närvidele.

Kui ei ole enam meeldiv inimene ja käid lausa närvidele, siis kuidas see pole “suhted sassis”? Kuidas saab siis olla sõber edasi kellegagi, kellele sa pole meeldiv inimene ja lausa käid närvidele? Kui minnakse lahku, siis tõenäoliselt juba on mingi negatiivne aspekt suhtumises ja suhtluses. Miks ja kuidas siis järsku selle inimesega sõbraks saadakse, kui isegi koos olles pole seda oldud? Tahad olla sõber ja edasi suhelda (kuigi miski otseselt ei seo) kellegagi, kes sulle ei meeldi ja närvidele käib või kes sind ise ei salli ja tüütuks peab?

Seda harjumusest ja kohusetundest koos olemist siin tihti propageeritaksegi. Et laste heaolu pärast ikka peaks olema. See pole piisav põhjus paljude naiste meelest, et enam armastust ja kirge pole. Enamus teemades rõhutud, et armastust ja kirge ei olegi vaja, kui pikalt koos oldud, peaasi et sõbrad ja hoolimine ja kui isekas oleks armastuse ja kire puudumise pärast lahku minna ja pere laiali ajada, lapsed õnnetuks teha.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhted ei läinud sassi, aga miks siis üldse lahku mindi? Sest seks pole enam nii põnev ja vaja armumise ja uue inimese hormoonilaksu, mis nagunii 2a üle läheb?

Meie näiteks läksime lahku seepärast, et saime aru, et veel 2-3 aastat ja hakkame teineteise närve sööma ja veel hiljem varjatult vihkama. Parem minna lahku enne, kui algavad skandaalid või vaikiv kannatav kooselu, milles nähvatakse, silmi pööritatakse, nagu välise kena kesta taga elavad paljud-paljud paarid.

Ka ei pruugi suhted minna sassi, kui üks armub kellessegi teisesse. Kõik ju oleneb, kuidas see protsess kulgeb, kui austavad ja ausad ollakse. Muidugi teeb haiget, aga tagasi vaadates saad aru – nad on uuega koos ja õnnelikumad, kui meie oleksime praegu. Miks siis ei võiks austada, et partner tegi õigema valiku ning lahkumineku ajal ei tekitanud probleeme.

No aga see ju ongi suhete täiesti sassimineku ennetamine. Natuke veel ja siis oleks juba täitsa vihanud üksteist. Ei ole siin ju mingit harmoonilist suhtlust ja positiivset sõprust. Kui ikkagi inimest enam ei talu, miks siis peaks temaga pärast lahkuminekut edasi suhtlema? Jah, vahel mõne kuu möödudes või paar korda aastas uurida, et kuidas läheb vms small talk, aga miks tihedalt läbi käia kellegagi, keda sa tegelikult ei salli? Lihtsalt sellepärast, et olid temaga suhtes ja peaks enda täiskasvanulikkuse näitamiseks kuidagi vägistama mingit suhtlust?

See et uuega õnnelikum ja ta õigem on tihtipeale vaid algusaja idüll, mis oli kunagi ju ka sinuga. Seda, kas uus on tõesti parem valik ja temaga õnnelikum saab öelda alles pikema aja möödudes. Täiesti tõenäoline et aastate möödudes on täpselt samas olukorras nagu sinuga oli.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt peab olema ju siiski piisavalt suur PÕHJUS, miks lahku minnakse. Kui suhted on nii head, sõprus, ühised jutud ja tegemised, siis pigem ei minda lahku, eriti kui veel ühised (väiksed) lapsed. Järelikult see suhe ei toimi, ei saada läbi. Muidu ju ei läheks lahku. Ja kuidas ja miks siis selle inimesega siis vabatahtlikult ikka pidevalt edasi suheldakse ja sõber ollakse. Koos olles ei olnud sõprust (=ühtsus, hea klapp, hoolimine, ühised tegevused), aga pärast kuidagi järsku peab olema?

Ei pea midagi olema käsu korras. Kas sa tõesti ei ole kohanud inimest, kes näiteks tööl hakkab sulle närvidele käima, kui liiga kaua koos olete. Iga päev, E-R, 9-17. Aga kui viiakse näiteks üle teise osakonda, on päris meeldiv aegajalt lõunalauas vestelda. Või mõnda sõbrannatki pole, kellega meelsasti saate kokku aegajalt, aga näiteks kõrvalkorterites elada, iga päev lobiseda või koos töötada ei kannataks?

Piisavalt paare jääksid sõpradeks, kui nad läheksid lahku enne, kui üks hakkab petma, teine nutma, hakatakse üksteist vaikusega karistama, põlastavalt muigama või sõbrannadele meest kiruma.

Muidugi on võimalikke põhjuseid palju. Näiteks kui üks pool või mõlemad saavad aru, et see seksiasi ei parane, püüa kuidas tahad. Püüad aasta, püüad kaks, no ei hakka parem. Kannatad elu lõpuni kurat teab mille nimel või lähete lahku ning alles jääb kõik muu, alates teineteise seltskonna ja naljade nautimisest kuni austuse ja lugupidamiseni, välja arvatud seks ja kooselu. Seda toredam, kui saab tulevikus mõlema poole uued kaasad ka suhtlusesse lülitada.

Peab mainima, et ei ole jah…Ju mul siis nii vedanud või valinud endale õiged inimesed sõpradeks.  Mis sõber see oleks, kes närvidele käib. Kui mulle inimene närvidele käib, siis ma temaga mingit sõprust ei areta ja vabatahtlikult ei suhtle. Nii lihtne ongi. Kui mulle mingi kaaslane ikka närvidele käima hakkab, siis tõesti ei soovi jah temaga veel pärast lahkuminekut mingit sõprust harrastada. Käis koos olles närvidele, käiks ka sõbrana. Inimene jääb ju samaks. Tegelikult ta ju sulle ei meeldi või oled ise selline, kes teisi inimesi taluda ei suuda, et muudkui töökaaslased, sõbrannad ja elukaaslased närvidele käivad.

Üksteise otsas ei peagi elama ja kogu vaba aja ninapidi koos olema. Pole ju ühegi inimesega nii palju koos, et 24/7. Loomulik, et igal inimesel peab olema oma aega ja omaette tegevusi partnerist. Keda siis süüdistada, kui ise oled selle kaaslasega kodus pidevalt ninapidi koos ja siis häda, et käib närvidele.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minus tekitab küll hämmungut, et tavaliselt on inimestel oma tööde ja tegemiste kõrvalt keeruline aega leida omaenda sõprussuhete hoidmisekski, selleks tuleb ikka eraldi aega pühendada. Samuti räägitakse siin tihtipeale, kuidas ei jõuta omaenda vanemaidki külastada isegi paar korda aastas tähtpäevade ajal. Vanavanemad jälle räägivad, kuidas töö, rahvatantsu ja reisimise kõrvalt pole hetkegi aega lapselaste vastu huvi tundmiseks.

Nüüd aga käivad noored mehed veel aastaid hiljem regulaarselt eksämmaga kohvitamas ja jutustamas? Jah, muidugi pole vaja joosta teisele poole teed, kui lapse eks vastu tuleb, aga mingeid lähedasi suhteid hoida tundub kuidagi veider ja selle motivatsioon ebasiiras. Tundub mingi alateadlik soov tõestada, kui lahe tädi ma ikka olen.

Laste olemasolul on muidugi loogiline, et püütakse elementaarselt viisakaid suhteid säilitada.

Ma ise imestan sama asja üle. Minu meelest on ikka enamusel raske leida aega omaenda kaaslase, hobide, sõpradegi jaoks. Töö, lapsed, vanemad, sõbrad, hobid, trenn, koduloomad jms. Ja kui siis veel hakatakse mingite eksidega väljas käima ja suhtlema, selle asemel et natukegi rohkem aega oma suhtele pühendada. Mul tõesti pole sellist aega, et mingil x-põhjusel veel oma eksidega ka kirjavahetust pidada ja kohtumas käia. Maadlen sellega, et kaaslase ja sõpradegi jaoks aega leida töö, hobide jms kõrvalt. Ja prioriteet on ikkagi hetkel olev suhe. Nagu ka peaks olema. Eksid jäävad minevikku ja lasen ka neil oma elu elada oma uue kaaslasega mitte ei torgi ega ahista.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Reaalsuses see valdavalt ju nii pole, et mees järsku armub meeletult teise ja siis kohe tunnistab üles. Tavaliselt toimubki pikaajaline ja salajane (!) petmine. Kui palju olete kuulnud meestest, kes armusid teise ja tunnistasid seda oma naisele enne kui selle teisega voodisse läksid? Või kas või sellest, et seda voodisse sattumist oleks juhtunud vaid see ÜKS kord? Ikka on mingi pikaaegsem teema pea alati enne kui tunnistatakse. Ja pigem ei tunnistata, vaid naine saab ise teada.

Aga ma ei räägigi, et see on valdav. Räägin, kuidas mina käituksin ja mis tingimustel mina eksväimehega edasi suhtleksin.
Kusjuures see ainus kord, mil mind isiklikult on partner petnud, läks peaaegu täpselt seda skeemi mööda. Abikaasa pettis mind ja tunnistas kohe üles, sõna otseses mõttes kohe. Ma poleks muidu mitte kunagi sellest teada saanud. Kui oma laps lahutas, siis temal ka peaaegu selline lugu – armumine väljaspool abielu, petmine (st minu laps pettis), hommikune ülestunnistus abikaasale, lahutus, abielu uue armastusega, peagi 10. pulma-aastapäev.
Inimesi, kes lõpetavad suhte, kui hakkavad armastama teist, on tutvusringkonnas mitu. Eriti just noorte seas, kes küll elavad koos, aga abielus pole ning on alles nö valikuprotsessis.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eksid jäävad minevikku ja lasen ka neil oma elu elada oma uue kaaslasega mitte ei torgi ega ahista.

Miks peaks ahistama. Kui satute kuskil peol kokku – ilmselt on teil ju ühiseid tuttavaid, kelle sünnipäevadel näiteks kohtuda kord aastas – kas siis tõmbate suu kriipsuks ja pärast teret enam ühtki lauset üle laua ei vaheta? Või tuttavate juures jaanipeol, kellegi pulmas või juubelil. Või satute näiteks lennukis või bussis kõrvuti istuma. Või kohtute kursusekokkutulekul, kui koos ülikoolis käisite. Või kohtute ootamatult lasteaias, kus selgub, et teie lapsed käivad samas hoius? Mina näiteks kohtusin viimati oma eksiga töökoha läähedal pubis, kus mina sõin tavapärast lõunast einet, aga tema sisenes Tallinnasse mööda seda maanteed, mille ääres meie kontor asub ja otsustas pärast pikka sõitu seal einestada. Kahtlemata oli meil rõõm teineteist kohata. Enne seda kohtusin viimati temaga oma hõimlase juubelil, kes oli exi klassikaaslane. Enne seda lennujaama ootesaalis. Kuna meie abikaasad on muidugi tuttavad ning neil pole mingit kana kitkuda, siis oli ju tore koos kahe lennu vahelist aega parajaks teha. Minu abikaasa ex ööbib meil, kui siiakanti satub (jah, ta on liiga vaene hotelli jaoks ja jah, meil on majas külalistetuba ja jah, me ajame õhtul juttu ja vaatame telekat ja jah, ta tuleb ainult asja pärast, näiteks hambaarsti juurde).
Busy is new stupid. Nii kiireks oma elu ikka ei suru, et ei saa olulist etappi oma elus tähistanud inimesega mõned laused vahetada, või ka 20 minutit lobiseda, vaid peab kahe sekundi pärast iga päev ja kogu age kuskil mujal olema ning läbi elu tormama pidevalt toimetades. Ajaplaneerimise oskust peab olema.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult ta ju sulle ei meeldi või oled ise selline, kes teisi inimesi taluda ei suuda, et muudkui töökaaslased, sõbrannad ja elukaaslased närvidele käivad.

Taevake, see oli ju selgelt öeldud, et lahku minna ENNE, kui teine hakkab närvidele käima.

Kahtlemata on elus inimesi, ka sõbrannasid, kellega hea meelega suhtleks, aga näiteks sama ühikatuba nooremana poleks tahtnud mingil juhul jagada.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See et uuega õnnelikum ja ta õigem on tihtipeale vaid algusaja idüll, mis oli kunagi ju ka sinuga. Seda, kas uus on tõesti parem valik ja temaga õnnelikum saab öelda alles pikema aja möödudes. Täiesti tõenäoline et aastate möödudes on täpselt samas olukorras nagu sinuga oli.

Ma olen 25,5 aastat uues abielus. Tema 26 aastat.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minus tekitab küll hämmungut, et tavaliselt on inimestel oma tööde ja tegemiste kõrvalt keeruline aega leida omaenda sõprussuhete hoidmisekski, selleks tuleb ikka eraldi aega pühendada. Samuti räägitakse siin tihtipeale, kuidas ei jõuta omaenda vanemaidki külastada isegi paar korda aastas tähtpäevade ajal. Vanavanemad jälle räägivad, kuidas töö, rahvatantsu ja reisimise kõrvalt pole hetkegi aega lapselaste vastu huvi tundmiseks.

Nüüd aga käivad noored mehed veel aastaid hiljem regulaarselt eksämmaga kohvitamas ja jutustamas? Jah, muidugi pole vaja joosta teisele poole teed, kui lapse eks vastu tuleb, aga mingeid lähedasi suhteid hoida tundub kuidagi veider ja selle motivatsioon ebasiiras. Tundub mingi alateadlik soov tõestada, kui lahe tädi ma ikka olen.

Laste olemasolul on muidugi loogiline, et püütakse elementaarselt viisakaid suhteid säilitada.

Ma ise imestan sama asja üle. Minu meelest on ikka enamusel raske leida aega omaenda kaaslase, hobide, sõpradegi jaoks. Töö, lapsed, vanemad, sõbrad, hobid, trenn, koduloomad jms. Ja kui siis veel hakatakse mingite eksidega väljas käima ja suhtlema, selle asemel et natukegi rohkem aega oma suhtele pühendada. Mul tõesti pole sellist aega, et mingil x-põhjusel veel oma eksidega ka kirjavahetust pidada ja kohtumas käia. Maadlen sellega, et kaaslase ja sõpradegi jaoks aega leida töö, hobide jms kõrvalt. Ja prioriteet on ikkagi hetkel olev suhe. Nagu ka peaks olema. Eksid jäävad minevikku ja lasen ka neil oma elu elada oma uue kaaslasega mitte ei torgi ega ahista.

Mina olen veel üks imestaja. Hakkasin eile juba vastust kirjutama, et sageli ei leita nt oma lastelaste hoidmiseks aegagi, aga kunagisi lapse ekse toidetakse ja veedetakse koos õhtuid… Lõpuks mõtlesin, et mis ma siin ikka tänitan. Mulle endale tundub, et see eksidega ja eksämmade/äiadega suhtlemine on osalt nagu võimu näitamine. Antakse mõista, et näete, mina olin ikka parem ja eksi perele meeldin ka rohkem. Usun, et tuntakse salaja naudingut sellest olukorrast.

+8
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

sageli ei leita nt oma lastelaste hoidmiseks aegagi, aga kunagisi lapse ekse toidetakse ja veedetakse koos õhtuid… Lõpuks mõtlesin, et mis ma siin ikka tänitan. Mulle endale tundub, et see eksidega ja eksämmade/äiadega suhtlemine on osalt nagu võimu näitamine. Antakse mõista, et näete, mina olin ikka parem ja eksi perele meeldin ka rohkem.

Ei pruugi asi olla selles. Kui ikka aastaid on möödunud ja oma lapsest juttu ei tehta, siis ju on miski, mis seob. Nagu see, et kui aegajalt järeltulija eksiga suheldakse, ei tähenda kohe kuidagi, et ta meeldiks rohkem kui praegune mees. Inimene on inimene ja neid ei panda mingisse pingeritta. Mul lapse eks elab minuga samas linnas ja linnaosas, laps oma abikaasaga teises linnas. Kui ühega kohtun, ei tähenda see ju, et eelistan teda teisele 🙂 Mõlemad on väga toredad inimesed. Rõõmustan, et järeltulija leidis oma õnne ja rõõmustan, et läks esimesest lahku ilma skandaalide ja tülideta. Rõõmustan, et esimene leidis ka oma õnne ja muidugi rõõmustan, kui minu ja abikaasa seltskonda hinnatakse ja vahetevahel läbi astutakse, kui aeg sobib. Mingid rohkem meeldimised mõtlesid sa ise välja. Loomulikult kui oleks valik, kas täna kohtun lapse ja tema abikaasaga või tema eksiga, valiksin esimese variandi. Sellist valikut aga seni vähemalt pole pidanud tegema. Järeltulija esimene on minu jaoks tunnetuslikult nagu vana semu. Miks ei või sõber olla keegi, kes on mõne pereliikmega, venna, õe, täiskasvanud lapse, kasvõi ema ja isagi kunagi minevikus maganud, on mulle arusaamatu. Mismoodi teiste inimeste seksuaalelu puudutab minu sõprussuhteid, ei puuduta ju. Kui see eks oleks olnud füüsiliselt agressiivne või krooniline valetaja, oleks lood muidugi teised, kumbagi neist inimtüüpidest ei valiks oma peresõbraks.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eksid jäävad minevikku ja lasen ka neil oma elu elada oma uue kaaslasega mitte ei torgi ega ahista.

Miks peaks ahistama. Kui satute kuskil peol kokku – ilmselt on teil ju ühiseid tuttavaid, kelle sünnipäevadel näiteks kohtuda kord aastas – kas siis tõmbate suu kriipsuks ja pärast teret enam ühtki lauset üle laua ei vaheta? Või tuttavate juures jaanipeol, kellegi pulmas või juubelil. Või satute näiteks lennukis või bussis kõrvuti istuma. Või kohtute kursusekokkutulekul, kui koos ülikoolis käisite. Või kohtute ootamatult lasteaias, kus selgub, et teie lapsed käivad samas hoius? Mina näiteks kohtusin viimati oma eksiga töökoha läähedal pubis, kus mina sõin tavapärast lõunast einet, aga tema sisenes Tallinnasse mööda seda maanteed, mille ääres meie kontor asub ja otsustas pärast pikka sõitu seal einestada. Kahtlemata oli meil rõõm teineteist kohata. Enne seda kohtusin viimati temaga oma hõimlase juubelil, kes oli exi klassikaaslane. Enne seda lennujaama ootesaalis. Kuna meie abikaasad on muidugi tuttavad ning neil pole mingit kana kitkuda, siis oli ju tore koos kahe lennu vahelist aega parajaks teha. Minu abikaasa ex ööbib meil, kui siiakanti satub (jah, ta on liiga vaene hotelli jaoks ja jah, meil on majas külalistetuba ja jah, me ajame õhtul juttu ja vaatame telekat ja jah, ta tuleb ainult asja pärast, näiteks hambaarsti juurde).

Busy is new stupid. Nii kiireks oma elu ikka ei suru, et ei saa olulist etappi oma elus tähistanud inimesega mõned laused vahetada, või ka 20 minutit lobiseda, vaid peab kahe sekundi pärast iga päev ja kogu age kuskil mujal olema ning läbi elu tormama pidevalt toimetades. Ajaplaneerimise oskust peab olema.

Võib-olla sul lihtsalt pole väga hobisid ja tegevusi. Kui on lapsed ja töö ning tahta selle kõrvalt ka piisavalt oma kaaslasega kvaliteetaega veeta ning ka mingit hobi harrastada, trennis käia, siis sellest täiesti piisab selleks, et oleks kiire. Kui elu koosneb vaid töö-kodu-lapsed liinil, siis võib muidugi natuke rohkem aega olla.

Ja ütlesin ka, et 1 asi on paar korda aastas viisakuse pärast natuke juttu ajada, kui juhtub kuskil nägema. See ongi normaalne, ikkagi tuttav inimene ju. Teine asi on tihedalt ja regulaarselt suhelda ja lausa sõbratasandil. Käia veel eksiga või lausa mitmega kahekesi midagi tegemas ja külla kutsumas. Lisaks käia eksi pere juures, kui pole ühiseid lapsi. Selle üle imestangi, et kust see aeg võetakse ja mis oleks põhjendus üldse miks ei keskenduta oma hetkesuhtele ja kaaslasele ning ei lasta eksil keskenduda oma kaaslasele. Selle asemel käia eksidega ringi.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt need eksid ei ole siis uusi kaaslasi leidnud veel ja ehk on veidi vanas suhtes veel kinni.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eksid jäävad minevikku ja lasen ka neil oma elu elada oma uue kaaslasega mitte ei torgi ega ahista.

Miks peaks ahistama. Kui satute kuskil peol kokku – ilmselt on teil ju ühiseid tuttavaid, kelle sünnipäevadel näiteks kohtuda kord aastas – kas siis tõmbate suu kriipsuks ja pärast teret enam ühtki lauset üle laua ei vaheta? Või tuttavate juures jaanipeol, kellegi pulmas või juubelil. Või satute näiteks lennukis või bussis kõrvuti istuma. Või kohtute kursusekokkutulekul, kui koos ülikoolis käisite. Või kohtute ootamatult lasteaias, kus selgub, et teie lapsed käivad samas hoius? Mina näiteks kohtusin viimati oma eksiga töökoha läähedal pubis, kus mina sõin tavapärast lõunast einet, aga tema sisenes Tallinnasse mööda seda maanteed, mille ääres meie kontor asub ja otsustas pärast pikka sõitu seal einestada. Kahtlemata oli meil rõõm teineteist kohata. Enne seda kohtusin viimati temaga oma hõimlase juubelil, kes oli exi klassikaaslane. Enne seda lennujaama ootesaalis. Kuna meie abikaasad on muidugi tuttavad ning neil pole mingit kana kitkuda, siis oli ju tore koos kahe lennu vahelist aega parajaks teha. Minu abikaasa ex ööbib meil, kui siiakanti satub (jah, ta on liiga vaene hotelli jaoks ja jah, meil on majas külalistetuba ja jah, me ajame õhtul juttu ja vaatame telekat ja jah, ta tuleb ainult asja pärast, näiteks hambaarsti juurde).

Busy is new stupid. Nii kiireks oma elu ikka ei suru, et ei saa olulist etappi oma elus tähistanud inimesega mõned laused vahetada, või ka 20 minutit lobiseda, vaid peab kahe sekundi pärast iga päev ja kogu age kuskil mujal olema ning läbi elu tormama pidevalt toimetades. Ajaplaneerimise oskust peab olema.

Võib-olla sul lihtsalt pole väga hobisid ja tegevusi. Kui on lapsed ja töö ning tahta selle kõrvalt ka piisavalt oma kaaslasega kvaliteetaega veeta ning ka mingit hobi harrastada, trennis käia, siis sellest täiesti piisab selleks, et oleks kiire. Kui elu koosneb vaid töö-kodu-lapsed liinil, siis võib muidugi natuke rohkem aega olla.

Ja ütlesin ka, et 1 asi on paar korda aastas viisakuse pärast natuke juttu ajada, kui juhtub kuskil nägema. See ongi normaalne, ikkagi tuttav inimene ju. Teine asi on tihedalt ja regulaarselt suhelda ja lausa sõbratasandil. Käia veel eksiga või lausa mitmega kahekesi midagi tegemas ja külla kutsumas. Lisaks käia eksi pere juures, kui pole ühiseid lapsi. Selle üle imestangi, et kust see aeg võetakse ja mis oleks põhjendus üldse miks ei keskenduta oma hetkesuhtele ja kaaslasele ning ei lasta eksil keskenduda oma kaaslasele. Selle asemel käia eksidega ringi.

Kui sa minuga räägid, siis me nimelt lapse eksiga kahekesi ei käi kuskil. Kui ta meile tuleb, on mu abikaasa ehk tema endine äi 99% juhtudest ka siin. Paaril korral pole olnud mind, on vaid mu abikaasa. Temal on oma uus abikaasa vahel kaasas, aga pigem on see nii, et abikaasa on kuskil päris pika aja järel ühe õhtu oma sõpradega koos või näiteks pikemalt oma trennides ja tema tuleb siis osadel kordadel meile. Kahekesi juhuslikult linnas kohtudes võime küll kuskil kiired kohvid teha, aga pigem ei, sest niikuinii näeme ju vaid mõne nädala pärast ilmselt.

Sõprade jaoks on aega alati võimalik leida. Kui täna ei ole, siis ei ole, paneme uue aja paika või vaatame jooksvalt. Rõõmustada selle üle, et mu iga päev on absoluutselt toimetamisi täis, pole kunagi osanud. Koeri jalutada võib ju ka sõbraga vesteldes.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on Perekooli vaates ikka täiesti ebanormaalne pere: ikka on olnud lahkuminekuid ja kõik suhtlevad sõbralikult kõigiga edasi.

Mina olen lahutatud, minu lahutatud mees ja laste isa (lapsed on ammu täiskasvanud) käib vähemalt kord kuus meil. Niisama astub sisse kohvi jooma, kui meie kanti satub, suviti koos lastega on ikka paar korda kuus koos grillimas. Mõnikord tuleb koos uue abikaasaga, mõnikord üksi. Nii poja kui tütre pulmas istusime koos ühes laua otsas mina, minu praegune abikaasa, ex-abikaasa koos oma praeguse naisega ja tema ema – minu eks-ämm niisiis.

Mina suhtlen tihedalt oma ex-ämmaga. Kuna ta on juba päris vana, siis näeme harva, aga paari kuu tagant vähemalt räägime telefonitsi, kuidas meil läheb. Õigupoolest tema enamasti räägib ja mina kuulan, sest ta elab üksi ja suhtlemiskaaslasi on vähe. Kui minu kohta küsib, siis räägin endast ka. Mulle on oluline, et kui tal on igav või tunneb ennast üksi, siis saab mulle helistada ja suhelda.

Mul on 3 täiskasvanud last, nüüd küll pea-aegu 4. Sest ma nimetan oma poja ex-abikaasat ka tütreks. Ei viitsi võõrastele seletada, et miks ma ikka ex-miniaga suhtlen (no nagu siin teemaski on see ju täiesti arusaamatu) ja lihtsam on nimetada, et tütar käis külas. Kuna meil on temaga paar ühist hobi ja ta töökoht on minu elamise lähedal, siis vähemalt 1 kord nädalas, aga enamasti 2-3 korda astub ta sisse. Tihti on ka poeg siin, suhtlevad vabalt ja sõbralikult. Ex-minial on väga tore uus kaaslane, alati on mul hea meel ka teda näha.

Kõik lahkuminekud on kulgenud enam-vähem rahulikult. Enam-vähem sellepärast, et ikka on 1 pool enne aru saanud, et pole mõtet enam ponnistada ja teine pool on ennast vähemalt veidigi mahajäetuna tundnud. Tõsi, ükski lahkuminek ei ole toimunud kellegi petmise tagajärjel ja kõik lahkuläinud on vähemalt aasta olnudki üksi, ilma uue kaaslaseta. Lahku on lihtsalt kasvatud, väga varakult kokku saades on aja möödudes eri suundades mindud. Tagantjärgi väga õiged sammud tehtud. Nagu 1 Kägu kirjutas, et lahku tuleb enne minna, kui teine lõplikult hakkab närvidele käima ja võib-olla teist hoopiski vihkama hakata.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda teemat lugedes olen ma aina õnnnelikum, et olen otsustanud pärast lapse saamist ja kooselu lagunemist vallaliseks jääda. Ei võeta neid uusi naisi/mehi omaks, eksid käivad salaja eksämmadel külas ja johhaidii mida kõike peab veel taluma.

Jälle üks, kes oskab oma elu sättida ainult perekooli teemade järgi käies. Te olete vähe imelikud, kes ei julge lapsi saada, sest väikelapse rubriigis on liiga palju halateemasid jnejne.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu esimene pikaajaline partner jättis mu maha. Ei, tal polnud kedagi teist, lihtsalt mina ei meeldinud talle enam piisavalt. Petma ta mind ei hakanud, lõpetas suhte, mis muidugi oli mulle väga valus. Raske on endale tunnistada, et armastatule sa siiski piisavalt ei meeldi. Raske muidugi, aga ausus on voorus ning juba paar nädalat hiljem ma mitte mingil juhul ma poleks tahtnud, et ta oleks minuga edasi elanud tasuta seksi vms pärast. Vaat see oleks naisele alandav.

Umbes poole aasta pärast tegi ta minu vanema õega koos firma. Ei, neil polnud kindlasti midagi seksuaalset, suur vanusevahe ja õde abielus. Minu emaga tänaval kohtudes läksid koos kohvikusse näiteks, suhtlesid telefonis.

Kuidas see minu asi pidanuks olema nende suhteid reguleerida? See pole üldse minu asi! Need on nende suhted. Kui tal on minu õega sama eriala ja samad töömeetodid, siis tore on. Rõõm näha, et kaks intelligentset inimest said loodud midagi, mis tegi nad mõlemad edukaks ja nad sobivad kolleegidena. Tore, et ma ei elanud mingi idioodiga, vaid ta meeldib nii mu emale kui ka õele, kes tarkade inimestena saavad aru, et suhteid ei pea vastu tahtmist hoidma.

Ka mina suhtlen temaga, mõned korrad aastas kohtume, alati jagub tundideks jutustamist. Loomulikult tunnevad nemad omavahel ka minu abikaasaga ja mina tunnen tema abikaasat. Kohtudes jutustame põgusalt.

Miks suhted ei lõi lõppeda? Miks ei või maha jätta inimest, kellest ühel hetkel saad aru, et eluks ajaks teda enda kõrvale ei taha? Kõik peaksime elama oma esimeste boyfriendidega elu lõpuni või, ka kui ammu kõrini?

Ei peagi ja võibki lõpetada. Aga tore, et ise nii rahul oled sellega, et sina ei kõlvanud, sind ei tahetud eluks ajaks endale kõrvale ja sinust oli ammu kõrini. Ja sul hea meel, et su ema ja õde vähemalt kõlbasid suhtluseks.

Heheee 🙂

Mina kõlban suhtluseks vana hea sõbra tasandil väga hästi, see ju ülalpool kirjas. Tegin sinu jaoks boldiks. Kooseluks mitte, aga selleks ei kõlba ju ka minu ema ega õde 🙂 , seega sinu irooniapüüe läks veidi metsa.
Aga tõepoolest, hindan ausust. Jah, ka seda teadmist, kui ma ei meeldi piisavalt. Vähemalt ei elata minuga läbi vaeva ja valu ning mingil muul põhjusel kui armastus. Ma ei toimi ega taha toimida ajutise aseainena, keda kasutatakse, kuni õige leitakse ja kes selle raames veel rõõmsalt seksi annab. Seda, kui ei meeldi, ongi valus endale tunnistada, aga see ei tähenda, et see tõde poleks. Sa võid proovida ju ka endale teinekord midagi valusat tunnistada ja enda ees aus olla, proovi ära.

+2
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 60 )


Esileht Pereelu ja suhted Täisealised lapsed ja nende eksid.