Esileht Pereelu ja suhted Täisealiste laste kodus elamisest

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 66 )

Teema: Täisealiste laste kodus elamisest

Postitas:
Kägu

Ja mitte kordagi ei tasunud toidu eest?

Pekki, ma olen tõsiselt kade.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega siin päris ühtseid reegleid ei ole, iga pere enda siseasi.

Kuid pereelu põhimõte on, et kõik panustaksid jõudumööda perekonna toimimisse ja vajalikesse töödesse, sh majapidamiskuludesse. Mitte aga nii, et peres on ütleme 3 täiskasvanud ja töölkäivat pereliiget, ent kõik kulud tasub ja kõik majapidamistööd teeb ära ainult üks või kaks pereliiget, kolmas tuleb nagu hotelli (ja pole vahet, kas see kolmas on kaasa või laps või keegi teine).

Kui ma ise täiskasvanuks sain ja kodus edasi elasin, tundus endale küll loomulik, et käin aeg-ajalt ise poes, ostan oma raha eest toitu arvestusega kogu perele, ja esimesena koju jõudes panen ahju küdema ning valmistan kogu perele õhtusöögi.

Mu noormehe kodus tasus kutt oma vanematele iga kuu kolmandiku oma palgast, mis läks siis toidu ostmiseks ja majapidamiskuludeks.

Erandi teeks siis, kui üks täiskasvanud pereliige peaks koguma ekstra raha millegi jaoks (nt oma korteri ostmiseks vms).

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esialgu ei teeks midagi, elaks-vaataks. Kui see laps oleks ainuke laps, siis oma toitumist peaks ka küll ise vaatama. Ma ei viitsiks iga päev köögis jännata kui peres rohkem väiksemaid lapsi poleks. Vahest ikka, aga sellega arvestada ei saaks. Teine asi, et hakkaks lapse käest mingit summa iga kuu küsima, aga mitte oma kodu kulude katteks, vaid paneks selle kõrvale ja sellest saaks tema elukoha fond. Olgu see siis üürikas või päris oma, aga midagi võiks koguneda ja kui laps seda ise ei teeks, siis nii ma teda aitaks selle fondi tekitamisega. Võib olla nii, et iga fondi pandud x summa kohta panen mingi % juurde.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teine asi, et hakkaks lapse käest mingit summa iga kuu küsima, aga mitte oma kodu kulude katteks, vaid paneks selle kõrvale ja sellest saaks tema elukoha fond. Olgu see siis üürikas või päris oma, aga midagi võiks koguneda ja kui laps seda ise ei teeks, siis nii ma teda aitaks selle fondi tekitamisega. Võib olla nii, et iga fondi pandud x summa kohta panen mingi % juurde.

Et ikka täiskasvanut kohtled nagu last, et kui ise ei korja-majanda-õpi majandamist, teed tema eest ära? Kui kaua siis? Kuni päranduse ka kätte saab ja sellegi laiaks lööb?

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps on laps, olenemata vanusest 🙂 Vähemalt minu jaoks.  Ja eks oleneb ka suhetest oma lapsega – kas emaarmastusest toetad tingimusteta või ootad pikisilmi tema välja kolimist või mitte. Saan täiesti aru oma emast, kes pidevalt tahtis oma pensioni kõrvalt mind toetada, kuigi ma seda ei vajanud. Pidin ikka vaeva nägema, et seda tema poolt pakutavat toetust teda solvamata tagasi lükata.

Endal hetkel selline olukord: 3 poega – gümnaasiumi viimane klass, baka II kursus ja baka lõpetanu, kellel saab varsti 1 aasta tööl käidud.

Noorima ja keskmise kõik kulud katan, saavad ka tasku- ja söögiraha. Kõik nende enda poolt teenitu jääb neile endale. Keskmine poiss käib kooli kõrvalt ka tööl (praktikakoht, kus sooviti, et ta jätkaks), noorim teeb aeg-ajalt väikseid tööotsi.

Vanima poisiga (saab palka minuga võrdselt) muutus ainult see, et ta ei saa minult enam tasku- ja söögiraha ja ma ei maksa enam tema üürikorterit Riias (käis seal koolis) ning oma isiklikud kulud katab ise.  V.a telefonikulu, mida ma nagunii maksan ühise arvena kõik poisid ja ma ise. Ei hakka mingi tema osa 20 € pärast teda sealt eraldama. Majapidamise ja ühise söögi kulu eest ma temapoolset panust ei oota ega tahagi. Samas, kui läheme kusagile sünnipäevale või külla, siis ta võtab omalt poolt nänni kaasa – veini, snäkke jms. Aeg-ajalt tellib endale ja vendadele Bolti kaudu süüa ja maksab ise. Ja aeg-ajalt teeb omal algatusel  perele oma kuludega õhtusöögi – ütlebki mulle, et “täna õhtul teen süüa mina, sina ei pea millegi pärast muretsema”. Hetkel kogub ta raha oma isikliku kodu ostmise sissemaksuks.

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

– Kogun lapsele ise tema raha. Millal siis tekib noorel oskus ise koguda? Meil on ikka juba aastaid õpitud raha koguma, et mõnd endale vajalikku asja osta. Arvutid, uhkemad telefonid, erinevad tehnikavidinad  vms – see kõik on ikka lastel oma raha eest ostetud. Auto ostmisel veidi toetasime, kuid praktiliselt pool summat pani noor ise juurde. Esimeseks üürimakseks või kodu sissemakseks peaks suutma ka laps ikka ise oma palgast kõrvale panna – need oskused peaksid olema juba omandatud varem. Mina emana võin vajadusel oma rahaga veidi toetada.

– Esimesed palgad on tõesti magusad ja ma ei plaanigi kohe lapse raha kallale minna. Kuid tekib küsimus, et millal on siis õige aeg? Meie elasime noortena mehega aastakese ämma majas ja meie jaoks oli iseenesestmõistetav iga kuu kindel summa ühisesse eelarvesse lisada. Hetkel oleme oma peres ülemineku faasis ja ma ei rutta lapsega seda vestlust pidama, kuid kuna tean, et tal on plaan veel mõned aastad kodus elada, siis minu jaoks on täiesti mõistlik, et mingist hetkest täisealine noor veidi panustab. Kui vestlemisel tuleb välja, et tal on plaan hetkel kogu palk mingiks konkreetseks sissemaksuks koguda, siis loomulikult olen toeks ning lepimegi kokku, et ta ei pea panustama ja see on meiepoolne tugi elu alustamisel.

 

 

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

0
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teine asi, et hakkaks lapse käest mingit summa iga kuu küsima, aga mitte oma kodu kulude katteks, vaid paneks selle kõrvale ja sellest saaks tema elukoha fond. Olgu see siis üürikas või päris oma, aga midagi võiks koguneda ja kui laps seda ise ei teeks, siis nii ma teda aitaks selle fondi tekitamisega. Võib olla nii, et iga fondi pandud x summa kohta panen mingi % juurde.

Et ikka täiskasvanut kohtled nagu last, et kui ise ei korja-majanda-õpi majandamist, teed tema eest ära? Kui kaua siis? Kuni päranduse ka kätte saab ja sellegi laiaks lööb?

Kui laps elab peres edasi nagu laps, siis kohtlengi teda nagu last. Kui täiskasvanud ja töötav noor inimene elab vanematekodus edasi ilma mõjuva põhjuseta ja isegi oma elamise jaoks raha kõrvale ei pane, siis miks mitte seda ise korraldada. Ühel hetkel on piisav summa koos, et noor inimene end majast välja kolib.

Aga see on selline oleks jutt. Minu laps kolis peale gümnaasiumit kodust välja ja õpib hetkel teises riigis. Mina maksan tema üüri ja õppemaksu, laps käib osalise koormusega tööl ning saab muude kuludega ise toime.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Minu jaoks ei ole see mingi suur teene (tean vanemaid, kes tasustavad lapse tööd), vaid elementaarne osa elust ja need kohustused ei teki ju siis, kui laps saab täisealiseks, vaid see kuulub juba varem igapäevase elu osa juurde.  Seda ütleb meile ka perekonnaseadus:
<h3 style=”margin: 1.25em 0px 0px; padding: 0px; border: 0px; font-size: 14px; line-height: normal; color: #000000; font-family: Arial, Tahoma, Helvetica, sans-serif;”><strong style=”margin: 0px; padding: 0px; border: 0px;”>§ 114.  Vanemate abistamise kohustus</h3>
<p style=”margin: 0.5em 0px 0px; padding: 0px; border: 0px; font-size: 14px; color: #202020; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif;”>  Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.</p>
Sellest tekivad ka harjumused, et tulevikus oma elus ise hakkama saada.

Ma tean üht päriselt juhtunud lugu, kus 18a noor läks teise linna õppima ning kui vanemad paar nädalat hiljem küsisid, et kuidas läheb, siis laps ütles, et hästi läheb, aga koristajat pole veel käinud.

Meie vanematena vastutame selle eest, mida nad oskavad ja mida mitte. Kui ma lasen noorel 3-4a elada enda juures, ilma jutukski tegemata, mis tema ülalpidamine tegelikult maksab, siis pole tal ju õrna aimugi, mida tähendab täiesti omaette elamine, kui kulukas see võib tegelikkuses olla.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Selliste tööde tegemiseks ei pea ju ootama, et laps täisealiseks saaks ja tööle läheks. Selliseid töid hakkab laps jõudumööda juba palju varem tegema.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Selliste tööde tegemiseks ei pea ju ootama, et laps täisealiseks saaks ja tööle läheks. Selliseid töid hakkab laps jõudumööda juba palju varem tegema.

Loomulikult. Aga gümnasistilt ei oodanud me, et maja KÕIGI põrandate pesemine ongi 100% tema töö, muruniitmine peaaegu 100% ja et ta 1-2 korda nädalas teeb kahekäigulise eine mitmele inimesele, katab laua ja hoolitseb ainuisikulisest kasside liivakastide ja kaminapuude eest. Ka peseb ainult tema meie majas aknaid väljastpoolt, mõned aknad seestpoolt pesevad teised pereliikmed oma tubades. Ka kütab tema rõhuva enamuse kordadest sauna, sest ise eelistab käia päeval ja üllikuumas, siis meie jaoks on paari tunni pärast ideaalne – õhtul.

Need tööd liikusid noorele siis, kui tuli aeg valida – kas hakkab maksma osa eluasemekuludest või tasub tööga oma tavakodutöödele (nagu oma pesu pesemine, oma ruumide korrashoid, oma nõude pesu korraldamine, oma koera jalutamine, oma riiete triikimine, oma voodipesu vahetus ja mõistlik arv köögiabikordi) lisaks. Kuna me kõik eelistasime tööde varianti, võttiski ta need tööd, mille eest osaliselt tasusime varem abistajale (muru, osaliselt lumi, aknad, ka osa töödest kaminapuudega), enda kanda. Perele puhas raha kokkuhoid pere-eelarves, temal võimalus koguda raha oma elu edasiseks korraldamiseks ja ka kodutööde aega saab ta ju ise juhtida.

Siinkohal on võrdlus noorega, kes ootab koristajat, kohatu, sest selgitasin ka enne, et neid töid teeb ta OMA osale lisaks.

+1
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei no laps lapseks, aga mida teha naisega, kelle arvates tema raha on tema raha, aga mehe raha on ühine raha? 😀

Temale jääb rohkem raha kätte kui mehele peale maksude maksmist, aga mees võiks kõik söögi ka veel osta…

Kui mees armastab rohkem kui naine, siis ta selliseid küsimusi ei esita. Ja suhe on ainult siis hea kui mees armastab rohkem, see on ammu juba välja uuritud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: right;”>Mõnede inimeste postitusi lugedes tekkis küsimus, mida need vaesed vanemad siis tegema hakkavad, kui nende lapsed kolivadki välja? Kellelt siis kulusid sisse kasseerida? Õnnelikud on lapsed, kelle vanemad  tunnevad rõõmu lihtsalt sellest, et lapsed tahavad veel nendega koos olla… Olen õnnelik, et minu vanemad just sellised olid- siinseid kommentaare lugedes pean tunnistama, et mul vedas vanematega!  Ja ometi kolisin  kodust välja väga varakult, sest soov iseseisvat elu alustada oli suur.</p>

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Osad kohustused on tõesti kogu pere jaoks vajalikud, aga ligi hektariline aed niita, miks kogu seda hektarit üldse niitma peab, vast piisaks majaümbrusest? Kassid ja koerad on kelle omad? Lapse soovil võetud?

Maja üldkasutatavate ruumide korrashoid, söögitegemine jms on tõesti kogu pere teema lisaks enda ruumidele ja asjadele.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on olukord et raha pole probleemiks, kas siis peaks ka töötavalt lapselt mingit tasu küsima söögi või kodukulude eest?
Kui nagunii on koristaja käinud koristamas, kas nüüd peaks ta ka selle eest midagi tasuma hakkama?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirjutan asjast, mida minu vanemad tegid, ja mis ma arvan, et on õige. Ühesõnaga, kui ülikool oli lõpetatud, ja töökoht leitud. Siis vanemad põhimõtteliselt viskasid mu kodust välja. No õigemini oli nn perekoosolek, isa oli võtnud enda nimele 2 toalise korteri laenupeale. Pidin kohe isale siis maksma laenu+ kommunaalid, telefoni leping tehti ka kohe ümber jne. Koju aidati osta elamisväärne – aga mingit tehnikat ei ostetud. Madrats, voodi ostad siis kui teenid, vanad nõud sain kaasa jne. Diivan jne – need ei ole eluks vajalik, ostad siis kui teenid endale raha. Köögimööbel oli vist vanast ajast sinna jäänud.

Ausalt 2 kuud ma olin shokis aga nüüd tänulik. Ma ei teadnud terve elu mis on telefoniarve – vaid nõudsin endale vaid uusi telefone. Ma ei teadnud arvetest ega toidu hinnast midagi. Nüüd siis tean ja arvestan ka sellega.

Ja tegelikult tegid mulle suure kingituse. Nad kinkisid pm mulle esimese kodu. Nüüd tean ja olen tänulik. Aga esimesed pool aastat ma ikka kuu lõpus küsisin vanematelt võlgu ka, ei tulnud – 1000 euroga toime (mis tol ajal oli kuskil eesti keskmine palk). Hiljem oli see korter tagatiseks suurema eluaseme ostuks jne. Aga jah, mina olen ka see, kes 21 aastaselt kodust välja aeti, et kasva nüüd ise ka suureks.

 

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirjutan asjast, mida minu vanemad tegid, ja mis ma arvan, et on õige. Ühesõnaga, kui ülikool oli lõpetatud, ja töökoht leitud. Siis vanemad põhimõtteliselt viskasid mu kodust välja. No õigemini oli nn perekoosolek, isa oli võtnud enda nimele 2 toalise korteri laenupeale. Pidin kohe isale siis maksma laenu+ kommunaalid, telefoni leping tehti ka kohe ümber jne. Koju aidati osta elamisväärne – aga mingit tehnikat ei ostetud. Madrats, voodi ostad siis kui teenid, vanad nõud sain kaasa jne. Diivan jne – need ei ole eluks vajalik, ostad siis kui teenid endale raha. Köögimööbel oli vist vanast ajast sinna jäänud.

Ausalt 2 kuud ma olin shokis aga nüüd tänulik. Ma ei teadnud terve elu mis on telefoniarve – vaid nõudsin endale vaid uusi telefone. Ma ei teadnud arvetest ega toidu hinnast midagi. Nüüd siis tean ja arvestan ka sellega.

Ja tegelikult tegid mulle suure kingituse. Nad kinkisid pm mulle esimese kodu. Nüüd tean ja olen tänulik. Aga esimesed pool aastat ma ikka kuu lõpus küsisin vanematelt võlgu ka, ei tulnud – 1000 euroga toime (mis tol ajal oli kuskil eesti keskmine palk). Hiljem oli see korter tagatiseks suurema eluaseme ostuks jne. Aga jah, mina olen ka see, kes 21 aastaselt kodust välja aeti, et kasva nüüd ise ka suureks.

Meie lapsed ei ole veel väljakolimisealised (vanim on 16), aga maast-madalast oleme neile ikkagi selgeks teinud, et telefone ei vahetata hetketuju ajel, et ühe piimapaki pärast poodi ei sõideta (lähima poeni on ligi kümme kilomeetrit), et mõttetuid asju ei tasu osta, et kvaliteedilt samaväärse toidu puhul tasub vaadata (kilo)hinda jne. Meil ei ole nälg majas ja me ei ela palgapäevast palgapäevani, aga üleskasvamine nõukogude ajal on ilmselt jätnud oma jälje.

St mulle tundub Sinu kirjeldust lugedes, et see suurekskasvamine oleks pidanud toimuma järk-järgult ja juba varem, mitte nii, et kogu elu hoiad last vati sees ja siis viskad kõmaki vette. Tubli, et jalule said…

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isa oli võtnud enda nimele 2 toalise korteri laenupeale. Pidin kohe isale siis maksma laenu+ kommunaalid, telefoni leping tehti ka kohe ümber jne.

Korter oli isa nimel, aga sina pidid selle eest laenu ja kommunaale maksma? Ma saaks aru kui ta oleks korteri sinu nimele ostnud ja sind ennast selle eest vastutavaks teinud.

Kui mina pean absoluutselt kõik kulud ise tasuma kellelegi teisele kuuluva pinna eest, siis ma tahaks selle pinna vähemalt ise valida ja endale sobivasse piirkonda sättida.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

mulle tundub Sinu kirjeldust lugedes, et see suurekskasvamine oleks pidanud toimuma järk-järgult ja juba varem, mitte nii, et kogu elu hoiad last vati sees ja siis viskad kõmaki vette. Tubli, et jalule said…

Ütleme nii et kui laps tahab olla ise vati sees. St ei viitsi midagi kodus teha, ei huvitu kodusest elust. Mul on see olukord. Ei viitsi ta koristada ega huvitu. Ma ei taha ka sel teemal tülitseda enam. Seega ma mõtlen ka et küll elu siis õpetab.
Tegelikult ma ju tahaks õpetada last, aga ta ei taha õppida. Ei taha suviti töötada. Ei poes käia, koristada ega aias midagi teha.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei no laps lapseks, aga mida teha naisega, kelle arvates tema raha on tema raha, aga mehe raha on ühine raha? 😀

Temale jääb rohkem raha kätte kui mehele peale maksude maksmist, aga mees võiks kõik söögi ka veel osta…

Teid on vanemate poolt sundabiellu pandud või milles probleem on? Kui ise said valida, siis vaata peeglisse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnede inimeste postitusi lugedes tekkis küsimus, mida need vaesed vanemad siis tegema hakkavad, kui nende lapsed kolivadki välja? Kellelt siis kulusid sisse kasseerida? Õnnelikud on lapsed, kelle vanemad tunnevad rõõmu lihtsalt sellest, et lapsed tahavad veel nendega koos olla… Olen õnnelik, et minu vanemad just sellised olid- siinseid kommentaare lugedes pean tunnistama, et mul vedas vanematega! Ja ometi kolisin kodust välja väga varakult, sest soov iseseisvat elu alustada oli suur.

See on nüüd küll minu jaoks veidi kummaline mõtteavaldus.Täisealiseks saamiseni olen ju lapselt raha kasseerimata hakkama saanud. Viimased kolm aastat maksnud tema koolitamise eest, et ta saaks hariduse ning töö.
Kui laps otsustaks välja kolida, siis tähendaks see pere rahakotile ligi paarisaja eurost kergendust ja meie puhul ka seda, et saaksime endale magamistoa vabaks ja ei vajaks juurdeehitust.
Kui laps soovib edasi kodus elada, siis temapoolne panus aitaks meil kiiremini jõuda selleni, et saaksime teisele korrusele oma toa välja ehitada.
Mulle tundub hetkel pigem sedapidi, et mu lapsel pole aimugi, mida omaette elamine maksta võiks, sest ta näib võtvat nii iseenesestmõistetavana seda, et külmkapp on alati täis ning tuba soe. Aegajalt julgetakse nurisedagi, et söök pole õige või külmkapis võiks midagi muud olla või siis nurin, et olen unustanud poest midagi olulist ostmata. Olen selle nüüd seadnud esimeseks sammuks ning palusin tal ise aegajalt midagi külmkappi osta, mis just talle võiks maitseda, kuid mis oleks ühiseks kasutamiseks ning loomulikult,kui näed, et leib on otsas, siis mine ja osta juurde.

PS. Mina võibolla ei oska olla see hüper-super vanem, sest pidin juba gümnaasiumis ja ülikoolis omal käel hakkama saama. See elu, mida mu lapsed on saanud elada, on hoopis teine maailm.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

V.a telefonikulu, mida ma nagunii maksan ühise arvena kõik poisid ja ma ise. Ei hakka mingi tema osa 20 € pärast teda sealt eraldama.

Raha pärast pole muidugi põhjust seda teha, aga võibolla siiski võiks, et (pigem endale) meelde tuletada, et laps on jõudnud järgmisse, iseseisvasse eluetappi, kus sellised asja korraldab ise.
Ja näiteks noore naisena oleks mind pannud imestama, kui täiskasvanud mehe telefoniarve maksmist ema korraldab .
Põllepaelad…

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui laps otsustaks välja kolida, siis tähendaks see pere rahakotile ligi paarisaja eurost kergendust ja meie puhul ka seda, et saaksime endale magamistoa vabaks ja ei vajaks juurdeehitust.

Kui laps soovib edasi kodus elada, siis temapoolne panus aitaks meil kiiremini jõuda selleni, et saaksime teisele korrusele oma toa välja ehitada.

Aga mis te seda lisa tuba siis ei ehitanud, kui laps väike oli?  Meie ehitasime sedasi, et lastel oleksid oma toad koolitee alguses. Ja nüüd kui nad on kodust läinud, siis on need toad kohendatud üks kabinetiks, kus on minu kodukontor ja teine on mehe magamistuba (magame erladi, kuna mees norskab). Samas on lastel alati kuhu tulla, kuna mõlemas toas on võimalik magada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui laps otsustaks välja kolida, siis tähendaks see pere rahakotile ligi paarisaja eurost kergendust ja meie puhul ka seda, et saaksime endale magamistoa vabaks ja ei vajaks juurdeehitust.

Kui laps soovib edasi kodus elada, siis temapoolne panus aitaks meil kiiremini jõuda selleni, et saaksime teisele korrusele oma toa välja ehitada.

Aga mis te seda lisa tuba siis ei ehitanud, kui laps väike oli? Meie ehitasime sedasi, et lastel oleksid oma toad koolitee alguses. Ja nüüd kui nad on kodust läinud, siis on need toad kohendatud üks kabinetiks, kus on minu kodukontor ja teine on mehe magamistuba (magame erladi, kuna mees norskab). Samas on lastel alati kuhu tulla, kuna mõlemas toas on võimalik magada.

Siis, kui lapsed kooliikka hakkasid jõudma, pidid nad jagama 11rm suurust tuba kahetoalises korteris. Maja saime alles mõned aastad tagasi, kui lapsed hakkasid teismeikka jõudma. Ostsime selle plaaniga, et tube saab juurde teha, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Hetkel olen rahul sellegagi, et oleme saanud lastele võimaldada eraldi toad.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Fuhh, kindel ei sellisele jämale!

Jälle see nõme jämataja platsis, kelle põhiprobleem elus on elatise maksmine. Sellest on saanud siin lugeda aastaid. Kas need lapsed suured ei ole juba, et ikka see nii pinda käib. Jäta ükskord meelde, see sõna on jama, mitte jäma.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas on korraldatud teil kulude jagamise osa töötavate lastega? Kas noor toetab oma palgast arvete ja nt toidukulude maksmist või on teie jaoks loomulik, et tasute ise kõik kulud?

Kui minu noor tööle läks ja veel kodus elas, jagasin kuu elamiskulud kolme inimese vahel paberil ära (mina ja kaks last) ja ütlesin, et see üks kolmandik on nüüd tema tasuda.  Noor vastas, et ta tahab oma üürikorteri sissemaksuks ja kolimiseks koguda ja selle peale tegin talle 50% allahindlust ehk et ta pidi maksma ühe kolmandiku asemel ühe kuuendiku. Aga ütlesin kohe, et see on pooleks aastaks. Reaalselt kolis kolme kuu pärast.

Minu eesmärk tol hetkel ei olnud oma kulude optimeerimine vaid see, et lapsel tekiks iseseisva elu kogemus ja kuna kodus oli tal liiga mugav, pidin midagi ette võtma.

Nüüd elab laps eraldi, majandab ilusti ise, saab hakkama.  Paaril korral, kui ma olen teadnud, et tal on rahaga kitsas (auto läks just remonti, vms) olen abi pakkunud, siis on keeldunud. Kui ta hakkas oma korterit ostma, siis oli nõus natuke abi vastu võtma.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei no laps lapseks, aga mida teha naisega, kelle arvates tema raha on tema raha, aga mehe raha on ühine raha? 😀

Temale jääb rohkem raha kätte kui mehele peale maksude maksmist, aga mees võiks kõik söögi ka veel osta…

Minge lahku, milles küsimus. Lapsest ära lahutada ei saa, last peab kasvatama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

V.a telefonikulu, mida ma nagunii maksan ühise arvena kõik poisid ja ma ise. Ei hakka mingi tema osa 20 € pärast teda sealt eraldama.

Raha pärast pole muidugi põhjust seda teha, aga võibolla siiski võiks, et (pigem endale) meelde tuletada, et laps on jõudnud järgmisse, iseseisvasse eluetappi, kus sellised asja korraldab ise.

Ja näiteks noore naisena oleks mind pannud imestama, kui täiskasvanud mehe telefoniarve maksmist ema korraldab .

Põllepaelad…

Olgu sul sinu arvamus 🙂

See on minu valik. Seda enam, et antud noormees on emme põllepõeltest ikka üsna kaugel.  Alates koristamisest, kokkamisest, edukast õpilasfirmast, ise Riias üürikorteri leidmise ja erinevate lepingute vormistamisest seal ning lõpetades sellega, et on väga hooliv nii oma lähedaste, kui teiste suhtes.

Toon ka näite. Minu emal oli vähk. Lõpp oli raske. Kui meie elame Tallinnas, siis tema elas Tartus minu lähisugulaste juures ehk haiglale lähemal, kus tal ravi toimus. Kui mina ei saanud seal olla, tegi poiss seal kodukontorit ja aitas hooldusega. Ise tuli selle variandiga välja, keegi ei eeldanudki, et ta peaks sellega tegelema.  Juhtus ka, et ta sattus seal olema, kui mu ema ei suutnud end enam ise süstida. Teised taandusid (otse öeldes, keeldusid süstimast), kuid minu poeg hakkas seda tegama (4 süsti päevas), kuniks mina sain sinna minna ja selle üle võtsin.

Ja kui nüüd teistpidi mõelda – kui paljude täiskasvanud noorte (ja vanemate) naiste eest maksab poissõber/abikaasa/isa? Alates kas või sellest, et noore naise auto kütusepaaki organiseerib kütuse meespool? Jms.  Kuidas siis seda nimetada?

 

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pakun, et siin on ka tegu perepaketi kasutamisega. Mina nt liitsin kunagi perepaketti oma täiesti iseseisvalt toimetuleva ema. Praegu on paketid vist küll niisamagi piisavalt mahukad, et piiramatult tasuta lobiseda, aga nii on jäänud tänaseni ja mulle see sobib. Lisaks kasutab ema viiendana meie digiuudiste paketti. Kodust vahepeal välja kolinud laps on ka ikka meie pakettides. Minu toimetulekut see ei mõjuta ja mulle keegi oma iseseisvust tõestama ka ei pea.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kui nüüd teistpidi mõelda – kui paljude täiskasvanud noorte (ja vanemate) naiste eest maksab poissõber/abikaasa/isa? Alates kas või sellest, et noore naise auto kütusepaaki organiseerib kütuse meespool? Jms.  Kuidas siis seda nimetada?

See ongi sama kummaline. Kuidas nimetada? Ei teagi, õpitud/harjutatud abituseks ehk.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 66 )


Esileht Pereelu ja suhted Täisealiste laste kodus elamisest