Teema: Täisealiste laste kodus elamisest

Oleneb ju olukorrast: kui vana see täiskasvanud on, mis kool see oli, mis lõpetati (gümnaasium, ülikool, tehnikum), mis on noore edasised plaanid, mis on vanemate materiaalne olukord jne. Istuge lapsega maha ja arutage läbi.

Kui noor lõpetas gümnaasiumi ja plaanib ülikooli minna ning käib vahe-aastal nö tööl, siis minu poolest las kogub õpinguteks raha.

Ülikooli lõpetanud hästiteenivat noort ma küll üleval pidada ei tahaks (kui just ei ole mingit kokkulepet, et kogub korteri sissemakseks raha või doktorantuuri jaoks välismaal).

Üüri ma oma lapselt küll küsima ei hakkaks, kodule kuluv summa oleks sama ka siis kui laps seal enam ei elaks. Söögi osas võiks panustada küll, ma ise elasin samuti esimese tööl käidud aasta vanemate juures ja ostsin mingi osa toitu külmikusse.

Samas ei pidanud vanemad mulle enam taskuraha andma, mulle riideid ega muud sellist ostma, telefoniarvet maksma jne.

See oleneb lapsest ja eesmärkidest. Ilmselt mingeid elektri, veekulusid jne ei küsiks, aga oma kulud – telefon, meelelahutus, riided jmt muidugi ostku ise.
St tore oleks kui ta näeks vaeva ja koguks raha st oma eluaseme ostmiseks/üürimiseks. Sellisel juhul lihtsalt kui samal ajal veel hakata kodukulusid küsima tähendab see ka seda, et kogumine võtab tal kauem aega.
Samuti oleneb kui ülejõu praegused eluaseme kulud käivad, kuidas toiduga ümber käib jne.

Kui kogu raha, mis teenib raisatakse ära siis ilmselt küll hakkaks mingeid summasid küsima, et nö õpetada/kasvatada, täiskasvanud inimese “pidu ja pillerkaart” küll enam kinni ei peaks maksma ja poputama.

100.- kuus, söök, jook, pesu pesemine.

kui kodus elab, siis tuleb kodutöödesse ka panustada.

kui kodus midagi teha ei soovi, võib kolida hotelli või üürida omale oma kodu.

Baka lõpetas, hetkel magistris ja lisaks käib erialasel tööl. Elab kodus.

Maksab ise kõik oma isiklikud kulud (kõik oma auto kulud, riided, jalanõud, mobiil, internet,väljas söömised, just ostis uue arvuti jne), maksab ka oma osa (1/3) kindlustustest: maja kindlustus ja pere õnnetusjuhtumi kindlustus. Lisaks ostab vähemalt korra kuus külmkapi ja sügavkülmiku täis (käime koos hulgikas, tema maksab, tavaliselt arve ca 100€ kokku).

Kodutöödesse panustab: niidab muru meil ja vanaemal, teeb süüa, koristab, käib koeraga jalutamas nagu teisedki pereliikmed. Pesu pesen ja triigin üldjuhul mina, aga voodilinade triikimine on lapse rida.

Senikaua kui naist majja ei too, võib rahus vanematekodus elada, meil endal ka majanduslikult lihtsam, kui koos elame – suur maja ju.

#3858302:

Imelik, et ta ise pole pakkunud.

Eks see tema jaoks ka ju uus olukord. Tegu 19a noorega.

#3858326:

Kes ei tea, kust tuleb toit külmikusse ja elekter tuleb pistikust.

Küllap ikka teab, kuid siiani on ju tema raha (väikesed hooajatööd, sünnipäevarahad, praktikal teenitu vms) olnudki tema raha.
Üüri ma kindlasti ei võtaks, kuid just see tunne, et kuskilt peaks ju tekkima arusaam, et see kõik ei tule taevast. Ta pole enam laps, vaid meiega samaväärset sissetulekut omav täisealine.
Tänan neid, kes on juba toonud konkreetseid näiteid, kuidas teie peres hetkel see teema lahendatud. Peame selle omavahel millalgi läbi arutama, kuid selleks tahangi veidi mõtteid koguda.

#3858232:

Laps lõpetas kevadel kooli ning hakkas paar kuud tagasi tööl käima. Teenis talvel ka juba ise raha. Elab kodus ning hetkel tundub, et niipea välja kolida ei plaani. Ühelt poolt on kuidagi loomulik ja harjumuspärane endiselt kõige eest ise tasuda. Samas teenib ta ju meiega võrdselt (minust rohkemgi) ja seetõttu mõtlen, et oleks ju loomulik, kui tema ka veidigi pere eelarvesse panustaks.

Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Meie peres on asi korraldatud nii, et me suhtleme ja räägime omavahel. Meie jaoks on loomulik, et istume ja räägime asjad läbi ja siis on nii nagu ühiselt otsustame. Kui sa ainult mõtled omaette ja lapsega ei räägi, siis tekib küsimus, kuidas sa selle hetkegi elatud said või on lugu väljamõeldud.

Vanemad on lapsi ju 18-19 aastat järjest ülal pidanud, nende jaoks ei muutu lapse tööle minnes ju iseenesest mitte midagi peale selle, et enam ei pea taskuraha andma, riideid ostma ja telefoni ning selle arvet kinni maksma. Ehk juba läheb palju odavamaks.

Mind paneb imestama, et pärast seda kui laps on ainult paar kuud tööl käia jõudnud, leiab ema, et lapsele jääb liiga palju raha kätte ja ta peaks hakkama sisuliselt oma senises kodus elamise eest ka üüri maksma.

Need esimesed koolijärgsed palgad on ju nii magusad. Esimest korda elus on natuke raha, mida iseenda peale kulutada, ilma, et luba peaks küsima; on võimalik väljas söömas käia jne. Paljudel ei tule sellist aega enam mitte kunagi elus, sest oma elu peale minnes hakkavad alati olema üürid/kodulaenud, hunnik arveid, tagasimaksmist vajav õppelaen, igapäevakulud jne.

Miks siis mitte lasta lapsel seda esimest enda teenitud raha natuke nautida, seda enam, et enda kulud läksid tema tööleminekuga nagunii juba alla, kuna vanematelt ta enam raha ei küsi.

Minu vanemad ei ole kunagi täiskasvanud lastelt kodus elamise eest raha küsinud, koduseid töid tegime nii nagu tegime lastena – koristasime, aitasime pesu pesta, käisime koeraga jalutamas jne. Ka oma lapselt ei küsinud, kui ta vahepeal mõne aja kodus elas.  Kulud ju oluliselt ei suurene, maja kütan sama moodi ja kindlustan. Noortel kulub endalegi see raha ära, pani kõrvale ja läks hoopis reisile.

igaks juhuks lisan juurde, et palju sõltub ka sellest, kas see tööle läinud lapsuke teenib kuus 700€ või 3000€

mind küll eespool hullult miinustatakse, aga isegi laps ise on meil aru saanud, et kui tema palk on suurem kui mõlema vanema  palgad kokku, siis on täiesti normaalne, kui ta oma rahalise panuse annab ja pere 1-2x kuus sügavkülma täis ostab, vanemad aga teevad jooksvaid kulutusi toidupoes ja maksavad ühise koduga seotud kulud (elekter, küte, turvateenused, nett, jne)

#3858423:

Need esimesed koolijärgsed palgad on ju nii magusad. Esimest korda elus on natuke raha, mida iseenda peale kulutada, ilma, et luba peaks küsima; on võimalik väljas söömas käia jne. Paljudel ei tule sellist aega enam mitte kunagi elus, sest oma elu peale minnes hakkavad alati olema üürid/kodulaenud, hunnik arveid, tagasimaksmist vajav õppelaen, igapäevakulud jne.

Eks siin hakkabki oma osa mängima see, milline on vanemate palk – kas nemad saavad endale üldse lubada väljas söömist või mingit meelelahutust. Kui iga sent on arvel, siis võib ikka närvi ajada küll, kui kõrvaltoas elab keegi, kes saab nädalavahetustel 10-euroseid kokteile joomas käia, aga kodusesse majapidamisse rahaliselt üldse ei panusta.

Meil on kodus üks üliõpilane, kes läks distantsõppe ajal osaajaga tööle ja teenis mõnel kuul ilmselt Eesti keskmist palka isegi. Samas me pole ta “taskuraha” püsikorraldustki veel tühistanud ????. Kõrgkooli minnes oli kokkulepe, et maksame talle igakuiselt mõnisada eurot, et saaks rahus õppimisele keskenduda. Toidupoes ikka käib, oma auto tangib ka ise jms kulud. Las kogub iseseisva elu alustamiseks, arvan ma. (Ja ilmselgelt arvaksin teistmoodi, kui endal iga euro arvel oleks…)

Kui noor elab mõne kuu või kogub kodu sissemakseks vms, siis raha ei küsiks loomulikult. Paraku olen küllalt näinud tuttavatel selliseid noori, keda jäävadki vanemad ülal pidama, ei taha nad eraldi elama kolida ega oma elu alustada, kodus ju mugav, külmkapp alati täis ja kulud makstud, kogu palk jääb enesele. Aga kas kogu elu last ülal pidada on ikka mõistlik?

#3858828:

Aga kas kogu elu last ülal pidada on ikka mõistlik?

Teemaalgataja kirjutab, et laps on paar kuud tööl käia jõudnud peale kooli lõpetamist, aga kommentaatorid jõuavad juba esimese lehekülje lõpuks dramaatilise küsimuse juurde, et kas on ikka mõistlik seda laste KOGU elu ülal pidada…

#3858232:

Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Meie üks täiskasvanud poeg elas meiega kuni 27. eluaastani ja praegu 30 aastaselt on uuesti aastaks tagasi. Kolib välja mais-juunis, kui ta abikaasa õpingud lõpetab ja Eestisse tuleb.

Kuni ta õppis ülikoolis, siis maksime kõik kodukulud meie. Tema ostis aeg-ajalt küll süüa, aga ei maksnud arveid. See-eest panustas korralikult kodutöödesse.

Kui lõpetas ja täiskohaga tööle läks, siis maksis neljandiku (meid on neli peres) elektrit ja kogu maamaksu. Lisaks aegajalt prügivedu ning kanalisatsiooni. Muid kodumakse meil pole. Ka kuidagi iseenesest jäi tema peale lemmikloomatoidu ja kassiliiva ostmine ning kõigi pereliikmete apteegikulud. Kodutöödest võttis ta ära kõik muruniitmise ja lumelükkamisega seonduva