Teema: Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest

Aga võib-olla on su ema asperger või mõne muu isiksusehäirega? Kui vaatad teda kui haiget inimest, kas siis muutub pilt selgemaks?

Samas on arusaadav, et lapsena saadud haavad nii lihtsalt ei parane ja igatsus sooja emaliku hoole järgi jääb. Parim, mida teha saad, on seda oma lastele pakkuda.

#3502771:

Laps pole lihtsalt prioriteet, mõni sõbrannagi on tähtsam.

Kui sina olid laps, siis on sellised tunded mõistetavad. Nüüd aga jääb pigem mulje, et sa ei saa sellest üle, et tomateid kaasa ei panda ja et su emale on sõbrannad tähtsamad kui SINU lapsed. Seda ma enam ei mõista. Oleks ehk aeg üle saada, võtta teist inimest sellisena, nagu ta on loodud, ja ise oma lapsi kasvatada (100x paremini loomulikult)?

Minule tunduks see sinu kirjeldatud emaideaal ikka väga lämmatav. Mingist vanusest on isegi piinlik kui ema sulle helistab 10x päevas, su lapsele riideid kingib (nagu vanade ja noorte maitse oleks 1:1?)ja tomateid kaasa topiks. Selline ema lämmataks mind küll ära oma hoolitsusega ja ma hakkaks mässama tema vastu. Muidugi, ema peabki hoolitsema lapse eest, aga eeldatavasti sul ju olidki lapsena puhtad riided ja kõht täis? Üksiklapse elu ongi igavam, tihti tuleb üksi mängida. See arendab loovust jällegi.

Minu arust on enam kui piisav kui ema õpetab lapsele elu praktilist poolt. See, kellega ema suhtes on, või mitu sõbrannat emal on, peaks olema teisejärgulise tähtsusega lapse jaoks. Proovi suhelda emaga nii nagu ta inimesena on.

Me tütar praegu arvab et me pole teda toetanud. Alles arvas et ei lase tal otsustada muretsen liiast.

Ma tõmbasin tagasi ja nüüd on see toetuse puudus.

Muidu… kas emade puhul ei kehti see-inimesed on erinevad.
kõigi teiste inimeste veidrustega peab leppima. Ainult ema peab olema teistsugune. Ja kui on liiga hooliv, pole ka hea. Siis on lämmatav äkki.

#3502832:

Mu küsimus ei olnud tegelikult, kuidas ema muuta, vaid kuidas leppida, kui sa nüüd uuesti loed…

No niimoodi lepidki, et kasvatad oma lapsi teisiti kui sind kasvatati ja samas saad aru, et nad on sinu lapsed, mitte su ema või kellegi teise omad. Ja kui sinu arvates peavad lapselapsed olema hingeliselt lähedasemad kui sõbrannad, siis ka seda saad sa loodetavasti kunagi praktiseerida oma lastelaste peal. Sa ei saa iialgi nõuda või määrata, milliseid tundeid peab sinu ema tundma oma lapselaste vastu, sellega lepidki kui paratamatusega.

Kui kaasa pandud tomat ja mingi mõttetu riidejupp, mida tegelikult vajagi ei ole hoolimist näitab, no mis siin ikka rääkida. Äkki elad lihtsalt liiga head elu ise?

Päris kole on ema materdada, kas siis kui sina laps olid, kas juba siis sai lill-lux elatist nõuda, millega muretult lapse kõikvõimalikke vajadusi katta.
Sa küsid, kuidas eluga edasi minna- Küsi vanainimeselt, kas kuskilt valutab? Kas ta täna juba söönud on ja mida? Tee algust hoolimisega.

#3502819:

Ja ei, mul polnud lapsena puhtad ja terved riided ja kõht täis.

Küsi siis emalt- Ema, raha sul oli, aga miks mul süüa ja riideid ei olnud.

#3502883:

Kui teiste mure murena ei tundu, siis keri edasi, ei ole vaja tulla kehvasti ütlema.

Liialdad, kehvasti ei ole sulle öeldud.
Lõpeta mossitamine ja räägi oma emaga. Osta asju, mis lastel vaja on, lase vanaemal lastele asjad üle anda. Ole rõõmus ja kiida laste kuuldes takka, waude, Maril oli just uut jopet vaja.
Osta tomatikott Selverist, las ema vinnab selle pärast teile auto peale.
Nipitada ikka oskad, õpetage siis teineteist.

#3502902:

Olin enamuse aega üksi.

Kas su ema siis tööl ei käinud?

Kas sa usud, et lastekodus oleks sul parem ja kergem olnud?

#3502906:

#3502902:

Olin enamuse aega üksi.

Kas su ema siis tööl ei käinud?

Kas sa usud, et lastekodus oleks sul parem ja kergem olnud?

Loomulikult käis ema tööl. Kas sul kui ema tööl ei olnud siis olid ka üksi? Miks sa jaurad. Mina olingi päevad ja ööd üksi kuna emal olid muud huvid. Saan aru, et see on sinu meelest normaalne. Aga kasvata oma lapsi nii kuidas heaks arvad. Ju on nii raske mõista, et ongi olemas hoolimatuid vanemaid.
Nüüd ise emana ei lohuta mind jutt mingist lastekodust. Lastekodu ja kehva kodu vahele jääb palju muid variante, mis tagavad lastele normaalse ja turvalise lapsepõlve.

Kuigi ka minu ema pidi minema minu juurest vara tööle, olin kolme kuune. Pidin ruttu iseseivaks saama, lisaks olid kodus lastel kindlad kohustused, mida räägiti üks kord, näiteks koristamise reeglid paika, kes mida ja iga nädal kindlal päeval, enne õue ei minda, kui ka ema kodus pole,suviti majandi põllul, alates kümne aasta vanusest. Raha alati vähe. Varakult läksin kodust kaugemale kooli ja nii jäigi, et 15-aastasena kodust minema. Ja kodukanti ma elama ka enam ei läinud, elutee viis mujale.
Seega nagu jäigi emaga kooselu justkui lühikeseks, kogu a aeg oli kiire, ema oli ka mitte väga hea suhtleja, vaikse loomuga.Ema kõige iseloomulikm asi ole see, et ta oli varane inimene, hommikuinimene ja kui meie ärkasime, oli alati ema enne üleval, köögis põles tuli, sealt tuli söögilõhna, kas oli putru keetnud või eelmise õhtu kartuleid praadinud või muud, kohv või tee oli termosesse valatud, emal endal kohv joodud, vahel ta jahvatas ube enne, siis oli kohvilõhn köögis(neid oli harva saada ja hilisemal ajal).Siis läks tööle, meie kooli. Kui ta lüpsis, siis oli seesama toit laual rätiku all või pliidil ja ema tööle läinud. Õhtuti oli ta unine ja tukkus tugitoolis vardad peos ja läks varemalt magama, sest tõusis alati pool viis ju.
Kuid mis tahes vigu on teinud minu ema, ma tean, et ta hoolib minust. Minul oma lastega samuti, tean ka, et oleks võinud parem ema olla, targem, aga nii kord on.

Jah, mina tean ka millest teemaalgataja räägib. Väga tihti üksi ( siis oli isegi hea olla), pidev sõim, mitte iialgi ei olnud me õega piisavalt head. Peksmine, kasvasin üles teadmisega, et meil on veel hea ema, sest halvad vanemad seovad oma lapsi kuumaveeradiaatorite külge ( ema ütles nii). Mu õde on surnud nüüd, aga üks viimaseid vestlusi temaga oli selline, kus ta ütles, et “tead, ma olen oma elus kõik saavutanud, aga vot ema armastust ei suutnud ma ära teenida”. Õde ei olnud selleks ajaks emaga suhenud 5 aastat. Mina suhtlesin, aga nii vähe kui võimalik, lihtsalt selleks, et teada kas ta on elus ja terve. Varsti jäi ema voodihaigeks. Panin ta hooldekodusse, kuigi tahtis minu juurde. Maksin ennast arusaadavalt pere kõrvalt lolliks, püüdsin kord nädalas teda vaatamas käia. Kogu aeg oli jutt, et viiksin ta enda juurde. 3 aastat elas hooldekodus. Pidevalt öeldi mulle, et olen halb tütar. Kui ema suri, siis tundsin jõuetut viha, ma ei saanudki eluski tunda ema armastust. Seda lihtsalt ei jagunud meile, tema lastele. Alati olid mehed kõige tähtsamad, alati. Väga palju koledat on olnud. Kas olen andestanud? Ei. Ma lihtsalt ei mõtle enam eriti sellele. Će fini!

#3502829:

Muidu… kas emade puhul ei kehti see-inimesed on erinevad.

kõigi teiste inimeste veidrustega peab leppima. Ainult ema peab olema teistsugune. Ja kui on liiga hooliv, pole ka hea. Siis on lämmatav äkki.

Uhh, aga tead, kõik need teised suvalised inimesed ei teinud otsust olla minu ema. Peaaeg igal naisel on viimased paarkümmend aastat olnud võimalik teha otsus saada emaks ja sellest ka kõrgemad standardid kui suvalisele võõrale. Kui oled otsustanud olla ema, siis hooli oma lapsest.

Siin võib tõmmata veidi meelevaldse paralleeli töökohaga. Kui otsustad vastu võtta töö, siis annad ka ju endast parima, et miskit vussi ei keeraks? Lisaks veendud ju esmalt, et sul on vajalikud oskused-iseloomujooned olemas?