Teema: Täiskasvanud, kellel puudus olemata olnud emalikust hoolest

#3503043:

#3502787:

Nõuka ajal oligi suhtumine lastesse hoopis teine. Minu ema ka minust suurt ei hoolinud, ka lapselastest ei hooli. Mis seal ikka siis, ega inimesed polegi ühesugused. Minul on oma lastega ikka hoopis teine suhe ja mul on selle üle väga hea meel. Ei ole minu ema lapsi väikestena iialgi hoidnud, nüüd kui on suuremad, siis kutsub külla, et saaks neid kamandada. Lapsed teevad talle süüa ja koristavad. No inimene on selline egoist, mis seal siis ikka teha. Mina küll ei arva, et ta muutuks.

Ma ei usu, et see nõukaaja teema on. Tänapäeval on samuti rongaemasid palju, osadel võetakse lausa lapsed käest ära. Laste peale karjumist ja oma “mehe” lastest ettepoole seadmist on palju.

Minu nõukaaja ema oli leebus ise, hooliv ja empaatiavõimeline kõigi oma kolme lapse vastu.

Mina olen ka 70′ sündinud laps ja oi ma kadestasin oma sõbrannasid, muidugi oli igal pool mingeid probleeme, aga nende vanemad armastasid neid ja seda oli näha ning tunda. Ka mind võeti vahel tiiva alla kui sai, nii hea tunne oli!

#3503061:

Jumal hoidku, sa oled tõesti liimist lahti.

Hehe. Armastan neid vastajaid, kes end ise puudutatuna tunnevad ja kuidagi veidral kombel seda välja näitavad.

Sinuga ma rohkem selle teema all ei suhtle. Ei ole ka liimist lahti kuidagipidi õige tõlgendus, aga samas tõsi, mis ma ootan, perekooli tulemiseks intelligentsusteste ja funktsionaalset lugemisoskust nõuda ei saa.

Siiski soovin, et kunagi oma ilmselgeid probleeme tunnistaksid, et nendega tegelema saaksid hakata.

Vabandust, aga sa vajad mingi spetsialisti abi oma lapsepõlveõuduste silumiseks. Muidu sa ei oleks ju seda teemat teinud? Tuletan sulle meelde, et selle (ema vihkava) tema tegid sina, mitte mina või mõni teine kägu. Minul ei ole mitte mingeid probleeme ei emaga ega oma lastega.

#3502878:

Päris kole on ema materdada, kas siis kui sina laps olid, kas juba siis sai lill-lux elatist nõuda, millega muretult lapse kõikvõimalikke vajadusi katta.
Sa küsid, kuidas eluga edasi minna- Küsi vanainimeselt, kas kuskilt valutab? Kas ta täna juba söönud on ja mida? Tee algust hoolimisega.

See asi on ikka kahepoolne. Pole mingit huvi ega soovi oma ema eluga kursis olla, kui ema sinu elu ei huvitanud.

Minu vanematel oli samuti nii palju tegemist iseendaga, et laste jaoks tähelepanu ja armastust ei jätkunud. Aidanud on pikaajaline psühhoteraapia – praeguseks tunnen, et see põhjatu auk minus, mille tekitas emaarmastuse ja hoolivuse puudumine, on praktiliselt kinni kasvanud.

Ma mõistan, mida teemaalgataja tunneb. See võib juhtuda ka pealtnäha terviklikus ja nagu toimivas peres. Mu ema oli enda emotsioonidega toimetulemisega sedavõrd kimpus ja hõivatud, et mingiks empaatiaks tal ressursse ei jätkunud. Nagu keegi siin ütles, tegelikult lapse jaoks vahet pole tagajärje osas, kas vanem oma oskamatusest või tahtlikult käitub nii. Laps jääb ikka ilma selles vanuses vajalikust emotsionaalsest sidemest vanemaga. Soovitan soojalt lugeda soomlase Kimmo Takaneni “Murra tundelukke”. Hea raamat ja head näpunäited oma tühimikuga toime tulemuseks. Raamatu kohaselt on oluline see, et tegeled ise oma emotsionaalse tühimiku täitmisega täiskasvanuna, mitte ei oota selle täitmist oma mehelt või oma lastelt. Loomulikult tasub käituda teisiti oma lastega kui oma ema, kuid kui püüda midagi endal vajaka jäänut kompenseerida endale läbi oma laste, siis see tegelikult ei toimi ja kahjustab omakorda teistpidi sinu lapsi.

#3503380:

Loomulikult tasub käituda teisiti oma lastega kui oma ema, kuid kui püüda midagi endal vajaka jäänut kompenseerida endale läbi oma laste, siis see tegelikult ei toimi ja kahjustab omakorda teistpidi sinu lapsi.

Just! Lugesin kunagi kusagilt kana- ja rongaema teooriat. Meie peres kipuvad kana ja ronk käima üle põlve. Minu vanaema oli “ronk”. Tal olid omad probleemid, mu emal seetõttu raske lapsepõlv ja ta pidi varakult oma asjadega ise hakkama saama. Mind kasvatades üritas ta kõike teisiti teha, aga tema hoolitsus muutus lämmatavaks. Ei mingit otsustusvabadust ega võimalust oma vigadest õppida. Tuli teha nii nagu ema ütles, sest muidu muutus ema kurvaks. Ehk siis minu ema oli “kana”.
Ise tundsin lapsena eelkõige puudust vabadusest ise otsustada. Nüüd julgustan oma lapsi üksi bussiga sõitma, teise maailma otsa lendama ja sõpradega väljas käima. Ei sunni paksemaid riideid kandma jms sellised asjad, millega mul endal trauma oli. Väljaspoole tundun seetõttu (tänapäeva mõõdupuu järgi) ilmselt ronk.
Kokkuvõttes on emadus üks pagana keeruline ja pikka vinnaga projekt. Teed kõike nii hästi kui oskad, aga 20 aastat hiljem võid ikka teada saada, et kukkusid läbi.

#3502749:

Kas siin on veel oma perega täiskasvanuid, kes siiani ei saa 100% üle, et ema pole kunagi õige hooliv ema olnud?

Minu ema on väga isekas. Olin lapsena palju üksi, mind seati alati tagaplaanile endast ja oma meestest (õdesid-vendi pole). Pidin ikka ise hakkama saama ja kui valesti tegin (piisavalt ei koristanud vms), sain riielda.

Nüüd kui mul enda lapsed on, on ema loomulikult endiselt selline. Olen veidi rohkem leppinud sellega, et ma ei saagi endale kunagi seda ema, kes minust hoolib ja toetava sõnaga toetab, kui vaja ja muretseb, kas meile võiks kaasa panna veidi tomatit ja kas ta võiks lastele riideid vms osta (mul pole puudust, toetus oleks tore lihtsalt). Igatsen seda kohati siiani. Kuidas saada üle?

Mõistan teemaalgatajat väga hästi. Minu ema oli füüsiliselt olemas, kuid sisuline hoolimatus, kriitika ja vägivald pani mind soovima siitilmast lahkumist. Isa ei tegelenud samuti lastega. Vanavanemad kasutasid meid kui töökäsi. Pidevalt rõhutati, et te ei saaks ilma meieta hakkama ja hea, et süüagi saate. Ma võitlesin ennast pealtnäha välja, leidsin hooliva ja armastava kaaslase. Siis jäi minu laps haigeks ja ma mõistsin veel vähem oma ema. Sul on terved lapsed, kes õpivad ka veel hästi ja sa kohtled neid kui põrandakaltsu.
Neile, kel on olnud selline ema, soovitan tõsiasjaga leppida. Teil on oma elu ja lapsed, hoidke neid! Minevikku ei saa muuta ükski psühhoterapeut, ainus ravi on leppimine ja mittemeenutamine, ise paremaks inimeseks olemine!

#3503451:

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

#3503510:

#3503451:

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

Siinsed kirjutajad on ammu täisinimesed, osad juba ise vanad. Nnende emad jäid nõukaaega, samuti nende isad ja alimendid. Kui nad oleksid kasvanud isadega, iial ei tea, mis siis oleks olnud. Enne ei saa teada, kui see läbi on inimesel tehtud ja kui isa kasvatab ja vead tulevad sisse, siis mõeldakse, te aga äkki oleks emaga parem olnud. Kuid suurem osa teevad ikkagi laste kasvatamisel mingeid vigu, küll ema, küll isa, küll koos.
Ma tean mitut meest, kes said või jäid lastega peale lahkuminekut. Lase eest hoolitsesid peamiselt ema või uus naine. Ja ikka eksiti ja tehti ka vigu.
Minul näiteks isa üldse isa oli surnud, kui olin väike.

#3503510:

#3503451:

Enne kommenteerima hakkamist, oleksid võinud teemaalgatuse läbi lugeda. Aa, lugesid? Sel juhul, tõesti, väga veider, et inimesel puudub täielikult võime loetust aru saada.

Teemaalgataja, ma näen, et väga paljud kommenteerijad ei ole sinu jutust üldse aru saanud. Ma arvan, et see on ehk noor põlvkond, kelle ainus lugemus piirdub netis surfamisega ja huvid piirduvad influencerite tundmisega ja nende elule kaasaelamisele. Väheke keerulisemast tekstist ei olda võimelised aru saama.

Minu põlvkond austab veel kedagi ja/või midagi. Nii, et sõrmega teen sulle oi-oi.oi.

Lugedes neid sõlme-kommentaare ja mõelda kui palju halba võib üks ema oma lapsele põhjustada, siis on viimane aeg mõelda, kas on ikka õige lapsed ainult emale kasvatada anda. Mis need isad seda peerupeent elatist uhavad maksta, kui emad lapsi kodus traumeerivad ja neist tegelikult ei hooligi. Väheke keeruline teema teine jah, ikka harjunud ju enamasti kangelas-emadest lugusid lugema.

Oota, mis sa nüüd siis öelda tahtsidki? Või, kuidas su jutt minu kommentaari puutub?

#3502901:

Liialdad, kehvasti ei ole sulle öeldud.
Lõpeta mossitamine ja räägi oma emaga. Osta asju, mis lastel vaja on, lase vanaemal lastele asjad üle anda. Ole rõõmus ja kiida laste kuuldes takka, waude, Maril oli just uut jopet vaja.
Osta tomatikott Selverist, las ema vinnab selle pärast teile auto peale.
Nipitada ikka oskad, õpetage siis teineteist.

Sa oled emotsionaalse puudega.

#3503395:

Just! Lugesin kunagi kusagilt kana- ja rongaema teooriat. Meie peres kipuvad kana ja ronk käima üle põlve. Minu vanaema oli “ronk”. Tal olid omad probleemid, mu emal seetõttu raske lapsepõlv ja ta pidi varakult oma asjadega ise hakkama saama. Mind kasvatades üritas ta kõike teisiti teha, aga tema hoolitsus muutus lämmatavaks. Ei mingit otsustusvabadust ega võimalust oma vigadest õppida. Tuli teha nii nagu ema ütles, sest muidu muutus ema kurvaks. Ehk siis minu ema oli “kana”. Ise tundsin lapsena eelkõige puudust vabadusest ise otsustada.

See paistab niimoodi olevat küll, et on rongaemad ja kanaemad, kes vahetuvad üle põlvkonna. Kui siin arvamusi ja teemasid lugeda, siis nõukogude ajal sündinud lastel olid pigem rongaemad, kes käisid tööl, tegelesid enda asjadega ja lapsed olid omapäi. Pragusel ajal tunduvad olevat ülekaalus hoolitsevad kanaemad, kes annavad vähe hingamisruumi ja otsutavad laste koolide, trennide ja vaba aja üle. Proovivad teha kõike enda arvates paremini, et kompenseerida oma lapsepõlve puudujääke ja teha laste elu võimalikult mugavaks ja lihtsaks. Kuid nagu keegi tabavalt ütles, siis emadus on pika vinnaga projekt ja 20 aastat hiljem võivad lapsed ikka ette heita, et hoolitsust ja tegelemist oli kas liiga vähe või lämmatavalt palju. Kindlasti sõltub see ka konkreetsest lapsest, et kas ta vajab rohkem suunamist ja õpetamist või tahab, et ema oleks vajadusel olemas, aga ei sekkuks liiga palju tema ellu. Ema ja laste nägemus võivad nii ühtida, kui ka erineda.

Ma olin 14, kui ema teise linna tööle läks ja pidin ise hakkama saama. Nägime nädalavahetustel, kui ta kodus käis, süüa tõi ning natukene raha jättis, et vahepeal hakkama saada. Elasime suht kasinalt.
Mingit vägivalda ei vaimselt ega füüsiliselt polnud, aga emal on normaalse suhtlemisega elu aeg probleemid olnud. Ta on selline pea liiva alla peitja tüüp, kui mingi probleem oli, siis lükkas minu lapsena ette seda klaarima.
Ei tekkinud meil lapsepõlves omavahel emotsionaalset lähedust ja pole seda praegugi. Suhleme, kuid suht pealiskaudselt, ise ta võtab ühendust reeglina ainult siis, kui kedagi taga kiruda on vaja või midagi kurta. Ma ei mäleta, kas ta üldse on kunagi küsinud, kuidas mul läheb.
Tõsi, lapselapsi ta hoiab ja nendega suhtleb hea meelega.

Olin pikalt kurb sellepärast, et ema pole minu jaoks see esimene oluline inimene, kellega oma elus toimuvat jagada. Olin vihane, et ta mind üksi jättis. Kadestasin sõbrannasid, kellel on oma emaga lähedane suhe.

Tänaseks olen leppinud, et ta on selline nagu ta on. Saan tagant järele aru, et ehkki ma ei kiida tema paljusid tollaseid otsuseid ja käitumismustreid heaks, ei teinud ta midagi pahatahtlikult – ilmselt ta andis endast parima, aga ta lihtsalt ei osanud teistmoodi. Ei oska ka praegu ning vähetõenäoline on, et ta ka veel muutuks, nii et leppimine on parim, mida teha saab. Eelkõige selleks, et mitte ennast üleliigsete emotsioonidega koormata.

Nii nõukaajal kui ka praegu on vanemaid, kes arvavad, et kõik, mida laps vajab, on täis kõht ja puhtad riided seljas. Ometi oldi juba nõukaajal tehtud uurimistöid, mis selle ümber lükkasid ja rõhutasid hoolitsuse tähtsust. Vanasti lihtsalt polnud info nii kättesaadav kui praegu ja levis üleüldine hirm lapse ärahellitamise ees. Aga sellest hoolimata enamik emasid ikkagi armastasid oma lapsi, hoolitsesid nende eest ja tahtsid neile head.

Sellel trollil siin, kes nähvab, et saage juba üle sellest, et ema ei hooli, on jäänud samuti lapsepõlves mingid vajadused rahuldamata ja seepärast pole ta ajus empaatia arenenud. Kõik rahuldamata vajadused jätavad oma jälje. Une- ja toidupuudus on väga kergelt ja selgelt nähtavad ja kõrvaldatavad. Emotsionaalsed vajadused, eelkõige turvatunne ei ole söögist vähem oluline, kuid selle vajaka jäämisel on vähem nähtavad, teiste silma alt peidus toimuvad palju pikemaajalised kõrvalmõjud. Ja selle mõju kogu ülejäänud elule pisendada ja nöökida on äärmiselt inetu.

#3503244:

Mind kandis veel 2 nädalat üle ja haiglas nähti ka kurja vaeva, et ma ära sünniks. Ju ma juba üsas olles teadsin, et midagi head tulemas ei ole. Nii, et ei ma tahtnud midagi siia ilma tullagi ja sellele emale.

Minu teine laps läks ka 2 nädalat üle ja sünnitus oli samuti õudus kuubis. Tal oli gbs põletik, mis ta aju ilmselt igaveseks muutis ja ta on natuke erilisem ja keerulisem laps. Kusjuures, täpselt täna ongi tema sünnipäev. Ta saab 6aastaseks ja ma ootan, et kell 7 saaks ja ma ta lauluga üles äratada saaksin. Teda ootab ülikallis kingitus, millega me koos pikalt tegutseda saame ja lõbus päev Vembu-Tembumaal. Mul on väga kahju, et sinul nii nõme ema oli ja justkui sind oma valikutes ja mitte plaanipäraselt läinud elus süüdistas. Minu laps pole kindlasti süüdi, et tema sündimise asjaolud olid sellised. Ma armastan teda üle kõige ja oleksin kohutavalt õnnetu, kui tema tunneks täiskasvanuna, et ta tegelikult ei tahtnud siia ilma üldse tulla ja seepärast oma sünniga ilmselt viivitaski. Ma olen väga empaatiline inimene, aga neid, kes oma lastest ei hooli, ma mõista ei suuda, sest mu mõistus lihtsalt sinnani ei küündi.