Teema: Täiskasvanu ristimine

Millegi olemasolu ja millessegi mitteuskumine/uskumine ei pruugi olla omavahel seotud, seda tead?

#4143761:

#4143355:

#4143354:

#4143341:

Igapäevaelu ilmselt mitte. Miski muu … meil oli väga hea õpetaja, väga hea jutuga, tema jutustused ja lood (leerikoolis) aitasid paremini kristlust ja usklikke tundma ja mõistma õppida.

See ristimine minu jaoks on nagu.. kindlustus pigem. Ma ei tea, kas ma otseselt usun Jumalat, aga hea ja uhke tunne on näiteks osata kaasa lugeda Meie Isa palvet (nt nüüd vabariigi aastapäeva aegu), lausuda neid universaalseid ja igavesi häid soove, mida inimkonnal ajast aega vaja. Piiblilugude üdini uskumisest tähtsam ongi minu meelest põhimõtted, mida need sümboliseerivad.

Justnimelt! Paljud ristivadki end lihtsalt moepärast, omamata vähematki arusaamist, mis ristimise tegelik tähendus on. Minu jaoks arusaamatu – mis mõte sellisel pelgal riitusel on?

Jah, ja siis veel abiellumine ka. Eriti lamp on kui minnakse leeri selleks, et saaks abielluda.

Miks seda miinustatud on? Väga õige tähelepanek. Muidu nagu Jumalat ei usu, aga kirikus tahaks ikka abielluda?

Kuidas sina seda teise inimese uskumise suurust mõõdad? Soovi abielluda kirikus ei tule ikka ka niisama ja lambist. See ei ole meil levinud, et saaks öelda, et keegi teeb seda moe pärast ja sellepärast, et kõik teised ju ka. Keskmine eestlane ei abiellu kirikus. Ateistlikus Eestis lihtsalt on paraku pigem parem vait olla oma uskumiste suhtes või teeselda ükskõiksust, et ei peaks vastama napakatele küsimustele või kõõritavatele pilkudele. Nõukaaja pärandita vabas maailmas on asi vastupidine. Keegi ei tule sult suu ammuli küsima, et miks sa ennast või last ristisid.

#4144082:

Miks ei või inimene küsida, kas kultuurse arutelu tekitamine on keelatud? Pole sinu poolt tsiteeritav, aga miks ta ei tohtinud küsida?

Kultuurselt küsida võib, “keda huvitab!” plärtsumine ei ole kultuurne ega arutelu tekitamine ammugi mitte.

#4143936:

#4143761:

#4143355:

#4143354:

#4143341:

Igapäevaelu ilmselt mitte. Miski muu … meil oli väga hea õpetaja, väga hea jutuga, tema jutustused ja lood (leerikoolis) aitasid paremini kristlust ja usklikke tundma ja mõistma õppida.

See ristimine minu jaoks on nagu.. kindlustus pigem. Ma ei tea, kas ma otseselt usun Jumalat, aga hea ja uhke tunne on näiteks osata kaasa lugeda Meie Isa palvet (nt nüüd vabariigi aastapäeva aegu), lausuda neid universaalseid ja igavesi häid soove, mida inimkonnal ajast aega vaja. Piiblilugude üdini uskumisest tähtsam ongi minu meelest põhimõtted, mida need sümboliseerivad.

Justnimelt! Paljud ristivadki end lihtsalt moepärast, omamata vähematki arusaamist, mis ristimise tegelik tähendus on. Minu jaoks arusaamatu – mis mõte sellisel pelgal riitusel on?

Jah, ja siis veel abiellumine ka. Eriti lamp on kui minnakse leeri selleks, et saaks abielluda.

Miks seda miinustatud on? Väga õige tähelepanek. Muidu nagu Jumalat ei usu, aga kirikus tahaks ikka abielluda?

Kuidas sina seda teise inimese uskumise suurust mõõdad? Soovi abielluda kirikus ei tule ikka ka niisama ja lambist. See ei ole meil levinud, et saaks öelda, et keegi teeb seda moe pärast ja sellepärast, et kõik teised ju ka. Keskmine eestlane ei abiellu kirikus. Ateistlikus Eestis lihtsalt on paraku pigem parem vait olla oma uskumiste suhtes või teeselda ükskõiksust, et ei peaks vastama napakatele küsimustele või kõõritavatele pilkudele. Nõukaaja pärandita vabas maailmas on asi vastupidine. Keegi ei tule sult suu ammuli küsima, et miks sa ennast või last ristisid.

Puhas naiivsus, muidugi teeb suur osa seda lihtsalt moe pärast. Olen isiklikult nende inimestega kohtunud.
Aa tead kust saab hea ülevaate? Facebooki pulmagrupis, neid teemasid on seal ikka ohtralt.
Olin ka aastaid ühes suuremas Luteri kirikus ja ka seal sai neid paarikesi näha.

#4144378:

#4142698:

Mind ristit nii, et leppisin kiriku sekretäriga aja kokku, täpselt ei mäleta – aga minu ristimisel osales vaid sekretär, kirikuõpetaja ja minu pere. Selline tugev sisetunne tekkis, et peaks laskma ennast ristida.

Kas sellest võimalusest võiks lähemalt rääkida? Mina soovin lasta ennast ristida, aga ma ei taha käia leerikoolis ega leeris. Ühes koguduses, mida ma teistele eelistan, on samuti võimalik ristida, aga siis peab eelnevalt käima ristimiskoolis.

Mul on juba lapsest saadik olnud soov saada ristitud, aga ma ei suuda sellega kaasnevaid tseremooniaid läbi teha. Kõik need pidulikud valged kleidid ja koguduse ees seismine… ma ei suuda. Mõnes kirikus lisandub sellele veel üleni vee alla sukeldumine.

Ma sooviksin saada ristitud võimalikult tagasihoidlikult ja ilma pealtvaatajateta ning ideaalne oleks just nii, et kohal on ainult kirikuõpetaja, sekretär ja lähemad pereliikmed. Kahjuks ma ei ole leidnud ühtegi kogudust, kes nõustuks mind sellisel viisil ristima. Kui keegi teab, siis palun andke vihje.

Ma arvan, et pead lihtsalt kirikuõpetajada isiklikult rääkima. Kuigi ristimine, nagu iga sakrament on ikka koguduse vastu võtmisega seotud (selline sotsiaalne värk), siis mõni kirikuõpetaja kindlasti nõustub ja võib sind ristida ka “ainult jumala ees”.

#4144378:

Kas  sellest võimalusest võiks lähemalt rääkida? Mina soovin lasta ennast ristida, aga ma ei taha käia leerikoolis ega leeris. Ühes koguduses, mida ma teistele eelistan, on samuti võimalik ristida, aga siis peab eelnevalt käima ristimiskoolis.

Pisut õppima siiski peab. Lastel on ristivanemad, kelle kohustuseks pannakse last teadmistega usut varustada. Täiskasvanu ristimisel ristivanemaid ei kaasata, aga kloogiline eeldus ongi, et inimene ise viib siis kurssi, mida see tähendab. Ristimine ei ole lihtsalt see ühekordne vee pähe panemise sündmus.
Mis puudutab “publikut” siis kindlasti saab lasta omaette ristida. Paljud pered lasevad lapsi ristida ainult pereringis, see pole midagi erilist. Sellest peab tõesti õpetajaga rääkima.

#4143354:

#4143341:

Igapäevaelu ilmselt mitte. Miski muu … meil oli väga hea õpetaja, väga hea jutuga, tema jutustused ja lood (leerikoolis) aitasid paremini kristlust ja usklikke tundma ja mõistma õppida.

See ristimine minu jaoks on nagu.. kindlustus pigem. Ma ei tea, kas ma otseselt usun Jumalat, aga hea ja uhke tunne on näiteks osata kaasa lugeda Meie Isa palvet (nt nüüd vabariigi aastapäeva aegu), lausuda neid universaalseid ja igavesi häid soove, mida inimkonnal ajast aega vaja. Piiblilugude üdini uskumisest tähtsam ongi minu meelest põhimõtted, mida need sümboliseerivad.

Justnimelt! Paljud ristivadki end lihtsalt moepärast, omamata vähematki arusaamist, mis ristimise tegelik tähendus on. Minu jaoks arusaamatu – mis mõte sellisel pelgal riitusel on?

Olin umbes 21-22 ja mind tabasid kogu aeg õnnetused. Poole aasta jooksul murdsin kaks korda jala erinevatest kohtadest. Mitu korda torkasin endale hambaharjaga silma. Libisesin ei-tea-millel keset suve ja kukkusin kaks hammast välja. Kuival asfaldil. Kaotasin täiesti hääle, õhtul oli, hommikul polnud. Unustasin akna lahti ja kassipoeg sai kukkudes väga raskelt viga. Kaks korda varastati tühjaks mu korter. Korra sain tänaval peksa. Kord astus hobune mu jala peale ja murdis 3 varvast kildudeks. Korra kukkus tolleaegne suurim rahatäht kuivkäimlasse tagataskust ja avastasin siis, kui mitu inimest olid seal juba käinud. Taskulambiga vaadates paberraha ots veel paistis, aga meist polnud kellestki üürisuvila kuivkäimla laialilõhkujat ega ülesehitajat. 6 neiu seltskond. Proovisime tangide labidaga, ei saanud. Siis pillasin maha koti selle nädala tudengisöögiga ja kott maandus tagurdava auto rataste ette ja oli 2 sekundi pärast plöga. Samasuguseid asju veel ja veel ja veel. Õppejõud siis ütles, et teie, Kägu, võiksite end küll ristida lasta. Lasin.

Õnnetusi jäi vähemaks. Käivad seni ja mitmekaupa, aga mitte nii lollakaid ja pidevalt.

Ca. 18 aastat tagasi, kui olime oma last ristimas, siis teise ristitava lapse isa ristiti vahetult enne lapse ristimist. St. toona pidi ristimisel olema lapsevanem vähemalt ristitud. 8 aastat tagasi nõuti juba mõlema vanema ja kõikide ristivanemate leeritatust. Olen osalenud ka täiskasvanu ristimisel, mis toimus peale tavalise jumalateenistuse lõppu – antud inimene oli südames endale jumala leidnud ja soovis seda ka sellega kinnitada. Ristimine ristimise pärast täiskasvanuna? Nõustun varasemate kommentaaridega: kui sa jumalat ei usu, siis miks on see vajalik? Ristimine sulle teadmiseid ega eristaatust ei taga. Seega alusta piibli lugemisest (sh. Eenoki raamat on ka soovituslik leida ja lugeda, saad kristlusest ehk paremagi pildi ette kogu selle pühaduses ja teotuses) ning pöördu lähimasse kirikusse (luteri, katoliku, babtistid, moslemid, …) õpetaja jutule.

#4151826:

Ma tahan lasta ennast ristida, et olla kristlane ja kiriku liige. Kas see on tõesti nii võimatu?

“Kiriku liige” – mida see tähendab? Koguduse “ametlikuks” liikmeks saadki ikka leeris käimisel. Kristlane olla ja kirikus pühapäeviti jumalateenistusel võid niisama käia, mis sind takistab?

Eks leia siis mõni maakogudus, kui teisi inimesi nii väga kardad. Tean, et mu kodulinnas ongi nii, et õpetaja leeritab ja ristib soovijaid ka ühe kaupa, kui rohkem huvilisi ei kogune. Küll aga on ka kogudus väike ja loomulikult kõik liikmed tunnevad üksteist nimepidi ja pärast teenistust joovad koos kohvi. Suuremas linnas ja suuremas koguduses rohkem rahvast, aga samas võid nende hulgas rahus anonüümne liige olla ja keegi torkima ei tule.

Kaarli kirikust üle tee Hambapolikliiniku kõrval on kiriku kantselei. Lähed sinna ja räägid sekretärile oma soovid ära – ta oskab nõu anda mis ja kuidas. Väikeses maakirikus võib otse õpetaja poole pöörduda (kasvõi helistada).

Usalda kindlasti oma sisetunnet ja lase end ristida – parem hilja, kui mitte kunagi. Saad vähemalt ristiinimesena teise ilma.
Ma ise olen juba beebina ristitud ja tol ajal tuli õpetaja koju ja ristimine toimuski pereringis. Minu elus on Jumala kohalolu olnud väga loomulik. Kui olin 10-aastane, juhtus emaga raske asi ja siis hakkasin instinktiivselt palvetama.

Ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik elada ilma Jumalata.

#4152066:

Ei vasta tõele. Minu leerikursusel (luterlased) polnud vist keegi üleni valges. Minu arvates isegi liiga tavalistes kampsikutes ja teksades on paljud. Lillesülemeid ka ei näinud.  Täiskasvanute leeri tulijad nii väga ei kuuluta suguvõsas ega kuskil, et nad seal käivad.  Ristimine oli peale pühapäevast missat ja seal oli  vähestel mõni pereliige pealtvaatamas.

Kui teil on luteri kogudus, siis kuidas teil jumalateenistust missaks kutsutakse? Missa on katoliiklastel. Luterlastel on jumalateenistus, no kui väga peenutseda, siis võib ju ka liturgia ütelda.

#4152066:

Natuke veider, et tahad liige olla, aga ei ole nõus midagi selleks tegema. Ristimine võiks toimuma öösel salaja teki all ja edaspidi istud tagumisel pingil musta burka sees. Hallo, need on sinu koguduse liikmed, mida sa häbened.

Jah, mina olengi veider. Mul on ärevushäire seoses avaliku esinemise ja sellega sarnanevate asjadega nagu saali ees seismine ja tähelepanu keskpunktis olemine.  Kas see tähendab, et mind ei tohigi ristida?

Huvitav, millist rõõmu võiks pakkuda koguduse liikmetele see, kui nad vahivad mind saali ees seismas ja teavad, et ma piinlen kogu tseremoonia ajal kohutavalt. Minu jaoks on avalikus kohas tähelepanu keskpunktis olemine piinav.  Mõni veel vahib ja arvustab, et näe, liiga tavaline kampsik ja teksad seljas tal või leiab midagi muud, mille kallal iriseda. Väga kahju, et leidub inimesi, kes sellest aru ei saa ja lisaks veel mõnitavad ka, et kanna siis burkat ja istu kodus teki all. Aitäh, väga toetav suhtumine ühelt kristlaselt.

Lihtsalt jumalateenistusel käimine, armulauast osa võtmine, koguduse liikmetega suhtlemine ja kohvi joomine ei ole piinavad, sest nende tegevuste ajal ma ei pea olema tähelepanu keskpunktis, vaid olen lihtsalt üks paljudest. No okei, see armulaud on ka natuke hirmutav, aga sellega ma olen juba harjunud.

Leerikursuse läbimine võib anda küll uusi teadmisi, aga ärevushäiret see ära ei võta.