Teema: Täisealiste laste kodus elamisest

Ja mitte kordagi ei tasunud toidu eest?

Pekki, ma olen tõsiselt kade.

Esialgu ei teeks midagi, elaks-vaataks. Kui see laps oleks ainuke laps, siis oma toitumist peaks ka küll ise vaatama. Ma ei viitsiks iga päev köögis jännata kui peres rohkem väiksemaid lapsi poleks. Vahest ikka, aga sellega arvestada ei saaks. Teine asi, et hakkaks lapse käest mingit summa iga kuu küsima, aga mitte oma kodu kulude katteks, vaid paneks selle kõrvale ja sellest saaks tema elukoha fond. Olgu see siis üürikas või päris oma, aga midagi võiks koguneda ja kui laps seda ise ei teeks, siis nii ma teda aitaks selle fondi tekitamisega. Võib olla nii, et iga fondi pandud x summa kohta panen mingi % juurde.

Laps on laps, olenemata vanusest 🙂 Vähemalt minu jaoks.  Ja eks oleneb ka suhetest oma lapsega – kas emaarmastusest toetad tingimusteta või ootad pikisilmi tema välja kolimist või mitte. Saan täiesti aru oma emast, kes pidevalt tahtis oma pensioni kõrvalt mind toetada, kuigi ma seda ei vajanud. Pidin ikka vaeva nägema, et seda tema poolt pakutavat toetust teda solvamata tagasi lükata.

Endal hetkel selline olukord: 3 poega – gümnaasiumi viimane klass, baka II kursus ja baka lõpetanu, kellel saab varsti 1 aasta tööl käidud.

Noorima ja keskmise kõik kulud katan, saavad ka tasku- ja söögiraha. Kõik nende enda poolt teenitu jääb neile endale. Keskmine poiss käib kooli kõrvalt ka tööl (praktikakoht, kus sooviti, et ta jätkaks), noorim teeb aeg-ajalt väikseid tööotsi.

Vanima poisiga (saab palka minuga võrdselt) muutus ainult see, et ta ei saa minult enam tasku- ja söögiraha ja ma ei maksa enam tema üürikorterit Riias (käis seal koolis) ning oma isiklikud kulud katab ise.  V.a telefonikulu, mida ma nagunii maksan ühise arvena kõik poisid ja ma ise. Ei hakka mingi tema osa 20 € pärast teda sealt eraldama. Majapidamise ja ühise söögi kulu eest ma temapoolset panust ei oota ega tahagi. Samas, kui läheme kusagile sünnipäevale või külla, siis ta võtab omalt poolt nänni kaasa – veini, snäkke jms. Aeg-ajalt tellib endale ja vendadele Bolti kaudu süüa ja maksab ise. Ja aeg-ajalt teeb omal algatusel  perele oma kuludega õhtusöögi – ütlebki mulle, et “täna õhtul teen süüa mina, sina ei pea millegi pärast muretsema”. Hetkel kogub ta raha oma isikliku kodu ostmise sissemaksuks.

#3859338:

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

#3859393:

#3859338:

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Minu jaoks ei ole see mingi suur teene (tean vanemaid, kes tasustavad lapse tööd), vaid elementaarne osa elust ja need kohustused ei teki ju siis, kui laps saab täisealiseks, vaid see kuulub juba varem igapäevase elu osa juurde.  Seda ütleb meile ka perekonnaseadus:
<h3 style=”margin: 1.25em 0px 0px; padding: 0px; border: 0px; font-size: 14px; line-height: normal; color: #000000; font-family: Arial, Tahoma, Helvetica, sans-serif;”><strong style=”margin: 0px; padding: 0px; border: 0px;”>§ 114.  Vanemate abistamise kohustus</h3>
<p style=”margin: 0.5em 0px 0px; padding: 0px; border: 0px; font-size: 14px; color: #202020; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif;”>  Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.</p>
Sellest tekivad ka harjumused, et tulevikus oma elus ise hakkama saada.

Ma tean üht päriselt juhtunud lugu, kus 18a noor läks teise linna õppima ning kui vanemad paar nädalat hiljem küsisid, et kuidas läheb, siis laps ütles, et hästi läheb, aga koristajat pole veel käinud.

Meie vanematena vastutame selle eest, mida nad oskavad ja mida mitte. Kui ma lasen noorel 3-4a elada enda juures, ilma jutukski tegemata, mis tema ülalpidamine tegelikult maksab, siis pole tal ju õrna aimugi, mida tähendab täiesti omaette elamine, kui kulukas see võib tegelikkuses olla.

#3859412:

#3859393:

#3859338:

Minul teemaalgatajana on siit jäänud paar kummalist teemat silma:

– Kohustus teha kodutöid, nagu see oleks midagi väga erilist. See teema on aktuaalne ikka väikesest peale. Enda järelt asju ära panema ja koristama õpivad lapsed juba koolieelses eas. Pesu, aknaid või põrandaid pesema vms samm-sammult veidi hiljem. Meie peres on elementaarne, et igaüks peseb ise oma nõud ning koristab oma toa, vajadusel aitab muudes kodutöödes, kuid see ei puuduta ju kuidagi pere eelarvet.

Minu jaoks puudutab see VÄGA pere eelarvet, kui ei pea enam maksma 9000 ruuduse aia niitmise eest. Isegi see puudutab VÄGA perekonna eelarvet, kui ma saan kodukontoris paar tundi õhtul veel raha teenida ja mees saab uue raha teenimiseks lihtsalt erialast kirjandust diivanil lugeda, sest poeg on seenel käinud, põrandad terves majas ära pesnud, koerad jalutanud, kassiliivad vahetanud, nõudepesumasina tühjendanud, tervele perele söögi teinud ja laua katnud. Ja nii vähemalt 2 tööpäeval nädalas. Lisaks oma riiete, toa ja WC jms eest hoolitsemisele.

Selliste tööde tegemiseks ei pea ju ootama, et laps täisealiseks saaks ja tööle läheks. Selliseid töid hakkab laps jõudumööda juba palju varem tegema.

Loomulikult. Aga gümnasistilt ei oodanud me, et maja KÕIGI põrandate pesemine ongi 100% tema töö, muruniitmine peaaegu 100% ja et ta 1-2 korda nädalas teeb kahekäigulise eine mitmele inimesele, katab laua ja hoolitseb ainuisikulisest kasside liivakastide ja kaminapuude eest. Ka peseb ainult tema meie majas aknaid väljastpoolt, mõned aknad seestpoolt pesevad teised pereliikmed oma tubades. Ka kütab tema rõhuva enamuse kordadest sauna, sest ise eelistab käia päeval ja üllikuumas, siis meie jaoks on paari tunni pärast ideaalne – õhtul.

Need tööd liikusid noorele siis, kui tuli aeg valida – kas hakkab maksma osa eluasemekuludest või tasub tööga oma tavakodutöödele (nagu oma pesu pesemine, oma ruumide korrashoid, oma nõude pesu korraldamine, oma koera jalutamine, oma riiete triikimine, oma voodipesu vahetus ja mõistlik arv köögiabikordi) lisaks. Kuna me kõik eelistasime tööde varianti, võttiski ta need tööd, mille eest osaliselt tasusime varem abistajale (muru, osaliselt lumi, aknad, ka osa töödest kaminapuudega), enda kanda. Perele puhas raha kokkuhoid pere-eelarves, temal võimalus koguda raha oma elu edasiseks korraldamiseks ja ka kodutööde aega saab ta ju ise juhtida.

Siinkohal on võrdlus noorega, kes ootab koristajat, kohatu, sest selgitasin ka enne, et neid töid teeb ta OMA osale lisaks.

<p style=”text-align: right;”>Mõnede inimeste postitusi lugedes tekkis küsimus, mida need vaesed vanemad siis tegema hakkavad, kui nende lapsed kolivadki välja? Kellelt siis kulusid sisse kasseerida? Õnnelikud on lapsed, kelle vanemad  tunnevad rõõmu lihtsalt sellest, et lapsed tahavad veel nendega koos olla… Olen õnnelik, et minu vanemad just sellised olid- siinseid kommentaare lugedes pean tunnistama, et mul vedas vanematega!  Ja ometi kolisin  kodust välja väga varakult, sest soov iseseisvat elu alustada oli suur.</p>

Kui on olukord et raha pole probleemiks, kas siis peaks ka töötavalt lapselt mingit tasu küsima söögi või kodukulude eest?
Kui nagunii on koristaja käinud koristamas, kas nüüd peaks ta ka selle eest midagi tasuma hakkama?

#3864432:

Kirjutan asjast, mida minu vanemad tegid, ja mis ma arvan, et on õige. Ühesõnaga, kui ülikool oli lõpetatud, ja töökoht leitud. Siis vanemad põhimõtteliselt viskasid mu kodust välja. No õigemini oli nn perekoosolek, isa oli võtnud enda nimele 2 toalise korteri laenupeale. Pidin kohe isale siis maksma laenu+ kommunaalid, telefoni leping tehti ka kohe ümber jne. Koju aidati osta elamisväärne – aga mingit tehnikat ei ostetud. Madrats, voodi ostad siis kui teenid, vanad nõud sain kaasa jne. Diivan jne – need ei ole eluks vajalik, ostad siis kui teenid endale raha. Köögimööbel oli vist vanast ajast sinna jäänud.

Ausalt 2 kuud ma olin shokis aga nüüd tänulik. Ma ei teadnud terve elu mis on telefoniarve – vaid nõudsin endale vaid uusi telefone. Ma ei teadnud arvetest ega toidu hinnast midagi. Nüüd siis tean ja arvestan ka sellega.

Ja tegelikult tegid mulle suure kingituse. Nad kinkisid pm mulle esimese kodu. Nüüd tean ja olen tänulik. Aga esimesed pool aastat ma ikka kuu lõpus küsisin vanematelt võlgu ka, ei tulnud – 1000 euroga toime (mis tol ajal oli kuskil eesti keskmine palk). Hiljem oli see korter tagatiseks suurema eluaseme ostuks jne. Aga jah, mina olen ka see, kes 21 aastaselt kodust välja aeti, et kasva nüüd ise ka suureks.

Meie lapsed ei ole veel väljakolimisealised (vanim on 16), aga maast-madalast oleme neile ikkagi selgeks teinud, et telefone ei vahetata hetketuju ajel, et ühe piimapaki pärast poodi ei sõideta (lähima poeni on ligi kümme kilomeetrit), et mõttetuid asju ei tasu osta, et kvaliteedilt samaväärse toidu puhul tasub vaadata (kilo)hinda jne. Meil ei ole nälg majas ja me ei ela palgapäevast palgapäevani, aga üleskasvamine nõukogude ajal on ilmselt jätnud oma jälje.

St mulle tundub Sinu kirjeldust lugedes, et see suurekskasvamine oleks pidanud toimuma järk-järgult ja juba varem, mitte nii, et kogu elu hoiad last vati sees ja siis viskad kõmaki vette. Tubli, et jalule said…

#3864452:

mulle tundub Sinu kirjeldust lugedes, et see suurekskasvamine oleks pidanud toimuma järk-järgult ja juba varem, mitte nii, et kogu elu hoiad last vati sees ja siis viskad kõmaki vette. Tubli, et jalule said…

Ütleme nii et kui laps tahab olla ise vati sees. St ei viitsi midagi kodus teha, ei huvitu kodusest elust. Mul on see olukord. Ei viitsi ta koristada ega huvitu. Ma ei taha ka sel teemal tülitseda enam. Seega ma mõtlen ka et küll elu siis õpetab.
Tegelikult ma ju tahaks õpetada last, aga ta ei taha õppida. Ei taha suviti töötada. Ei poes käia, koristada ega aias midagi teha.

Mõnede inimeste postitusi lugedes tekkis küsimus, mida need vaesed vanemad siis tegema hakkavad, kui nende lapsed kolivadki välja? Kellelt siis kulusid sisse kasseerida? Õnnelikud on lapsed, kelle vanemad tunnevad rõõmu lihtsalt sellest, et lapsed tahavad veel nendega koos olla… Olen õnnelik, et minu vanemad just sellised olid- siinseid kommentaare lugedes pean tunnistama, et mul vedas vanematega! Ja ometi kolisin kodust välja väga varakult, sest soov iseseisvat elu alustada oli suur.

See on nüüd küll minu jaoks veidi kummaline mõtteavaldus.Täisealiseks saamiseni olen ju lapselt raha kasseerimata hakkama saanud. Viimased kolm aastat maksnud tema koolitamise eest, et ta saaks hariduse ning töö.
Kui laps otsustaks välja kolida, siis tähendaks see pere rahakotile ligi paarisaja eurost kergendust ja meie puhul ka seda, et saaksime endale magamistoa vabaks ja ei vajaks juurdeehitust.
Kui laps soovib edasi kodus elada, siis temapoolne panus aitaks meil kiiremini jõuda selleni, et saaksime teisele korrusele oma toa välja ehitada.
Mulle tundub hetkel pigem sedapidi, et mu lapsel pole aimugi, mida omaette elamine maksta võiks, sest ta näib võtvat nii iseenesestmõistetavana seda, et külmkapp on alati täis ning tuba soe. Aegajalt julgetakse nurisedagi, et söök pole õige või külmkapis võiks midagi muud olla või siis nurin, et olen unustanud poest midagi olulist ostmata. Olen selle nüüd seadnud esimeseks sammuks ning palusin tal ise aegajalt midagi külmkappi osta, mis just talle võiks maitseda, kuid mis oleks ühiseks kasutamiseks ning loomulikult,kui näed, et leib on otsas, siis mine ja osta juurde.

PS. Mina võibolla ei oska olla see hüper-super vanem, sest pidin juba gümnaasiumis ja ülikoolis omal käel hakkama saama. See elu, mida mu lapsed on saanud elada, on hoopis teine maailm.

#3864760:

Kui laps otsustaks välja kolida, siis tähendaks see pere rahakotile ligi paarisaja eurost kergendust ja meie puhul ka seda, et saaksime endale magamistoa vabaks ja ei vajaks juurdeehitust.

Kui laps soovib edasi kodus elada, siis temapoolne panus aitaks meil kiiremini jõuda selleni, et saaksime teisele korrusele oma toa välja ehitada.

Aga mis te seda lisa tuba siis ei ehitanud, kui laps väike oli?  Meie ehitasime sedasi, et lastel oleksid oma toad koolitee alguses. Ja nüüd kui nad on kodust läinud, siis on need toad kohendatud üks kabinetiks, kus on minu kodukontor ja teine on mehe magamistuba (magame erladi, kuna mees norskab). Samas on lastel alati kuhu tulla, kuna mõlemas toas on võimalik magada.

#3858263:

Fuhh, kindel ei sellisele jämale!

Jälle see nõme jämataja platsis, kelle põhiprobleem elus on elatise maksmine. Sellest on saanud siin lugeda aastaid. Kas need lapsed suured ei ole juba, et ikka see nii pinda käib. Jäta ükskord meelde, see sõna on jama, mitte jäma.

#3859027:

Ei no laps lapseks, aga mida teha naisega, kelle arvates tema raha on tema raha, aga mehe raha on ühine raha? ????

Temale jääb rohkem raha kätte kui mehele peale maksude maksmist, aga mees võiks kõik söögi ka veel osta…

Minge lahku, milles küsimus. Lapsest ära lahutada ei saa, last peab kasvatama.

Pakun, et siin on ka tegu perepaketi kasutamisega. Mina nt liitsin kunagi perepaketti oma täiesti iseseisvalt toimetuleva ema. Praegu on paketid vist küll niisamagi piisavalt mahukad, et piiramatult tasuta lobiseda, aga nii on jäänud tänaseni ja mulle see sobib. Lisaks kasutab ema viiendana meie digiuudiste paketti. Kodust vahepeal välja kolinud laps on ka ikka meie pakettides. Minu toimetulekut see ei mõjuta ja mulle keegi oma iseseisvust tõestama ka ei pea.