Esileht Pereelu ja suhted Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 90 )

Teema: Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest

Postitas:
Kägu

Minule tunduks see sinu kirjeldatud emaideaal ikka väga lämmatav. Mingist vanusest on isegi piinlik kui ema sulle helistab 10x päevas, su lapsele riideid kingib (nagu vanade ja noorte maitse oleks 1:1?)ja tomateid kaasa topiks. Selline ema lämmataks mind küll ära oma hoolitsusega ja ma hakkaks mässama tema vastu. Muidugi, ema peabki hoolitsema lapse eest, aga eeldatavasti sul ju olidki lapsena puhtad riided ja kõht täis? Üksiklapse elu ongi igavam, tihti tuleb üksi mängida. See arendab loovust jällegi.

Minu arust on enam kui piisav kui ema õpetab lapsele elu praktilist poolt. See, kellega ema suhtes on, või mitu sõbrannat emal on, peaks olema teisejärgulise tähtsusega lapse jaoks. Proovi suhelda emaga nii nagu ta inimesena on.

Kuidas selle mehe endale valisid, et kas on lämmatav või annab hingamisruumi?
🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõuka ajal oligi suhtumine lastesse hoopis teine. Minu ema ka minust suurt ei hoolinud, ka lapselastest ei hooli. Mis seal ikka siis, ega inimesed polegi ühesugused. Minul on oma lastega ikka hoopis teine suhe ja mul on selle üle väga hea meel. Ei ole minu ema lapsi väikestena iialgi hoidnud, nüüd kui on suuremad, siis kutsub külla, et saaks neid kamandada. Lapsed teevad talle süüa ja koristavad. No inimene on selline egoist, mis seal siis ikka teha. Mina küll ei arva, et ta muutuks.

Ma ei usu, et see nõukaaja teema on. Tänapäeval on samuti rongaemasid palju, osadel võetakse lausa lapsed käest ära. Laste peale karjumist ja oma “mehe” lastest ettepoole seadmist on palju.

Minu nõukaaja ema oli leebus ise, hooliv ja empaatiavõimeline kõigi oma kolme lapse vastu.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõuka ajal oligi suhtumine lastesse hoopis teine. Minu ema ka minust suurt ei hoolinud, ka lapselastest ei hooli. Mis seal ikka siis, ega inimesed polegi ühesugused. Minul on oma lastega ikka hoopis teine suhe ja mul on selle üle väga hea meel. Ei ole minu ema lapsi väikestena iialgi hoidnud, nüüd kui on suuremad, siis kutsub külla, et saaks neid kamandada. Lapsed teevad talle süüa ja koristavad. No inimene on selline egoist, mis seal siis ikka teha. Mina küll ei arva, et ta muutuks.

Ma ei usu, et see nõukaaja teema on. Tänapäeval on samuti rongaemasid palju, osadel võetakse lausa lapsed käest ära. Laste peale karjumist ja oma “mehe” lastest ettepoole seadmist on palju.

Minu nõukaaja ema oli leebus ise, hooliv ja empaatiavõimeline kõigi oma kolme lapse vastu.

Mina olen ka 70′ sündinud laps ja oi ma kadestasin oma sõbrannasid, muidugi oli igal pool mingeid probleeme, aga nende vanemad armastasid neid ja seda oli näha ning tunda. Ka mind võeti vahel tiiva alla kui sai, nii hea tunne oli!

+18
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siis sul puudub ju funktsionaalne lugemisoskus täielikult ja ka empaatiavõimega pole parimad lood. Ei, minu lapsed suhtes minu emaga pole mu probleem.

Kui mure pole sulle arusaadav, siis ketra edasi, küll perekoolis on sullegi mõistetavaid ja vastuvõetavaid teemasid.

Jumal hoidku, sa oled tõesti liimist lahti.

Hehe. Armastan neid vastajaid, kes end ise puudutatuna tunnevad ja kuidagi veidral kombel seda välja näitavad.

Sinuga ma rohkem selle teema all ei suhtle. Ei ole ka liimist lahti kuidagipidi õige tõlgendus, aga samas tõsi, mis ma ootan, perekooli tulemiseks intelligentsusteste ja funktsionaalset lugemisoskust nõuda ei saa.

Siiski soovin, et kunagi oma ilmselgeid probleeme tunnistaksid, et nendega tegelema saaksid hakata.

+16
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jumal hoidku, sa oled tõesti liimist lahti.

Hehe. Armastan neid vastajaid, kes end ise puudutatuna tunnevad ja kuidagi veidral kombel seda välja näitavad.

Sinuga ma rohkem selle teema all ei suhtle. Ei ole ka liimist lahti kuidagipidi õige tõlgendus, aga samas tõsi, mis ma ootan, perekooli tulemiseks intelligentsusteste ja funktsionaalset lugemisoskust nõuda ei saa.

Siiski soovin, et kunagi oma ilmselgeid probleeme tunnistaksid, et nendega tegelema saaksid hakata.

Vabandust, aga sa vajad mingi spetsialisti abi oma lapsepõlveõuduste silumiseks. Muidu sa ei oleks ju seda teemat teinud? Tuletan sulle meelde, et selle (ema vihkava) tema tegid sina, mitte mina või mõni teine kägu. Minul ei ole mitte mingeid probleeme ei emaga ega oma lastega.

+4
-33
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jumal hoidku, sa oled tõesti liimist lahti.

Hehe. Armastan neid vastajaid, kes end ise puudutatuna tunnevad ja kuidagi veidral kombel seda välja näitavad.

Sinuga ma rohkem selle teema all ei suhtle. Ei ole ka liimist lahti kuidagipidi õige tõlgendus, aga samas tõsi, mis ma ootan, perekooli tulemiseks intelligentsusteste ja funktsionaalset lugemisoskust nõuda ei saa.

Siiski soovin, et kunagi oma ilmselgeid probleeme tunnistaksid, et nendega tegelema saaksid hakata.

Vabandust, aga sa vajad mingi spetsialisti abi oma lapsepõlveõuduste silumiseks. Muidu sa ei oleks ju seda teemat teinud? Tuletan sulle meelde, et selle (ema vihkava) tema tegid sina, mitte mina või mõni teine kägu.

Vabandust, aga miks sa jaurad siin teemas? Ilmselge, et on õudused ja traumad, muidu seda teemat ei oleks. Sa arvad, et spetsialistid kustutavad mälu või miskit? Ohh ei, tihtipeale võdistavad nad õudusest kuuldu peale õlgu. Ma ei saa hästi aru, et mis see sinu kirjutiste point on? Mida sa tahad öelda?

+24
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris kole on ema materdada, kas siis kui sina laps olid, kas juba siis sai lill-lux elatist nõuda, millega muretult lapse kõikvõimalikke vajadusi katta.
Sa küsid, kuidas eluga edasi minna- Küsi vanainimeselt, kas kuskilt valutab? Kas ta täna juba söönud on ja mida? Tee algust hoolimisega.

See asi on ikka kahepoolne. Pole mingit huvi ega soovi oma ema eluga kursis olla, kui ema sinu elu ei huvitanud.

+17
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See asi on ikka kahepoolne. Pole mingit huvi ega soovi oma ema eluga kursis olla, kui ema sinu elu ei huvitanud.

Jah, kes huvi ei tunne, ei vääri huvi vastu. Kuid külmus kandub edasi ka nende vastu, kes on soojad ja suhtlusaltid, kuigi ise oma olemust ja käitumist ei tunneta. (: Et tegelikult ei pea ju ka nendega suhtlema, kes huvi üles näitavad.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina saan ka teemaalgatajast hästi aru.
Kasvasin nii ema kui ka isata ( mind ja mu venda kasvatas vanaema) Ema mingi vahe natukene virvendas meie elus, kuniks kadus üldse.
Ehk siis igasugune baasturvatunne, mille vanemad võiks lastele luua, puudus minul täielikult.
Seega on terve elu saatnud mind suur tühjus hinges..tunne nagu ma ei ole piisav, mitte midagi väärt. Pikalt kandsin neid tundeid endaga kaasas ja üle kõikidesse enda lähisuhtesse, justkui üritasin taasluua kõike seda millest lapsepõlves vajaka jäi – suures osas lihtsalt tähelepanu. Loomulikult see tähelepanu ja hoolivuse soov oli nii suur, et see kõik mõjus parterile lämmatavana. Pidevalt vajasin kinnitust, et ma olen tahetud, armastatud ja mind ei jäeta üksi. Ja kuigi ometi elan pealtnäha väga hästi, mu elu on stabiilne ning olen heal järjel, siis igapäevaselt tiksub kuklas, et “kui su oma ema isegi sind ei tahtnud, siis miks peaks keegi teine tahtma..ju siis oled lihtsalt inimrämps.
Seda koormat kandsin endaga kaasas 27 aastat, kuniks otsustasin, et nii enam edasi saa. Minul aitas nende deemonitega võidelda terapeut, kellega pea aasta harutasime vaikselt seda sasipundart lahti.
Nüùdseks mõistan, et eks mu ema oli ise omadega nii katki ja see ei tohiks kuidagi mind defineerida. Ja praeguseks hetkeks olen selle teemaga enamvähem rahu teinud, vihkamist endas ei kanna ja pigem soovin tulevikus sellevõrra ise parem ema olla- anda oma lastele kõik millest ise ilma jäin.
Väga soovitan teemaalgatajal professionaali poole pöörduda, lihtsalt selleks et eelkõige endas rahu leida.

+30
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina saan ka teemaalgatajast hästi aru.

Kasvasin nii ema kui ka isata ( mind ja mu venda kasvatas vanaema) Ema mingi vahe natukene virvendas meie elus, kuniks kadus üldse.

Ehk siis igasugune baasturvatunne, mille vanemad võiks lastele luua, puudus minul täielikult.

Seega on terve elu saatnud mind suur tühjus hinges..tunne nagu ma ei ole piisav, mitte midagi väärt. Pikalt kandsin neid tundeid endaga kaasas ja üle kõikidesse enda lähisuhtesse, justkui üritasin taasluua kõike seda millest lapsepõlves vajaka jäi – suures osas lihtsalt tähelepanu. Loomulikult see tähelepanu ja hoolivuse soov oli nii suur, et see kõik mõjus parterile lämmatavana. Pidevalt vajasin kinnitust, et ma olen tahetud, armastatud ja mind ei jäeta üksi. Ja kuigi ometi elan pealtnäha väga hästi, mu elu on stabiilne ning olen heal järjel, siis igapäevaselt tiksub kuklas, et “kui su oma ema isegi sind ei tahtnud, siis miks peaks keegi teine tahtma..ju siis oled lihtsalt inimrämps.

Seda koormat kandsin endaga kaasas 27 aastat, kuniks otsustasin, et nii enam edasi saa. Minul aitas nende deemonitega võidelda terapeut, kellega pea aasta harutasime vaikselt seda sasipundart lahti.

Nüùdseks mõistan, et eks mu ema oli ise omadega nii katki ja see ei tohiks kuidagi mind defineerida. Ja praeguseks hetkeks olen selle teemaga enamvähem rahu teinud, vihkamist endas ei kanna ja pigem soovin tulevikus sellevõrra ise parem ema olla- anda oma lastele kõik millest ise ilma jäin.

Väga soovitan teemaalgatajal professionaali poole pöörduda, lihtsalt selleks et eelkõige endas rahu leida.

Väga hea vastus, aitäh!

Käin tegelikult juba mõnda aega terapeudi juures, siia kirjutasingi pigem teiste kogemustest kuulmiseks (nagu Sinu oma seda oli).
Vahepeal saan selle tühimikuga rohkem rahu tehtud, vahepeal vähem.
Justnagu Sina, olen mina samuti see, kel pealtnäha kõik hästi ja ilus (hea töö, maja, abikaasa ja lapsed), aga hing on mingil määral (küll mitteakuutselt, aga alateadlikult ilmselt teatud piirini alati) katki.

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõned inimesed ei saa aru, et on vanemaid, kes oma lapsed teadlikult, kuid enamasti siiski täiesti mitteteadlikult katki teevad. On lapsi, kes vilistavad vägivallale ning muutuvad sitkeks ja paksunahaliseks ja on lapsi, kelle hinge murrab üksainus löömine.
Kuratlikult raske on andeks anda ja leppida, et kõige lähedasemad inimesed on teinud asju, mida võõrale nad kunagi ei julgeks teha.
Elame edasi, eks. Me võime põhjuseid mõista, me saame leppida sellega, mida me muuta ei saa (minevik), me saame ise teisiti teha ja … siiski jääme igaüks oma elu ja saatusega kokku.
Ma olin ja teatud mõttes manipuleerimis- ja väljaelamisobjekt. Paraku – mida vanemaks ma sain ja mida enam mõtestasin kogemust, seda jahedamaks muutusid suhted. Ma saan aru, et inimesed sageli ei taha halba, tehakse teadmatusest jne, aga mingil hetkel mõistad, et vahet pole, mis ajendil nt peksa saad või miks sind koguaeg pannakse halvasti tundma, ühtmoodi halb on ikka. Armastus ka ei kasva.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanematel oli samuti nii palju tegemist iseendaga, et laste jaoks tähelepanu ja armastust ei jätkunud. Aidanud on pikaajaline psühhoteraapia – praeguseks tunnen, et see põhjatu auk minus, mille tekitas emaarmastuse ja hoolivuse puudumine, on praktiliselt kinni kasvanud.

+12
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu ema õppis sellist ametit, mis tegelikult absoluutselt laste kasvatamiseks ei sobi. Oma terve elu ongi sel alal töötanud ja ka oma meestega töö tõttu jagelenud. Mina olingi ripakil. Terve küla hoida ja tihti vanaema juures. Kord emalt küsides, et miks ta üldse otsustas lapsi teha, oli vastus selline, et lapsed lihtsalt ise tulevad. Vabandust väga, aga mina küll ise ei otsustanud tulla ja ema ma ka omale valida kahjuks ei saanud. Mind kandis veel 2 nädalat üle ja haiglas nähti ka kurja vaeva, et ma ära sünniks. Ju ma juba üsas olles teadsin, et midagi head tulemas ei ole. Nii, et ei ma tahtnud midagi siia ilma tullagi ja sellele emale. Isa läks minema kui olin väike ja kasuisa koos emaga tegid kõik selleks, et isa ei käikski suhtlemas. Nüüd on ka kasuisa jalga lasknud ja oma isaga olemegi võõrad. Oleme üritanud suhelda, aga sellest ei tule midagi välja, kui alustada nii hilja, et alles täiskasvanueas. Ta on ka pigem selline isekas ja ükskõikne inimene. Isa kirub ema ja ema isa ja ma ei viitsi seda jama üldse kuulatagi, paras lasteaed. Mul on omal kodus niigi lapsed, keda kantseldada, pole neid täiskasvanute näol veel juurde vaja. Samuti ma ei ole mingi elutu ja tundetu vedru kellelegi. Ahjaa, seda olen ka kuulama pidanud, et kuidas mu sünd täitsa valesti läks ja emale edaspidiseid pikki ja ka eluaegseid kannatusi põhjustas ja, et ta oli sunnitud mu isaga koos olema ja abielluma, sest jäi ju rasedaks ja minu vanaema ehk ema ema käskis neil koos nüüd olla. Ema tegelikult olevat armastanud hoopis üht teist meest. Ma arvan, et see kõik ongi tekitanud emale minu mitte sallimise ja hoolimatuse. Suhtleme ikka, sest tema jutu järgi oleme siiski nabanööripidi seotud. Olen vastanud, et nabanöor on ju juba mitukümmend aastat tagasi lahti lõigatud, et kui on ebamugav suhelda, siis seda ei peaks siiski tegema. Olen ise suhtlemise katkestanud ka, aga ta käis peale ja andsin alla.

+19
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma mõistan, mida teemaalgataja tunneb. See võib juhtuda ka pealtnäha terviklikus ja nagu toimivas peres. Mu ema oli enda emotsioonidega toimetulemisega sedavõrd kimpus ja hõivatud, et mingiks empaatiaks tal ressursse ei jätkunud. Nagu keegi siin ütles, tegelikult lapse jaoks vahet pole tagajärje osas, kas vanem oma oskamatusest või tahtlikult käitub nii. Laps jääb ikka ilma selles vanuses vajalikust emotsionaalsest sidemest vanemaga. Soovitan soojalt lugeda soomlase Kimmo Takaneni “Murra tundelukke”. Hea raamat ja head näpunäited oma tühimikuga toime tulemuseks. Raamatu kohaselt on oluline see, et tegeled ise oma emotsionaalse tühimiku täitmisega täiskasvanuna, mitte ei oota selle täitmist oma mehelt või oma lastelt. Loomulikult tasub käituda teisiti oma lastega kui oma ema, kuid kui püüda midagi endal vajaka jäänut kompenseerida endale läbi oma laste, siis see tegelikult ei toimi ja kahjustab omakorda teistpidi sinu lapsi.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näiteks pidasid lapsed õues spordipäeva, lõime kaasa. Lapsed olid väga vaimustunud, kui nad isa äiakärus vedasid ning nimetasid seda vormeliks. Jalgpall lõppes küll sellega, et lonkasin paar nädalat. Ärge vedelege rannas, vaid möllake lastega vees, pidage veesõda jne. Lähevad mõned aastad, siis igatsete, et laps teiega möllama tuleks.

Vot siin ma vaidleks vastu. Mul on 3 last. Toidan ja katan neid arvestades nende eelistusi, kuulan, püüan probleeme lahendada kui nad abi küsivad jne. Laste sõbrad on meil alati teretulnud ja kutsume neid ka erinevatele väljasõitudele kaasa. Aga palun ärge sundige mind lastega MÄNGIMA. Kui sobivad tingimused on loodud, siis sellega võiks lapsed ikka ise hakkama saada. Ja ema taastub ja puhkab ajal kui lapsed omavahel tegutsevad. Kui inimesele meeldib jalgpalli mängida, siis las mängib, aga kui ei meeldi, siis las rohib samal ajal peenart või loeb raamatut. Isegi kui tegemist on emaga.

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loomulikult tasub käituda teisiti oma lastega kui oma ema, kuid kui püüda midagi endal vajaka jäänut kompenseerida endale läbi oma laste, siis see tegelikult ei toimi ja kahjustab omakorda teistpidi sinu lapsi.

Just! Lugesin kunagi kusagilt kana- ja rongaema teooriat. Meie peres kipuvad kana ja ronk käima üle põlve. Minu vanaema oli “ronk”. Tal olid omad probleemid, mu emal seetõttu raske lapsepõlv ja ta pidi varakult oma asjadega ise hakkama saama. Mind kasvatades üritas ta kõike teisiti teha, aga tema hoolitsus muutus lämmatavaks. Ei mingit otsustusvabadust ega võimalust oma vigadest õppida. Tuli teha nii nagu ema ütles, sest muidu muutus ema kurvaks. Ehk siis minu ema oli “kana”.
Ise tundsin lapsena eelkõige puudust vabadusest ise otsustada. Nüüd julgustan oma lapsi üksi bussiga sõitma, teise maailma otsa lendama ja sõpradega väljas käima. Ei sunni paksemaid riideid kandma jms sellised asjad, millega mul endal trauma oli. Väljaspoole tundun seetõttu (tänapäeva mõõdupuu järgi) ilmselt ronk.
Kokkuvõttes on emadus üks pagana keeruline ja pikka vinnaga projekt. Teed kõike nii hästi kui oskad, aga 20 aastat hiljem võid ikka teada saada, et kukkusid läbi.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui teiste mure murena ei tundu, siis keri edasi, ei ole vaja tulla kehvasti ütlema.

Liialdad, kehvasti ei ole sulle öeldud.

Lõpeta mossitamine ja räägi oma emaga. Osta asju, mis lastel vaja on, lase vanaemal lastele asjad üle anda. Ole rõõmus ja kiida laste kuuldes takka, waude, Maril oli just uut jopet vaja.

Osta tomatikott Selverist, las ema vinnab selle pärast teile auto peale.

Nipitada ikka oskad, õpetage siis teineteist.

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

+13
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas siin on veel oma perega täiskasvanuid, kes siiani ei saa 100% üle, et ema pole kunagi õige hooliv ema olnud?

Minu ema on väga isekas. Olin lapsena palju üksi, mind seati alati tagaplaanile endast ja oma meestest (õdesid-vendi pole). Pidin ikka ise hakkama saama ja kui valesti tegin (piisavalt ei koristanud vms), sain riielda.

Nüüd kui mul enda lapsed on, on ema loomulikult endiselt selline. Olen veidi rohkem leppinud sellega, et ma ei saagi endale kunagi seda ema, kes minust hoolib ja toetava sõnaga toetab, kui vaja ja muretseb, kas meile võiks kaasa panna veidi tomatit ja kas ta võiks lastele riideid vms osta (mul pole puudust, toetus oleks tore lihtsalt). Igatsen seda kohati siiani. Kuidas saada üle?

Mõistan teemaalgatajat väga hästi. Minu ema oli füüsiliselt olemas, kuid sisuline hoolimatus, kriitika ja vägivald pani mind soovima siitilmast lahkumist. Isa ei tegelenud samuti lastega. Vanavanemad kasutasid meid kui töökäsi. Pidevalt rõhutati, et te ei saaks ilma meieta hakkama ja hea, et süüagi saate. Ma võitlesin ennast pealtnäha välja, leidsin hooliva ja armastava kaaslase. Siis jäi minu laps haigeks ja ma mõistsin veel vähem oma ema. Sul on terved lapsed, kes õpivad ka veel hästi ja sa kohtled neid kui põrandakaltsu.
Neile, kel on olnud selline ema, soovitan tõsiasjaga leppida. Teil on oma elu ja lapsed, hoidke neid! Minevikku ei saa muuta ükski psühhoterapeut, ainus ravi on leppimine ja mittemeenutamine, ise paremaks inimeseks olemine!

+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas psühholoog on sellistes asjades alati oma kliendi poolel?

Või on nii- aafrikas lapsed nälgivad aga sa ei söö sest sulle ei maitse.
St et mõni sai pidevalt tapppa. aga sa leiad et ema polnud su vastu nii hooliv kui sa oleks õigeks pidanid või soovinud.

0
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

+1
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga sa vajad mingi spetsialisti abi oma lapsepõlveõuduste silumiseks. Muidu sa ei oleks ju seda teemat teinud? Tuletan sulle meelde, et selle (ema vihkava) tema tegid sina, mitte mina või mõni teine kägu. Minul ei ole mitte mingeid probleeme ei emaga ega oma lastega.

Aga empaatiavõimega paistab olevat.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

Siinsed kirjutajad on ammu täisinimesed, osad juba ise vanad. Nnende emad jäid nõukaaega, samuti nende isad ja alimendid. Kui nad oleksid kasvanud isadega, iial ei tea, mis siis oleks olnud. Enne ei saa teada, kui see läbi on inimesel tehtud ja kui isa kasvatab ja vead tulevad sisse, siis mõeldakse, te aga äkki oleks emaga parem olnud. Kuid suurem osa teevad ikkagi laste kasvatamisel mingeid vigu, küll ema, küll isa, küll koos.
Ma tean mitut meest, kes said või jäid lastega peale lahkuminekut. Lase eest hoolitsesid peamiselt ema või uus naine. Ja ikka eksiti ja tehti ka vigu.
Minul näiteks isa üldse isa oli surnud, kui olin väike.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Empaatiavõime on hea väljend ja sobib siia täielijult.
Miks see ema võis nii käituda. Äkki oma elu unustamiseks mis ei läinud nii nagu ta oleks soovinud. Nojah, tavaliselt sellisel juhul juuakse. Tänapäeval ka süüakse. Tema eelistas mehi ja sõbrannasid. Ehk oli ema kes mõtles et lapse pärast ei pea midagi jääma tegemata.
Või teine vaidlusteema- kumb peab olena tähtsam kas mees või laps? Kumb? Kumb on naise ja ema elus igavesem?

+2
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

Oota, mis sa nüüd siis öelda tahtsidki? Või, kuidas su jutt minu kommentaari puutub?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil suurt sooja armastust laste ja vanemate vahel ei olnud aga ilmselt siiski piisavalt, et praegu ei tea endal suuri hingehaavu olevat sellest. Kuidagi nagu normaalne oli, et vanemad on hõivatud ja nad sinuga väga ei tegele.
Keegi märkis siin lastega MÄNGIMIST. Minuga küll keegi ei tegelenud kogu aeg (no vanaemal külas ja isaga suusatamas ja perega rannas käisin). Meie mängisime õues oma sõpradega, vanematel oli vahest tegemist, et meid tuppa sööma saada.
Praegused lapsed (räägin peale 2000 sündinutest) tulevad hommikusöögilauda ja küsivad vanematele ootavalt otsa vaadates *mis täna teeme* ???? Et nagu mida … Jah, käidud nende lastega mängumaadel ja spaades ja väga palju koos reisitud, elanud kaasa nende spordivõistlustele jne. Aga et igaks päevaks lastele programmi välja mõelda ja nende mängudest osa võtta – no tänan ei.
Söögiga ka … *mulle ei meeldi seened, kapsad või mis iganes* ja siis tänapäeva lapsevanem peaks menüüd hoolega jälgima, et kogu pere teatud komponente ikka sööks. Kui mina olin laps siis söök ette, ei sobinud … järgmine toidukord on a la õhtul. Näkse vahepeal ei olnud ja kui kõht tühi siis sõid selle õnnetu seene ka õhtul koos soustiga ära.
Vabandust, kui teemast välja läks.

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Liialdad, kehvasti ei ole sulle öeldud.
Lõpeta mossitamine ja räägi oma emaga. Osta asju, mis lastel vaja on, lase vanaemal lastele asjad üle anda. Ole rõõmus ja kiida laste kuuldes takka, waude, Maril oli just uut jopet vaja.
Osta tomatikott Selverist, las ema vinnab selle pärast teile auto peale.
Nipitada ikka oskad, õpetage siis teineteist.

Sa oled emotsionaalse puudega.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Isakompleksides on kas litsakad, omavad palju sekspartereid või on partneriks endast tunduvalt vanemale mehele.
Isa tähelepanu puudus või olematus kompenseeritakse hilisemas elus.

0
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Just! Lugesin kunagi kusagilt kana- ja rongaema teooriat. Meie peres kipuvad kana ja ronk käima üle põlve. Minu vanaema oli “ronk”. Tal olid omad probleemid, mu emal seetõttu raske lapsepõlv ja ta pidi varakult oma asjadega ise hakkama saama. Mind kasvatades üritas ta kõike teisiti teha, aga tema hoolitsus muutus lämmatavaks. Ei mingit otsustusvabadust ega võimalust oma vigadest õppida. Tuli teha nii nagu ema ütles, sest muidu muutus ema kurvaks. Ehk siis minu ema oli “kana”. Ise tundsin lapsena eelkõige puudust vabadusest ise otsustada.

See paistab niimoodi olevat küll, et on rongaemad ja kanaemad, kes vahetuvad üle põlvkonna. Kui siin arvamusi ja teemasid lugeda, siis nõukogude ajal sündinud lastel olid pigem rongaemad, kes käisid tööl, tegelesid enda asjadega ja lapsed olid omapäi. Pragusel ajal tunduvad olevat ülekaalus hoolitsevad kanaemad, kes annavad vähe hingamisruumi ja otsutavad laste koolide, trennide ja vaba aja üle. Proovivad teha kõike enda arvates paremini, et kompenseerida oma lapsepõlve puudujääke ja teha laste elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Kuid nagu keegi tabavalt ütles, siis emadus on pika vinnaga projekt ja 20 aastat hiljem võivad lapsed ikka ette heita, et hoolitsust ja tegelemist oli kas liiga vähe või lämmatavalt palju. Kindlasti sõltub see ka konkreetsest lapsest, et kas ta vajab rohkem suunamist ja õpetamist või tahab, et ema oleks vajadusel olemas, aga ei sekkuks liiga palju tema ellu. Ema ja laste nägemus võivad nii ühtida, kui ka erineda.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kivist vett välja ei pigista. Kui sa lõpetad temalt võimatu ootamise, on sul endal lihtsam. Ta pole lihtsalt võimeline andma seda, mida vajad, siis tuleb leppida või saada seda mujalt. Lihtsam öelda kui teha, ma tean.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olin 14, kui ema teise linna tööle läks ja pidin ise hakkama saama. Nägime nädalavahetustel, kui ta kodus käis, süüa tõi ning natukene raha jättis, et vahepeal hakkama saada. Elasime suht kasinalt.
Mingit vägivalda ei vaimselt ega füüsiliselt polnud, aga emal on normaalse suhtlemisega elu aeg probleemid olnud. Ta on selline pea liiva alla peitja tüüp, kui mingi probleem oli, siis lükkas minu lapsena ette seda klaarima.
Ei tekkinud meil lapsepõlves omavahel emotsionaalset lähedust ja pole seda praegugi. Suhleme, kuid suht pealiskaudselt, ise ta võtab ühendust reeglina ainult siis, kui kedagi taga kiruda on vaja või midagi kurta. Ma ei mäleta, kas ta üldse on kunagi küsinud, kuidas mul läheb.
Tõsi, lapselapsi ta hoiab ja nendega suhtleb hea meelega.

Olin pikalt kurb sellepärast, et ema pole minu jaoks see esimene oluline inimene, kellega oma elus toimuvat jagada. Olin vihane, et ta mind üksi jättis. Kadestasin sõbrannasid, kellel on oma emaga lähedane suhe.

Tänaseks olen leppinud, et ta on selline nagu ta on. Saan tagant järele aru, et ehkki ma ei kiida tema paljusid tollaseid otsuseid ja käitumismustreid heaks, ei teinud ta midagi pahatahtlikult – ilmselt ta andis endast parima, aga ta lihtsalt ei osanud teistmoodi. Ei oska ka praegu ning vähetõenäoline on, et ta ka veel muutuks, nii et leppimine on parim, mida teha saab. Eelkõige selleks, et mitte ennast üleliigsete emotsioonidega koormata.

+11
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 90 )


Esileht Pereelu ja suhted Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest