Esileht Pereelu ja suhted Täisealiste laste kodus elamisest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 66 )

Teema: Täisealiste laste kodus elamisest

Postitas:
Kägu

Laps lõpetas kevadel kooli ning hakkas paar kuud tagasi tööl käima. Teenis talvel ka juba ise raha. Elab kodus ning hetkel tundub, et niipea välja kolida ei plaani. Ühelt poolt on kuidagi loomulik ja harjumuspärane endiselt kõige eest ise tasuda. Samas teenib ta ju meiega võrdselt (minust rohkemgi) ja seetõttu mõtlen, et oleks ju loomulik, kui tema ka veidigi pere eelarvesse panustaks.
Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

+18
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleneb ju olukorrast: kui vana see täiskasvanud on, mis kool see oli, mis lõpetati (gümnaasium, ülikool, tehnikum), mis on noore edasised plaanid, mis on vanemate materiaalne olukord jne. Istuge lapsega maha ja arutage läbi.

Kui noor lõpetas gümnaasiumi ja plaanib ülikooli minna ning käib vahe-aastal nö tööl, siis minu poolest las kogub õpinguteks raha.

Ülikooli lõpetanud hästiteenivat noort ma küll üleval pidada ei tahaks (kui just ei ole mingit kokkulepet, et kogub korteri sissemakseks raha või doktorantuuri jaoks välismaal).

+33
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta sai kutse kätte, st edasi õppima enam ei lähe. Leidis juba erialase töö.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üüri ma oma lapselt küll küsima ei hakkaks, kodule kuluv summa oleks sama ka siis kui laps seal enam ei elaks. Söögi osas võiks panustada küll, ma ise elasin samuti esimese tööl käidud aasta vanemate juures ja ostsin mingi osa toitu külmikusse.

Samas ei pidanud vanemad mulle enam taskuraha andma, mulle riideid ega muud sellist ostma, telefoniarvet maksma jne.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ma just päris peost suhu ei elaks, siis ma täiskasvanud lapse käest elamiskuludeks raha ei küsiks. Oma kulud nagu telefon ja über-super internetipakett jms laseks tal endal maksta. Ülejäänud raha võiks laps kõrvale panna oma kodu ostuks. Kui näeksin, et hirmsasti raiskab ja midagi ei logune, siis võibolla küsiks kodukulude raha. Selle raha paneksin siis lapse eest kõrvale ja ühel hetkel annaksin talle kodu sissemaksuks.

Kui elaksin peost suhu ja iga sent arvel, siis räägiksin lapsega läbi ja lepiks kokku temapoolse mõistliku panuse toidu ja elamiskulude osas.

+24
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

See oleneb lapsest ja eesmärkidest. Ilmselt mingeid elektri, veekulusid jne ei küsiks, aga oma kulud – telefon, meelelahutus, riided jmt muidugi ostku ise.
St tore oleks kui ta näeks vaeva ja koguks raha st oma eluaseme ostmiseks/üürimiseks. Sellisel juhul lihtsalt kui samal ajal veel hakata kodukulusid küsima tähendab see ka seda, et kogumine võtab tal kauem aega.
Samuti oleneb kui ülejõu praegused eluaseme kulud käivad, kuidas toiduga ümber käib jne.

Kui kogu raha, mis teenib raisatakse ära siis ilmselt küll hakkaks mingeid summasid küsima, et nö õpetada/kasvatada, täiskasvanud inimese “pidu ja pillerkaart” küll enam kinni ei peaks maksma ja poputama.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Kui ma olen ise omale kulud tekitanud, siis ma ka loomulikult ise maksan tekitatud kulude eest. Hästi palju näeb absurdi näiteks elatisteemades, kus üks ainult leiutab ja teine peab  maksma. Fuhh, kindel ei sellisele jämale! Ei oska lastelt oodata arvete tasumist ja suutäis leiba- putru ei maksa neile samuti midagi. Vesi ja seep on nii oma pereliikmetele kui ka külalistele tasuta. -Õnnelikud Inimsuhted –

+5
-23
Please wait...

Postitas:
Kägu

100.- kuus, söök, jook, pesu pesemine.

kui kodus elab, siis tuleb kodutöödesse ka panustada.

kui kodus midagi teha ei soovi, võib kolida hotelli või üürida omale oma kodu.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teoreetiliselt tundub mingi raha küsimine mulle õiglane, aga samas ennast tundes ma vist esialgu raha ei tahaks lapselt, iseasi, kui temaga kaasneks mingid erilised kulud või oleks laps veits ludri, kes vajaks õpetlikku finantsdistsiplineerimist. Kui laps oleks äsja eriala omandanud ja mulle tegelikult endale väga meeldiks jätkuvalt temaga ühes majas elada, siis lihtsalt põhimõtte pärast raha küsida tunduks kuidagi tobe. Kui aga majanduslikus mõttes oleks lisaraha väga vajalik, siis muidugi küsiks.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Baka lõpetas, hetkel magistris ja lisaks käib erialasel tööl. Elab kodus.

Maksab ise kõik oma isiklikud kulud (kõik oma auto kulud, riided, jalanõud, mobiil, internet,väljas söömised, just ostis uue arvuti jne), maksab ka oma osa (1/3) kindlustustest: maja kindlustus ja pere õnnetusjuhtumi kindlustus. Lisaks ostab vähemalt korra kuus külmkapi ja sügavkülmiku täis (käime koos hulgikas, tema maksab, tavaliselt arve ca 100€ kokku).

Kodutöödesse panustab: niidab muru meil ja vanaemal, teeb süüa, koristab, käib koeraga jalutamas nagu teisedki pereliikmed. Pesu pesen ja triigin üldjuhul mina, aga voodilinade triikimine on lapse rida.

Senikaua kui naist majja ei too, võib rahus vanematekodus elada, meil endal ka majanduslikult lihtsam, kui koos elame – suur maja ju.

+19
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Imelik, et ta ise pole pakkunud.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Imelik, et ta ise pole pakkunud.

Eks see tema jaoks ka ju uus olukord. Tegu 19a noorega.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes ei tea, kust tuleb toit külmikusse ja elekter tuleb pistikust.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes ei tea, kust tuleb toit külmikusse ja elekter tuleb pistikust.

Küllap ikka teab, kuid siiani on ju tema raha (väikesed hooajatööd, sünnipäevarahad, praktikal teenitu vms) olnudki tema raha.
Üüri ma kindlasti ei võtaks, kuid just see tunne, et kuskilt peaks ju tekkima arusaam, et see kõik ei tule taevast. Ta pole enam laps, vaid meiega samaväärset sissetulekut omav täisealine.
Tänan neid, kes on juba toonud konkreetseid näiteid, kuidas teie peres hetkel see teema lahendatud. Peame selle omavahel millalgi läbi arutama, kuid selleks tahangi veidi mõtteid koguda.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on suur maja ja lahe seltskond, lapsed on heatujulised ja edukad ning neid siin elamas näha on puhas rõõm. Et meie seltskond neile veel sobib, see on nii meeldiv tunne.

Oma personaalsed kulud maksavad nad ise, aga majaga seotud kulud maksame meie abikaasaga kui majaomanikud. Suurema osa söögist ostame ka meie ja kelleltki selle eest raha ei küsi.

Meil on lihtsalt väga tore kõigil koos olla, mõnusad õhtusöögid ühise laua ümber kaaluvad igasuguse rahalugemise isu üles ning ega ka rahaliselt kusagilt ei pitsita. Las lastel olla mugavam ja parem elu kui meil endil lapsena-noorena oli.

Kui nad ühel hetkel tahavad omaette elama minna, siis samuti plaanime neid selles toetada ning eluaseme üürimisel või soetamisel tugevalt abiks olla.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps lõpetas kevadel kooli ning hakkas paar kuud tagasi tööl käima. Teenis talvel ka juba ise raha. Elab kodus ning hetkel tundub, et niipea välja kolida ei plaani. Ühelt poolt on kuidagi loomulik ja harjumuspärane endiselt kõige eest ise tasuda. Samas teenib ta ju meiega võrdselt (minust rohkemgi) ja seetõttu mõtlen, et oleks ju loomulik, kui tema ka veidigi pere eelarvesse panustaks.

Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Meie peres on asi korraldatud nii, et me suhtleme ja räägime omavahel. Meie jaoks on loomulik, et istume ja räägime asjad läbi ja siis on nii nagu ühiselt otsustame. Kui sa ainult mõtled omaette ja lapsega ei räägi, siis tekib küsimus, kuidas sa selle hetkegi elatud said või on lugu väljamõeldud.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise ma pole elanud töölkäiva noorena vanematega koos, kolisin eraldi veel enne kõrgkooli lõpetamist. Kõrgkoolis õppides oli stipp minu kuluraha ja lõunasöökide raha.

Hetkel mõlemad lapsed veel õpivad, elavad teises linnas ühikas, seega kogu ülalpidamine tuleb vanemate poolt. Kui kool läbi ja soov kodus elada, siis söögirahasse peaksid nad kindlasti panustama, muud kodukulud jääksid esialgu ilmselt meie kanda kui majanduslikult võimalik. No kui lapsed 5 või isegi 10 aasta pärast ikka veel omaette elama kolida ei soovi, siis jagaks kodukulud ilmselt võrdselt.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemad on lapsi ju 18-19 aastat järjest ülal pidanud, nende jaoks ei muutu lapse tööle minnes ju iseenesest mitte midagi peale selle, et enam ei pea taskuraha andma, riideid ostma ja telefoni ning selle arvet kinni maksma. Ehk juba läheb palju odavamaks.

Mind paneb imestama, et pärast seda kui laps on ainult paar kuud tööl käia jõudnud, leiab ema, et lapsele jääb liiga palju raha kätte ja ta peaks hakkama sisuliselt oma senises kodus elamise eest ka üüri maksma.

Need esimesed koolijärgsed palgad on ju nii magusad. Esimest korda elus on natuke raha, mida iseenda peale kulutada, ilma, et luba peaks küsima; on võimalik väljas söömas käia jne. Paljudel ei tule sellist aega enam mitte kunagi elus, sest oma elu peale minnes hakkavad alati olema üürid/kodulaenud, hunnik arveid, tagasimaksmist vajav õppelaen, igapäevakulud jne.

Miks siis mitte lasta lapsel seda esimest enda teenitud raha natuke nautida, seda enam, et enda kulud läksid tema tööleminekuga nagunii juba alla, kuna vanematelt ta enam raha ei küsi.

+13
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ise ja õde kolisime tööle minnes vanemate juurest välja, aga vend jäi veel paariks aastaks nende juurde elama ka tööl käies. Leppisid vanematega kokku kindla summa, mis vend üldkuludeks neile andis. Meil peres kõiksugu asjadega, nt maamaja remondi jmt, kokkulepe, et kui juba tööl käijad ja rahateenijad, siis jaotame kulud võrdselt. Vanemad toetasid meid õppimise ajal, aga kui juba ise tööl käisime ja nendega selles suhtes võrdsel tasemel, siis hakkasime ka kulusid jagama. Ei ole ju põhjust, miks ei võiks täiseealine ja tööl käiv inimene enda osa eluaseme jmt kuludest maksta.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad ei ole kunagi täiskasvanud lastelt kodus elamise eest raha küsinud, koduseid töid tegime nii nagu tegime lastena – koristasime, aitasime pesu pesta, käisime koeraga jalutamas jne. Ka oma lapselt ei küsinud, kui ta vahepeal mõne aja kodus elas.  Kulud ju oluliselt ei suurene, maja kütan sama moodi ja kindlustan. Noortel kulub endalegi see raha ära, pani kõrvale ja läks hoopis reisile.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul laps ülikoolis (kolmas kursus) ja elab kodus. Töötab osalise koormusega. Taskuraha mina ei anna. Isa vist natuke annab. Telefoniarve on isa perepaketis.

Kommunaalkulude eest ma raha ei küsi. Toidu eest samuti mitte.

Minu jaoks oli majanduslikus mõttes suur kergendus, et laps valis kodulähedase ülikooli Tallinnas. Mitte ülikooli teises linnas, kus oleks tulnud talle korter üürida ja töö leidmise võimalused oleks väiksemad. See oleks mulle ja ta isale tähendanud vähemalt 500 eurost lisakulu kuus. Hetkel on tema koolitamine minu jaoks põhimõtteliselt tasuta.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

igaks juhuks lisan juurde, et palju sõltub ka sellest, kas see tööle läinud lapsuke teenib kuus 700€ või 3000€

mind küll eespool hullult miinustatakse, aga isegi laps ise on meil aru saanud, et kui tema palk on suurem kui mõlema vanema  palgad kokku, siis on täiesti normaalne, kui ta oma rahalise panuse annab ja pere 1-2x kuus sügavkülma täis ostab, vanemad aga teevad jooksvaid kulutusi toidupoes ja maksavad ühise koduga seotud kulud (elekter, küte, turvateenused, nett, jne)

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda ei ootaks, et elektrit ja vett maksaks, aga poenimekirja pistaksin küll aeg-ajalt pihku või läheks koos poodi ja laseks eelneval kokkuleppel temal maksta.

Koristama ja pesu pesema peaks lapsed juba enne täisealiseks saamist, neid kohustusi peaks ta jätkuvalt täitma.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need esimesed koolijärgsed palgad on ju nii magusad. Esimest korda elus on natuke raha, mida iseenda peale kulutada, ilma, et luba peaks küsima; on võimalik väljas söömas käia jne. Paljudel ei tule sellist aega enam mitte kunagi elus, sest oma elu peale minnes hakkavad alati olema üürid/kodulaenud, hunnik arveid, tagasimaksmist vajav õppelaen, igapäevakulud jne.

Eks siin hakkabki oma osa mängima see, milline on vanemate palk – kas nemad saavad endale üldse lubada väljas söömist või mingit meelelahutust. Kui iga sent on arvel, siis võib ikka närvi ajada küll, kui kõrvaltoas elab keegi, kes saab nädalavahetustel 10-euroseid kokteile joomas käia, aga kodusesse majapidamisse rahaliselt üldse ei panusta.

Meil on kodus üks üliõpilane, kes läks distantsõppe ajal osaajaga tööle ja teenis mõnel kuul ilmselt Eesti keskmist palka isegi. Samas me pole ta “taskuraha” püsikorraldustki veel tühistanud 😁. Kõrgkooli minnes oli kokkulepe, et maksame talle igakuiselt mõnisada eurot, et saaks rahus õppimisele keskenduda. Toidupoes ikka käib, oma auto tangib ka ise jms kulud. Las kogub iseseisva elu alustamiseks, arvan ma. (Ja ilmselgelt arvaksin teistmoodi, kui endal iga euro arvel oleks…)

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta nüüd ongi nö päris tööinimene, siis lepiks temaga kokku, et hakkab raha koguma oma elamise jaoks (üürikas – tagatisraha, esimese paari kuu üür ja sisustuseks). Ja lepiks ka mingi aja kokku, et tal ikka kohane eraldi elada, saab segamatult olla, pruutidega aega veeta või misiganes jutt kohane.

Ma pidasin kunagi venda selles mõttes ülal. Mul oli ka imelik talt raha küsida toidu katteks. Ainult kommunaalid küsisin küll pooled. Ca pool aastat elas mu juures elutoas, kuni oli siis üürika jaoks tagatisrahad jmt kogunud. Lõpus hakkas ta küll närvidele käima ja kiirustasin ise tagant teda – tahtsin ju oma elamist tagasi😀

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui noor elab mõne kuu või kogub kodu sissemakseks vms, siis raha ei küsiks loomulikult. Paraku olen küllalt näinud tuttavatel selliseid noori, keda jäävadki vanemad ülal pidama, ei taha nad eraldi elama kolida ega oma elu alustada, kodus ju mugav, külmkapp alati täis ja kulud makstud, kogu palk jääb enesele. Aga kas kogu elu last ülal pidada on ikka mõistlik?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui noor elab mõne kuu või kogub kodu sissemakseks vms, siis raha ei küsiks loomulikult. Paraku olen küllalt näinud tuttavatel selliseid noori, keda jäävadki vanemad ülal pidama, ei taha nad eraldi elama kolida ega oma elu alustada, kodus ju mugav, külmkapp alati täis ja kulud makstud, kogu palk jääb enesele. Aga kas kogu elu last ülal pidada on ikka mõistlik?

Aitäh! Minu lemmikkommentaar. Ta olen. Armastan oma lapsi, kuid leian, et minu töö on nüüd tegelikult ju suures osas tehtud. Loomulikult olen toeks ka edaspidi ja oleme arutanud, et ta võib elada meie juures nii kaua kui soovib, kuid see ei ole võrdne sellega, et ka 100% meie kulul.
Mõned käod on viidanud sellele, et kui vanemad ise sente veeretavad, siis võiks ju laps ka panustada.
Eks meilgi ole mõned vajadused ja unistused,mis täitmist ootavad ja mida laste kasvatamise ajal aastast-aastasse edasi oleme lükanud. Näiteks pole meil oma magamistubagi, sest raha maja ülemise korruse välja ehitamiseks lihtsalt ei jätku. Magamistoad on teismeliste vahel ära jagatud. Nii me elame ja magame aastaid elutoa diivanil ning laste heaolu nimel võin seda veel mõned aastad teha.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kas kogu elu last ülal pidada on ikka mõistlik?

Teemaalgataja kirjutab, et laps on paar kuud tööl käia jõudnud peale kooli lõpetamist, aga kommentaatorid jõuavad juba esimese lehekülje lõpuks dramaatilise küsimuse juurde, et kas on ikka mõistlik seda laste KOGU elu ülal pidada…

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei no laps lapseks, aga mida teha naisega, kelle arvates tema raha on tema raha, aga mehe raha on ühine raha? 😀

Temale jääb rohkem raha kätte kui mehele peale maksude maksmist, aga mees võiks kõik söögi ka veel osta…

0
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Meie üks täiskasvanud poeg elas meiega kuni 27. eluaastani ja praegu 30 aastaselt on uuesti aastaks tagasi. Kolib välja mais-juunis, kui ta abikaasa õpingud lõpetab ja Eestisse tuleb.

Kuni ta õppis ülikoolis, siis maksime kõik kodukulud meie. Tema ostis aeg-ajalt küll süüa, aga ei maksnud arveid. See-eest panustas korralikult kodutöödesse.

Kui lõpetas ja täiskohaga tööle läks, siis maksis neljandiku (meid on neli peres) elektrit ja kogu maamaksu. Lisaks aegajalt prügivedu ning kanalisatsiooni. Muid kodumakse meil pole. Ka kuidagi iseenesest jäi tema peale lemmikloomatoidu ja kassiliiva ostmine ning kõigi pereliikmete apteegikulud. Kodutöödest võttis ta ära kõik muruniitmise ja lumelükkamisega seonduva

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 66 )


Esileht Pereelu ja suhted Täisealiste laste kodus elamisest